Napoli @ Pizza Grande
Täna on kolmepäevase militaardieedi viimane päev. Näljane ja tüdind tööjuures, vaatasin, mida järgmisena süüa tohin. Tuunikala. Arvan, et tuunikalaga pitsa sobib ka, sest eile õhtul põletasin õhtusöögi ära, hommikul ei suutnud end sundida mingeid kuivikuid juustuga sööma… Ja päris nälgida ei taha. Nii ma nüüd tahangi päris sööki.
Napoli pitsas on tuunikala, oliiv, brokkoli, kappar, küüslauk, tomat. Loomulikult ka põhi, tomatikaste ja juust. Kõht on väiksest pitsast räigelt täis, maitses hästi :)
Olemuslugu ja reportaaž
Teadagi võtsin kõrvalaineks praktilise ajakirjanduse. Reedel tegin uudisloo
eksami, mis minu hinnangul läks kenasti, aga hinnet veel ei tea. Uudisloo sooritamine lubab osa võtta olemusloo ja reportaaži kursusest. Saan positiivse hinde uudisloo eest ja teen nüüd selle kursuse ka ära, on kõrvalaine kõik 24 EAP-d tehtud ja valmis. Väga põnev!
Seljataga alles üks olemusloo ja reportaaži loeng, tean juba nii palju rohkem tekstide struktuuridest. Mida millegi jaoks kasutada ja kuidas materjali neis esitada. Kindlasti kavatsen siin neid järgi proovida. Kõiki kolmeteist.
Esimesed loengud on teooria kohta. Ülejäänud on tehniliselt seminarid, kus toimetame endi looga. Kirjutame kõik nimelt portreeloo. Seega, kui keegi teab kedagi räigelt pädevalt, kes saab ühel hetkel raudselt kuulsaks ja on üleüldse fantastilise maailmavaate ja elulooga, saatke minu suunas. Kellest ma kirjutada võiks?
Aga sinna veel aega ja kodutööd on. Kolmapäevaks pean need struktuurid selgeks tegema (tehtud), üht olemuslugu selle ja mõnede teiste kriteeriumite põhjal analüüsima (tehtud) ja minireportaaži kirjutama ja üles laadima. Kõik need asjad räägime seminaris läbi – esitame, selgitame, arutame.
Teadvuse antropoloogia
Selle semestri teisel poolel ehk nüüd algas mul uus kursus: teadvuse antropoloogia. Anthropology of Consciousness. Kursusele registreerudes ajasin selle sisuliselt sassi meelte antropoloogiaga ja ootasin juttu lõhnadest, maitsetest, katsutavast, nähtavast ja kuuldavast. Ja kuigi neid asju loomulikult puudutatakse, on teadvuse antro võib olla psühholoogilisem. Loetakse ka kursust Anthropology of Senses, sealt mu tähelepanematus antud kursuse sisu osas vist.
EAP-sid peaks siin vist miljooooon saama, sest umbes nii palju asju tuleb kogu aeg seminarideks ette valmistada. Alati peab kohal käima, igaks korraks 2 artiklit läbi töötama, aktiivselt seminarides kaasa rääkima, ühe esitluse kursuse jooksul tegema, päevikut pidama endast ja teadvusest käsitletavate teemade valguses (selle oksendan parooliga või paroolita nädalas ~korra või kaks siia – nädalas ongi 2 loengut), kirjutama lõpuessee (2000-2600 sõna) peetud päeviku ja enda valitud teema põhjal.
Esimeses loengus rääkisimegi kursuse plaanist, jagasime esitlustest artikleid, tutvustati tähtsaid mehi teadvuse uurimise valdkonnas: Adolf Bastian, Franz Boas, Emile Durkheim, Marcel Mauss, Claude Levi-Strauss.
Peaks vist rääkima enda rikkumata/harimata mõtteid teadvusest. Nii päeviku esimese sissekande jaoks. Loengus tõdes õppejõud, et me oleme täiesti enda teadvuse meelevallas: näeme, mäletame ja tunneme läbi enda teadvuse filtri. Nii ei oska ma midagi teadvuse kohta praegu kosta. Olen ka enda omasse mähitud.
Kunagi taastusravis Keilas
sattusin mingi terapeudi kabinetti, kes muga juttu rääkis ja joonistada lasi. Ta tegelt tegeles insuldist taastujatega, aga kuidagi sinna sattusin. Ja tema natuke kangutas mu (ala)teadvust. Näiteks ütles ta, et ma lihtsalt sodiksin A3 paberi täis, täidaks selle suvalise kritseldamisega. Siis pidin vaatama seda ja ütlema, kas mõni osa sellest meenutab midagi, selle üle joonistama. Samal ajal rääkisin, milliseks pean seda asja, mida üle joonistan.
