Diaad vs triaad
Üks neiu läheb meie kolmekohalisest toast ära. Peaaegu kõrvaltuppa. Oli eelmisel aastal sõbrannadega ühes toas ja tahtis nüüd ka. Tore ühikamajandus tuli talle sellega ka vastu. Kuu algusest on vist ametlikult välja kolinud meie tagasihoidlikust pesakesest.
Teisele toakaaslasele helistati siis, et kas me soovime kahepeale seda tuba nüüd või toovad meile uue kaaslase. Ikka uue! Hind tõuseks kohe ~35lt ~50le. Pluss, ega mingit ruumipuudust ju eksisteeri.
Mmm, ma selgitan midagi koolisõpitut ka: diaad on kahene grupp ja triaad on kolmene. Diaad on hea stabiilne. Grupis on ainult 1 suhe. Kui diaadist keegi lahkub, laguneb ka grupp. Triaad on põnevam. Kõigi osaliste vahel on isemoodi suhted. Triaadi tekkimisega kaasneb selline põnev nähtus nagu vähemus ja enamus. Ja üleüldine draama. Peaaegu et määratud lagunemisele :) Reisile nt nii minna ei tasu, sest siis mõtleb igaüks grupis, kui nälg või väsimus peale tuleb, et ülejäänud 2 on tema vastu. Ei saa lõbus olema.
Praeguse kolmiku ehk triaadiga ei tekkinud meil peaaegu mingeid suhteid. Viisakus ja sõbralikkus. Ma suudaks oma faalanksite peal üles lugeda, mitu korda ma kummagagi rääkinud olen. Ärge saage valesti aru – tüdrukud tunduvad täitsa toredad. Muidugi BZi mõõtu välja ei anna, aga kindlasti pole nad ka mingid Helenid.
Miks see mind üldse huvitab? Well, mulle on ühikas meeldima hakanud. Veetsin juba 3. korda Tallinnas viibitud aja jooksul oma öö siin
ja hetkel valmistan omale ühikaköögis tatraputru. Ma arvan, et ma lähen siit ära pessa alles siis, kui viimane täiesti korras ja valmis on.
Also, TATRAPUDER ON CRAZY_DELICIOUS!!!
A Lot Like Blogging
Polina: “Antropoloogia on inimkogemuse uurimine. Mis tähendab olla inimene siin ja praegu? See on eneseväljendus. Kirjutamine, filmimine, lindistamine.”
So it’s a lot like blogging, I guess. Teine asi, mida meile sisendatakse, on suhtumine, et antropoloog seostab ja võrdleb ükskõik mida ükskõik millega. Ja veel selliselt, et see on loogiline mingil moel. So fucking much like blogging!
Hea asja olen leidnud, tundub. Speakin’ of: teen täna noormehele süüa. Muidu teeb tema mulle, sest alati oleme Lasnamäel. Mitte kuskil minu valdustel. Aga täna plaanime Nõmmele pesa putitama sõita. Seega tuleb beib pärast kooli mul ühikast läbi, sööme minu fixitud foodi ja sõidame pessa. Mida ma teen üldse? Küpsetuskotte ja sibulaid on ainult. Täna on tähtis päev. Ta on näinud, kuidas võileibu teen ja voodis pannkookidele moosi peale määrin. Nii, et kogu voodi moosine on. Mina ise viimast juhtumit mäletada ei suuda. Ja see ongi maksimaalne toiduvalmistamine, mida ta minu poolt näinud on. Praegu võiks kõik kenasti minna. Kõik abistavad-suunavad sõnad on kommentaariumis teretulnud :)
Nõmmel on see äge turg, mis lõhnab nii ülihästi, et ma juba ei jõua ära armastada, et seal kandis elama hakkan. Käisime Pantsessiga ka turul enne eelmist kojusõitu. Baltijaamas.
Kodus oli lahe. Enne ei mõistnud, miks Anu alati meile tulles oksi vedada ja põletada tahtis. Nüüd kaevasin ja istutasin, korjasin õunu. Jalutasin kodumetsas.
Tulin ära juba pühapäeval. Kuigi rõõm oli Tallinna tagasi tulla ja ma niipea ära ei taha, tegime Taavetiga juba plaani kuuenda paiku seeni korjama minna.
Quote’e tahad kuulda?
Kristjan: “”Tsitaate” sa tahtsid öelda. Räägime ikka eesti keeles.”
Ellu: “Kui juba asju soovida, siis ma tahaks peenike olla.”
Triinu: “Aga siis sul ei ole tisse. Mis elu see on?”
Kristjan: “Ma ei usu, et see võimalik on.”
Elerin: “Misasi? orgasmi surra või?”
Kristjan: “Proovime?”
