no tere kevad!
Päike paistis – läksin õue kevadet otsima. Tulin tagasi tuppa ja no mis sa kostad! Siin ka nii hooaeg peal. Meie 2 neiukassi on mõlemad megarasedad. Ma ei tea, kes nii põhjalik meeslibukass oli, et nad mõlemad ühel ajal paksuks pani, aga siin nad nüüd on. Kaks kasspalli. Ühesõnaga, hetkel Lipster valmistub sünnitama koridoris (teise korruse koridori seinakapis, täpsemalt) ja Soffer hängib temaga samal ajal. Nad tegid niimoodi, et algul ronisid minu toas kummuti peale ja siis mu kappi, aga seal läksid nad tülli ja liikusid koridori, kus nad nurruvad ja Lipi-Lapi vahepeal krrrr! murelikult? teeb. Oi, kevad, mis teed.
Mäletate, kuidas ma arvasin, et Soff oleks hea olla?
Not anymore. Pisike on nagu matrjoška. Täis teisi väikseid endasuguseid kasse. Oijah.
Sisemise arutelu täiustatuim eluteadmine praeguses hetkes
Pikutan emmega voodi peal. Toas on palav. Lahendab ristsõna, nagu õhtuti tal ikka kombeks on. Tekitan varvastega laual asetsevates asjades kaost. Räägime juttu. Küsin, mida tähendab, kui unes näha juuste kammimist. Vastab küsimusega. Nimelt on vahe sees, ka juuksed on päriselu omadest pikemad või lühemad. Minul olid väga lihtsalt samad. Seletab, et tajun siis oma probleeme ja muresid just nii suurtena, kui nad tegelt ka on. Ja inimene, kes kammib, aitab mul neid korrastada-lahendada. Süda läheb kohe soojaks. Sest, vaadake, minu juuksed kammis ju Nathan Followill. Asetasin oma peakese talle sülle, tema tegi mulle pai ja kammis. See on mu alateadvuse poolt ilus tähelepanek, sest – nagu ka praegusel eluperioodil – on Kings of Leon mind alati hästi hoidnud. Rongiga sõites panen tihti nende Londoni O2 pooleteisetunnise esinemise mängima. Võtab ja viib mind kuhugi heasse kohta. …where nobody knows.
Eksmat on saanud palju eetriaega ajus. Jõudsin selleni, et ta sarnaneb Sofiga.
- Nad tulid kutsumata. Teadsin väikse varuga, et midagi on toimumas. Aga ma ei olnud neist esialgu kuigi huvitatud, polnud valmis. How the f%&k is this gonna work?
- Tõid kaasa fundamentaalse muutuse. Ma ei taha jätta muljet, et ma kõvasti tahan lapsi praegu, aga Soff on noor kass – ma eeldan, et ta näeb mu lapsi ja elab minu tulevikukodus. Sofi on esimene liige minu enda peres. Enne ei olnud sellist taju. Ja eksmat muutis samuti küllaltki põhjalikult maailmavaadet – kõik, mis karjääriks ette endale kujutasin, on nüüd maha kantud.
- @ the end of the day, ma tänan Jumalat* nende mõlema eest. Nagu kõik oleks just õigesti välja kukkunud.
Kõik**, kes Soffi näinud on, mõistavad kohe, et on täiesti normaalne – või paratamatu – temasse ära armuda. Aga eksmati eest tänulik olla? Igaks juhuks – I’ll elaborate.
Füsioteraapia on füsioterapeudile üldiselt tegelikult midagi rasket ja tänamatut. Ja see on asjaolu, mis jäi välja langemiseni märkamatuks. Kõik see teooria ja visioon ja kõva ja vinge, aga mis praktikas toimuma hakkaks… Inimesed ootavad, et ft neid raviks. Mitte treat, aga heal ja cure. Vahe on sees. Hoolimata meditsiinitöötaja või -spetsialisti soovist ja püüetest, ei saa inimene terveks ilma enda osaluseta. Kas teen ülekohut keskmisele inimesele? Ma ei usu. Kuuajane patsiendikogemus Keila taastusravis näitas mulle, et kuigi oma 45 minutit teraapiat tehakse entusiasmita – aga ka vastupanu osutamata – kaasa, eelistati karkude või rulaatori asemel ratastooli. You know, et kiiremini teleka ette tagasi jõuda või parema toetuse nimel feikida. Arvatavasti ei edene ta taastusravi siis kuigi hästi, arvatavasti on ta lausa depressioonis. Raskemeelne, lootuseta. Polnud seal motivatsiooni ega hakkamist. Rabele ja usu ja ole aktiivne teise inimese eest. Soojenda neid päevas ~8 tükki järjest, et homme jälle nad kui jahtunud ja passiivsed ette võtta. Mina seda tööd ei suudaks, see sööks mu ära. Või läheksin põlema nagu kratt, kes sõelaga vett üritas vedada. Teeb rohkem kahju, kui raha väärt on.