Mina käitusin nii: valisin oranži õlipastelli ja vist ühe katkematu joonega täitsin paberit. Jooned ei lõikunud ega ristunud. Nägin kalakest, kelle sinise värviga välja joonistasin. Rääkisin, et kalad ujuvad ja on kiired ja ilusad, kulgevad ja sillerdavad jms.
Hästi ei mäleta seika 5 aasta eest, aga see pidi olema ebatavaline ja hea meeleseisundi kohast, kui mu jooned ei huia üksteisega, ei kraabi üle üksteise. Minu kalavalik pidi ka kuidagi minu isikuga seotud olema.
Sellised asjad mulle ikka meeldivad. Tore on enda kohta midagi teada saada. Olen täitsa sõbralik teadvuse antro kursuse vastu.
Paastumaarjapäevaks kartulitel keedetud kuivatatud kala
Mmm…
SPOILER! Minul on juba kõht täis ja mõnus olla.
Beib lasi Isamaa ja Res Publica Liidul saata tasuta kokaraamatu Eesti pühade maitsed. Nüüd saan sealt tähtpäevadeks põnevaid toite teha.
Ja täna on paastumaarjapäev!
Koorin kartulid, pesen malmpoti, viskan kartulid ja vee sisse, lükkan tulele. Möllan natuke olemusloo grupitööga, kartulid on poolenisti valmis juba – aeg lisada värske till ja kuivatatud särjed. Tagasi tulele. Plaanime ja skeemitame veel grupikaaslastega. Söök on valmis!
Kaussi ja hapukoor peale!
FUCKING DELICIOUS! Viin Bastardile töö juurde ka. Kiidab just, et “see kalavärk on päris hea.”
Eestlaste seas on need ülimad kiidusõnad. Samm kõrgemal kui “päris normaalne,” mis iseenesest on väga hea hinnang.
Here’s to you, Mrs. Pantsington!
Annan ausõna – ma ei lae siia postitusse ühte pitsapilti ka!
Teisipäeva hommik. Ärkan 7:10. Siis 7:35. Siis 8:05. Kümne minuti pärast algab jooga. Valguskiirusel lendan majast välja ja Terrasse. Jõuan kassi ja lehma asendiks. See on üks mu lemmikuid üldse. Selleks on joogatar või üldine yogi käpuli ja teeb kordamööda selja lehma kombel hästi nõgusaks ja siis kassilikult kumeraks. Works wonders. Teeme sõdalasepoose ja päikesetervitust. Venitame ja mängime laipu.
Silkan koju. Suht hot on olla. Nahast saapakesed, mustad liibukad, sitaks pädevad jalad nende sees, kahe nööbireaga velvetist jakk, umbrohulikult pikad mustad juuksed tuule käes. Rõõm.
See kuu pole veel ühtki kilo ära hävitanud. Või toimuvad mingid vahetused, et koledad asjad lähevad minema ja lihased tulevad juurde. Loota ju võib. Point on selles, et olen täpselt samas kaalus, mis eelmise kuu lõpus.
Tore siiski, et need 5 kilo, mis siis nahhui sain saata, pole tagasi hiilind.
Kodus söön. Mingi beebitoit, mille realiseerimisaeg on möödas. Saiakotti jäänud seemnepuruga kokku segades tuleb päris mõnus.
Ma lähen suht juudiks, kui mul õppemaksu on vaja maksta. Sööksin paranoilise kokkuhoiu mõttes vist tuvisid jms ka.
Poen kallimale kaissu, kust tunni aja pärast järgmisesse loengusse liigun. Teadvuse antropoloogia. Tänane on sissejuhatav loeng. Ei oska suurt midagi kosta veel, aga näen juba ära, et see on kindlasti asi, millel tulevikupostituses pikemalt peatuda tahan. Põnev ja alahinnatud teema.
Koolipäev on sisuliselt läbi. Käin kooli juures R-Kioskis, et postmark osta. Ulatab mulle jõuluehetega pildiga. Ilmselgelt postmargid müüvad hästi. ~55 eurosenti selle eest küsida kindlasti aitab.
Keskturg. Otsin kaht kuivatatud särge.
Väiksemat, et paastumaarjapäeval kartulite ja tilliga punasesse malmpotti ära mahuksid. Raamatus Eesti pühade maitsed õpetatakse. Beib lasi valimiskampaaniate ajal saata ja ootab nüüd, et ma igal tähtpäeval selle järgi süüa teeksin. See on üks ägedamaid asju, mis mulle antud on: mulle meeldivad raamatud ja kokkamine, aga mulle eriti meeldivad kokaraamatud ja Eesti + nimelt Bastardile süüa teha. Ideaalne lihtsalt. Eks paastumaarjapäeval näitan, kuidas sellega läheb.
