FIRE WALK WITH ME
Huvitav, kas kodus arvavad, et Elluke neil nii tragi, et läks töö pärast kodust nii vara välja? Põhjus, miks 7midagi minema väntasin, oli lihtne: mulle meeldib mu sinine kampsun. Ja see jäi minust kuhugi vedelema. Mäletatavasti oli vaja eile öösel kuskil lõkke ääres (mingi ununenud) pointi tegemiseks omal natuke riideid seljast koorida ja hiljem silla peal veel sokid ja saapad
järve visata. Koju jõudsin paljajalu ja juua täis. Õnneks oli nii öö, et kedagi ei pidanud sellega traumeerima. Tõmbasin oma toas akent katnud teki alla. (Päeval käis ju kõva Twin Peaksi vaatamine. Jõudsin lõpuni. Järgmine sari on Parks And Recreation). Ronisin oma rohelise purje alla kerra ja magasin seal kooliasjade, riiete ja muu jama sees. Uskumatult mugav. Hommik sai asjalik. Ei protestinud ega miskit, kui lattu suurmüüki suunati. Imelik oli olla. Pead kuhugipoole kallutasin, tahtis koordinatsioon haihtuda. Loodan, et Triin eilset kuigi hästi ei mäleta. Isegi rattaga sõites hoidsin peast kinni, et ära häbeneda, mis haigeid asju ma talle rääkisin. Või näiteks tegin.
Ära nägin oma kumavad korstnad
Tartu algusest peale on mind õrritanud korstnad kuskil teises maailma otsas.
Näen neid aknast, aga mis ja kus nad teevad – beats the motherfuck outta me. Küll ma vahtisin ja pildistasin ja uurisin.
Paar ööd tagasi 4AMi ajal tahtsin teha rännaku nendeni. Halb mõte – läksin lihtsalt magama ära. Umbes 24h hiljem ülivingete kokkusattumuste mõjul ronisin (suurepärasest joobest olulist abi saamata) autost suurima naeratusega välja, toetasin oma Läbukaamera vastu auto katust ja sain pildi :)
Olen nüüd tädi.
Rase õde pole enam rase. Öösel, kui ma jaburalt purjus kodu suunas kulgesin, sünnitas ta väikse tütarlapse. Üks igavene rahulik nupsu pidi olema. Krimpsutab nägu ja värki :D Kui issilt raha tuleb, maksan igasugu asjad ära ja katsun nädalavahetusel Saaremaale sõita. Bussides jms hea ju õppida.
mingi apaatiasugune depressioonihoog
Happy birthday, King of Leon!
5 päeval ärgata on ju okei. Ema teeb köögis lasanjet. Ütleb, et õues läheks mu padjanägu kiiresti normaalseks. Ütlen naeratusega, et silmad on paistes, sest nutsin öösel. Sellised teadaanded teevad emadele nähtavasti haiget. Annab proovida mingit kleiti. Näevad õega sinikaid mu kehal. Miks mu käsivarrel rõvelilla sinikas on? No, me tegime võidu. Kohvikus. Ma võitsin. Läksin millelegi pihta lihtsalt. Räägin, et lõin tänaval vedelevat klaasi. See lendas uhke kaarega ja läks kildudeks. Varvas valutab siiani. Nende reaktsioonid on okeid. Räägin, kuidas viskasin inimest pudeliga. BZ on meil hästi ilus, ehk olete märganud. Mingid parmaadid alati ujuvad ta juurde. Tal kutt olemas, teiste vastu huvi ei tunne. Ta istus teisel pool lauda üksinda ja jälle ilmus üks tropp välja. Natukese aja pärast tõuseb see püsti ja ütleb, et läheb minema, sest BZ on nõme. Nõme. NÕME. BZ JA NÕME?! Ma ei saanud parata. Pudel läks lendu.