Tõenäoliselt ma isegi ei kandideeri suvel. Ei kahetse, et oma idealistlikku FT-d õppima läksin. Hea kogemus, millest õppisin palju. Lihtsalt suurepärane, et sealt minema õigeaegselt aborteerusin. TTK-sse tagasi kutsuks ainult radioloogia. See nagu fotograafia. Palju ilusam ja kergem. Näed korraks kellegi teise patsienti riieteta, teed pildi, pakud diagnoosi ja onto the next one. Sinna vist sisse ei saaks. Kes mind sinna tahab, kui lõputunnistuse hinnete keskmine moodustab 50%? ~73,22*** kärab?
*kesiganes kuuleb mulle pähe
**mõne inimese meelest on see ka võimalik, et alles ellu sündinud inimesed on koledad
***Jagad 80 ja 93 4-ga, liidad kokku. Võtad ristkorrutisega enda kujuteldava keskmise hinde protsendi, kui 5 on 100%. Jagad kahega ja liidad alguses saadule. Sounds plausible?
Sellega mu teadmised ja mõistmine praegu ammenduvad. Las täiustumine jätkub.
Raske on käituda õigesti
Aga Te ju teate, mille järgi ma elada katsun. Vana hea “et-et meie kui M-d et me teemegi nii nagu meile hea on. Mitte nii
nagu meile mugav on, eks”.
Hardcore bittersweet.
hr54tfgrttttttttttt(sophie kõndis üle klaviatuuri )
tahtsin sulle häid jõule kirjutada eks ta tahtis ka
häid jõule terve pere poolt
Juubelipidu
Pole kojugi veel jõudnud, kui süda nii-nii soojaks kisub. Vanasti jätsime selliseid südant soojendavaid sõnumeid palju. Joonistasime maha, vedasime jooni, ladusime kive. Lumememmed oli vanasti muidugi väiksemad. Ja ma ei teadvustanud neid nagu praegu.
Kunagi väga-väga seljahaigena vajusin viimasel sirgel enne kodu põlvili maha, sest ei saanud käia. Vaatasin mäe otsa kodu poole ja tõmbasin oksaga maasse “ma *süda* kodu”. Vedasin ennast majani, vahetasin riided ja eksisteerisin nagu ikka. Issi tuli koju. Küsib: “Kas Sina kirjutasid tee peale?” Noogutan. Naeratab. Loodan, et mu vanematel on uhke tunne, et me kõik nii väga kodu ja neid armastame.
Vaatan valdused üle. Soff
on ikka armas-kallis. Kaktus on õitsema läinud.
Pants tahab teada, mis ma pakun raseda õe lapse sooks ja sünnipäevaks. Tüdruk ja 6. veebruar. Saab näha.
Saabuvad rase õde, ta mees ja Pontu. Viimane on põhimõtteliselt ka üks mu õdedest. Armus Kristoifferseni kunagi. Nüüd ütlesin, et võib enda juurde võtta. Enda omaks
lausa. Nii läkski.
Pidu ületas kõik mu ootused, väga kihvt ja rõõmustav. Liiga kiiresti sai ainult nv lõpule ja peatas juubelipidustused. Bussiga
Tartu. Võtan poest uue kalendermärkmiku
ja viimase lihvi loosipakile.
Vara magama ja homme varakult vigu parandama. Tsau.
I’m SQUARE kalapäevani.
Reedesel kojusõidul küsib venna kihlatu, kuidas koolis läheb.
“Armastan teda jätkuvalt, aga ei saa salata, et raske on. Et tööd peab tegema. Väga põnev on ka ikka. Saan hakkama.”
