Tutvumine kivihunnikuga
Mulle mõnikord tundub, et valuvaigistitega on nii, et väikeses ja suures koguses nad ei tööta. Mingi müstiline vahepealne hulk oleks nagu parim.
Ühtlasi, mul on vaimne blokk prolongeeritud mõjuga ravimeid tarbida ettemääratust rohkem. Tavalistega ei ole mingit probleemi. Pigem on reegel, et suhtun “õigetesse” doosidesse halvakspanuga. Aga no kui ravimi mõju kestab järgmised 12 tundi, siis ei taha kuidagi neist segi ennast tarbida.
Nüüd ma siis olengi siin, valutan oma kuuma pead ja loodan, et äkki on see kohvist, suitsetamisest, tolmust, väsimusest, aga mitte külmast tuulest. Kuidagi ei taha esimesel kaevamispäeval haigeks jääda. Ma oleks nagu mingi idikas, kes ei oska ennast riide normaalselt panna.
Ma igatsen Eerot. Ma igatsen teda juba nii väga, et ma tahaksin juba kooli algust, sest siis saab teda iga päev näha.
Hommikul ärkasin täpselt plaanikohaselt. Lahmasin potti silma järgi liiga palju vett. Keema läks, viskasin silma järgi kiirkaerahelbeid sisse. Kuigi pudru kogus tundus juba natuke liiga suur, oli ta ka liiga vedel. Well, fuck. Keetsin seda ettenähtust sitaks kauem, et vett ära kaoks. Lisasin suhkrut ja soola. Lasin seista. Kutsusin kõik sööma. Andsin pannkoogimoosi juurde.
Kõik kiitsid.
Läksime kaevamisplatsile. Tutvusin kivihunnikuga. Jõudsin sellest enne 6-10 korda mööda käia, kui mõistsin küsida: “See ongi vä?”
Tuli välja, et see on jah.
Ma ei suudagi kohe praegu kokku panna, kas ma tahan oksendada valu või selle quaššvärvimaitselise vee pärast. Huvitav-huvitav.
Aaaaaanywhoooo, esimene ülesanne oligi see kivihunnik ära rohida. Päike paistis ja tuul puhus. Ei olnud külm ega palav. Mõõtsime ja panime atribuutikat üles. Jõudsime nõksu isegi kaevata enne, kui päike kadus. Alles jäi mingi külm kõva tuul. Meenus kohe praamisõit. Pea hakkas valutama ja kõikvõimalik tolm pressis silma. Surusin muidugi kurtmata läbi sellest päevast, aga mind ennastkui huvitab, et kuidas ma ülejäänud 13 tööpäeva üle elan. Pean uurima, kas selle eest ainepunkte saab skoorida. Keegi kindlasti teab.
Kaevamisplatsi kõrval on talumaja, kus keegi ei ela. Selline niiske kopituslõhn peksis näkku kohe, kui sisse astusime. Seal saame lõunaks purgisuppi teha ja kohvi-teed keeta. Kaevamiste läbiviija hoiatas mind, et tema kaevamistel on alati kohvi ja tee pausid koos küpsistega.
Läbi kanade ja hanede aediku viib maja kõrval tee hüljatud välipeldikuni. Mitu korda sai seal endale käsu anda: MITTE PISSIDA ENNE, KUI OLED KUKEST MÖÖDA PELDIKUSSE JÕUDNUD!
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
The Adventurous Pursuit of Happiness 