Taormina @ Pizza Grande
Proovisin täna ära Pizza Grande ühe magusa pitsa Taormina.
Magusate pitsadega on paar erinevust võrreldes soolaste pitsadega. Esiteks: nad on magusad :)
Teiseks, neid saab tellida ainult kõige väiksemad suuruses (20 cm diameeter).
Kolmandaks, neil ei ole automaatselt peal tomatikastet ja juustu :D
Taormina peal on kohupiim, maasikas, põldmari ja šokolaadikaste. Ma pole päris kindel, kas meil õiged marjad olid. Maasikas oli, aga nagu ka punast sõstart jms. Aga sitaks maitsev oli, suht oigasin mõnust, kui seda sõin.
Soovitan siiralt ja ootan juba õhinaga, et saaks teised kaks magusat pitsat ära proovida.
Nukuteatri workshop
Teadvuse antropoloogia kursuse raames lugesin artiklit nukkude või marionettide kohta. Puppetry. Käisime isegi Nukuteatris, kus meile workshop korraldati, et elutu asjaga suhestumine meile reaalsemalt mõistetavaks saaks.
Korraks juba oli kerge …and the walls come tumbling down… tunne. See on viide sarjale Oz, mida ma räigelt soovitan kõigile. Seal on tegelane, kes on mu lemmiktegelase vend. Ta on IQ järgi suht idioot. Siis ta saab käpiknuku, kes vabastab midagi selles tüübis. On sitaks tark ja ülbe :) Endast mingit teist elukat ja rolli tootes võib igast kummalisi asju tekkida. Tulemus oleneb ju algmaterjalist.
Veedame 2 tundi Nukuteatris koos kahe näitlejaga. Millegipärast olen naiivsel arvamusel, et kuulame, kuidas nad räägivad enda tegemistest pool aega ja ülejäänud pool nad teevad meile show’d. Ei. Tegemist on workshopiga. Mehed küll räägivad endist ja workshopist, aga peaaegu kohe saame soovituse eemaldada segavaid riideid, jalanõusid. Saame kahepeale kaikad, mida käe peal püsti proovime hoida. Tasakaaluharjutus. Algul proovib esimene paariline, siis teine. Kõnnime nendega isegi trepist üles. Teeme harjutust, kus hoiame keppi õhus paigal ja liigume selle ümber. Järgmises harjutuses liigutame kepi uude kohta õhus ja liigume ise selle juurde. Kepp peab uues kohas inimese liikumise ajal paigal püsima. Mingi hetk on veel tasakaalu ja meeskonnatöö harjutus, kus enda ja paarilise näpuotste vahele jääb see kepp, mida me sõnu vahetamata proovime juhtida. Moodustame ringi. Käest ei hoia. Ühendavad need samad kaikad, mida näpuotsaga vaid puudutame. liigume nõnda võimalikult kokku, siis harutame endid lahti. Ja uuesti!
Ühel hetkel mängime juba, et kaikal on silmad ja mõtted. Ta näeb sõpra, näeb vaenlast, näeb kurja õpetajat. Kuidas ta reageerib? Peame leida viisi, kuidas kaika maast korjame ja sellele n.ö elu sisse puhume. Kas paariline näeb, et kaigas on nüüd elus? Viimasena tulebki harjutus, kus läheb käima muusika. Ja me peame maast kaika korjama, ta elusaks tegema. Mingi loo või tegutsemise temaga mängima ja siis ta elutuks jälle tegema. Teeme seda kahes grupis. Umbes kümme ja kümme.
Mulle meeldis see väga. Läksin pärast isegi workshopi läbi viinud näitlejatele ütlema, et see oli tõesti äge. Tahaksin enda uusi nukujuhtimisoskusi Mipsule juba näidata.