Mrs. Pantsington, mu viimane lugeja, palun, et elaksid minuga koos üle selle kokkamishulluse, mis mind tabanud on! Kunagi – ausõna! – kirjutan millestki muust veel. Aga mitte veel ;)
Ühesõnaga! Saan 30 sendi eest kaks särge, 34 sendi eest peotäie värsket tilli. Astun turuhoonest välja ja teen ilusa ilma puhul tiiru turu peal. Silma jääb imekena oxblood värvi clutch. Euroga saan kätte.
Kodus. Mulle meeldib kodus. Mulle meeldib see kõige rohkem siis, kui olen siin täiesti üksinda või Bastardiga. Tema juba kodus, talun teisi küll.
Aa. Hea uudis on ka. Vaatame Bastardiga, et suuremal maimukesel on esimene oksake tekkinud.
Puu on 2 aastat ja mõni kuu vana muidu. Oleme väga uhked.
Beib läheb tööle. Plaanin ja skeemitan kodus kuni kõht tühjaks läheb. Praen hakkliha ära, lisan jahu. Segan ja passin. Panen kuuma vett, et jahu hakkliha küljest jälle lahti tuleks. Panen piima ja hapukoort. Keedan 6 kartulit. Söön uuesti. Viin Bastardile töö juurde ka. Skeemitame ja plaanime väga efektiivselt koos paar hetke ja ma tulen koju. Et plaanida ja skeemitada.
Viimane plaan praegu on pissil käia, hambad pesta ja tudile heita, et hommikul värske peaga jätkata.
Palermo @ Pizza Grande
Beib soovis õhtuks midagi krevettidega. Ise olin kõik normaalse krevettidega järgi proovinud. Jäi üle ainult terav pitsa Palermo. Lisaks krevettidele, juustule, teravale tomatikastele ja pitsapõhjale koosneb see pitsa pärlsibulast, punastest ubadest, jalopenost ja paprikast.
Palun kokal teha tomatikaste poole lusika terava kastega (mis segatakse tavalise tomatikaste hulka teravate pitsade puhul) ja tulemus oli päris hea. Ainult jalopenod ajasid suu kõvasti kipitama. Bastardile meeldis ka. Ma muidugi ikka pidin hapukoore sisse enda tükid uputama,
aga tunnen, et olen rohkem avatud teravatele toitudele nüüd. Ülejäänute proovimine ei tundu enam ülesande või asjana, mida on VAJA, et terviklikkus saavutada. Ootan huviga hoopis :)
Istambul @ Pizza Grande
Ma tahan iga päev Bastardile näkku karjuda, et ma armastan teda.
Olen siiski enda elus temaga leidnud, et pigem väikesed igapäevased asjad väljendavad minu tundeid moel, mis teda ei ahista. Paremini, noh. Sõbralikumad ja armsamad variandid.
Eile õhtul ta soovis, et tooksin pitsa töölt koju kaasa. Saan poole hinnaga ja värki. Valima pidin ise. Tegin siis just ühe nendest igapäevastest asjadest, mis peaks vaikselt talle röökima minu tundeid. Ma ei talu teravaid ja tuliseid toite, aga eile võtsin põleva Istambuli (kebab, fetajuust, oliiv, uba, küüslauk, jalopeno, tomat)Pizza Grandest kaasa, sest Beib armastab siukseid.
Ja no nii praktiline olen küll, et ära kasutada olukorda, kus keegi teine sööb ülejäänud pitsa ära ja mina saan jälle linnukese kirja, et olen maitsnud.
Ettevõtmine oli muidu selline, et Beib võttis ampsu külmast pitsatükist. Panime pitsa grilli koos selle ampsatud lõiguga, mille lõpuks väikeste mõõtude tõttu ise ära sõin. Kallasin ka hapukoorega üle. Vaevu aitas. Mu suu põles, koostisosadest ei saanud arugi. Beib kiitis, et see on kõige pädevam terav pitsa, mida ta saanud on.
Score. Love declared või nii.
Bolognese @ Pizza Grande
Meil on maja ees kaks vanameest. Joovad Valget Klaari. Vahepeal võtavad sõõmu põuest ka. Rõõmsad ratastega onud. Töökaaslane ütleb armsalt, et nad on nagu meie elukaaslased nooruses.
Jagades seda vaimu võtsin täna enesetunde parandamiseks bolognese pitsa. See on väga lihtne ja väga hea. Lihane ja juustune või nii. Selles ongi ainult pitsapõhi, tomatikaste, hakkliha, juust, tomat ja šampinjon. Tegin pilti ka nagu mingi friik :)
Kevadvaheajahaiku
Süda karjub sees
Kiunub-palub hääleta
Ole normaalne
Bolzano
Kõige parem pitsa, mida siin saanud olen!