Jumal hoia. Jään magama. Kui ärkan, oleme kihlatu juba maha pannud. Unisena leian, et on õige aeg rääkida asju nagu
“Ma olen Teile nii tänulik, et mu kaasa võtsite. Nii lihtsalt ja vaevata saan koju. Nii tahtsin koju.”
Mu vend on üdini issi poeg, those guys don’t skip a beat. Oleme ainult hetke vait, kui vend küsib:
“Kuidas Sul koolis läheb? Tegelt.”
Vaikus. Aaaaaaaaand I spill my guts.
Kodu on suurepärane. Riided, söök. Soff on veel suuremaks läinud. Vaadake, kui armsad käpad tal on :)
See on parim, kui ta mustast käpast valged küünised välja tulevad. Natuke ohtlik, natuke turvaline. Oleneb, kas oled mina või mitte.
Laupäeva hommikul oli kihvt äratus. Mulle meeldib tohutult, kui mind äratatakse üllatusega üles. Ükskord tõi venna konna mulle voodisse. Ja kui Pontu Aussist tagasi tuli, nägin teda hommikul esimese asjana. Nii imekallis. Nüüd äratas mind väikse venna kallistus. Kohe voodi kõrval seisis teine vend. Minu kõik 3 venda olid nüüd kodus. Hüppasin kohe voodist üles, tegime kalli. Mis veel, kui LET THE FUN BEGIN! Mängisid arvutimänge ja vaatasime filme. Kõik oli nii lõbus ja kõik hängisid kõigiga. Kui Pants jõudis, aitas ta mul isegi luid õppida. Tohutu suur abi oli temast.
Pühapäeva hommikul sain talt advendikingi. Seest hakkab valus, kui keegi mu vastu nii hea ja hooliv on. Ta kinkis mulle enam-vähem femurikujulise prossi. Ja tekst juures oli nii ilus. Ma tahaksin juba tema pärast nii palju parem olla.
Olen Tartus-kodus. Ukse taha tulid päkapikuriietes neiud. Andsid mandakaid ja piparkooki :)
Piiksu-miisud jms KODU
Reedel täitus tudengi unelm: tasuta sõit koju ja terve tee tuli hävitada ekskursioonil käinud rahva pirne ja krõpse ja kamapalle ja juustusnäkke ja küpsiseid. Emmele oli see tripp ka väga meeldinud. Noortekeskuste asjapulgad käisid tripil Rõuges, mina juutisin nendega Tartust alates Rakverre ja sealt ema sõbrannaga koju.
Õue peal huiab Sofi teiste kassidega. SOOOOOFIKUS! Vahib hetkeks üllatunult, only to ignoda mind. Okei, muss, olen seda väärt küll, et nii kaua alati ära olen. Paari tunni pärast oleme juba sõbrad ja mõlemal ööl kodus magab ta mu kaisus, nagu peab. Ukse lööb lahti venna. Olen tänulik, et ta kallistused mulle songa veel pole tekitanud :D
Viisin issile Luksemburgi 2eurose. Vaatas seda, noogutas. See on hardcore favor minu maailmas. Nende 2 päeva sees suhtleme veel nii palju, et küsib, kuidas teol läheb; mainib, et kärbseid peaks tapma; toob raha; mainib, et piim on otsas; räägib, kuidas metsas pähkleid korjates siga suvalise kuuse alt üles kargas ja tast mööda jooksis. Ise ei oska siukseidki asju suust välja vedada, et rääkida millestki. Järgmine kord pingutan :)
Venna viib mind kuuri poole üle õue. See on täis meenutusi sellest vingest suvest.
Igavesti ilus. Kuuris tutvun meie piiksumiisudega.
Lipi-Lapi uued pojad. 4 tükki. 2 üht ja 2 teist moodi. Polnudki kõiki vaja pildile saada :D Sofi ei saa nüüd enam KIIIISUPOOOOOEG! olla. Uued ees. Ise ta on ka paras volask juba. Üllatusin, kui Soffi nüüd nägin. Nagu üks korralik suur kass oleks mu vääksu lihtsalt ära söönud ja ta nahakese omale ümber venitanud.
Ja teate mis?! Ma sain süüa! Kartuliputru, sõõrikuid tuhksuhkruga, putru, juustu ja vorstiga võileiba… ma olin paradiisis. No, wait, that’s what I call home. Nagu kirss (või minu eelistuste järgi mustikas) kogu selle magusa vahukoorekihi otsas oli magusmagus kohv päikse käes.
