Asjad, mida ma ei vaja
Üleeile alustasin kevadise suurkoristusega. Sorteerisin kirjutuslaua sahtleist kasutuid asju välja.
Eile jätkasin. Ka riideid korjasin riidepuudelt maha ja ajasin kotti, et uuskasutuskeskusesse viia. Niisama koristasin ka: katsun ju kord nädalas põhjalikult kogu kodu ära koristada. Läksin päris kettasse, et meil nii palju sitta on. Viiks sitaks asju minema. Aga ma olen ainult üks inimene.
Homme saan metsa ja korraks maha rahuneda :)
OCD pask
Nagu anthro mindi pask, aga täpsem. Mu essee teema seal on OCD. Kuigi hinne oli väljas jms, pean ikkagi essee saatma. Jaa-jaa, on küll õiglane, ma tean. Aga kopp on ees. Libustasin end sellega täna. 11 lehekülge kaheteistkümnest olemas. Nüüd pean veel paar lõiku lõpetama ja üldise proof-readingu tegema. Siis on tehtud, valmis ja saadetud.
Kunagi kooli ära lõpetan, annan kõike seda sitta lugeda. Saate mu sitaajamistalendi ees kummardada.
Räägi minuga!
Kokaneiu: Kas kiisu tahab vorsti?
Mina: …tahab küll.
Mina: Kas ta tuli selline krobeline?
Anu: Ta tuli selline värdjas.
Mina: Palun lihtsalt õmble mu sekspesu.
Emme: Jah.
Beib poolunes: Don’t do teleport!
Sotsioloog: Ma ei arva, et kõik mootorrattagängis oma naisi peksaksid. Ma loodan.
Anu solvunult: Mina ei söönud Ellu konna ära!
Mips: Emme, lõpeta see rääkimine, ma tahan Trafficut kuulata!
Venna: Ku nimi on ainult selle pärast meeles, et ta on saatan.
Beib porno peale vihastades: Türa, teemaarendus on null, raisk!
Elerin: Hellllou, ma olen purjus… MIDA ma ei Ei tee?!
R-Kioski müüja kell 17:52: Kõjik! Pjanen kjinni prjaegu!
Pants rõõmsalt, kui laps juustest teda tõmbab: Assa sakutis!
Anu rasevihasena: Ma loodan, et Su esimene laps tuleb poeg!
Pants tööka inimesega suhtes olemise igapäevaelust: Minu diil oli S forever, mitte kõik ta sugulased ja S-i mitte üldse.
Anu, kui ma olin vaadanud vale bussiaja: See 9-midagi ei olnud bussiaeg. See oli lihtsalt kellaaeg.
Piff Kuressaare-Tallinn bussis telefoni kriisates: Ja tead, see 18aastane Hendrik P. võttis mul kannist kinni noh.
Beib tööl meie õhtuste plaanide ettelugemist katkestades: Meeldiv kuulda muidugi, aga viigipükstest paistab erektsioon hästi välja.
Aprillikuus kohvikus tütarlaps teisele: Ma viskasin eile piparkoogitaina ära.
Mina emotsioonitult kellegi vähiteadaande kohta: Kurat, vähiga on ju nagu loterii.
Mina: Jouuu!
Usupiff: Jou, Elli!
Mina Bastardiga ööseks ühikasse jäädes (toakaaslane oli ka): Võib olla Sa jätad alukad jalga…
Beib süüdimatult: Mille pärast?
Beib vaatab Kanada-Läti hokimängu: Sööda nüüd, kalavaras, nahhui!
Venna: Kui Sa vihkad inimest, siis ütle, et ta unistused on sitad.
Mina: Tahaks midagi naljakat ja lahedat vaadata. Ainult mingit sitta vaatan!
Gripilainesurf
Sain vist kurikuulsale gripilainele. Esmaspäeva hommikul oli kurk räigelt valus, pea paks ja uimane, üks ninapool oli kinni ja peal üldine nõrkus. Kraadisin ennast voodis ja temperatuur oli ainult 35,4. Tegin kuidagi supi, mida sisse higistasin. Pärast seda on 37 kraadi püsinud. Ninast jooksis verd jms trall.
Korterikaaslased juba ütlesid sõbralikult, et äkki ma parem ei liigu enda toast välja, kui nad ka kodus on. Mõistan-mõistan. Bastardil seda luksust ei ole. Nohisev-nakatav piff passib tema voodis ja roomab ligi niipea, kui ta koju jõuab. Sorri, ma tahan kaissu. Ehk on mul siis juba parem. Pluss, see tüüp sööb vist piisavalt küüslauku, sest mu kõrvalt pole ta varem haigeks jäänud.
