Vanaisa 95. sünniaastapäev
Täna on minu vanaisa Eduard Leppiku 95. sünniaastapäev. Selle vägeva inimese mälestamiseks kandsin ta kirjutatud raamatud Goodreadsi andmebaasi.
Loodan tulevikus vanaisa teosed ka digitaliseerida (äkki 100. sünniaastapäevaks?), et see meeletu hulk tööd, mis ta elu jooksul Lääne-Virumaa kanti uurides ära tegi, unustusse ei kaoks ja oleks kergesti kättesaadav ja kasutatav.
Seniks on nüüd vähemalt paberkandjaomanikel ja raamatukogukülastajatel Goodreadsi näol koht, kus pidada järge, millised ta raamatud loetud või omal olemas, kes sõpradest mida lugenud on ja kuidas siis hinnanud-arvustanud jpms.
Tänan tähelepanu eest ja soovin alatiseks teadmistejanu kõigile :)
Unistus pannkoogilaupäevadest
Laupäev. Köök on kuum, inimesed sagivad sisse-välja. Naerdakse ja jutustatakse! Üks joob, teine sööb. Kolmas alles saabub, moosipurk ette sirutatud. Askeldajad aiast pistavad ka korra nina tuppa uuesti ja söövad kogunenud pannkoogimäe rõõmsalt ära, ajavad omale morssi peale. Tuiskavad jälle lõkke ja peenra juurde tagasi. Lapsed kilkavad ja tellivad ülepannikookide asemel ampsukaid. Kõike saab! Kokarolli antakse muudkui edasi ja üle, põlled lehvivad. Elu käib! Tervitatakse ja jäetakse hüvasti segamini. Selline unistus.
Pannkoogipühapäevadest ei tulnud midagi välja. Mu unistus polnud kindlasti piisavalt suur. Proovin uuesti. Paremini.
Ma loodan tekitada traditsiooni, kus igal või igal teisel või kolmandal laupäeval peab keegi minu kallitest inimestest (või ma ise) pannkoogilaupäeva (täiesti sobilik oleks ka pitsat teha). Kutsub külla koos nt mahla või moosi või jahupaki vms tellimusega ja annab teada, mis on tema teema või soov. Näiteks: kui mina peaksin enda juures nüüd pannkoogilaupäeva, laseksin kaasa võtta aiakindad (lisaks sellele, et telliksin ka moosi jms, kel on kappi seisma jäänud jne). Teen nimelt korda aeda, mis kuulub meie üürikorteri juurde. Väikesed talgud sobiksid praeguses järgus hästi. See oleks minu nö teema. Aga igasugu teemad sobiks. Langeks mu sünnipäev laupäevale, teeksin selle ka pannkoogilaupäevana.
WHAAAAAAAAAAAAAT.
Nojah, siis on otsustatud. Aga tagasi teemasse.
Perekond on tähtis. Kogukond on tähtis. Jagame õige omavahel rõõme ja muresid. Võimendame üksteise elusid! Hoiame üksteist! Ja sööme pannkooke.
Ettevalmistused Bastardi sünnipäevaks
Loen pealkirja ja tunnen karjuvat vajadust selgitada, et mees ju on mul Beib või Bastard ja tema sünnipäev on varem kui meie tehniliselt sohilapsest järglase sündimise päev. Valmistun muidugi vaikselt mõlemaks, aga hetkel viitan traditsiooni, kus sorteerin pildikaustast viimase aasta pilte ilmutamiseks, jätkamisele.
Viie aastaga on esimene album täis saanud. Pean selle uue vaatama, et kuuendat kuhugi panna oleks.
***
Pildid vahitud-sorditud. Pean jälle nentima, et on alles põnev elukas mul :)
Pisikese sünnipäev!
Metsasõit!
Minu õelapse sünnipäev ju. Sain rongipeatusest autoga koju. Seal juba askeldati
ja möllati.
Kink
uuesti pakitud, liitusin ka toimetajatega. Maitsestasin kanakoibi ja koorisin sibulaid. Inimesi voolas muudkui kohale – väga lõbus ja kihvt pidu oli. Süüa oli kõvasti ja kõik (mida ma vähemalt sõin) maitses ülihästi.