Järgmine nv katsun jälle kodus ära käia. Fuck this iga-2-nädala-tagant. Nii-tihti-kui-saan on nüüd :D
Palun koju
Mul on täna vähe armastust enda vastu. Ainult see, mis pere pealt tagasi kiirgab. Täna on rebastepidu. Aga ma ei lähe sinna, sest tundub, et mul on oma ajaga midagi kasulikumat teha. Näiteks õppida, vaeva näha. Edu saavutatakse sellega, et ohverdatakse seda, mida teised ei ole valmis ohverdama. Läll läheb. Selline reality check tuli histoloogia tunnikontrolli järeltöö näol. Ma sain 7 punkti 13st. See on ~53%. Arvestatud on töö alates 61%st. Esmaspäeval on histoloogia arvestus. Esimene arvestus üldse ja mul on see juba sooritamata. Sest kui tunnikas on tegemata, ei saa arvestusele. Eestlaslikult teeb haiget see, et teisel rühmal ei olnud mingisugust tunnikat, nende hulgas võib lõtva olla veel inimesi, kes pole konspekti vaadanudki. Kordasin 3 tundi enne järeltööd. Pingsalt kordasin, läpakas kinni jne. Feilisin. Teeb viha. Olin nutma puhkemas. Panin jooksuriided selga ja lihtsalt kulgesin mööda metsateed. Jõudsin Selverini, kus olid laadapäevad. Šoppasin natuke, aga suremistunne minema ei läinud. Ma olen seda väärt. Mul tuleb piinelda, et nii munn ja laisk oli vaja olla.
Palun koju. Üksinda ma ei suuda hästi praegu.
Suhtluspsühholoogia: esmamulje ja kehakeel
13 minutit enne seminari algust keeran lukku oma ühikatoa ukse. Peas keerleb feil, et pole kodust ülesannet teinud. See seisnes selles, et pidi võtma suvalise võõra inimese ja temaga kontakti looma. Meelega ja teadlikult. Siis vaadelda, kuidas ta reageerib ja mis ise tunnen. Seisin selliselt oma ukse taga pimedas koridoris.
Tõuseb vasak käsi ja koputab naabertoa uksele. Naisterahvas, kes Eurovisiooni lugusid esitab, elab siin. Keerab ukse lukust lahti, avab selle ja vahib mind nagu mii-mi-mida sa tahad minust??? Mu ees seisab peaaegu minupikkune kolme-neljakümnendates eluaastates naisterahvas. Heledad lühikesed lokkis juuksed. Käes on mingit sorti pooleli olev kudum. Tundub kahtlustav. Tervitan kenasti. Selgitan, et plaanime toakaaslasega köögi ära koristada. Küsin, kas äkki tema sooviks ka selles aidata, kui kööki soovib kasutada. Hakkab kohe ajama, et tema eelmisel aastal üksinda koristas teiste järgi ja enam seda jama ei tee. Noogutan: “Hmm, siis ma tean, mida oodata.” Muutub leebemaks. Räägib veel sipsu. Tänan teda, lippan lifti ja sõidan 0-korrusele tundi. Tehtud kodutööga (Y).
Tund on äärmiselt põnev. Laseb meil kirjutada oma lemmikvärvi, lemmiklooma ja lemmiklinna. Minu vastused olid hall, kassipoeg Sofi ja Sankt-Peterburg. Tuli lisada 3 kirjeldavat sõna iga vastuse juurde.
- Hallile panin elegantne, mahe, rahulik. Pidi andma pinginaabrile, et tema paneks ka sinna 3 juurde. Sain omale juurde hõbedane, jahe ja hele. Õppejõud selgitab, et need sõnad tähendavad, milline esmamulje jääb. Ok. Jahedaga olen alati nõus. Kirjutasin ta roosale asju nagu naiselik, särav ja pilkupüüdev. Ta vajaks putitamist, aga muidu läheksid need sõnad küll tema kohta :D Käib tossudega juuu, I can’t tolerate that shit.
- Sofi kirjelduseks panin säbruline, lojaalne, kihvt. Selgus, et see tähendab, millisena iseennast näen.