Naljakas või uus selle kogemuse juures oli see, et tundsin selgelt erinevaid faase ja tasemeid, kus olin harjutuste ajal ja sees. Kuuldes, et hakkame ise ilgelt möllama ja kaasa tegema, olin elevil ja ärevil. Mul oli huvitav, aga natuke ebamugav. Et vaadatakse, kui ma ei oska jms. Harjutusi tehes juba oli äärmiselt põnev. Lapselik hasart ja põnevus. Kaua ma saan tasakaalu hoida? Mitmendale astmele ma jõuan? Oli frustratsiooni, kui ma ei osanud. Oli ebakindlust. Oli lõbu, rõõmu. Siirast avatust. Viimase harjutuse ajal, kui pool gruppi muusika saatel enda kaigast elustas ja temaga lugu lõi, vaatas pool gruppi pealt. Teisi vaadates olin närvis ja peaaegu paanikas, et mis lugu ma räägin ja kuidas. Mida ma teen? Siis tuli minu kord. Muusika hakkas mängima. Rullisin varvastega enda kaigast mööda põrandat. Katsusin käega. Tõstsin ta üles. Liigutasin ta enda poole. Ja naeratasin nagu mulle oleks naeratatud. Meie (minu ja kaikaeluka) taha jäid moonutavad peeglid. Läksime koos neid uudistama. Naersime, liikusime sinna, kus värdjamad ja kummalisemad välja nägime. Muusika hakkas vaibuma. Kaaslane muutus raskeks ja vajus põrandale. Puudutasin teda veel varvastega. Rullus must elutuna eemale.
Olin täiesti harjutuse sisse kadunud ega mäletanud pealtvaatajaid ruumis. Neil ei olnud mulle mingit mõju. Nad ei seganud, nad ei innustanud. Olime mina ja keegi sõber kõblavars.
Haikutamisaeg
On see aeg aastas
Kui joon glögi ja mõtlen
Mõtlen post-apost
Eduard Leppiku 90. sünnipäeva võistlusmatk
Väike-Maarjas toimus järjekorras esimene Eduard Leppiku pärandit mälestav-tähistav võistlusmatk.
Selle aasta oktoobris on tema 90. sünniaastapäev, mille puhul Väike-Maarja muuseumi eestvedamisel mitmesuguseid põnevaid üritusi läbi viiakse.
Hiljuti avati seal peamiselt tema matku tutvustav näitus. Sain isegi avamisel käia. Kuigi sellega läks hoopis nii, et vaatasime väljapaneku üle
ja alles siis toimus pidulik ja ametlik avamine.
Ma ei hakkagi siinkohal rohkem ette näitama: käige ise vaatamas + tahtsin hoopis teisest asjast täna rääkida!
Aga seda peab ütlema, et Väike-Maarja muuseum on teinud imelise töö selle näitusega. Kuuldavasti hakkab see lähikondsetes kohtades ringi rändama. Pidi isegi minu vanasse koolimajja jõudma.
Nüüd siis aga toimus äärmiselt lõbus, sisutihe ja suurepäraselt korraldatud võistlusmatk. Tiimide suurused olid 2-6 inimest ja igas tiimis pidi olema vähemalt 1 inimene jalgrattaga ja vähemalt 1 inimene jalgsi. Osalesin enda ema ja väikse vennaga. Ametlikult registreerisin vaid end ja ema, sest vanuseklassid olid selgelt eristatud. Ometi võeti meid kolme täna ühtse grupina vastu ja kellelgi ei olnud meiega probleemi. Netis registreerimisel arvates, et oleme vaid tütarlapsed koos, panime tiimile nime Leppiklilled – austamaks meie põlvnemist sellest vägevast mehest. Lihtsalt armsal nunnu-mängulisel moel.
Kokku tuli tööpäeva kohta palju inimesi. Registreerunud 110-st oli kohal 101. Ühtlasi jõudsid kõik tiimid enne võistluse lõppu kenasti tagasi ja üldse läks kogu üritus viperusteta. Täpsemalt, kõik läks ägedalt.
Võistluse alguses jagasime ära, et ema käib jalgrattaga kaugemad kohad läbi ja me jookseme-kõnnime kohtadesse linna sees/lähedal. Pilt ülal on tehtud meie kõige raskemini leitavast sihtmärgist (ja vennast!), kui olime selle küsimusele vastuse saanud. Võistluse lõpuni oli jäänud pool tundi ja me polnud linnaski. Siiski oli tuju laes! Olime õnnelikud, sest olime juba otsustanud, et seda punkti ei hakka jahtimagi. Ometi võtsime väikse riski ja see tasus enda ära. Niimoodi käisimegi läbi kõik punktid, mis meie ülesandeks päeva alguses said.
Loomulikult külastasime-korrastasime vanaisa hauda ka, kui võistlus juba läbi oli saanud.
Järgmine asi minu vanaisa juubeliga seoses toimub jällegi Väike-Maarjas. Aset leiab see 9. oktoobril ja on lausa konverents. Seal selguvad ka võistluse tulemused ja toimub autasustamine.
