Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
RistipoeWTF
Elektrit ei ole ikka. Loomulik käik mu ema/poe juhataja poolt on varustada mind pealampidega, mida klientidele jagada ja ka ise kasutada. Nojah siis. Mis mul üle jääb.
Ilmselgelt on poes mõni hetk ikka täiesti WTF.
Ja täna olid keskealised naised – valgusvihud otsaesisest väljas – alles algus. Ei üritagi rääkida, kes mida rääkis või kes mille järgi lõhnas. Ja mis minust sai.
Uue kauba päeval
Tuled põlevad, vahetusraha üle loetud, laud ja põrand puhtad – tööpäev võib alata! Ent enne täistunni saabumist kaob elekter. Varsti astub poodi pikemat kasvu rõõmsameelne meesterahvas. Ta ütleb: “Teil ei ole nüüd elektrit, ma pidin selle välja võtma.”
???
Selgitab, et kuigi meil on elekter kenasti omanikele makstud, pole nemad seda tasunud. No kena. Küsib siis nagu muuhulgas, kas meil kalamehepükse on.
Loen pimedas ajakirja, söön kooki, müün suurele onule 3 paari hiiglaslikke viigipükse, häbelikule preilile käekoti ja kellelegi midagi veel. Kuidagi ei jää meelde, kellele ja mida. Tund aega tööl olnud, lülitan elektrita lambid igaks juhuks välja ja panen poe kinni. Ema, kes võtab juba poele uut kaupa vastu, kiidab otsuse heaks ja kutsub minugi kampa.
Kujunen selleks inimeseks, kes kotte ja kaste autost kätte annab. Varem olen alati neid lihtsalt vastu võtnud ja sisse vedanud.
Uus roll on põnevam, aga ka raskem, sest peab olema küllaltki kiire ja kõiki (raskeid) asju tõstma, ei saa valida.
See on alles esimene faas. Järgnevalt peab kauba sorteerima. Mina jaotan kogu kauba aastaaegade järgi. See annab igale esemele nö võimaluse ja kotte ei pea lahti kiskuma, et teada saada, millal sobiks poodi viia. Parim variant.
Sest näiteks, kui ma näen, et kotile on peale kirjutatud “POODI 2012”, siis praegu ei ütle see ju mulle midagi. Ikkagi peaksin koti avama ja ilma/aastaaja järgi sorteerima.
Samuti ei näe kasutegurit selles, et jaotatakse head ja halvad asjad. Head asjad viiakse poodi müüki kohe ja halvad…
jäävad eranditult ruumi sööma ja keegi ei vii neid enda tööpäeval kaasa, sest nendes kottides on kõik alla keskmise kaup, mis ei too nii palju raha sisse. Idiootne tagurlik meetod. Aga no ürita seda selgitada kellelegi.
See selleks.
Kui õigetel hetkedel silmad-kõrvad kinni suruda, on uue kauba päev vahva :)
Tomatitaimedest
Reedel oli Ristipoes selle suve esimene tööpäev. Ema tutvustas/meenutas korraldust, harjusin uuesti poega
ja lobisesin naistega. Oh, mis pulli nendega saab! Päeva esimese jutuajamise jooksul räägib üks neist siira imestusega oma tuttavast: “Mul on kahtlane tunne, et ta on tegelikult tark mees. Aga ma vat ei tea, mille pärast mulle selline mulje on jäänud…”
Terve päev püsib meelelahutuslik :)
Õhtul koduteel näitab Pants kasvuhoonet,
kus vohavad tomati-, paprika- ja kurgitaimed. Ja ämbriteviisi umbrohtu nagu me hiljem ära mõõdame: õhtu lõpuks olen käpp nädalavahetuse mõlemal päeval rohima tulema.
Tomatikasvatus on täitsa omaette teadus.
Kindad käes ja papp põlvede all, alustan rohimist. Siis mainib Pants, et pärast tuleb taimed vist üles ka siduda. Oo-hoh, seda ma ei teadnudki. Juba hakkavad silmad eraldama eemal rohimata alal mööda maad roomavaid lösakil taimi – küllap siis vist!
Teisel pool vahekäiku käivad mingid naksud või prõksud. Nüüd saan selgituse, et kasvud ja alumised lehed tuleb ära võtta, et tugev taim kasvaks. Kuuldavasti võib oksi ka pooleks murda, kui need liiga lahmakad on. Nii kasvatab taim tomateid ja mitte enda oksi.