Meil on koolis mingi põnev asi. Inimesed postitavad mingeid rühmatöid. MILLEST MUL POLE AIMU KA. Ma ei saa aru, mis aines, mis teemal, kuidas rühmad moodustuvad, mis ajaks ega muud sellist. Esmaspäeval on lihaste arvestus. See on nagu luud, aga sada korda raskem. Üks hetk algab countdown. Ja varsti on see tund terapeutilises harjutuses, kus peab ennast alukatesse võtma ja inimesed hakkavad vigu otsima. Nn rühi hindamine. Uurivad roidekaari ja tuharakurde jms. Loodame, et keegi sinikate kohta ei küsi. Märkamata nad ei jää, see on kindel. Ei tea, kas karta-häbeneda või uhkust tunda. Üleüldse. Suured deformeerunud armid mu seljal ja jalal on nagu ordenid sõdadest, mis ma olen võitnud. See sama keha tegi nii, et ma saan jälle käia. Ta armastab ja kallistab hoolimata oma rasvaprotsendist ja proportsioonidest. Ta on parim, mis mul on. Lähen ja koorin ennast alukateni kogu täiega. Ma olen nagu liikuv ausammas sellest, kui jumalast kõva keha ma oma suurepärastelt vanematelt sain. Let the world see.
Uuel aastal uue hooga
Mina ei tea, ma olen selline parm.
Vabandage… tudeng. Jõudsin just koju. Kell on 3midagi. Käisime Sherlock Holmes’i vaatamas. Kihvt oli. Leidsime, et kuna filmi ajal oli nii kihvt juua, siis võiks linna peale minna.
Jea.
Täna läks veel hästi. Jõuan enne kooli magada. Algab kohe hommikul närvisüsteemiga. Irooniline.
Et koolis hästi läheks, üritasin nii väga südame täis toppida kõike head, mis mul on.
Aga vaadake, minu südames elab praegu miski, mis on midagi muud. Väga huvitav, mis sellest kõigest saab.
Best Christmas and birthday ever!
Viimane nädal läks kokkuvõttes normaalselt käest. Hindsight – sest siis tundus väga okei. …ja lõbus :D
Esmaspäeval ajasin ennast ühikas üles. Pessu ja normaalseks. Pärastlõunal rongile. Jõgeval ütleb juht, et viivitus on 20 minutit. Rongil tekib üle tunnine viivitus. Kõik planeerimine segi löödud. Kui lõpuks kodus olen, läheb heaks. Suunavad mu kohe suurde tuppa, et jõulupakki lunastaksin. Selleks aastaks leiti, et peab olema 3salmine luuletus. Improviseerin. Siiras-naljakas tuli. Läks peale, naerdi. Rebisin kingikotist välja Inimese füsioloogia ja anatoomia. Täpselt see, mida tahtsin. Sees pühenduseks kirjas “Iga võit enda üle muudab järgnevad lahingud endaga lihtsamaks.” Pisarad tulid silma. Ta teab! Elekter on ära ja venna kutsub mind: “Ellu! Tule minuga tulega mängima!”
Vanaema külvab paanikat. Nii möödub ka terve teisipäev.
Minu sünnipäev. Saan koogi,
raha, anatoomiamudeli,
šoksi jms.
Elektrit pole jätkuvalt. Üldine lebo ja söögiorgia terve õhtu. Helistab Elerin. All hell breaks loose.
Jõuan kuueks vähemalt koju. 12st Rakverre. Ostan ülemääraselt seksikad kingad, sporditeipi, täppkleepse jms. Ilmutasin septembri filmirulli.
Live it up, mu kallid!
Esimene joome-ainult-vett-esmaspäev
Idee oleks selline: esmaspäeviti ei söö midagi (peale jõulukalendrišokolaadi) ja joome vett terve päeva. Lugesin teaduslikke artikleid, et näha, palju sellest tegelt kasu oleks. Ütlevad küll, et siis hakatakse seda ja teist energiat siit ja sealt kasutama, aga kuidas ma tean, kas see on nüüd hea või mitte… :S
Tahaks muidu hullult süüa. Seemneleiba sulajuustuga. Või saia, millel on hästi õhuke võikiht, juustu- ja tomativiil peal. Eraldi hapukurk. Kodune hapu, mitte peaaegu magus ja kibe peokräpp. Krevette või kõiksugu krabisaadusi. Sushit ka. Lõhe, tooreid asju. Mis praksuvad suus. Kurk. Porgand mitte, ta pole piisavalt mahlane. Aga pirnid. Mandakad. Brokoli ja lillkapsas. Nemad keedetuna. Praeksin suure lihakäntsaka, nagu Dexter sarja alguses endale teeb, ja muna teeksin ka juurde. Šampinjone tahan ka. Väikseid marineeritud seenekübaraid. Mulgikapsaid. Maisi ja herneid konservidest. Mahlased ja mõnusad.