Veganina hakkad seda täiega hindama. Mul need kogemused juba olemas, et terve suure kandiku pealt on juustude ja sinkide servast süüa ainult paari viinamarja, mis pole sinihallitusjuustuga kokku kleepunud. Nõnda oli tänane pidu juba enda toiduvalikuga väga äge.
Mipsukese sünnipäev!
Kingitus, mille jupi aja eest pakkisin juba,
oli mõeldud Mipsule – mu õe tragile (ja nüüd neljaaastasele) tütrele. Täna andsin selle üle. Niipea, kui ta sellest kenasti kinni hoidis ja mina oma käed lahti lasin, tegi ta koomilist pingutavat nägu ja potsatas oma pidulikus ämblikuteemalises kleidis pepuli esikuvaibale ja tunnistas, et on jah hästi raske.
Sinise tapeedi ja roosa lindi sees varjul oli suur entsüklopeedia. Mitte mingi titekas, mida muidu võiks lapsele kinkida. Mäletan lihtsalt enda lapsepõlvest, kui äge oli kõiki atlaseid ja entsüklopeediad sirvida. Mis siis, et sealt veel lugeda ei osanud. Niisiis tahtsin talle ka seda elamust ja mälestust pakkuda. See konkreetne raamat oli igavesti paks ja selgitas kõiksugu teemasid, paksult-paksult illustreeritud. Minu lapsepõlve omades nii palju teemasid küll polnud. Taevakaarte jms.
Minu juures ta seda veel ei avanud, seega loodan nüüd tagantjärgi, et talle meeldib ja uurimine palju rõõmu toob.
Palju õnne, emme!
Ma isegi ei tea enam, kui vana mu ema on. Aeg on seisma jäänud, kui nüüd koos täiskasvanud oleme.
Kuidas 25 sain
Ma tahtsin oma sünnipäevast rääkida.
See oli too päev, kui Lemmy ära suri :(
Ühesõnaga jupi aja eest juba.
Aga pidu oli imetore ja ma tahtsin sellest rääkida. Lugu algab tegelt päev varem. Oli pühapäev. Ma olin tööl. Rääkisin Bastardiga skaibis ja ta naeris, et ma kunagi sünnipäeva ei pea. Tahtsin talle tõestada, et ma suudan inimesi endale külla kutsuda küll. Niisiis hakkasin skaibis, Facebookis ja telefoni teel kutsuma inimesi, keda ma tahaks ka enda koju minuga mu sünnipäeva tähistama.
Ja tegin seltskonnale kõige suurema pitsa.
Sünnipäeva hommikul saabus väike vend. Kutsusin ta, et juhul, kui keegi ei saa tulla, siis on mul keegi sitaks lahe inimene terve päeva seltsiks. Bastard pidi too päev tööl olema.
Olin valmis inimesi vastu võtma kella neljast kuni ööni välja. Ütlesingi, et täiesti mitteformaalne värk: tulgu kuidas-millal ise tahavad.
Umbes viie ajal hakkasid inimesed ilmuma. Esimesele sain päris ligi hiilida tänaval, kui ta majanumbreid vahtis. Tema suitsetas veel mu maja ees, kui järgmine kohale jõudis. Meil kõigil oli suur rõõm üksteist üle pika aja näha. Nemad nüüd koos suitsu tegemas, saabus veel üks külaline, kellega külma käest üles läksime.
Tervitusnapsud, kingitused, kallistused. Lõpuks saabus veel kaks külalist.
Mängisime mingit teravamat seltskonnamängu, uued tutvused ladusid omavahel kenasti puid alla. Siiski olid kõik superägedad ja meil oli väga lõbus. Mõned isiksused on lihtsalt nii suured, et ei mahu mu pisikesse elutuppa ära ilma hõõrdumisteta :)
Edasi ma pidu igaks juhuks ei kirjelda :)
Lõbusad kännuämblikud ja templielevandid olime. Väike vend muidugi mitte. Ta liiga nutikas vist selleks, loomulikult ka alakas.
