Lapsehoidja
Valvan ka täna onutütre poega.
Tüdruk on muidugi tark. Ta plaanis, et hoian esmaspäev-teisipäev ja järgmine nädal kolmapäev-neljapäev. Tark seetõttu, et kui oleks see tihemini, kõnniks ma minema. Miks? Täna rebis see pisike mul prillid eest, jooksis nendega ringi ega allunud mu manipulatsioonikatsetele, mida toitis kõmin mu peas “NEED MAKSID 117EUROT”. Naeris nii võidukalt. Ma peaks oma ego kuskil ära põletama. Veel tahtis ta mind omada, kui mähkmeid oli vaja ööseks jalga panna. Hüppas eest minema jne. Ajan ma jeee paljast kaheaastast mööda tuba taga. Panin mussi peale, et ta magama hakkaks suikuma. Sain prillid tagasi ja mähkud talle jalga. Nii skoor. Black Velveti 17 tundub jumalast okei niimooodi. “Seitseteist milleks veel sa püüad põgeneda sellle maaaailma eest ei ole mõtet heii-ooo-ooo-ooo-ooo-ooo-ooo ei ole mõtet” Ma ei pannud kirjavahemärke, sest ma ei saa lausest? aru.
Söötsin ennist pisikesele kartuliputru. Muidugi olin piisavalt idioot, et see laps ära kõrvetada. Hiljem sain aru, et kui nii vana ise juba sööb, on õnnistus. Maha jahutama peaks ikka. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Isegi punaseks ei läinud. Ehmatas mulle lihtsalt hea õppetunni. Kui olin selle olukorra õnnelikult lahendanud, helises telefon. Vana tuttav. Kutsus mind sõjaväkke teda vaatama. Tapa VÕK. See on mulle alati meeldinud. Oi. Kui. Väga. Pühapäeval näeme.
Leppimine on fun
Olin paar päeva Tallinnas. Viimane asi, mis mu rase õde mulle ütles oli: “Sust jäi siia peldik” Naeratasin: “Ma ei teadnud, et juba täna tagasi jõuad. Ma oleksin homme enne ära minemist kõik korda teinud.” Ta jäi magama ja hommikul läks enne, kui mina ärkasin. Nii hea positiivne noot. Jätsin talle voodi külge post-iti. Seal seisis suurelt KURRMÄU JA ILUSAID UNENÄGUSID, ANU JA TITABEEBI! *viis südant*
Hoian peaaegu 2aastast poissi, jään ööseks Rakverre. Jumal. Kui. Väsitav.
Ooooooot. Ma pole rääkinud kõige tähtsamast asjast. Liia. Ma ei räägi, millest me rääkisime, aga me naersime ja lõpuks kallistasime teineteist keset Maximat. Ja ei, tal ei ole mu fotokat. Aga jah, ta meeldib mulle väga. Ja ma tunnen ennast kohutavalt, et arvasin, et ta oli seda õnnetust väärt. Aga no selline munn ma olengi ju.
A. Le Coq’i reklaam
Ma armastan seda. See, kus näidatakse üksikuid inimesi, kes panevad oma välimusele viimast lihvi ja taustaks on see jutt, mis räägib, et elu on siis vinge, kui millelegi tõsiselt pühendud, endast kõik annad.
Pärast seda, kui kodus teavitati, et mu õde ja ta mees on ühe uue inimese kaasautorid ja ma seeläbi tädiks järgmine veebruar saan, tuli esmaspäev. Boss on puhkuselt tagasi. Vend Karl oli kodus ja me käisime palju kalal. Istusin ühel päeval bussijaamas ja olles täitsa harjunud sellega, et mõni inimene arvab, et tuututamine on adekvaatne suhtlusvahend, ei osanud ma oodatagi, et see järgmisele tasemele võib minna. Kõrgemale siis sellest, et mõni jääb ka seisma, et ära viia ja ühtlasi randa ja Iirimaale minema keelitada. Mis juhtus oli see: istusin oma bussijaamas, valge autobuss numbrimärgiga 415 MKL lähenes aeglaselt. Kuigi ta oli minupoolses vööndis, peatus ta teisele poole teed. Passis seal natuke aega ja kui kedagi ei tulnud parasjagu, hüppas see enda bussi tagant ainult oma musta värvi sokkides välja. Lihtsalt nii. Miks on niimoodi vaja?