Jutuks tuleb, et tomatitaimed kasvavad kasvuhoones päris kõrgeks, aga niisama õues jäävad kiduraks. Samuti ei lähe õues viljad kenasti punaseks.
Ja taimel peab kasvamiseks ruumi olema. See tagab hea saagi.
Veel sain teada, et tomatitaimi istutades pannakse auku lisaks poolele kastekannutäiele veele kalapäid. Kalapead pidid kärbsed kohale meelitama, kes mesilaste kombel õisi tolmendavad.
Ühtlasi üllatas see, et ühe tomatitaime kastmiseks kulub üks kastekannutäis. Kõik lihtsalt ujub.
Kastmisel tasub lehti mitte märjaks teha: nii ei võta taim haigusi kergesti vastu.
Mis veel?
Naudin mullas sonkimist ja taimede eest hoolitsemist.
Rõõm on Pantsi ja beebit nii palju näha.
Also, uued laiguketsid Ristipoest
DDO-d mängides tunnen alati, et tahaks ise ka – oma kehaga ja värki – keldrites tünne lõhkuda ning redelite ja kastide peal ronida. Since I came up with the next best thing, tuleb nendel ketsidel meeletupõnev suvi :)
Eetris on ööprogramm
On öö. Maja on pime. Mul käib raadio ja läpakas kumab. Beib on Skype’i vahendusel juba head ööd soovinud ja ma olen üksi jäänud: väike pere magab ja Pants on kallimaga ula peal. Kuigi homme vaja esimest päeva vaja metsa tööle minna, tahan blogida: meil on nüüd nett tagasi!
Täna olin Ristipoes viimast päeva. Õige ajastus katkestamiseks. Eile flippisin väheke ära. Poodi tuli naisterahvas kahe lapsega. Godforsaken sitasti kasvatatud kahe lapsega, I might add. Rebisid kõike kõikjal ja emal oli pohhui. Vahepeal muidugi nähvas oma järglastele. Käis juba ajudele, et nad letile üritavad ronida ja viimseni kõike näppida vajavad. Leidsid riiulilt Matrjoška. Koorisid sellelt kihte vähemaks ja hakkasid kokku panema. Kumbki hästi ei viitsinud, aga ühistööna võtsid selle siiski ette. Ütlevad siis, et ühel nukul pole alumist poolt. Tegin siis viisakalt kisa, et otsigu pingi ümbert ja et nii ikka ei saa, et kaotavad komplekti osad ära. Ema sõimas neid ja nad lahkusid suhteliselt ruttu. Ma teadsin väga hästi, et sel Matrjoška-nukul olid jubinad puudu algusest peale.
Sellised juhtumid ilmnevad ikka siis, kui midagi on ajus paigast liikumas: parim aeg paus teha. Raskemini talutavad ongi halvad vanemad, muidu on poes vahva töötada.
Ühel päeval tulid Jehoova tunnistajad Piibleid ostma. Ja jagasid kirjandust.
Meenusid kiiresti Rocco õpetussõnad, mis kattuvad tegelt Jehoova tunnistajate omadega: “Don’t watch Internet porn, it makes you nasty!”
Põnevaid elutarkusi jagatakse. Ja üldiselt meeste kohta. Üks peaaegu kurt mees käis esimesel aastal mulle tungivalt peale, et ma ei lepiks kunagi mehega, kes joob ja lööb. See on selgelt meelde jäänud, sest ta oli äärmiselt pealekäiv sellega. Ta meeldis mulle väga, aga ta on vist praeguseks surnud. Täna sain ühelt vanatüdrukult küsitava väärtusega tähelepaneku võrra targemaks, käis see meeste kohta: “Mehed ei ole ikka üldiselt ausad.”
Viimase peale olin natuke nõutu. Ma hindan nõuandeid inimeste enda järgi. Näiteks, kui mulle ütleb keegi piff, et ära ole noormehega, kel pole autot, vaatan ma tema elu. Kui see on worth shit, ma tegutsen otse vastupidi tema nõuandele. Kui ta ei suuda endalegi normaalseid inimesi oma ellu valida, ei ole mul mingit põhjust kasutada tema tehnikaid. Nt, praegusel juhul, kui ma ei taha saada vanatüdrukuks, ma pigem ei mõtle, et “mehed ei ole ikka üldiselt ausad”. Am I right or am I right?