Eero: “Minu jaoks on ainult 2 ilusat asja olemas: Kalashnikov ja Sina.”
Polina: ” Teadlikkus enesestmõistetavusest. Kõige tähtsam antropoloogile ja kõige raskem enda keskkonnas.”
Triinu: “Mul võiks suurem kapuuts olla.”
Anu (hellalt ja armastavalt Midlile): “Ja kui nutma peaksid hakkama, jää parem magama.”
Ellu: “Sa oled tore poiss.”
Aavo: “Sa ka. Aint sa oled tüdruk.”
Kristjan: “Ma kardan, et mu joobeaste ei aita mind.”
Psühholoog: “Filosoofia ja psühhootilised häired ei käi kokku.”
Ellu: “Sa rikkusid just kõik teised poisid maailmas mu jaoks ära.”
Elerin: “Ma olen kõik seksikad asjad Sulle sinna visanud. Näe, võta mu jakk ka.”
Eero (pärast Poola maanteehoorade mainimist): “See hoorateema polnud mõeldud niivõrd seksuaalsest käitumisest kui riietusstiilist.”
Kristjan: “See kaklus algas sellest, et ma ei austanud ta private space’i. Tere tulemast põhjamaadesse!”
Emme (minu Seewaldis tehtud fotot vaadates): See küll Seewald pole. Või oli laste osakond mõnes teises majas…”
Andreas (näitab Kristjanile uuesti oma šeivitud peenist): “Kordamine on tarkuse ema!”
Eero (kui ma laua taha õppima ennast seadsin): Ja kui Sul ikka pime on, võin ma Sulle lambi ehitada.”
Triinu: “Ole vait. Sa oled nii halb eeskuju.”
Kristjan: “Ole vahepeal kaine nüüd.”
Elerin (seisab katkise ja ketiga kinni pandud külakiige ees): “Pohhui, me kiigume!”
Kristjan: “Ma ei ole 2 nädalat joonud. Või noh… üleeile jõin ka.”
Ema: “Inimestele ei tohi tihti head öelda. Väga harva.”
Elerin: “Huvitav, mis tunne oleks olla pingviin?”
Kristjan: “Mõttetu.”
Mihhail: “Filosoofia tegeleb nende küsimustega, millega ükski normaalne inimene ei tegele.”
Naine (oma pojale): “Kas see poiss jälitab sind ikka veel? Sa pead ettevaatlik olema, ta tahab su käekella endale!”
Ellu: “Mul on vaja oma erektsioon kuhugi panna.”
Elerin: “Pane oma blogisse.”
[S.E]
Olen koolis. Mares, 3. korrusel. Istun banaani ja kohvi kõdu järgi lehkava prügikasti kõrval, sest siin asus viimane vaba pistikupesa, mille ahnelt endale võtsin. Kõht on täis ja uni on. Poole tunni pärast hakkab viimane loeng – akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias. Teeme seal essee. Tänaseks peavad olemas olema teema. Võtsin antropoloogid ja informandid. Teistel on midagi spetsiifilisemat piirkondade jms kohta. Samahästi oleksin võinud teemaks võtta Mis on antropoloogia? või Kes on antropoloog? Pole hullu – olemas! Siis tuli allikaid leida. Vähemalt 5 artiklit vist. Ei, seda mul pole. Ja viimase asjana – pealkiri koos essee struktuuriga. Pealkirja veel mõtlen. Antropoloogi ja informandi vaheliste suhete iseärasused. Suhted and hoiakud informandi ja antropoloogi vahel. Informandi ja antropoloogi suhtumine ja suhtlemine. Antropoloogi ja informandi suhtluse iseärasused. Loom. Loomus? Ma ei tea. Õppejõud on tore. Energiline ja rõõmus. Käisin eile Harakas vms poes. Ma arvan, et ma nägin selle õppejõu pilti ühel CD-l, mis seal müügil oli. Aga ma pole kindel. Järgmise kuu alguses on noormehel sünnipäev. Käin ringi, et talle midagi kihvti kinkida. Leidsin juba midagi, mis ma usun talle meeldivat. Tahaksin talle midagi tellida ka, aga Facebook vihkab mind ja ma ei saa seal kirju mingil põhjusel saata. Aga just seda on mul vaja teha. This sucks ass.
TRIIN, KIRJUTA MULLE!
Väänasin jala õuest siia tulles välja. Paha-paha-paha tunne. Ühikasse jõuan, teibin halastamatult kinni. Ja siis jään magama. Homme on õnneks vaba. Õhtul pakin paar asja kojuminekuks kokku, sõidan kaissu ja hommikul lähme Pantsiga KUMUsse. Mood ja külm sõda kutsub meid. Äkki tuleb isegi Anu koos beebiga. Mis beebi enam – pisike roomab ringi ja seletab nagu vana mees. Igatahes, siis saab lõpuks koju korraks. Ennast täiesti vabalt ja rahus tunda. Piparmünti korjata ja kaktustega möllata.