Kerge ajuturse tunne, midagi ei jaksa. Isegi lihtsalt voodis olla on raske ja ebamugav-vastik.
Suht sitt on, ühesõnaga. Paremini nagu ei oska kirjeldada.
Sissejuhatus filosoofiasse
Natuke selline tunne, nagu ma küürutaksin aurva-haisva vanni kohal, küünarnukkideni kuuma sita sees. Sobran ligases pasas. Keha on väsinud, aga lõpetada ei saa. Kahlan sitta, et leida kindlate omadustega junne, mis hellalt lõuendisse suruda ja kõvaks kuivada lasta.
Iga nädal.
Et siis selline õppejõule saata ja sellest poolteist tundi filosoofia loengus vestelda. Samal ajal teen võimalikult okeid nägu ja nimetan selliseid lehkavaid pasakäkke kokkuvõteteks filosoofia klassikutest.
Khmm. Ilmselgelt ma ei ole suutnud mingit sümpaatiat abstraktsust ülistava filosoofia suhtes toota. Mõni huvitav lause siin-seal meie kohustuslikes lugemistes ilmub, aga muidu on lihtsalt häma häma otsa; enda upitamine, kiitmine ja üleanalüüsimine; põhjendamatud võrdluste või näidete moodi asjad.
Dexter on läbi!
Naljakas, aga Dexteri viimast osa – jah, täiesti kõige viimast – vaadates samastusin füüsiliselt reedega, kui ärkasin kell kuus hommikul ühikas, sest olin ikka veel juua täis ja tahtsin oksendada. Just see viimane on ühine nimetaja. Sest ärkamise või joobnud seisundiga polnud sel midagi seost. Osa oli nii nõme, et ma ei suuda enam kaua usalda seda lolli meelt, mis ütleb, et aaaga äkki midagi tuleb, äkki see ongi nii tehtud, et lõpus on parim asi. No ei. Seekord mitte.
SPOILER AHEAD!
Läbi aegade 3 lemmiktegelast lasti kõik rämedalt üle. Kaks said surma. Üks peab tõenäoliselt alkohoolikuks hakkama ja jälle strippareid sebima. Sest… ma teeks nii, kui minu eluarmastus maha killitaks. Ja, no, oleksin superhot detektiiv Miamis. Quinn, noh.
Suur osa sellest sarjast oli sitt. Armastasin esimest hooaega ja Rudyt. Bay Harbour Butcheri teema oli ka põnev. Siis see päss, kes nelja kaupa alati killis, oli äge. Fucked up, aga äge. Ühesõnaga, 1, 2, 4 on hooaegadest täiesti nauditavad.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Registreerimistalgud
Viimastest ajuäpardustest hoolimata pole alla andnud – registreerisin just umbes tund end tulevatele eksamitele. Üldse viisin end superkurssi koolis toimuvaga. Tegin tabeli, kus on välja toodud kõik ained ja mis täpselt veel vaja teha on.
Mul on vaja lõpetada 9 ainet.
- Filmikunsti ajalugu. Käia veel 3 loengus ja kirjutada 4leheküljeline essee mingi lavastaja või suuna kohta.
- Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II. 1-2 loengut jäänud. Lõpetame kursuse esseega. Teema omal valikul.
- Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia teooria II. Jäänud on 1 loeng ja 1 seminar. Järgmise kuu keskpaigas saan ümbrikueksamina sooritada tegemata jäänud vaheeksami. Viimast eksamiaega pole veel teada.
- Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Sellega on probleem. Nagu kunagi mainisin. Pole saanud vastust, mis must saab. Ühele seminarile olen nüüd registreeritud, aga 1 jääb ikka puudu. Eksam toimub järgmise kuu lõpus. Peab läbi töötama SITAKS materjali ja vaatama SITAKS videoloenguid.
- Sissejuhatus kultuurisemiootikasse. 2 aega on veel tunniplaanis. Ei tea, millal on eksam ja kuidas täpselt välja näeb.
- Vene keel B1.1. See on ainsana võlg. Oleksin pidanud jõudma/suutma selle ära teha eelmise semestri lõpus või jooksva alguses. Pole ilgelt kaua õppejõuga rääkinud. Kuigi kooli peal naeratab mulle. Kas ma võin lihtsalt välja ilmuda ja öelda, et yo, dog, let’s get it on, kuigi see oli eelmise semestri asi? Kuidas need asjad käivad???