Sel suvel on poes lastega palju juhtumisi. Eile näiteks tuli poodi imepisike blond plikatirts. Hakkab põrandal mängima. Kui ta on seal jupp aega seletanud ja lelusid väntsutanud, küsin igaks juhuks, kas ema teda äkki õues taga ei otsi. Laps vastab naeratades, et ema saatiski ta sinna mängima. Normps.
Meie konkurendid on ka kihvtid. Käivad meil riideid ostmas ja juttu rääkimas. Sõnu oskavad aga meie reklaamimeeskonnast hulga paremini seada:
Tundub, et selleks suveks on Ristipoega minu jaoks kõik. Saan nüüd 2 päeva metsas olla, siis Tallinna maailma kõige seksikamale noormehele kaissu ja pühapäeval on sõit Saaremaale – lähen arheoloogilistele kaevamistele kaheks nädalaks.
Keegi teab midagigi viimastest? Pean vist guugeldama hakkama.
Y’all mothefuckas need Jesus!
Keegi hiljuti ühe viisaka kollase tänukirja on saanud? Nägin sellist esimest korda Lasnas enda noormehe käes, aga nüüd Ristipoes esimest päeva tööl olles märkasin enda emale adresseeritud samasugust asjakest. Ilusa kirjastiiliga ja saab lauale püsti seisma panna. Funny enough, mu ema ja mu peiks mõlemad on vaevaks võtnud anda allkiri, et abielu saaks toimuda ainult mehe ja naise vahel.
Ema peab Pühajõel leerilaagrit ja mina asendan teda poes. Sel nädalal olen poes tööl esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Järgmine nädal sama lugu.
Täiskasvanuelu hakkab peale suruma.
Ühikast olen ära
koju kolinud. Linnast sai ikka korralikult kopp ette. Loodangi vaikselt, et suvega saab kolkast ja metsast ka isu täis, et linn sügisel jälle sõbralik tunduks.
MUIDE. MUL ON VAJA SKÄNNERIT. Tavalist mingit õhukest. Pole mingeid printereid ega värke juurde vaja. Tahan ainult skännida. Võib mulle selle puhul helistada, kirjutada, joonistada, aga ka metsa vahel välja ilmuda (soovitatavalt skänneriga ikka).
Tumedad juuksed
Umbes 6. klassis algas komme juukseid mustaks või tumetumepruuniks värvida.
Koolis oli pidu. Jäime sõbrannaga isegi hiljaks sinna just selle pärast, et mõlemad värvisime juuksed enne pidu ära. Tema punaseks ja mina mustaks.
Sealt alates leidsin alati aega, raha ja tahtmist, et tumeda peaga ikka püsida.
(Ülaloleva Rootsi-kruiisi pildi autoriks on mu kallis ema)
Minu Ristika-hooaja lõpp
Selle suve viimane Ristipoe tööpäev on läbi. Üldjoontes läks tavaliselt. Tähendab… mitte nagu tavaliselt.
Lihtsalt selles mõttes tavaliselt, et proovisin-valisin, mida mul endal vaja oleks. Minimaalse piisava keskendumusega müüjatööle. Saak tuli mõnus
Lisaks mereteemapedendusele ja muule casual weari piidlemisele vaatasin ringi ka ma-lähen-ju-kohe-ühikasse-elama-pilguga. Nüüd on mul omal 2 nuga ja 2 kahvlit söömiseks ja suur nuga
asjade purustamiseks. Misiganes viisil ja eesmärgil siis vaja hetkel :)
Silkasin veel Rakverre, et dokumendifotod teha ja Pontule turvas kohale toimetada. Sest minu endine elukaaslane Kristoiffersen elab nüüd temaga ja Krisi jaoks parim oleks turba sees elada. Ja seda süüa :)
Pildid tulid okeid. You just can’t go wrong with eyes like mine.