- St. Petersburg – suurejooneline, kultuurne, ajalooga. Kirjutada võis ainult kolm. Oleksin hea meelega lisanud veel sõnad “külm” ja “Russian”. Mida linn siis tähendas? Need sõnad peaksid olema tegelikkus. Mis ma tegelt olen. Ilma muljeteta, vaid reaalselt.
Lovely Sof
Holy roly, me, oh my, you’re the apple of my eye
Girl, I’ve never loved one like you
I know I can’t wait until I get to take her back. I’ll be leaving her home when I leave for school.
Love her to death. She’s the first one I greet whenever I walk through the door. And when I’m home she’s always around minding her own business. She doesn’t need to stay close. She’s free to do anything and she would do just fine anywhere. But she sticks around me. It’s her choice. And I love that.
Sofi
Mainisin kunagi, et meie juurde siia metsa toodi üks kassipoeg, et teda enam ei oleks. Võtsin ja päästsin ta elu. Elab rõõmsalt mu toas ja on ilus. Mina teen talle pähe musi ja Soff paneb oma käpa mu nina peale. Armastan teda väga.
Ühel päeval päästis tema mind ka. Üks tüdruk võttis ta kätte, vahtis teda. Siis vaatas minu poole ja ütles naerdes:
“Mina oleksin küll merekooli saatnud. Mulle ei meeldi ta värv üldse!”
Feikisin terve öö, et olen ikka tore pal, aga kui kodu juures autost välja sain, olin nagu YOU AINT NEVER GONNA SEE ME. See tüdruk tundis nimelt muret, et Tartusse lähen ja mitte Tallinna. Et jään kaugeks ja meie sõprus hääbub. Aga muretseda pole vaja. Ole täitsa mureta! Minul on näiteks rahaga nii. Mida ma muretsen asja pärast, mida mul ei olegi, eks?
Me oleme Sofiga mõlemad ööloomad. Voodisse kobime umbes kahe ajal. Mul on oma suure akna ees valge sääsevõrk. Kui öösel toas tuli põleb, tuleb sinna taha igasugu putukaid ja muud lendavat modru. Mu pisike jahimees ronib siis mööda võrku ja üritab neid kätte saada. Vaablased meeldivad talle eriti. Kui neid on, siis lähen talle appi. Löön nipsuga vaablase oimetuks, võtan pintsettidega nad aknalaualt üle ja teise käega haaran kulmupintsetid, et tõmmata vaablaselt küljest nõel. Sofi ju paneb ta suhu omale, nii pisike kass võib surma äkki saada :S Ööliblikad meeldivad talle ka. Need õnneks ohutumad.
Arvan, et on tehtud piisav eeltöö näitamaks, kui väga ma seda kassi armastan ja kui kallis ta mulle on.
Lugesin ühte väga head ja põnevat postitust. Kaasahaaravat. Miks see mulle kaasahaarav oli? Lugege läbi, ma selgitan.
Kui ma üks päev võrgu eest ära jätsin, tahtis Sofi omale üht head maitsvat vaablast püüda. Püüdis ka. Aga mind ju polnud ja pisikene sai nõelata. Kes meist ühe korraliku vaablase käest nõelata on saanud, teab, kui jumalast valus see on, kuidas see sügeleb, kui kuum ja piinav see on. Kui koju jõudsin ja sellest kuulsin, läksin nagu autopiloodile.
“Kus ta on?”
“Ma ei tea. Kadus ära pärast seda.”
Otsin hirmunult Soffi. Pähe tulevad pildid, kuidas ta mu kätel veniv ja elutu on. Pean ta leidma. Lõpuks seisan keset õue. Vaatan üles enda akna poole, seal seisab Pants ja minu kass.
“Ta on siin!”
Nägu oli paistes nagu motherfucker, aga elus veel. Ja sellest mulle piisab.
PS. Ma näitaks pilti ka, ta on kõige ilusamat värvi maailmas. Ta on nagu Flame and Shadow Lord of the Rings’ist. Ta on must ja oranž ja beežikasroosa. Üks esikäpp on süsimust, kust tulevad välja valged küünised; teine malbe ja roosakas. Ta on täiuslik. Aga teda on raske pildile saada :S Selliselt, et siis näha oleks, milline ta on. Peaksin temaga sõbrapildi tegema, sest tal on nägu must ja silmad hästi heledad, ma näost laipvalge ja silmad mustad.
The Adventurous Pursuit of Happiness 