- Sotsiaalpsühholoogia. Juuni alguses eksam. Loengud on ammu läbi.
- Etoloogia. Loengud samuti läbi. Eksam toimub mai lõpu poole. Suuliselt ja individuaalselt. Koostada tuleb referaat ühe loomaliigi kohta ja siis sellest rääkida.
- Sissejuhatus sotsioloogiasse. Loengud otsas. Järgmise kuu keskel kirjalik valikvastustega eksam.
Kas on keegi, kes ei saanud tööd?
Jaa, mina! Mul oli sotskultantroII vaheeksam.
Külm vastus: “Te pole registreerunud.”
Hädistan, et saatsin kirju ja rääkisin inimestega.
Ei tähenda sittagi, kui õiges kohas linnuke tegemata on.
Pole esimene kord. Mul on koolis teine probleem ka, sest ma ei suuda mõista registreerida.
See probleem on järgmine: pidi olema 5 seminari, kohustuslik osa võtta kahest. Kaks tükki möödas, otsustasin registreerima hakata. Oli pühapäev, aga esmaspäevaseks seminariks registreerida sai reedeni. Mõtlesin, et pole hullu. Registreerin siis 4. ja 5. seminarile. Tuli välja, et aset leiab ikkagi 4 seminari. AAAAAAAAAaand I’m fucked.
Plirts-plärts – käes on märts!
See nädal on mõnusalt tormav olnud. Lisaks agarale kooliskäimisele
on kultuuriprogramm 100% olemas ja asjalikkuse tase hälbivalt kõrge. Esimest korda sai kõrini sellest, et kogu aeg bussidega sõitma ja vara ärkama pean, kuigi minul hakkaksid loengud alles pärastlõunal. Aga see vaibus. Sest keegi ju ei käsi mul kaissu iga õhtu minna. Ainult minu enda südamesoovid.
Juba esmaspäeval sain Pantsi näha, Taavetit ka. Järgmine päev määrasime sotsioloogias eksamiaja. Isegi Elerini oleks kolmapäeval näha saanud, aga tema kahjuks Turovski loengusse
ei jõudnud.
Töönädala lõpuks sain kokku õdede ja pisikese õetütrega. Plaanisime külastada Eesti Loodusmuuseumi, aga kuna puudus võimalus vankriga liikumiseks, läksime hoopis Lennusadama.
Seal oli tõeliselt mõnus. Laps sai vabalt ringi paterdada, kõike võis puudutada ja kuskil ei olnud temaga ohtlik. Ja minul ja õdedel oli ka väga mõnus ja tšill üle pika aja omavahel mõnusalt juttu rääkida.
Praegu on käimas küllaltki palju fotokonkursse. Üleeile lõppes üks, millele oleks hästi sobinud saata pilt,
mille eile tegin. Homme lõppeb üks ja ülehomme järgmine. Loomulikult on auhindadeks uued kaamerad või kotitäitega kulda.
Kevad on ilus aeg. Kõik sitt, mis lume alt välja sulab, ja kõik ilus, mis maas nii räämane, lõhki ja vesine, teevad ilumeelekese nõnda heaks. Nõnda heaks, et jalutaks oma jallud veristeks köntideks ja kobaks sõrmed otsast, et aina uusi ja uusi kevadevarandusi avastada, millest ilusaid ajatuid pilte teha.
Ilusaid ütlemisi
Eero: “Ma ei kasutaks Sind KUNAGI kilbina! Ainult siis, kui sa zombi oleksid… Või ma näeksin, et Sinust elulooma pole.”
Kristjan (selgitamaks, miks talle mõni riideese ei sobinud): “Seelik oli siit liiga lai.”
Elerin (mõistvalt): “Mhmh, Sul on siis pintselseelikut vaja.”
Eero: “Tead, mis ma arvan? Minu pea sees on teine… suurem pea. Ja ta tahab välja.”
Kristjan: “Veel üks viga, mida ma siis (naisega väljas olles) tegin, oli see, et ma sebisin üht teist tüdrukut. Ja siis me rääkisime pärast sellest, kuidas ma korvi sain.”
Taavet: “Lõpuks kõndisin koju. Vihma sadas. Tegi olemise paremaks.”
Kristjan: “Ma ei usaldaks teda sitakotigagi!”