Mälestades suitsetamist
Vaatame Sõpru. Käib 9. hooaeg. Chandler on Tulsasse kolinud ja viib läbi esimest koosolekut. Naine ta vasakul käel paneb ette suitsu ja annab teada, et see ruum vastab määrustele, mille kohaselt võib nende osariigis toas tobi teha. Stseen areneb selleni, et tema järel panevad kõik ametnikud laua ümber peale Chandleri sigaretile tule. Hetk, mil Chandler süütab ka ühe, tekitab isu. No tõesti? Nüüd? Kuu aega hiljem?
Õnneks ei ole saanud kuhugi kaduda või ununeda, kui paljut ma selle juures vihkasin.
Üks õhtu sügisel oli äge. Me olime Bastardiga ula peal olnud ja jõudsime kuidagi Lasna. Istusime voodis ja rääkisime juttu. Täpselt nii nagu meil on kombeks, kui Beib veel täiesti juua täis on ja kõiksugu põnevaid teemasid üles korjab. Naudin neid öid. Räägime kõigest alustades unistustest ja koertest, lõpetades tapmiste ja õudukatega. Kõnealusel korral oli Bastardil väga intensiivne soov teha selle kõige juurde toas suitsu. Enne ega pärast pole ta midagi sellist välja pakkunud. Seega teadsin, et kaine Beib oleks nii väga selle vastu ja proovisin teda (küllaltki vähe pingutades) ümber veenda. Meie vastamisi istumisest oli saanud midagi muud. Enne, kui seda võiski nimetada Glowing Juniperiks, seisis mu naba peal meie pisikese sidrunipuuga potike, kuhu jutu käigus tuhka raputasime.
See on mu kõige kenam mälestus seoses suitsetamisega. Ja umbes ainuke, mida viimseni ilusa ja heana mäletan.
Värk timestamp-idega
Ammusel a’al 2004. aastal murdis mu vanem õde endal jalaluu. Olime ma-ei-tea-kus, aga seal oli hotell lähedal. Ma jooksin sinna sisse, palusin kiirabi kutsuda. Turvamees vaatas mind nagu NO-WAY-BITCHHH-YOU-LYIN’! Käskisin tal vaatama tulla, et tegelt ka on üks näkk mingi lamava politseiniku juures siruli maas, rulluisud jalas. Ütles raadiosaatjasse, et vedeleb jah tütarlaps, aga “mäda vms ei ole”. Kiirabi tuli. Autos ütles Anu, et tal on janu. Saime teada, et “ega see mingi puhvet ole”. Saime tõesti igal sammul sõimata, aga kipsi sai kenasti peale :)
Nii jäin umbes nädalaks Tallinna Anu juurde tema ühikasse.
Anu andis mu kätte oma tollase fotoka, nagu nüüdki andis oma fotoka mulle kasutada.
Küllap ta suudab näha mu kirge ja õhinat.
Kui praegune kokkulepe on tähtajatu, siis tookord sain kasutusõiguse lühikesteks konkreetseteks perioodideks; näiteks üheks poeskäiguks. Siis ei osanud kahtlustadagi, et peaaegu 10 aastat hiljem käin oma ühikast samasse poodi süüa ostma, kuhu Anu enda omast.
Poodi ja tagasi kõmpides tegin palju pilte.
Mäletan, et keegi onu riidles minuga. Ta kahtlustas, et olen ajakirjanik ja sellepärast pildistan ta avariilist autot. Üritasin siis 13aastasena talle selgitada, et tegin pilti ainult seepärast, see on NII ILUS, kuidas puru aknaklaas sillerdab.
Ühe maja aias mängis väike poiss pisikese koeraga. Põnn nägi, et tegin lilledest ja rohust pilti aia taga. Ta vajus kutsale selga, kallistas teda ja ootas, et pildi teeksin. See on küll foto,
mida tahaks n.ö re-enact-ida.
Kahjuks ei mäleta, mis teid ma tol ägedal nädalal kõndisin ja mis kohti täpselt pildistasin. Mulle meeldiks neid vaadata ja mõista. Siis oskasin pigem näha ja tajuda. Aga kuradi äge ja muretu aeg oli.
Anu kõrvetas pildid plaadile, kui koju hakkasime sättima ja andis selle kohe mulle. Nimed, mis ta satsidele pani, kui neid arvutisse tõmbas, olid imekihvtid:
ellu 000, seiklemas ellu 000, ellu jälle seiklemas 000, ellu kadus 000, fotograaf ellu 000
Praegu teen postituse sel teemal lihtsalt seepärast, et timestamp-id,
mulle meenus, on sitaks ägedad.