***
Kaljukitse tähtkujust inimeste kohta öeldakse, et need jäävad vanusega nagu nooremaks, muutuvad tšillimaks ja naudivad elu järjest rohkem. Hakkavad vaikselt enda muretsemist minetama. Ma vist ka. Sest ma ei olnud kunagi varem endale inimesi sünnipäevaks külla kutsunud, maksimaalselt pere keskel pidanud. Aga edaspidi tähistan uhkesti. Külalistega ja värki.
Väike vend on juba 14!
Tuli mulle eile Kadrina rongijaama vastu. Ei tundnud teda äragi. See poiss venib vist meist kõigist pikemaks. Sean jutukal koduteel salaja keskööks äratuse.
8. detsember telefonis ette lõi ja alarmi esile kutsus, tormasin põleva säraküünlaga venna pimedasse tuppa. Ta ehmatas ärkvele nagu teeks igaüks, kes arvab, et ta tuba põleb. Aga ta on nii chillax, et hakkas naerma järgmisel hetkel. Mõnelt teiselt oleks vist molli saanud.
Rebis agaralt kingituse ümbert pakkepaberi, milleks Bastardiga valisime riiulist leitud Maaja keskmise lehe. See ajas ka teda naerma. Osalt vist selle pärast, et nö center foldi vastasküljel olid anektoodid :D
Sai täpselt selle raamatu, mida soovis; natuke värvilisi paugukaid, mis ka roseti rolli kandsid; 9 säraküünalt.
Nüüd siis ootan, et poiss jõuaks koolist, issi töölt, õde perega oma kodust ja kesiganes pidulised veel ilmuma peaksid. Ootan köögis pliidi ees, sest issi palus mul prae valmistada. Loomulikult olin nõus,
aga mulle tundub, et täna ei saa issil jääda märkamata, et midagi on muutunud, kui ma peolauas prae asemel ube kartuli ja praekapsa juurde võtan.
Pidu on sisuliselt läbi. Söögid söödud, jutud räägitud. See üks asi sai ka räägitud.
Saatsin köögist kõigi külalistega järjest sööke lauale. Issi vaatas veel asju üle, et mida köögist lauale viia. Pidasin ta naeratades kinni sõnadega “kuule, ma räägin siis Sulle ka ära…”
Jätkan: “Mäletad, kuidas mul septembris seljaga jälle jamad olid? Ma siis otsustasin, et teen kõik, mis minu võimuses, et uuesti seda ei juhtuks. Ma seepärast ei söö enam liha ega midagi muud loomset. Siis tead nagu arvestada, miks ma praadi ei võta ja nii.”
Suurtele silmadele lisandub naer ja issi küsib: “Bastardile oled siis kõik saadetud liha praeks teinud?”
Naeran vastu: “Jaa. Ta nüüd nii rahul ka, et ma ta eest jäätist ja juustu ära ei söö.”
Naerame veel hetke koos. Ja oligi kõik. Korra lauas küsis veel, kas ma salatit siis ka ei soovi. Ütlesin rõõmsalt: “Ei, aitäh,” millele ta noogutas, ja siis tõesti oligi kõik.
Kogu õhtu oli hästi lõbusaid tegevusi täis
ja tohutult südantsoojendav.
Tere, Lauri!
Huvitav-huvitav päev.
Pärast keskööd jalutan õega. Haigla suunas. Mul on jalas alukad ja seljas kõige pisem sinise ja valgega suvekleit. Meeletu palavus. Õde räägib, kuidas õhtu oma musta taeva ja kummalise öise leitsakuga Morawat meenutab.
Tuhud on kaheminutiliste vahedega.
Saabume haigla juurde. Trepil on juhtumisi inimesi. Mu telefon heliseb. Beib. Kõneledes saadan õde pilguga trepist üles. Saan tagasi Mipsu juurde silgata.