Elerin: “Kui ma sinna kooli saaksin, oleks ma kõige õnnelikum inimene. Ma võiksin vabalt surra ilma laste ja meheta.”
Aavo: “Ta ei ole väärarenguga. Ta on lihtsalt surnud.”
Kristjan (liibukad jalas, filosoofilise häälega): “Mulle ei meeldi naiste riideid kanda.”
Elerin: “Ma saaksin kõige lahedama poja. Ta oleks gei.”
BZ: “Kas Sul on sitt olla?”
Eero (selgitamaks väitsaga koolitamise isu): “Mul oli küll siuke viisakas tunne.”
Ellu: “Ma täiega armastan Sind!”
Pants (hoiab kätega peast kinni): “Isssssaaaaand, kui vastik!”
Kristjan: “Ei, ma ei lähe selle mantliga välja!”
Ellu: “Seelikuga küll läksid…”
Kristjan: “Mulle see seelik meeldis, aga mantel mulle ei meeldi.”
Taavet: “Ma ei tapnud teda ära. Vaid haavasin surmavalt.”
Kristjan (kliendi kohta, kui palusin ta ees mitte ropendada): “Ma arvan, et tal on sama pohhui, kui minul temast.”
Mõni inimene
on nagu kilekotitäis vedelat sitta. Kui sa enda asjad tema/selle valdusesse asetad, ei ole kerge, ilus ega meeldiv neid tagasi saada.
Tunned, et räägin sinust? Kui jah, siis mõtle äkki hetkeks, miks sul siis kohe selline assotsatsioon tekkis. And do the right thing.
Lubage minul järgmisena lotoga võita
Vahtisin kojusõidul oma beebiõetütart ja maunisin paar hetke, et nahhui me enam aknad all ja muusika põhjas kuskil põldude vahel sõita ei saa (korra siiski saime :P). Peab vist ka autojuhiload ära tegema, auto muretsema ja kruiisima minema. See oli liiga hea asi, et nüüd juba pisikeste vastu vahetada. Isegi kui nad on nii armsad.
Olen tagasi kodus. Mu aknalauale jäänud vesi on roheliseks tõmmanud. Tuba nii hubaselt sassis. Nagu kutsuks pehme käheda häälega, et ma elaks temas natuke. Paks Soph vedeleb põrandal. Esialgsest 8 kassipojast on alles 2: karu ja Lipi-Lapi must. Ema on veel leerilaagris kokkamas. Pantsi pole: teeb suguvõsa kokkutuleku jaoks süüa juba küla peal. Issi on sama muhe ja mõnus nagu ikka. Venna oli nii rõõmus, kui issit nüüd üle pika aja nägi. Anu ja pisike vedelevad ka minu juures siin. Minu tuba on üldse pop koht, mulle tundub.
Elu on ikka üks hunnik mahlast sitta küll. Vaatasin just, et antropoloogias on 4 tasuta õppekohta. Ma olen juba praegu 15. kohal. See on kõik, mis mul jäänud on. Mingi tasuline koht EBS-s on ka, kuhu mind veel ei taheta. Mõlema vestlused on 18. juulil. Üsna lubage-ma-suren-tunne on. Mkm. Täpsustan: lubage-minul-järgmisena-lotoga-võita-tunne.
Kui mind vittu saadetakse, peaks ka laevale tööle minema. Lucky Strike’i ja Jack Daniel’si maha tooma ja selle papi eest need samused autojuhiload ära tegema. Aga ärme kaota lootust: lähen nussin veel viimast korda nimesiltidega ja siis hakkan hoolega antropoloogia sisseastumisintervjuuks ette valmistama. Üks raamat ja artikkel peavad olema läbi loetud.
:)
Ema õde käis meil. Lehvitasime just aknast, kui autoga mäest alla ära sõitis mehega. Kumbki ei vaadanud. Vahetasime emmega pilke. Loen välja, et võin avameelselt öelda, et alati, kui tädi siin käib, on mul tunne nagu must oleks lind üle lennanud ja mulle peale sittunud. Emme noogutab kurvalt.
Muidugi olen iga kell nõus taluma üliebaviisakat ja üleolevat tädi kõige nõmedama asjana oma väikses elus. Tegelt ka. Muu on nii heaks lihtsalt tõmmanud.
Pole hullu, Simmo
Esimest korda tudengina läheb nii jumalast failsitasti.
Tähendab, et homne päev igal juhul parem. Cheer up.
The Adventurous Pursuit of Happiness 