Ülejäänud nägu jäi lihtsalt nagu… jah… nagu jäi :)
SAISi plaani 4. punkt
Tol päeval, kui ma tööle hästi ei jõudnud ja Ristipood kinni seisis, olin proovinud SAISis igale poole kandideerida. Kuhugi ei saanud. Maunisin. Suitsetasin. Magasin. Kolmeni. Palusin, et ema mu juba vallandaks. Samal ajal sadas poodi keegi naine, kes mind taevani kiitis. Ema ainult muigas mu vallandamissoovi peale. Fuck. Mind muidu ei kiideta müüjana. Kliendid aitavad omavahel ka paremini kui mina üldse kedagi.
Ühesõnaga, ma ei saanud kuhugi normaalselt kandideeritud. Värvid jooksid silme ees ja peas ei teadnud ju ka, kuhu tahan. Ainult Tallinn oli kriteeriumiks.
Praegu kandideerisin õeks :D, ajakirjanikuks, antropoloogiks ja mingiks hotellikorraldustüübiks. Tuju on täiesti null. Peaks raamatu kirjutama või midagi leiutama.
Õigus-õigus. Teil on õigus.
Väntan mereroheka jalgrattaga poekese ette. Kops koos, tööle hilinetud, suur naeratus näol. Valgetest nuppudest kõrvades laulab mulle imeilus Johnny Cash Folsomi vangla teemadel. Keegi memm ootab juba ukse taga. Minu TERE! peale tõstab maast üles oma suure koti ja kõnnib minema. Saadan ta samme rõõmsa pilguga. Avan ukse, joon vett, avan poe. Mingil äraarvamatul põhjusel tahaks oksendada. Panen kassa kõrvale väikse kilekoti selleks puhuks. Parem karta kui kahetseda! :D Nii elegantsetel hetkedel on igavene maailma rääm olla. Ei jõua sissegi seada, kui poes tuigub ~45aastane mees kahe suure pungil kotiga. Tugevast materjalist kandekotid. Söögipiltidega. Nagu oleks oma naise poekotid rabanud ja riideid täis ajanud. Tahab poele annetada. Välimus reedab, mida ta “annetamise” all silmas peab. Tal on mõned hambad puudu. Ja mis on alles, pole hambaharja ammu näinud. Viltu prillidelt on üks klaas puudu. Riietel on erinevatest kehavedelikest mälestusi jäänud. Naeratan talle siiralt ja sõbralikult. Kui nad mind puudutada ei ürita, siis sellistele on palju sümpaatiat välja pakkuda. Sest nad on igavesed diplomaadid, nendega annab mängida. Räägib, kuidas Soomes tööl käib ja kui head riided kottides on. Tänan ja ajan sitta nagu “see on tore ja me oleme väga tänulikud, et võimaldate nii heas seisus riideesemeid inimestele, kes neid uutena poest osta ei saaks”. Naerab. Mina ka. Sööt alla neelatud, küsib, kas saaksin sümboolselt natuke nutsu ka nende eest anda tegelikult. Suurte silmadega neiu Ellu pidi kahetsusega selle peale avaldama, et selliseid asju siin poes küllllll teha ei saa. Ta hääl läheb jämedamaks ja selgitab, et ega tema vaene mees ole, et niimoodi hirmsasti vajaks seda raha, aga peab üles tunnistama, et tal on pohmell ja ta ei pääse oma arvetele ligi. Ausad põhjused küll. Issand, kui hea see on. Selliseid asju ma igatsesingi siin poes. Arutame, miks ma talle raha ei saa anda. Pakub ulaka pilguga välja, et me koos konjaki teeksime, kui midagi nendest asjadest raha sisse toob. Naeran. Ütlen: “Kui ma midagigi nendest asjadest maha müün, teen ma sinuga konjaki.” Miks võiks blogi kangelanna midagi sellist ülirääbakale parmule lubada? Kottides on suusariided ja joped. Mul on suurem võimalus praegu seda kirjutades äiksega näkku saada kui tänase ilmaga talveriideid maha müüa.
Kirikuõpetaja käis siin. Andis mulle teada, et “me oleme nüüd Facebookis ka”. No nii lihtne Jumalaga ühendust nüüd saada. Andke kõik minna.
Olin juba kodust välja tulles
imelikult elevil. Unesageduste sodis toimus kaks ülendavat asja:
- Näen unes, kuidas ütlen asjalikult kellelegi: “Õigus-õigus. Teil on õigus, ” täpselt nagu Helena ükskord poes oma väiksele sugulasele vastas. Ainuke meeles asi unenäost.
