Vanaisa vana kirjutuslaud 5
Plaanid edenevad hästi! Isa juures ootas mind ees juba üks sahtlikapi uks, millel oli isa süvendanud hingede auke. Alles lootsin teda siia saabudes moosima hakata, et võiks sellega pihta hakata. Ja teine sahtlikapp, mis hulga tööd vajas, oli ta ka mulle õigesse kohta valmis viinud. Käin selle märja lapiga üle ja liigun kuivamise ootamiseks elutuppa, kus lõikan valmis ja kinnitan esimesele sahtlikapile vildid,
et jalad põrandaid ei kraabiks. Käin sahtlikappi lihvimas. See tehtud, kannan peale puiduõli
korra. Ootan tunni: proovin, kuidas võtmeauguplaadid sahtlile
ja ustele hakkavad.
Väga ilus. Isa ja vend saabuvad koju. Plaanime-skeemitame koos keskmise sahtli siinide osas. Kannan sahtlikapile peale uue korra puiduõli. Puhkan teleka ees, kuni see sisse imbub. Isa viib eest minema, kui olen sellele ka vildid alla pannud. Saan siine lihvima hakata. Juba veerand tunni pärast krutin siinid toas sahtlikappidele külge
ja proovin, kas need hoiavad keskmist sahtlit õigel kõrgusel. Kõik on ideaalne. Arutame, mida on veel vaja muretseda ja teha. Vaatame viimase (korralikult viga saanud) sahtli seisukorda, isa tutvustab parandamiskava. Mul pole selles rolli. Pärast saan seda ainult lihvida-õlitada. Vaatasime välja, milliseid kruvisid on hingede jaoks vaja osta ja milliseid võtmeauguplaatidele. Selgitan, mida uksenuppude asemele tahan valmistada. See kujuneb laialdasemaks kolamiseks karpides ja sahtlites vajalike detailide leidmiseks. Tuleb mõte märkida ustele ja suurele sahtlile võtmeauguplaatide järgi kruvide tulevased kohad. Töö aga kirjutuslaua kallal on päevaks lõppenud ja märkimine jääb järgmisesse hommikusse.
Vanaisa vana kirjutuslaud 3
Täna käisin isa juures. Jaksasin lihvida küll!
Kõigepealt norisin natuke isa. Ta tegi nalja, et mina unustasin ta pakid kindlasti maha, et ma neid talle juba ~20 minutit seal olnuna juba andnud polnud. Mina vastasin, et ootan seda hetke, kui isa räägib, kui palju ta mu kirjutuslauda edasi on teinud, sahtlit parandanud jne. See on ka maksimaalne sundlus, mis ma esile suudan kutsuda tema puhul. Küllap sai aru, naerame. Toon pakid välja. Meil on selline nö diil või sümbioos, et ma käin tema juures läpakaga, ta valib minu osta.ee kontoga välja asjad, mis ta tahab enda kogudesse. Ja mina tegelen sealtmaalt edasi kõige tüütuga: oksjonite jälgimised, tehingud, transpordi kooskõlastamised, pakkide kokkukogumised postipunktist, postkastist, Omnivast või Smartpostist jne jne. Aaa, ja teine pool diilist on see, et ta juhendab-aitab mind kirjutuslauaga. Siiski on kirjutuslaua edenemine aeglasem kui tema kogude paisumine. Seepärast ma üritangi siin norida-vihjata, et ta panustaks sellesse natuke rohkem. Mul juba kiire noh.
Asjad, mida teha oskan, teen ise: lihvisin täna parempoolse sahtlitekapi 180ga viimast korda ja kandsin tunnise vahega peale 2 õlikihti. Imeilus.
See pool on valmis ukse ette panemiseks, minu juurde toimetamiseks ja sahtlite sisestamiseks. Järgmisel teisipäeval katsun vasakpoolse sahtlitekapi samale kaugusele valmis saada. Sellel on natuke rohkem vaja lihvida-töödelda kui tänasel. Vähemalt on kõik liimitud-parandatud ka sellel. Tänu isale.