Praktika aruanne (arheoloogilised kaevamised)
Osalesin arheoloogiliste kaevamiste praktikal Saaremaal Valjala vallas Tõnija külas Tõnija Saunamäel. Olin seal 2013. aasta suvel esimeses grupis, mis töötas kaevendis 22. juulist 3. augustini. Praktika juhendaks oli Marika Mägi, kes on vanemteadur Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi Arheoloogia osakonnas.
Olles antropoloogiaüliõpilane, ei olnud mul erilisi teadmisi arheoloogiast. Ja selle pärast võtsin ka osa praktikast: tahtsin näha, kuidas toimuvad arheoloogilised kaevamised ja kuidas need minule sobiksid. Mul puudusid täpsemad eesmärgid; võib öelda, et soovisin osaleda uudishimust.
Praktikat tehes tundsin, et see sobib mulle ja tundsin end väga mugavalt lihtsalt kaevendis töötades: kive ära visates, mulda harjates ja sõeludes, ruudustikku seades, leide mõõtes ja märkides. Organisatoorset poolt meenutades võib öelda, et teiseks tugevaks küljeks kujunes ka toidu tegemine ja jälgimine, et kaaslased õigetel aegadel söönuks saaksid selliselt, et ettenähtud pausile lisaks mingit viivitust töös ei tekiks.
Kuigi töö iseloom sobis suurepäraselt, suudan siiski välja tuua ühe nõrkuse, mida praktikat tehes enda juures märkasin: nii pikalt nõnda kitsastes oludes suudan vaid tohutu pingutusega taluda mõnda tüütumat kaaslast.
Hindan kõrgelt vabast ajast tehtud väljasõite, kus sain üldisemaid teadmisi Saaremaa ajaloo ja muististe kohta, samuti kuulsime konkreetsete kaevendite uurimise kirjeldusi. Need võimaldasid paremini mõista meie endi tegemisi seal kandis ja sobitada neid suuremasse pilti. Loomulikult ei saa mainimata jätta, et ka kogu kaevamise protsess oli tohutu väärtusega, sest minul polnud enne sellist kogemust olnud ja midagi sellist, nagu seal näha ja tunda sain, poleks suutnud ükski loeng või raamat edasi anda.
Mulle meeldiks tulevikus teha ka teist sorti arheoloogilisi praktikaid: näiteks allveearheoloogia ja päästearheoloogia. Samuti meeldiks, kui kooli poolt oleks antropoloogiaalaseid praktikaid välja pakkuda.
Praktikale saabudes kõndisin üle rohtukasvanud kivihunniku, et tuua majast vajalikud vahendid. Need käes, kõndisime tagasi ja peatusime sama kivihunniku ees, juhendaja rääkis eelmise aasta praktikast ja üldisest korrast. Alles siis, kui juhendaja otseselt kivihunniku peale käega näitas, sain aru, et see ongi meie objekt. Nõnda kogenematu oli mu silm selles valdkonnas. Järgnenud kahe nädala lõpuks teadsin kaevendit läbi ja lõhki. Pidevalt mõistatasin, milliseks ta algselt ehitati ja mida üks või teine leid tähendas. Kindlasti tekkis selle ajaga ka väga suur austus arheoloogide ja nende töö vastu.
Leian, et praktika vastas mu ootustele, sest sain osaleda arheoloogilistel kaevamistel kogumahus, pidevalt tehes või vähemalt korra-kaks proovides kõiki ülesandeid ja toiminguid, mis seal ette sai tulla. Sain hea ülevaate ja olen väga rahul.
Favor
Issi on sitaks äge. No, sest kas Sinu isa on öelnud, et oleksid pidanud kihla vedama, et maksad teise inimese õppemaksu, kui kaotad, ja tema maksab sinu oma, kui võidad. Kuna jutt käis metslasena kasvanud minust ja ülemäära enesekindlast filoloogist ja vaidlusest teemal, kas herilased teevad maa sisse pesasid, siis oleks jah, raisk, pidanud.
Hoolimata, et tal täiesti õigus oli, minu meelest vanemad pigem ei soovita selliseid asju. Või ütlevad tõesti, et tee muidugi paarituhandeeuroseid kihlvedusid?
Ta on nii karismaatiline ja põnev inimene, et kõik tahaksid talle pigem meeldida. Oleme õega alati võistelnud favori üle. See väljend on vist üle võetud Age of Empires’i arvutimängust, kus kogusid jumalatelt favorit, et ehitada maju ja värki :D Mängus läks muidugi kulda ja toitu jms ka vaja. Ainult favoriga ei tee midagi. See on pigem soodustav asjaolu. Peace of mind, vähemalt.