- Avan läbi une silmad. Ja kes pikutab sealsamas ja vahib vastu hiirvaiksena? Pisike nööp.
Tuju sai ebatavaliselt hea. Tööle hilinemine oli paratamatuseks kujunenud juba hammastepesuks, aga tõepoolest… tuju tuli hirmus hea.
Kõigega annab harjuda
Mint on isegi siin maailma otsas tööle hakanud. Istun enda toas ja kasutan seda va Internetti. Ema kasutas seda lahedat asjaolu kohe hommikul ära. Tuli üles ajal, mil ma peaks juba kodust välja minema, et poodi normaalselt jõuda. See alles äratas mu. Tahtis, et ma netist eilseid Bingo numbreid vaataksin. Esimese asjana pärast tõusmist lugesin muidugi ühe tähtsa :D kirja läbi ja läksin siis eesti loto kodulehele. Riietusin rõõmsalt, kui ema ütles, et ma peaksin talle numbrid ette lugema, sest ta prillid jäid alla. LÄHEKS SIIS PALUN JÄRGI. Ei liigu kuhugi. Arvab, et kõige lihtsam oleks, kui mina need ette loeks. Aga mu tuju oli kirjast nii hea saanud, et olin nagu JAH, KALLIS, MA TEEN SEDA SINU JAOKS, KUI SA ARVAD, ET NII TÕESTI KÕIGE LIHTSAM ON. Naersin ja lollitasin ja lugesin. Ütlesin mängu iga osa alguses nõmeda häälega, mis ruudud peab täis saama jms.
Tööle jäin muidugi hiljaks, aga… ma ei saa palka ja mu ema on juhataja, keda ma asendan, seega ma ei tunne, et ma nüüd vähem “palka” saaksin või mind “lahti lastaks”. Avasin rõõmsalt poe. Koristasin. Sättisin. Müüsin. Sain issile Küprose 2eurose.
Tööpäev läks lennates. Suuresti selle pärast, et maailmal on ikka nii kihvte inimesi pakkuda :)
Sõitsin rattaga muretult The Bike Songi saatel koju. Vihm tegi just minu jaoks pausi. Õhk oli niiske ja soe. Mõnus vihmalõhn. Kodus ei võtnud isegi kotti seljast ega vahetanud riideid kohe. Võtsin Sophie halli poja õrna kindlusega ühte kätte ja issi sõjaväe kokkukäiva labida teise. Jalutasin maja tagant mäest üles, kõndisin üle välja suurema künka juurde. Saapad läbimärjad, jäin lõpuks suure kase ja pihlaka ees laiuvasse lilleparve seisma. Seal on nii ilus. Panin kassipoja enda kõrvale rohu sisse. Lõin labida maasse. Hoolivalt asetasin pisikese tekkinud augu põhja. Kuidagi ei tahtnud ta väikse keha peale mulda visata. Korjasin lilli katteks ja ajasin kätega haua mulda täis. Siis tulin tuppa ära. Issi oli kartulit ja kastet teinud. Võtsin heeringat ka juurde.
Peale meeletu väsimuse ja mure Sophie järjekordse sureva lapse pärast… no, läheb hästi.
Ema palus ennast homme (kuni reedeni) tööl asendada. Kui kellelgi on üle visanud, et mind jätkuvalt telefoni teel kätte ei saa, siis saab vaatama tulla. Elisa oli 5 päeva tagasi nagu: “Saime info, et soovite oma mobiilinumbriga liikuda Elisast teise operaatori võrku. Proovisime Teiega yhendust saada, kuid kahjuks see ei õnnestunud. V6tke meiega palun yhendust numbril 6 600 646 ja teeme Teile parema pakkumise.” Mina saatsin vastu: “Liigun tõepoolest teise operaatori võrku. Seega palun enda numbri teie omast vabastada.” Aga huiavad ikka. Kuidas ma niimoodi Maijooksule lähen, kui number, kuhu nad peaksid rongipileti saatma, on “ajutiselt suletud”?
Käisin täna Kadrinas. Eesmärk oli filme vaadata ja üldiselt maailma ja koole arutada. Krabasin isegi vanu brošüüre kaasa. Filmid Shame ja π, šokolaad, kohv, pööraste juhtumite kirjeldused, banaanid jms hiljem istusin kuskil põllu ääres, kui endine klassivend koolide brošüüre tikkudega põletas. Kena lõke tuli.