Mmm, nüüd tuli meelde! Mõtlesin veel häid muutusi ellu viia.
- Ei ropenda enam.
- Ei ütle ühegi tüdruku kohta libu, hoor, kõõm, vinku ega midagi imuud alavääristavat.
- Ei klatši. Ega kritiseeri kiuslikult.
- Ei anna asjatult lootust, aga ei ole üleolev ja
munn(sorri, Simmo, ma esimest korda jätan ropendamist maha) …vaenulik-alandav, kui keegi ligi ajab. Ühesõnaga ei mängi pahas mõttes. - Keskendun eelkõige koolile.
- Ja tervise teen ka tipp-topp korda.
Black dot nights, red morning lights
Jooksime üle Kaarsilla. Kallistasime ja nii tore oli. Järgmine (tehniliselt sama) päev kooli jõudsin, aga midagi head sellest ei tulnud. Mis halvasti, see uuesti.
Minu üliõpilasesindusdebüüt Icebreakeril
I kursuse tudengina olen üliõpilasesinduses kõigest toetajaliige. Kuuldavasti päris liikmeid valitakse ja valimised on kevadel. Ja see aeg pole kätte veel jõudnud.
Meile pakuti välja Icebreakeril abiks olemine, olin nõus. Ametiks piletite müümine. Jagasin posti ühe tüdrukuga. Ta on ka I kursus, aga õe õppekaval. Ta võttis sujuvalt rahaga jamamise enda peale, mis jättis mulle kõige lõbusama osa – käepaelte kleepimise :)
Korraldaja on hästi hea olla: alati on tegemist. Ja on põhjust väga paljute erinevate inimestega suhelda.
Ma peaks äkki selgitama, mis on Icebreaker. See on siis selline pidu, mis peetakse Kõrgema Sõjakooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengitele. Või on KSK-s kadetid, mitte tudengid? Tutvumispidu. Või siis joomine koolide vahel, kus ühes on väga valdavalt naised, teises väga valdavalt mehed.
Mulle meeldis see, et KSK mehed nägid kenad-korralikud välja. Väga mehised. Ei olnud ühtegi lakutud peaga pede ega muud sellist. Kõik kellad ja rihmad jms olid väga maitsekad. Ja kui ma neile käepaelu kleepisid, olid nad väga viisakad. Ma olin nagu: “Palun! Kena pidu!” Ja nad vastasid selgelt ja tõsiselt aitäh või tänan. Selle noogutusega. Päris aukartustäratav oli nende kõrval seista ka. Sest enamus olid must nii 2 korda suuremad. Osadel olid käte peal armid ja värki. Mulle kui korraldajale (ma peole ei jõudnudki) jätsid nad hea mulje.
Huvitav, mis mulje nad jätsid nendele näitsikutele, kes tulid kohale ja olid nagu “omg, sa ei kujuta ette, mis keegi Facebookis eventi kommentaariks kirjutas!” Ma ei tea kindlalt ikka veel, aga kuulsin õhtu jooksul umbes 15 korda viidet sellele kommentaarile. Vist oli nii, et keegi KSK-st kirjutas, et TTK näkid saavad nüüd korra elus kõrgemat rassi näha vms. Mind ajas naerma. Sest need tšikid tulid kommentaarist hoolimata kohale ja veel riides ka nagu aga-kus-on-see-lett-kuhu-ma-oma-liha-välja-saan-panna. Don’t get me wrong, enamus tüdrukuid olid täitsa kenad ja täiesti sündsalt riides :) Lihtsalt mõne kõrval seistes oleks tahtnud küsida: “Kas me elame samas aastaajas?”
Käisin oma tasuta joogil järgi, paariline ka.
Istusime, ajasime juttu. Sips enne sadat said käepaelad otsa. Edasi lihtsalt kirjutasin inimeste peale numbreid. Voog hakkas juba vaibuma. Sain vahtida, kuidas kõige kobedam KSK kadett ajas ligi KÕIGE KÕÕMASEMALE eidele, kes kohale tuli. Leidsin üle saali veel analoogseid ebakõlasid. Umbes siis jõudis peo point täiesti lõpuni kohale. See ei olnud lähedalgi armastatud muust maailmast väljalõikavale ja tšillile lähme-TANTSIMA!!!-õhtule; see siin oli kes-KSK-st-täna-üksi-koju-läheb-on-pede.