Favorit kaotame, kui telefon on väljas või me ei vasta kohe, kui isa helistab. Samuti siis, kui me meil on raha vaja.
Siinkohal peaks vist mainima, et mu isa ei tea meie süsteemist midagi. Favor eksisteerib ainult minu ja mu õe ajudes meie endi parameetrite järgi. Seega, kuigi meie isa annaks meile niikuinii raha ja ei näe selles probleemi, siis meie ikkagi arvestame, et favor langes.
Et mida rohkem me n.ö tüli teeme, seda rohkem favorit läheb.
Favorit saab veel sauna tegemise, metsloomade nägemise, õunamahla pressimise, kasside toitmise, naljakate lugude rääkimise ja võõraste maade müntide toomisega. Muidugi on neid asju veel. Isale meeldivad kohupiimaga pannkoogid – siis saab neid teha, kui tunned, et saaks isale rohkem meele järele olla. Ükskord ajasin vanaema juurest ära malmpoti, et selles saaks ahjus süüa teha, sest isa oli maininud, et tema vanaema tegi selles ja söök oli tulnud imehea. Rämedalt favorit!
Nüüd, et mu õde ei peaks rohkem pead vaevama, miks sellest teemast räägin, ütlen otse:
- nägin uudist,
- helistasin emale,
- ema tegi vajalikud taotlused,
- ütles isale,
- isa meelest on see äge.
- BRING ON THE FAVOR
Ja see ei olnud mingi umbisikuline värk, ema eraldi ütles, et mina helistasin ja ütlesin, et nad kindlasti ajaksid seda asja. Meil on peres tugevalt juurdunud arusaam, et mees teeb ja teab ja ei ole mõtet ise midagi udjama kuskilt hakata, sest tal on raudselt mingi plaan, seega ema natuke kartis, et isa pahurdab vms. Aga issi oli väga positiivselt meelestatud. Lisarahastus teeb ju ainult head. Oleme juba aastaid oma kaevuga jeblama pidanud, ehk saame selle nüüd korda.
Mutatsioon praktikandiks
Käes on reede. Sellega lõppes esimene nädal kivihunnikus. Homme lähme väiksele ekskursioonile Valjala ümbrusesse ja pühapäev on kuuldavasti vaba. Esmaspäevast algab teine ja ühtlasi viimane nädal siin. Pärast seda peatun paar päeva Kuressaares õe juures. Loodan näha ka tädipoega ja tema nupsut tütart. Tallinna sõidan, kui Eerol natuke rohkem vaba aega on. Ja alles siis saan Neerutisse koju ära.
Täna läks meie meeldivast seltskonnast ära 2 tütarlast. Mõlemad on antropoloogia ja arheoloogia alal. Tekkis küsimus, kas alles jäävad inimesed ehk mina ja 2 poissi oskame märkida ja mõõta jms. Kuna poisid on praktikal seal, rõhuti sellele, et üks neist märkima hakkaks. Juhendaja kraapis keset kivihunnikut midagi ja küsis mult muuhulgas, kas ma ei tahaks ainepunkte selle eest, mida seal teen. Kes siis ainepunkte ei taha!? Ütles, et saaksin 3 EAP-d, kui registreerin sügisel sellele praktikale ja kirjutan POOL LEHEKÜLGE vastuseid küsimustele, mis tema meile saadab. Tänasest muutusin vabatahtlikust praktikandiks. Sisuliselt ei muutu mu jaoks siiski midagi :)
Filmikunsti ajaloo lõpp
Täna on viimane loeng sellel õppeaastal. Filmikunsti ajalugu. Lühike võhikute versioon. Kuuldavasti BFMi omad saavad mitu korda nädalas seda ainet ja terve aasta läbi.
27. maiks tuleb ära saata 4leheküljeline essee enda väga vabalt valitud teemal. Analüüsitav peab jääma ajavahemikku 1885-1980. Analüüsist peab olema näha, et õpilane on vaadanud teema kohta 3 filmi.
Mul veel teemat pole. Mõtteid-ettepanekuid?
Loengud on olnud põnevad: istume Pantsiga kinosaalis
ja kuulame jutustust filmikunsti ajaloolisest kulgemisest ja vaatame rohkeid näiteid ehk hunnikutes hullult ägedaid filmilõike. Lebom kui lebo.
4. Asking people “who do you like?”
produces about the same answers as asking them “who do you talk to?”
The Adventurous Pursuit of Happiness 