Bolzanot tehes olen kahelnud, kas on ikka hea, aga see on esimene siin proovitud pitsadest, mida ostaksin veel.
Bolzanol on põhi, tomatikaste ja juust. Teistest erineb sellega, et temas on ka kana, mais, ananass, karri ja tomat. Ja no mida kui hea!
Lipari @ Pizza Grande
Kana, krevett, sinihallitusjuust, virsik. Juust, tomatikaste ja pitsapõhi ka. Olen alati seda kollast-roosat pitsa näljase näoga vaadanud.
Viimane tööpäev proovisin ära lõpuks.
Sitaks hea päev on. Mmmhmh
Jäin öösel ikkagi magama, kui ootasin, et läpakas tööle jälle hakkaks. Ärkasin paar minutit enne kaheksat. 3 tundi siis magasin vist. Hakkasin uudist tegema. Siis läksin valesse haiglasse. Hea osa on see, et sain juba juunisse uue aja. Hästi lahe. Kimasin kooli, et puuduolevad tähemärgid valitsuse pressikonverentsist uudise jaoks välja imeda. Üle saja on ikka puudu. Printima minnes tundsin, et mu ilus saabas on väga niiske seest. Suht valus oli käia ka. Ladusin vetsus saapa peldikupaberit täis. Tumeroheline sokk oli tumepunase laigu külge võtnud. Mingi konnasilmateemaline enesekirurgia jälle.
Tahan magada.
Väsitav tööpäev
Kell saab 5 minuti pärast 12. Või 00:00. Jõudsin just koju. Andsin aint ühele pilvikule koogitüki, tulin oma tuppa, panin kodupüksid jalga, viskasin jalad seinale ja nüüd tahan uhkes üksilduses blogida. Sest olen nii väsinud, et ei taha veel mõelda, mida kõike homseks tegema pean. Loen need siiski stressitaseme tõustes ette: vaatan valitsuse pressikonverentsi, kirjutan sellest 2500tähemärgise uudise, meenutan homseks arstilkäiguks enda seljaajaloo, otsin saatekirja, käin pesus, vaatan netist kõiksugu aegu ja nõudeid järgi (nii arstiteema kui uudisloo kohta).
Ma suudan. Ma tahan. Ma jaksan. Ma saan. Tehtud! Samahästi kui tehtud!
Mingi autosugestsioon. Täpselt nii väsinud ja motivatsioonita praegu olengi.
Olin jälle 12 tundi tööl. Asjad on suht käpas juba. Ei looda, et inimesi ei tuleks. Tervisetõend sai viidud, sain endale imearmsa põllekese. Varsti saan logoga pluusi ka.
Päike keevitas räigelt. Meil oli nagu kasvuhooneke püsti, mis kuuma kogus.
Päikse kadumisega läks olemine alles inimlikuks. Olin selleks hetkeks juba suht ära flippinud. Naersime kokaga. Igasugune möla jooksis suust välja. Alustades Ränirahnude šokolaadide mälestamisega kuni söögipalve laulmiseni. Pea hakkas valutama. Mingi müstiline pisike tablett lahendas selle ära. Kui muidu keegi ulatab naeratades sulle pisikese tableti ja ütleb: “Usalda mind,” võivad parakad tekkida küll, aga täna oli hea mõte sellega kaasa minna. Päris mõnusaks läks olemine. Nüüd hakkab tuikamine vaikselt naasema.
Võtsin täna uue pisikese pitsa ka, aga ma ei mäleta nime kuigi kindlalt, samuti koostisosi. Hiljemalt laupäeval räägin. Praegu näitan.
Maitsev oli. Olen alati vaadanud, et see näeb hea välja ja et tahan proovida.
Meil on töö juures hunnik kaktuseid, ajasin imepisikese kasvu ühelt ära.
Panin ta hellalt antibiootikumide juurde ja tõin lömastamata koju :)
See ei ole mu kõige lemmikum seal, aga hakkasin kaktuseid ja nende paisumist jälle igatsema. Katsun selle riisiterakese kasvama saada. Ma ei raatsinud suurele kaktusele liiga ka teha ja mingit suuremat kasvu võtta.
Mu lemmikul ei ole üldse kasve. Võiks olla.
Täna käis üks väga armas mees pitsat ostmas. Corrado vist võttis. Küsisin, kas ta tšekki soovib. Ta vastas: “Ei soovi. Ma soovin, et Sul elus alati hästi läheks.”
Okei, hakkab juba täielik ramble tulema, aeg vist uudisega tegeleda ;)
Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 