Selgituseks andis, et vaja on alustada täiesti puhtalt lehelt. Hetkel tundus see väga halb mõte, praegu… not so much. Praegu tundub lausa geniaalne. Oligi vaja, et keegi põletaks ära mu koolivalimissundmõtted.
Esimene ujumine, telefon ja meelelahutus
Varsti saab jälle telefonis suhelda. Aga mõnda aega veel ei saa. No, sest me läksime eile Pantsi ja vennaga
ujuma. Pool järve veel jää all, aga no mis sa teed – kutsus. Nii kõvasti veel, et telefon sadas esimese asjana redeli kohalt süngesse vette. Kui käega enam rabada ei andnud, kaalusin sekundiks, kas lähen üldse ise sinna järgi või mitte. Järgmine hetk kakun riideid seljast ja suman vette. Kui telefoniga pinnale tulen, võtab Pants selle, et kuivama panna. Me arvasime, et kõik on hästi nüüd. Siis tuli tuul ja viis sillal kuivava SIM-kaardi minema. Natuke sajatasin ja mölisesin maailmaga, aga siis haaras mind üllatavalt vabastav tunne ja üldine muretus. Tahaks kohe kuhugi metsa rännata ja näiteks kalendermärkmikust lõkke teha. Ja jalanõudest. Vabalt. All in all oli fun.
Nokia E5 ahvatleb. Elerinil on selline. Hirmus kalliks saanud mulle. Ja no eks telefon ka :D Mis oleks hea telefon?
Asendasin ema üleeile poes, astus Elerin läbi. Nägi välja nagu Megan Fox ja tõmbas suvalistest hunnikutest ülikihvte riideid välja. Istus leti peal
ja kujunes mu vennaga koos korralikuks nuhtluseks. Lots of love.
Töö juures oli üldse rõve olla. Käisin enne Tartus BZi sünnipäeva tähistamas.
Praegu on jumalik aeg – sõnnide sünnipäevad. Lihtsalt imeline.
Praegu olen kodus. Mõnus on. Linnud laulavad, aken on lahti. Olulist mõtet elul ei ole. See teeb kurvaks vahepeal. Aga Pinterest tõstab mu tuju selles osas. Näitab, et on asju, mida tahta või millest huvituda.
Muidu kulgeb kõik isude peal. Näiteks jalutama ja metsa kisub :)
Ettevalmistus asenduspäevaks?
Öö on fun. Sorteerin-
koristan-
hängin Pantsiga. Magama saab vaid paariks tunniks :)
Kadrinas algab kohe töörutiin. See on neil nii hirmus põnev. Kui on mitmel töötajal asja kas lattu või poodi vms, siis nad saavad kohe hommikul enne toimetusi kokku, et teed või kohvi juua. Kellel nälg, sööb midagi. Räägivad juttu, naeravad. Lõbusad naised. Sobin ilusasti seltskonda. Muidugi ei saa veel aru, mida nad mõtlevad, kui kasutavad igas lauses erinevatele kohtadele ja asjadele viitamiseks asesõnu. Nemad jagavad kummalisel kombel matsu küll, kui teine räägib: “Oled märganud, et seal ei ole piisavalt valge. Sealt peaks need ikka sinna kõrvale viima.” MILLEST TE RÄÄGITE? :D
Emme annab mu töökaaslasele üle ja me suundume poodi. Huvitab, mis on muutunud poes viimasemal ajal, lasen mälu värskendada asjade asukohtade ja hindade osas. Aitab ja selgitab kenasti. Olen ju varem ka ema juures tööl olnud – kõik see hakkab meenuma. Väga mõnus. Nostalgine ja hea.
Jutu sees ütleb ema töökaaslane, et tal oli nii hea meel, kui emme talle ütles, et võtab nüüd tütre ka tööle. Isegi ei hakanud kobisema, et MIDA TA SULLE ÜTLES!!??? Olen juba arvamusel, et paaril päeval nädalas suures riidekapis hängida ja inimestega juttu rääkida oleks päris lahe :)
Kodutee on tavalisest põnevam-
The Adventurous Pursuit of Happiness 