Semiootikapaus
Paus semiootikast või pausitäis semiootikat?
Kisub nii filosoofiaks ära, et aju hakkab kuuldavat juttu välja blokkima. Ärge nüüd pahandage, aga minu praktiline meel ei suuda arutada, kas see habemeajaja võib ikka endal habet ajada, kui ta ajab habet ainult neil, kes seda ise ei tee.
Esimene loeng oli ägedam.
M. L. – “Ma ei soovita Teil feromoone osta, sest siis võib Teile peale lennata keegi, kes Teile sugugi ei meeldi.”
***
Kutt1 – “Mida kõik kirjutavad?”
Kutt2 – “Ma ei tea.”
Vahivad tõsiselt ringi.
***
M. L. – “Ma igaks juhuks ütlen, et see ei ole mingi ropus kohas tehtud pilt mul.”
***
Kutt1 – “Millest ta räägib?”
Kutt2 – “Ma ei tea.”
Naeravad.
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
Tunniplaani- ja ühikahädaline
Esmaspäevaks peab olema kinnitatud/esitatud tunniplaan. Või õpingukava. Isegi terminoloogia on mul veel ähmane. Mul on kerged probleemid ainete valimisega. Või üldse mõistmisega. Täna saan Pantsessicaga kokku. Tema oskab alati aidata. Muidugi oleks mul veel kuhugi andnud muretult pöörduda.
Ühikas on aknavahetus ikka veel pooleli. Aken on ees, aga maalritööd on tegemata. Kõik tolmu ja sitta täis, minu voodi on külili kile all. Kodutu värk. Poleks võimalik noormehe kaissu ära minna, ei teakski, mis must saaks. Sucks balls. Muidugi ma kahtlen, kas mu ööbimisharjumused tegelt muutuksid, kui ühikatuba ükskord korda saaks. Kaisus on ju nii palju parem.
Västrikul üldiselt tundub lahe.
Olen korra kummagi toakaaslasega kohtunud. Pedagoogideks lähevad vist mõlemad. Pisikest kasvu armsa välimusega tüdrukud. Säravate silmade ja ilusate naeratustega.
Edit1: Miks ma ei näe tunniplaanis midagi, kui olen aineid valinud? Millised on kohustuslike, üld/valik- ja vabaainete osakaalud ühel semestril? Kas ma võtan mõne keele? Millise? Mis ainetele kästi infotunnis kohe ring ümber teha, et me need kindlasti võtaksime? Palju ma puududa tohin? Kas loengute puhul on alati pohhui, kas olen kohal või mitte? Kuidas ma saan selle ülilebo oranži tabeli juurde, kus kõik nii loogiline tundus?
Edit2: valmis ja esitatud :)
Ikka ja jälle kooli
Üldjoontes läheb minul väga kenasti. I’ve got an awesome boyfriend: he loves me, he believes in me. Lähen põnevat eriala õppima, mille ühe semestri maksab mu eest praegu õde, teise katab Indreku stipendiumi poolstipendium,
mille saamisest alles teatati. Ei peagi (töö)hooraks minema. Pereliikmed on terved ja rõõmsad. Elame ära: riided on seljas ja kõht on täis.
Selle nädalavahetuse feil teeb veel valu, aga muidu on kõik bueno. Ma nimelt ei suutnud päris hästi enam aru saada, miks ja kuidas ma Tallinnast hommikul vara kaisust ära läksin, et enda diivafüürerist vanaema
sünnipäevapidustustele minna. Seal toimunu oli katastroof. Kobises ja mölises kõigi kohaletulnute kallal. Lilled-söök-kingid-külalised-kõik-oleks-võinud-paremad-olla-stiilis. Tundsin end petetuna. Pärast poes kauba lappamist leian, et on jah vist ikka tore, et tulin. Sest ma sain palju ilusaid asju. Mind on kerge lepitada. Või maha rahustada. Jah, rahustada. Sest mitte lõpuni lepitada.
Kas Te tahaksite näha, mis riideid ja asju ma sealt omale kogu aeg nii reipalt sebin?
Kas on mõnda kuulsamat/ägedamat bändi, kelle lead singer oleks ratastoolis, aga lavashow’d teevad vingelt?
Miks ja kust saavad kõik omale Monsteri nänni ja riideid?
Keegi mulle mõnusat suure ekraaniga läpakat ei taha kinkida?
Millal ma selle tütarlapsega
lõpuks kokku saan?
The Adventurous Pursuit of Happiness 