Läksin Teise Kohta burksi sööma :)
a life without regret isn’t worth living
Üldiselt ma asju kahetsema ei kipu, sest usun, et kõik kogemused on millekski head. Ometi on rahustav näha seda teksti enda kapiukse pealt esimese asjana hullule ööle järgneval hommikul. Kui jalg on nii paistes, et ei lase pealegi toetada. Ja kooli hästi ei jõua :( No siis ei saa väga uhke enda üle olla. Aga jalg paraneb, valu läheb üle ja materjali teen endale niikuinii selgeks :) Ainuke tagajärg ongi vinged mälestused lahedatest inimestest ja olukordadest. Elatud elu :)
Nägin eile igasugu inimesi kooliajast. Kõik olid nii rõõmsad ja sõbralikud. Nägime üht üsna määrava tähtsusega. Ta oli aaaaastaid mu päeva esimene ja viimane mõte. Hästi ilus, et nüüd nii rõõmsalt tervitasime. Rääkisime ma-ei-tea-millest. Näitasin BZi. Noormees mainis talle, et “meil on ajalugu” ja lisas naerdes, milles see seisnes. Üks armsamaid meenutusi, mida ma kuulnud olen. Kui ma BZ-ga esimest korda üldse välja läksin, siis juhtusin nägema tema jaoks vist analoogset inimest. Aus tunne on. Et ta on nüüd näinud osa mu minevikust, mis mulle nii väga kallis oli ja naljalt ei jaga.
Kas Heal Lugejal on kunagi olnud nii, et näed kedagi esimest korda ja mõtled, et ta on raudselt munn ja siis ta teine kord tuleb, oi ta tuleb ja pöörab selle mulje nii kõvasti pea peale, et Sa ei saa aru ka, mis toimub? Eile oli midagi sellist. Ja see oli nii hea.
MUL OLI NII FUN JUST
Läksin Teise Maailma. Mu ilus-ilus kursaõde tegi mulle maailma parima üllatuse. That’s saying something, sest mulle on kunagi fotokaid kingitud. Nii jumalast fun oli :D
Kus mu telefon on? Ja kuidas ühikasse jõudsin?
Vahime Taavetiga filme sarimõrvaritest. Minu ühikas. Kõiksugu toredad inimesed võivad ühineda :)
Ärkasin täna hommikul teadmata, kaua maganud olen ja kuidas ühikasse sain. Väga mõnus oli muidu olla. Lihtsalt see oli huvitav, et vedelen turvaliselt oma voodis, kuigi viimased asjad, mida mäletan, olid saun ja bassein. Mantel, kott ja võtmed olid minulikult maas. Sirutan oma royal blue clutchi järgi. Ootamatult tühi. Tuvastan, et telefoni jms pole. Lisaks sellele on põlves good-old-olen-liigesest-väljas-käinud-valu. Talla all valus (aga mitte kuigi sügav) lõikehaav. Vasak abaluu on ka vist mingit lööki saanud pehmendada. Sinikas käsivarrel.
Hakkasin siis kokku panema, mis eile toimuda võis. Facebooki!
- Ellu, Su telefon kukkus vahepeal maha, kui ära hakkasid minema, aga Sa võtsid selle siis üles…Ju juhtus mingi aja pärast sama.
- Seda pead Liina käest küsima, te läksite alguses koos, aga tõenäoliselt oli see mingi 2 paiku.
- telefonist ma küll midagi ei tea. Saatsin su ühikasse, sul oli kott kaasas, kui selle sees ei olnud, ei oska vist väga aidata
- sa olid purjus ja rääkisid väga palju
- kanapihvid sõid ära. rääksid mulle m******st
- ja sa laulsid
Mis värk on nende mustade ja punaste täppidega.
