Antrohunt
ÕIS. Login sisse. Panen vahelehe kinni.
Kirjutan märkmikku üles kogu akadeemilise kalendri.
ÕIS. Login sisse. Panen kinni.
WordPress. Alati aitab mul ülesannetest end läbi reipida.
ÕIS. Login sisse. Minu õpingukavad. Lisa. Ok. Lisa. Otsi. Antropoloogia.
Viisakas iiveldus. Õõnes tunne. Nagu see faas enne surma. Kui saad aru küll, et kõik on valesti ja oled suremas, aga elavned kuidagi korraks veel. Oled viimast korda veel krapsakas ja terav. Aga nagu sitt tunne on ka. Mul on viimase kooliaastaga praegu nii. Natuke surun, natuke suren.
Avastasin just (4. aasta alguses), kus saab näha õppekava täituvust. It is a fucking mess. Antroained on vabaainete all ja pole mu erialases moodulis arvestatud. Mängin selle peale nt tunnikese Fallen Earthi ja siis kirjutan õppekava koordinaatorile vms, et need asjad paika lükkaks.
Läks 2 tundi. See mäng neelab mind alati päris hästi alla. Kui mu selg istumisest valutama ei hakkaks, mängikski kõik tööpäevad Fallen Earthi.
ÕIS. Logi sisse. Minu õpingukavad. Muuda.
Oh, the sweet rape of õpingukava koostamine. Lihtsalt fantastiline. Varasematel aastatel on hea öelda, et on õppejõud alles lohhid, et ühele ajal mingi 3 kohustuslikku asja pannud, sest usud, et jõuad hiljem need ülejäänud ained võtta küll. Viimasel aastal päris nii mõelda ei saa.
Nii, meilid bakalaureuseseminari ja õppekaardi korrastamise kohta saadetud.
Muidugi noh. Õppetöö koordinaator on vahetunud. Aga ma ei tea, kelle vastu.
Muidugi-muidugi. Otse loomulikult. See on umbes sama, kui ma peaksin omal jõul lükkama mingit rändrahnu nt kildi jagu kuskilt mäest üles, aga mul pekstakse enne igaks juhuks jalaluud ka katki :)
Emme esimene KUMU-külastus
Olles ise juba vähemalt 4kordne KUMU-külastaja (esimest korda klassiga, siis EFAde vabatahtliku giidina, kunagi muuseumiööl, kunagi oma õdede ja Mipsuga) viisin emme julgel sammul õigesse kohta.
Emmele hirmsasti meeldis. Uuris ja ahhetas. Muljetades vibutas kätega nii, et meile tuldi ütlema, et nii lähedale piltidele ei läheks. Aga mulle meeldis, et talle nii väga meeldis :)
Näitasin talle minu enda jaoks kõige meeldejäävamaid maale
ja skulptuuri.
Kõige üllatavam oli Marko Mäetamme loomingu väljapanek. Mõned asjad olid mu jaoks väga naljakad, põnevad ja kihvtid.
Samal ajal jättis ta kuidagi nii hirmus lolli ja sisutu inimese mulje. Nagu keegi teine oleks tema nime alt abiellunud
ja kõiksugu valikud teinud ja talle on kuidagi temast olenemata selline õudus nagu kodu, abikaasa ja lapsed osaks saanud.
Vidinad Sõjamuuseumis elu ja surma piirilt
Võtan kogu julguse kokku ja kutsun deidile kõige seksikama kuti, keda elus kohanud olen:
“Käime äkki vaatame seal Sõjamuuseumis *õhk ja julgus saab nagu otsa ja tekib paus* seda väljapanekut asjadest, mis sõdurid üle maailma on kaasas sõjas kandnud? Mis arvad, Beib?”
Nõustub nagu muuhulgas.
SITAKS SKOOR!
Varustame end pere Salernoga (Pizza Grande kõige suuremas suuruses konkreetne pitsa, mis on “juhtumisi” Sõjamuuseumis töötava sõbra lemmik). Saame veel ühe teise sõbraga kokku ja jalutame kolmekesi muuseumi õuele. Juba hõigatakse.
Saame tuttavat väheke assisteerida: aitame vedada relvaruumist ~120 püssi auto järelkärusse, et need miskisugusel üritusel/festivalil kasutust leiaksid. Vaatame veel õuepealset tanki säravate silmadega ja siseneme hoonesse.
Tutvume loomisel oleva osaga näitusest.
Liigume läbi püsiväljapanekute.
Leidsin üles selle relva, mis issil oli, kui pisike olin. Loomulikult mitte täpselt sama, aga samasuguse. Ta oli vist Kaitseliidus, et tal kodus automaat oli. Mingi hetk ta pidi selle tagasi viima, aga ilus mälestus on mul olemas sellest, kuidas issi relvi puhastas ja mulle ka neid asju natuke seletas. Seisan siis niimoodi Sõjamuuseumis vitriini ees ja tahan issit kallistada :D
Teisel korrusel saabki seda näitust uurida, mis aasta lõpuni või isegi kevadeni Tallinnas peatub: vidinad elu ja surma piiril.
No nii sitaks põnevaid ja natukese uskumatuid asju leidub. Nagu what noh.
Aa, poisid, kellelgi veel shark repellentit on järgi? -Mhmh, vaata mu kotis ukulele ja langevarju vahel.
?!?
Vidinavitriinid on teisel korrusel koridorides ja teistes tubades. Mõnes toas on autasud ja sõdurite öist laagrit kujutavaid eksponaadid. Üks tuba on päris eriline. Pühalik tunne lausa tekib sisse.
Maja läbi kammitud, seame sammud rasketehnika ekspositsiooni suunas.
PS. Minu või Bastardi FB-s on veel üks sitaks äge pilt
Balls everywhere
Ma olen petta saanud. Mul on täpselt see tunne, kui mingi tüüp lubas mulle asju tuua, kui ma ta selga masseerin. Lõpuks läksin ikkagi suht ainult joobes koju.
Täna on täpselt samamoodi. Rääkisin mingi 39aastase tüübiga juttu, kes lubas mu tunni ajaga žongleerima õpetada. 2 tundi on möödas ja ma ei oska žongleerida. Mida türa.
Selline MoneyLover!
Kulutasin esimest korda elus raha äpi peale. Appkreidisin premiumi peale nelja euro ja 99 sendiga. Veel mõnusam ja mugavam on nüüd!
Tõmbasin arvutisse ka, süngib päädi omaga.
The Adventurous Pursuit of Happiness 