Bastardi häält on hea kuulda. Mu mõtted suudavad kõne lõpus tiirelda ainult selle ümber, kui väga ma teda igatsen. Normaalsete teemade ja lausete asemel ütlen asju nagu “ma tahan Sind juba nii väga näha” ja “kaissu tahaks”. Lõpetame kõne, kui sellistest mõtetest enam kaugemale ei saa.
Vaatan telekas rämpsu ja lähen magama.
Läbi une kuulen sõnumi helinat.
Lauri.
Kell 1:43.
4290 gr.
53 cm.
Kõik on hästi.
Selge. Magan edasi.
Hommikul ärkan seletamatu ehmatusega, mis sunnib mind Mipsut kontrollima. Vaatan ta voodisse. Tühi. Astun elutuppa. Laps seisab seal, teki on kaasa lohistanud. Küsib kurvalt, kus emme on. Selgitan öösel toimunut ja tulnud sõnumit. Luban, et külastame õhtul teel lasteaiast koju Mipsu emmet ja vennat.
Laps on lasteaias, vedelen rannas. Üle pika aja kuulan laule enda telefonist. Loodan natukegi jumet vahelduseks saada. Mõtted hiilivad ühest kuuenda korruse aknast sisse. Lasnas.
Haiglas näemegi Laurit. Esimene mõte on: he looks old and wise.
Koduuksel kõlab koputus. Mu ema õde. Käis Laurit vaatamas ja astub nüüd läbi, et Mipsul keegi tuttav inimene siin oleks. Valmistusin just last magama panema.
Veel tund aega hiljem teevad nad tekkidest koopaid ja tormavad ringi. Tore ja nii, aga mina olen see inimene, kes peab magama saama lapse, kes on pärast nii pahur ja väsinud, et ei suuda lihtsalt magama jääda.
Järsult (loe: mugavalt ja/või süüdimatult) peabki tädi minema ruttama, et poodi jõuda.
Nii ma siis kallistasin ja lohutasin last, kes oma väsimuses ema ja isa hakkas hüsteeriliselt taga nutma.
Huvitaval kombel jäi ta siiski tavalisest kiiremini magama. Siinkohal pean silmas aega, mil lõpetasin unejutu lugemise ja laps enam ei sosistanud ega mingit häält teinud – jäi magama. Muidu tuleb voodist välja ja kaupleb, et saaks midagi veel teha. Täna mitte.
Üllatavalt hästi läheb see lapsehoidmine :)
Siit paar üldist tähelepanekut kaheaastase lapse hoidmisest:
- Laps kuulab kõige paremini sõna, kui ei ole lähedal ta ema või mõnda teist sarnast olevust, kelle reegleid ja nõudeid on ta harjunud tingima.
- Lepi ALATI KÕIGELE tingimused ENNE alustamist. See punkt käib, muide, päriselt KÕIGE kohta maailmas.
22. lõpp ja 23. algus
Saanita või saaniga
Õues maas vaid mingi läga
Valget paksu lund ei saja
Ent seda me ei vaja:
Meil on emme tehtud jõulupraadi
Poest ka salatit veel saadi
Kuuse allgi kingid reas
Salmid-luuletused peas
Mina siin vaid loen maha
Aga ise kirjutasin – ehk see päästab maha
badboy12
22.
Hommikul laulavad mind ema ja õde üles, saan ühe õuna ja 3 piparkooki.
Anu toob müsli piimaga voodisse, jätab ka oma pisitütre natukeseks minu juurde.
Kingib mulle imefancy fascinatori ja kõrvakad.
Emme kingib kaardi ja raha. Siis sööme praadi ja jäätist. Jään umbes viieks tunniks suvalt magama ja siin ma nüüd olen – 22, fascinator peas ja vaatan üksi öösel Scroogedi Bill Murrayga peaosas. Ja of course, blogin.
Nt seda, et 21. eluaasta on olnud üks huvitavamaid. Sünnipäevavandalismist aastavahetuse, füsio ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja eksmatini, soulsearchingu ja Eeroga kohtumiseni, immatrikuleerimise ja Tallinna Ülikoolini. Oh the the wonderful shit I had never done, felt or experienced before :)
palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
The Adventurous Pursuit of Happiness 