***
Kuue päeva eest sain võtmeauguplaatide arve kätte. Juures jutt, et pakk postis. Mulle paistis selle järgi, et ei saanud päris seda, mida tellisin. Üks plaadike oli nagu märkimata ja hind oli ka väiksem, kui arvestasin ühe suure ja kahe väikse kohta. You know, nagu tellides kirjutasin neile. Aga pakkki pole veel kohale jõudnud, seega ma pole üldse midagi saanud. Nurisen või kiidan natuke hiljem. Aga natuke häirib juba. Halenaljakas on oodata juba kuid asju, millega pidi minema 2 nädalat. Ei taha mõeldagi, et mingi jama ka veel nüüd.
Vanaisa vana kirjutuslaud 1
Kirjutuslaud on tähtis asi. Kui seda pole, võib aasta aega ka niimoodi mööda minna, et ei istu ilusasti maha ja ei lahka oma tegemisi-mõtteid blogiturvalisuses üldsegi mitte :)
Õnneks uus (vanaisa vana) valmib vaikselt.
Pisikesena Väike-Maarjas vanaema korterit külastades (tehniliselt vist ikka vanaema ennast külastades) nägin ikka seal üht massiivset kirjutuslauda. Selle uste vahel pidid olema kokkuvolditud kommipaberid, et kinni ikka püsiksid. Sahtlid olid põnevat kraami täis – iga uus kolamine tõi esile uued aarded! Ühel korral oli kirjutuslaud vaja puhtaks teha, et selle taha jäävaid aknaid laua peal seistes pesta. Korjasime ära raamatu-, ajalehe- ja prügikuhjad. Nägin pealmist plaati. Tahtsin seda kirjutuslauda endale! Siis polnud keegi neist surnud ja soov oli nagu suure pere lapsena ikka: mina võin ju tahta, aga kuulub ju kellelegi teisele või saab selle õige pea keegi must suurem. Aastaid-aastaid hiljem surid ära vanaisa-vanaema. Mainisin siis (siiski veel natuke lootuselt) emale, et tahaksin kirjutuslauda endale. Ühel ööl sõitsimegi tühjaksjäänud korteri ja viisime kirjutuslaua kaasa. Seisis jupp aega isa maja remondis olevas pooles.
Eelmisel sügisel hakkasime isaga kirjutuslauda taastama. Lihvisin
alguses käsitsi, hiljem ostis isa lihvimismasina. Ta liimis sahtleid, sebis mulle tammepahtlit. Kruvisin väändunud hinged ja lagunevad lukud välja, võtmeid polnudki enam leida. Lasin lukud Tallinnas Luku-Expert’is parandada ja nende järgi võtmed teha. Sain sealt ka uued hinged.
Sahtlid (v.a üks) olen nüüdseks juba ära ka õlitanud. Viimane kord sain isegi selle pealmise plaadiga, mis mind jubedasti võlus aastaid tagasi, ühele poole.
Kõige põnevamad asjad on veel ees: üks sahtel tuleb ulatuslikult parandada-pahteldada, pean disainima ja tellima lukuauguplaadid. Parajalt on veel lihvida ka. Uutele hingedele tuleb natuke ruumi juurde teha. Tööd on. Ja seda on isaga koos rõõm teha :)
Edit: Vanaema ja vanaisa elasid kunagi eelmainitud korteris koos. Kirjutuslaud oli vanaisa oma, aga ta ise kolis ära ja vanaema jäi sinna korteri koos lauaga elama.
Mängin legodega ja värki
Hommikul räägin issiga juttu. Täiega armas on. Räägime asjadest, mis pole meil tavaliseks jututeemaks. Vaatasin ta rahade kollektsiooni ja mingi rahatäht oli eriti kena ja ma ütlesin seda. Siis ta uuris, kas ma pole mõelnud niimoodi millegi kollektsioneerimise peale jne. Väga mõnus jutuajamine oli. Nagu inimesed rääkisime noh.
Ta käib enda õe sünnipäeval ja ma jään vennaga koos koju. Vahib mu päädist videosid, tahab mind hulluks ajada ja ma mängin legodega :)
Mul on eesmärk kõik tükid ära kasutada, aga see oleks väga aeganõudev ettevõtmine. Selg väsib täitsa ära ja hakkan tuba koristama, et järgmine kord jälle vinguda saaks, et uuesti sassi on aetud :) Aah, the little things in life.