Kuulsin täna, kuidas 2012 maailm nii pahaks läheb. Elame siis nüüd, eks. Ma olen terve nv Tallinnas. Homme hakkan õhtul lällama ja tantsima.
Reede on vist. See saab tore olema.
Aga jutustus võiks jätkuda. Pärast liputajat oli paar päeva täitsa okei, midagi paha (ega head) ei juhtunud. Sain omale hunniku kaktuseid, mis oli väga kihvt. Ja keegi tõi meile kassi, et keegi selle ära tapaks. Ma võtsin endale. Nii ilus lihtsalt. Energiline ja mänguline. Marmori värvi karvaga. Säbruline.
Ühel hetkel paistetas mu nägu odavalt üles, sest mu hoorased superviltu tarkusehambad muutusid alt põletikuliseks. Sain jälle suurtes kogustes valuvaigisteid süüa.
Meelepärane küll. Kõik arstid ja infoliinid lasid mu üle ja see läks ise korda. Normaalne süsteem. Fakt, et ma ei saa tervisekindlustust, ajas odavalt närvi. Pluss, ma jõin ennast selgeks enne töö algust esmaspäeval ja andsin lahkumisavalduse. 2 päeva pärast seda tuli veel tööl käia ja olengi nüüd vaba. Palka sain enda arvestuse järgi minimaalselt 20 euri vähem. Käisin kuskil lahedal tänaval majas nr 6. Parim üritus.
the cat’s out of the bag
Olime see nv kõik kodus.
Laiali sai laotatud uudis, et saame siin onudeks ja tädideks; emme ja issi vanavanemateks.
kuidas ja miks ma siia hetke jõudsin
Käisin üks öö seda kaamerat otsimas. Kõne, mis mind sinna kutsus oli selline: “Tsau, jalutada viitsid? Me lähme mu kaamerat otsima.” Little did I know, tähendas see seda, et me plaanime kõndida Tapale ja siis otsida ta kaamerat kuskilt võssist, mille asukohta ta tegelt ei teagi. Oijah. Õnneks oli keegi tädi oma jala puru teinud ja ta tütar pidi öösel temaga traumapunktis käima. Hääletasime, saime Tapale. Ostsime Vigurit ja sõime neid Tapa kõrvaltänavatel. Mata tunnis neid õpetaja näo ees krõpsutada oli maitsvam. Nautisin kõndimist. Jõudnud kõige odavamale põlluvaheteele, hakkab Elerin mingit niitu läbi kammima. Ootan ta järgi umbes 2o minutit. Obviously lähme mahajäetud maja, mille sealt leidsime, otsa turnima. Sodin katusele kõige ilusamaid asju. Viskan kasutatud kivilahmaka sealt alla teise maja katusele. Superfun. Hiljem, maale jõudnud, hüppan odavalt hüppeliigese rõvedaks. Maa peal. Kõndides. Käisime jõe ääres. Tegime võrguplatsil liivaingleid. Võtsin pluusi ja püksid ära, et liiva paremini minema pühkida. Elerin naeris. Järgmine hetk olime mõlemad keset lagendikku alukate väel. Ilus. Eksisime ära. Jõudsime garaažide vahele, kuulda oli hääli. Elerin snaipis ja ütles: “Ma tean neid.” Mille peale teises suunas jooksma hakkas. Oh no. Jalad ja selg valutasid odavalt ja tahtsin süüa ning magada. Eksisime ära. Tunneb ära, kus oleme. Surnuaed. Hakkame otsa juba ringi pöörama, kui kallis-kallis-kallis küsib nagu muuhulgas: “Sa vanaisa hauale ei taha minna?” Sai teada, et see oleks mu esimene kord sinna jõuda. Olen üliexcited. Vahime keset ööd hauaplaatidelt nimesid. Pole õudne ega midagi. Väga põnev, mõjub valuvaigistina. Elerin peatub valge hauakivi juures. Uhkustab, et teadis, kus see on. Ma ei hakanud ta bubble’i burst’ima, et me olime juba pool tundi otsinud. Olin väga õnnelik. Istusin kivi ees ja joonistasin ilusti riisutud liivale. Ta haual õitsesid punased õied ja koht oli hoolitsetud. Ta suri ’73. Täpsemalt, mõrvati. Okeeeeeeeei. Siinkohal proovisin tegelikult rõhutada, et teda ei unustata lihtsalt kunagi. Natsa imelik oli näha hauaplaati oma venna nimega. Nad pidavt üht nägu ka olema. Rääkisin talle ühe hea uudise ka salaja. Et Elerin veel ei kuuleks. Mitte, et “veel”, lihtsalt, et mult ei kuuleks.