Kui keegi märkmikku mul sirvima juhtub,
siis tuleb kohe: “Mis värk nende täppidega on?” Või nad jagavad küll, mis need mustad täpid on, aga punastest aru ei saa :D
Tuli isu luupidega pildistada märkmikust just neid täppe, seega seletan ära nende tähendused. Aga muidugi teen seda endale omaselt – random mulli kõrvale ajades :)
PUNASED. Olin mina rebaselaagris. Tuli valida õpitoad. Läksin silma lahkama ja mäletatavasti hilinesin aja- ja finantsiplaneerimisse. Ma ei tea, kui palju mul muud meelde viimasest jäi, aga naine seal soovitas võtta ja kohe kirjutada igale nädalale number, et näeksid alati, palju aega semestri lõpuni on jäänud. Teadsin kohe, et ostan ilusadpunased täppkleepsud, kleebin kooli algusest
igale nädalale lahedatele kohtadele
kuni jõuluvaheajani need ära,
joonistan numbrid peale. Mõeldud-tehtud :)
MUSTAD. Punased kleepsud polnud kõik, millega piirdusin, kui poes käisin ;) Aga kohe ei teadnud, milleks need mustad kleepsud ära kuluvad. Peale hästi sinna ei kirjuta ega midagi. Vastus tuli minuni ise. Nagu kõik need joobeseisundid, mida nad märgivad.
Kui Paat veel Eestis oli, kirjutasin oma märkmikku täiesti suvalisse kohta “Hakkame jooma.” samal ajal, kui talle otsa vahtisin. Teda küll siin pole, aga see on nüüd kohale jõudmas. Mis järgmine nädal teha?
Ps. palun olla mureta.
Liina sai üks päev 20
Ja nüüd me tähistasime seda.
Peo tutvustuses oli kirjas, et ~parim kink oleks sipsu raha reisi jaoks. Vaatasin oma rahalist seisu eile päeval. Siuke valus MIKS OLI VAJA OSTA 20 SHOTTI KUSKIL MAASIKAS? Need läksid küll kolme peale, aga kui juba nälg peale hakkab tulema, pole süütunne ka kaugel. Valasin rahakoti sisu voodi peale. Tšekid ja sendipudi. €3,66. Selge, läheb kõik sünnipäevalapsele. Loodan, et asjaolu, et see on minu elamisraha ja mulle väga kallis, korvab fakti, et reisule minekuks tast palju abi pole. Ohverdust arvestades on ta suur asi. Pudistan sendid
ilusasse ümbrikku ja tahan joonistada kaarti. Feilin sellega suurejooneliselt, asi taandub sellele, et lihtsalt kirjutan talle kenad õnnesoovid. Ümbrik kinni ja pittuminek.
Tuleb välja, et peale sünnipäevalapse tean sealt ainult üht inimest veel. Nad on mõlemad mu kursaõed. Rahvast muidu on. Söök-jook-jutt. Kõik läheb järjest lõbusamaks :)
I like to dance all night, summons the day
But that’s how I play, yeah that’s how I play
I said who are you? Don’t matter who you are
So we dance all night and dance all day
Seda, mis edasi saab ja miks ma juba kella ~kahest koju kiiruga-salaja lipsasin, detailselt ega arusaadavalt ei selgita ega kirjelda. Siuke mälupilt on dokumenteerimiseks välja pakkuda küll: istume diivani peal. Ühel pool on kursaõde. Ta ütleb, et esmaspäeval naerab mu üle nii kõvasti. Ma olen nagu: “Anna minna. Ma olen täiesti rahul.”
We’re gonna fuel the fire, gonna stoke it up
We’re gonna sip this wine and pass the cup
Who needs avenues, who needs reservoirs
Gonna show this town how to kiss these stars
100. postitus
See, et eile päeva ajal tuba ja boksi üles pildistasin, oli väga kasulik. Sest ööga tekkisid siin mõned muudatused :)
Naeratage siis, kui kuskil näete roosasid, musti või punaseid südameid. Ja asju nagu E+B ja MA VAJAN JUBA BURKSI.
Also, meid visati eile COMARKETist välja. Me kukkusime koos Everesti-pudelite kuhja peale, kui uut alkoholi valida üritasime. Pudelid on rääbakad kortsus ja kõikjal laiali. Naersime ja ajasime end püsti. Müüjatädi tuli kohale ja tahtis, et võtaksime, mis vajame, ja lahkuksime juba.
The Adventurous Pursuit of Happiness 