Väike vend on juba 14!
Tuli mulle eile Kadrina rongijaama vastu. Ei tundnud teda äragi. See poiss venib vist meist kõigist pikemaks. Sean jutukal koduteel salaja keskööks äratuse.
8. detsember telefonis ette lõi ja alarmi esile kutsus, tormasin põleva säraküünlaga venna pimedasse tuppa. Ta ehmatas ärkvele nagu teeks igaüks, kes arvab, et ta tuba põleb. Aga ta on nii chillax, et hakkas naerma järgmisel hetkel. Mõnelt teiselt oleks vist molli saanud.
Rebis agaralt kingituse ümbert pakkepaberi, milleks Bastardiga valisime riiulist leitud Maaja keskmise lehe. See ajas ka teda naerma. Osalt vist selle pärast, et nö center foldi vastasküljel olid anektoodid :D
Sai täpselt selle raamatu, mida soovis; natuke värvilisi paugukaid, mis ka roseti rolli kandsid; 9 säraküünalt.
Nüüd siis ootan, et poiss jõuaks koolist, issi töölt, õde perega oma kodust ja kesiganes pidulised veel ilmuma peaksid. Ootan köögis pliidi ees, sest issi palus mul prae valmistada. Loomulikult olin nõus,
aga mulle tundub, et täna ei saa issil jääda märkamata, et midagi on muutunud, kui ma peolauas prae asemel ube kartuli ja praekapsa juurde võtan.
Pidu on sisuliselt läbi. Söögid söödud, jutud räägitud. See üks asi sai ka räägitud.
Saatsin köögist kõigi külalistega järjest sööke lauale. Issi vaatas veel asju üle, et mida köögist lauale viia. Pidasin ta naeratades kinni sõnadega “kuule, ma räägin siis Sulle ka ära…”
Jätkan: “Mäletad, kuidas mul septembris seljaga jälle jamad olid? Ma siis otsustasin, et teen kõik, mis minu võimuses, et uuesti seda ei juhtuks. Ma seepärast ei söö enam liha ega midagi muud loomset. Siis tead nagu arvestada, miks ma praadi ei võta ja nii.”
Suurtele silmadele lisandub naer ja issi küsib: “Bastardile oled siis kõik saadetud liha praeks teinud?”
Naeran vastu: “Jaa. Ta nüüd nii rahul ka, et ma ta eest jäätist ja juustu ära ei söö.”
Naerame veel hetke koos. Ja oligi kõik. Korra lauas küsis veel, kas ma salatit siis ka ei soovi. Ütlesin rõõmsalt: “Ei, aitäh,” millele ta noogutas, ja siis tõesti oligi kõik.
Kogu õhtu oli hästi lõbusaid tegevusi täis
ja tohutult südantsoojendav.
Isa tuli Norrast
Isa on Norrast tagasi kodus.
Rääkis põhja- ja lihtsalt põtradest, sardiinidest, turskadest, meritähtedest, laavakividest, kalevipoegadest, fjordidest, elektrikutest ja torumeestest…
Siis rääkisime juba, mis kodus teha on saanud ja mis edasi. Tegi mulle jahitoas aknalaua puhtaks, et saaksin oma kaktused suveks sinna päikest nautima viia. Õues tegid teod neile juba liiga.
Päev 2/7
Tere hommikust!
Nägin unes, kuidas minu isa surnuks peksti, mu lapsepõlvecrush/kangelane elusalt nüliti. Ärkasin lõplikult kolmandast unest, kui tahtsin karjuda, aga ei saanud. Õnneks seda unenägu ei mäleta. Sain aru, et olin kõike tõesti unes näinud. Ometi ei kao pitsitav tunne rinnust. Kõik halvad asjad ei ole siiski vaid unemaailmas.
Kutsusin eile õhtul enne magama minemist Bastardi omale tänaseks külla: kaissu ja sööma. Ta soovis mulle head ööd. Mõtlesin korraks, et ma olen idioot, et ta soovide vastu natuke toimisin ja kaissu kutsusin.
Aga no türa küll, enda toitu ja aset pakkuda inimesele, kellest ma hoolin, on ainult ilus.