Aga jätkame looga, äkki jõuan sinna, kuhu tahan jõuda.
Pöördume kodu poole. Sotsiopaat
minuga ei taha hääletada, vaid kõndida Tapalt Kadrinani. Loomulikult hääletasin ma seepeale iga auto peale, mis tuli. Saime venelasega RIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIISTAMÄEni. Kiigume
ja oleme toredad. Also, Elerin andis teada, et mu tädist on mingi odav laimulugu kirjutatud. Andis politseisse.
Nii. Juba päris lähedal point’ile.
Olin perega kodus armastav ja hea. Ei jõudnud magama. Tööl uuris boks nr 6, miks lonkan. Naeratan ja ütlen, et vandaalitsedes juhtus. Sealt see karistada saamise arutelu mu pähe kasvaski, btw. Sest tema arvates oli see jala välja väänamine otsene tasu mu teadete eest maja katusel. Pausiks olin laip valmis, toetasin pea puhkeks lauale. Kui silmad avasin vahtis mind boks nr 6 näkku. Ta murelik pilk muutus rõõmsaks. “Kartsin, et Sul juhtus südamega midagi.” Olin terve pausi aja maganud nagu kott laua peal lösakil.
Olen juba niiiiii seal.
Kõik muretsesid mu pärast. Ja kui ma täna üles ärkasin, ei vaevunud ma tööle minema. Tasus vaid helistada ja öelda: “tead, ma eile arvasin, et olen väsind, aga kui nüüd välja puhkasin, oli ikka nii halb olla ja pea käib vahepeal ringi… ei tea mis on”
Ja siin me nüüd oleme.
Mina istun suure naeratusega kodus. Morssi on. Võin teha, mida tahan. Keegi tahab mulle patse punuda. Õues on kõige kihvtim rahvas Luualt. Naeravad. Soe tuul puhub. Olen rahul. Kui teised ka jõuavad, võtab kõik ühe väga põneva pöörde. Calm and ready.
karma’s a bitch
Varastan praegu Laada Cafe netti. Istun maja taga puu all ja kuulen Elerinilt, et ta ema süüdistab mind selles, et Elerin Tartu tahab. Ootan kuni kell saab neli-midagi, et filmid ilmutusest ära tuua. Siis tööle. Soov sealt lahkuda paisub iga päevaga. Eile kuulsin odavat laimu enda kohta. Mida see rõve stalker NeoSlim must rääkis. Suu jäi lahti kohe. Olin vait. Tahtsin protestida. Kinnitasin, et need on valed. Tahtsin oksendada. Tahtsin üksi olla. Tahtsin teda peksta ja karjuda. Iiveldama ajas. Nutt oli kurgus. Tundsin end rüvetatuna.
Kõvasti peaksingi omale mingit eit-kutti tahtma, kes mu kohta mingeid väljamõeldisi räägib. Nii kurb. Aitäh uute trust issue’de eest.
[tsensuur]
Ma vabandan kõigi ees oma mõtete pärast. Ma olen nii mandunud ja kalestunud siin. Maal on parem. Nii väga oli.
City ought to take you, it would take a little second to break you.
I love you like Kings love Queens.
Tegelt mitte :(
Tahaks nii väga armunud olla ja värki. Nõme eksisteerimise tunne ainult. Oma ratsionaalsete probleemidega: sais, tervis, miks-mu-täditütar-mu-pangakaardiga-ära-kadus, töö jms bla-bla. Jumalast okei mure oleks, et kuidas vanematele hea esmamulje jääks. Mida õhtuks selga panna, kus neid öösel ära kista ja kuidas hommikul uueks päevaks midagi kontoritööle sobivat asemele leida.
cause love is your favorite food for every breakfest, lunch and dinner
and love is the holocaust except you dont die quick adn you dont get thinner
sais
Jõuan koju, kotkasulg juustes. Isa tuleb vastu, võtab selle mult endale. Tahaks teda kallistada ja olla nagu: “ISA! TEAD MIS?” Olin vait ja naeratasin. Pööras ringi ja kõndis minema. Ema kallistasin ka pikalt nagu lollakas. Iga kell piinleks välja pressiva salarõõmu kui laastava ja korrumpeeriva õnnetuse käes. Kõik on hästi. Kõik on väga hästi.
