Kanada, kodu, kümnis ja igavene areng
Räägin jälle rahast. Et kusmaal ma oma teekonnal olen.
- Mul on nüüd III pensionisammas.
- Kanada-trippi ei tule.
- Rääkisime-arutasime ja seadsime prioriteedi mujale. Olen väga rahul. Ma ei oleks ise suutnud Bastardile öelda, et reisuks kuluv oleks nii hea rahapatakas, mille võiks hoopis oma kodu jaoks kõrvale panna. Õnneks mõtles ta sama. Ja tegi suu lahti. Nüüd ongi nii. Lisaks on meil tekkinud ühine strateegia, millega tublisti säästa. Aga see algab alles paari kuu pärast. Väga põnev, ootan juba.
- Minu täitsa omaette areng toimus andmise küsimuses. Kümnise mõistmises. Kõlab nagu piibli teema vms, aga see tõeliselt ka vabastab. Olen ammu uskunud kümnisesse, aga selle täies mahus andmisest reaalsuses mööda juutinud. A la “ma säästan ju nii palju vähem, kui 10% praegu juba ära annan” või “aga ma kinkisin sellele ja teisele midagi, mis on kümnise väärtusega kokku”. Mööda skeemitanud noh. Nüüd arvestangi enda kuu eelarves, et nii ja nii palju tuleb see kuu raha sisse ja siis kui palju on sellest kümnendik. Ning sellega olen lahke ja helde. Olles kohe leppinud sellega, et konkreetne hulk mu palgast jne tulust ongi mõeldud ära andmiseks, on elu ilusam ja rahulikum. Muidu oli mul tõesti hetki, kui ihnus mu sees vingus ja mögises. Isegi siis, kui Bastardi palvel poest Vytautast tõin. Norisin teda, et ise kõnnib poest mööda koduteel, aga mina ostku talle pudel vett koju. Mis mõttetu kobin, noh!
- Olen hakanud koduste toimetamiste ajal kuulama Dave Ramsey tütre jutumulinat ka. Soovitan!
- Kenasti läheb. Iga kuu õpin selles protsessis midagi uut. Hiljuti mõtlesingi, kui tänulik olen enda vennale ammuste Amway ja Network 21 aegade eest, kui idanesid mus need arusaamad/uskumused, et sihti ja eesmärki on vaja, eelarve tuleb teha ja pärast aru anda soorituse ja efektiivsuse kohta. Et kui tähtis on lugeda raamatuid, hästi ning efektiivselt elada ja oma tõeliste eesmärkide poole häbi või piinlikkuseta liikuda.
Sauade neli värk
Töökaaslane lükkab kaardipaki lehvikukujuliselt üle laua. Vasaku käega valin kaardi.
Ühe korra varem olen ka tarokaartidega kokku puutunud. Siis miskid kliendipoisid, kristallid paeltega kaelast rippumas, pakkusid samamoodi päevakaarti võtta. Ei mäleta üksikasju, aga põnev oli.
Nüüd tõi töökaaslane enda tarokaardid mu palvel kaasa. Eile tuli ju jutuks, et oli omale ostnud.
Sain sauade nelja. Ja tunnen end tõesti nii peatamatuna, kui kaardi kirjeldus viitab. Põhjusi on mitu (kõik väärt omaette postitust), aga tänane hommik on ka tubli faktor.
Hilinesin täna tööle. Peaaegu meelega.
Eellugu: Bastardi sõber rääkis aegu tagasi, kui palju paremaks on mediteerimine tema elu muutnud. Kiitis, et võttes päevas seitse minutitki meditatsiooniks, muutub kogu suhtumine.
Olen proovinud end mediteerima sundida umbes kuu aega. Edutult.
Samuti olin kuulnud, et kui oled sisse maganud, siis ära hakka kohe hüsteeritsema, vedelegi minut-kaks ja mõtle, mida tegema hakkad, kui voodist tõused.
Tänased kokkujuhtumised on aga sellised, et täitsa mediteerisin. Ja tunnengi ennast imeliselt.
Vaatan hommikul äratust. Et õigeks ajaks tööle jõuda, pean 5 minuti pärast uksest välja astuma. Keeldun sellest variandist ja keeran paremini kaissu. Tunnetan kogu kehaga magava Bastardi haaret enda piha ümber, tema norskamisnohina vibratsiooni enda küljes. Liigutan õrnalt sõrmeotsi. Need puutuvad meie juukseid. Lepin rahulikult, et hilinen niikuinii. See on juba kindel. Aga ka mõistan, et sellest pole katki midagi.
Ja nüüd ma siis olen. Õnnelik. 17-18 minutit hilinenud.
Ulmlen siin
Unistan metsast ja põlgan laiuvaid põlde. Tuuliseid tühermaid. Tänavaid ja koledaid maju.
The Adventurous Pursuit of Happiness 