Nuum 5
Kõigepealt olin tubli:
Siis nagu tubli (ise ei söönud), aga mitte täiesti tubli (viisin koju perele, sest kihvtid olid ja kingiti):
Ja lõpuks feilisin ikkagi ka:
Seikluste laeka kodune ülesanne: kapsanägu
Kuigi mu laps läheb rühma, mis pole programmis, teen nii pikalt kaasa, kui vähegi saan.
Tervisliku snäkkimise tekitamiseks saime koduse ülesande lapsega koos pesta porgand, paprika ja kapsas, koorida, jupid lõigata. Tuli luua kapsanägu. Minu laps tegi raadio. Kurgist.
Hindan ettevõtmise edukaks, sest lapsel oli kihvt ja sõime seda hunnikut terve õhtu. Noorem laps krõbistas veel hambaidki pestes :/
Nuum 3 ja terake enesekontrolli
Mul on selline kihvt töökaaslane, kes kunagi rääkis, mida ta jutlustab inimestele, kes ei raatsi toitu ära visata. Kordan kokkuvõtvalt:
“Palun ära kasuta ennast prügikastina!”
Nüüd õpin minagi toidu ära viskamist. Arvasin, et hullult loomuvastane oleks, aga tegelt on päris hea tunne mitte mingit sodi sisse pohmerdada lihtsalt selle pärast, et see eksisteerib.
Emotsionaalsest söömisest
Olen olnud natuke kahevahel, et kas ma õgin, et cope’ida, või ma õgin, sest mul on mingi hormonaalne puue ja isu täis saamise signaali lihtsalt ei teki normaalselt.
Täna oli väga hull hommikupoolik. Oli selline üleelamine, millest tahaksin homme psühholoogile rääkida, aga see oli nii fucked up, et vb ei räägi mitte kunagi mitte kellelegi. Vaatame. Läksin siis Maximasse, endal sitaks iiveldas, ja ostsin karbi topelttäitega Oreosid, mis ma parklas kõik pakikestest välja võtsin ja autos käeulatusse laotasin, et sõidu ajal need ära süüa järjest. Jõuga, seda süda oli räigelt paha ja ma tegelt päris söögiisu ei tundnudki. Mingi teine väga tugev imelik tunne oli.
Full coping, pole kahtlustki.
Eks ma olen ise ka koletis
Sõin ema pähkleid ära ja ostsin rummipalle. See on ausalt suht hea tulemus.
Nuum 2: Oreo jäätis
Täna toodi suure kausiga – nagu vanaemal saunas võiks olla – Oreodest tehtud jäätist
ja muudkui nõuti, et võta ka, söö, aita ära lahendada.
Mina siis riidlesin, et pätikari, et mind nuumata kogu aeg üritavad. Selgitasin ka, et ei tohi mu peale solvuda, kui nüüd pikalt pekki hakkan saatma (pärast nuumamisgalerii jaoks pildi tegemist), kui nad oma toite mulle jälle toppima tulevad. Mõni lubas mulle ilusti mitte midagi tuua, aga mõni soovitas ikkagi jäätist võtta. Aga ma suutsin olla tugev ja tubli.
Uus pildisari: Nuum (1)
Koostöös füsioterapeudi ja Saladuste laeka ankeediga olen välja töötanud uue pildisarja, galeriiseeria. Kohe selgitan.
Füsioterapeut soovitas mõelda hetkedele, kust liigsed kalorid tulevad. Ja hoida eemale olukordadest ja inimestest, kui need mu õgimist toetavad.
Saladuste laeka ankeet sundis mind päriselt kokku lugema, kui palju on mul snäkkimist ja muidugi ei jäänud mul lugemise ajal märkamata tähtis muster.
Pildiseeria hakkabki olema nö surnuks nuumamise märkamisest. Kõik need šokolaadid-sõõrikud-pirukad-tordid-krõpsud-kommid, mis mu ette veetakse. Ma siis üritan pildistada ja mitte neid õgida.
Seikluste laeka küsimustikust
Üritan ilgelt osavõtlik ema olla ja nõustusin kohe, kui lasteaiast
pakuti võimalust osaleda mingis Seikluste laeka programmis. Point sellel on panna lapsed rohkem liikuma, vett jooma, tervislikumalt toituma. Vahva.
Meilile tuli esimene sisuline ankeet. Peab kirjutama enda ja lapse harjumustest, eelistustest ja muust sellisest. What a fucking mess noh, õõh.
Veel psühholoogilist abi
Oleksin jälle kvartali spordirahast ilma jäänud. Selle mure lahendusena jõudsin täna uuesti füsioterapeudi ukse taha.
Täpselt nagu kuue kuu eest. Samas kaalus, samade jamadega.
Rääkisin talle kaelavaludest ja kuidas asjad kulgesid pärast eelmist kohtumist. Me peaaegu ei teinudki midagi füüsilist, vaid sain korraliku tough love vestluse osaliseks.
Räigelt häbi oli küll välja ilmuda täpselt samas seisus, aga usun, et sellest kohtumisest oli kasu.
6. kohtumine psühholoogiga
Me pole ikka veel mu rasvumuse teemani jõudnud,
aga saan üldiselt ülipalju abi. Tuge.
The Adventurous Pursuit of Happiness 