Mida teeb Hea Lugeja 15.-17. juuli? Mmm, aga siis võiks ju kaaluda Armastatud BlogiPidajaga Saaremaale trippimist. Kavas on päike, rand, pitsa, naer jms.
SAIS ajab kiusu. Ta ei näita lõpetatud koole. Läheks äkki raamatupidamist õppima? Kelleks ma sobiks?
Cream! Sh-boogie doo wop
U are fine (Fine)
U’re filthy cute and baby u know it
No t3ere. Kuhu me jäimegi? Ahh-jaa. Ma sain lõpuks arvuti taha ja siis tuli ka kohe kõne, mida ma ei suutnud ignoreerida.
Maxima avati. Kaks korda olen juba snaipimas käinud. Musirulli polegi näinud.
U’re so good
Baby there ain’t nobody better (Ain’t nobody better)
So u should
Never, ever go by the letter (Never ever)
U’re so cool (Cool)
Everything u do is success
Make the rules (Rules)
Then break them all cuz u are the best
Yes u are
WordPress ahistab mind :D Tahab kõige ilusa eest raha. Nüüd ma pean rõve olema, nii kahju.
Räägime siis juttu. Olen praegu Tallinnas. Vedelen parkettpõrandal, maani sinakas-lillakas õitega seelik seljas, all on selge sinine pikkade liibuvate varrukatega trikoo. Tunnen higi mööda sinke alla jooksmas. Sisalik on hea olla. Lähme kohe turule maasikaid tooma. Jõudsin siia eile öösel. Tulin häälega. Rakverest. Palk polnud üle tulnud kella üheksaks ja ma sain ainult vaadata,kuidas buss ära sõidab. Kas see peatab mind Tallinna jõudmisel? Muidugi olin ma kusipüks valmis, et öösel hääletama pean ja veel nii pikka maad, aga käe tõstsin üles ja varsti saingi tüübi peale, kes sõitis Tallinna. Rääkisin talle saladuse. See tahtis mu seest välja saada, hästi kihvt oli sellest rääkida. Ja ta oli võõras inimene, so it’s OK, kinda. Väga lihtne oli temaga vestelda. Pidi minema sõbrale laeva peale vastu. Olime ta sõbra autos. Peale selle, et auto oli megaseks must ja elegantne, avaldas mulle millegipärast muljet see, et CD-mängija “edasi”-nupp oli täiesti ära kulunud. Nagu see sõber tal sõidakski ringi, käsi mussi edasi panemas. Oleksin tahtnud teda näha.
Mu palk eelmise kuu eest on 144€.
Ohh, hi. Jõudsin just megaläbuslt Tallinna linna pealt tagasi. Mulle meeldis see väga. Kõik olid nii ilusad ja sõbralikud. Ma olen preagu veel natuke väga purjus. Ma sain tantsida. Nii palju sai tantsida. Ja mul kukkus lääts vanalinnas kivi peale. Ja me otsisime seda. Nagyu film,ides, Nii fun. Ma ma sain uue sõbra. Kellegi Kulla sünnipäeval käisin. Ma meeldisin kõigile peale ühe eide, kes ütlesin mulle alati vale nime, Elli, Ennu, Margit jne. No vabanda, et ma kõik tähelepanu Sult ära röövin, ma ei saa parata :D Ma vaatan nüüd HIMYM’i ja poen magama oma ilusa õe kõrvale.
Do your dance
Why should u wait any longer?
Take a chance
It could only make u look stronger
It’s your time (It’s your time)
U got the horn so why don’t u blow it (Go on and blow it)
U’re so fine (U’re so fine)
U’re filthy cute and baby u know it (U know it)
The Adventurous Pursuit of Happiness 