Favor
Issi on sitaks äge. No, sest kas Sinu isa on öelnud, et oleksid pidanud kihla vedama, et maksad teise inimese õppemaksu, kui kaotad, ja tema maksab sinu oma, kui võidad. Kuna jutt käis metslasena kasvanud minust ja ülemäära enesekindlast filoloogist ja vaidlusest teemal, kas herilased teevad maa sisse pesasid, siis oleks jah, raisk, pidanud.
Hoolimata, et tal täiesti õigus oli, minu meelest vanemad pigem ei soovita selliseid asju. Või ütlevad tõesti, et tee muidugi paarituhandeeuroseid kihlvedusid?
Ta on nii karismaatiline ja põnev inimene, et kõik tahaksid talle pigem meeldida. Oleme õega alati võistelnud favori üle. See väljend on vist üle võetud Age of Empires’i arvutimängust, kus kogusid jumalatelt favorit, et ehitada maju ja värki :D Mängus läks muidugi kulda ja toitu jms ka vaja. Ainult favoriga ei tee midagi. See on pigem soodustav asjaolu. Peace of mind, vähemalt.
Favorit kaotame, kui telefon on väljas või me ei vasta kohe, kui isa helistab. Samuti siis, kui me meil on raha vaja.
Siinkohal peaks vist mainima, et mu isa ei tea meie süsteemist midagi. Favor eksisteerib ainult minu ja mu õe ajudes meie endi parameetrite järgi. Seega, kuigi meie isa annaks meile niikuinii raha ja ei näe selles probleemi, siis meie ikkagi arvestame, et favor langes.
Et mida rohkem me n.ö tüli teeme, seda rohkem favorit läheb.
Favorit saab veel sauna tegemise, metsloomade nägemise, õunamahla pressimise, kasside toitmise, naljakate lugude rääkimise ja võõraste maade müntide toomisega. Muidugi on neid asju veel. Isale meeldivad kohupiimaga pannkoogid – siis saab neid teha, kui tunned, et saaks isale rohkem meele järele olla. Ükskord ajasin vanaema juurest ära malmpoti, et selles saaks ahjus süüa teha, sest isa oli maininud, et tema vanaema tegi selles ja söök oli tulnud imehea. Rämedalt favorit!
Nüüd, et mu õde ei peaks rohkem pead vaevama, miks sellest teemast räägin, ütlen otse:
- nägin uudist,
- helistasin emale,
- ema tegi vajalikud taotlused,
- ütles isale,
- isa meelest on see äge.
- BRING ON THE FAVOR
Ja see ei olnud mingi umbisikuline värk, ema eraldi ütles, et mina helistasin ja ütlesin, et nad kindlasti ajaksid seda asja. Meil on peres tugevalt juurdunud arusaam, et mees teeb ja teab ja ei ole mõtet ise midagi udjama kuskilt hakata, sest tal on raudselt mingi plaan, seega ema natuke kartis, et isa pahurdab vms. Aga issi oli väga positiivselt meelestatud. Lisarahastus teeb ju ainult head. Oleme juba aastaid oma kaevuga jeblama pidanud, ehk saame selle nüüd korda.
Maitsvad pardid
Isa räägib, kuidas tema jahikaaslane läheb õhtul pardijahti. Küsin mõtlemata kohe vastu, miks tema enam ei käi.
Mäletan lapsepõlvest, et sõime tihti maitsvat pardiliha.
Ta on vait ja vahib mind hetke. Küsib suvalise asja kohta. Annan kohe aru ega suru teemat edasi.
Lähen hilja öösel hambaid pesema. Köögi põrand on nagu tellitult täis pardilaipu,
mis ema nüüd imeliseks eineks valmistas.
See on nüüd vist üle pika aja viimane korralik kodune praad, homme kolin ühiselamusse.
Teisele kursusele
Kurk ja kõrv valusad, tõusen unest, kus olin hullumajas. Meid tulid inimesed vaatama. Üks vanem hull vene naine tuli muga plõksima. Selle peale võtsin kapist mattmusta vana revolvri ja hakkasin sellesse kuldseid padruneid sisse laduma ja rääkima, et eks ta ikka võib minu ruumides olla, kui tahab.
“Mis ma ikka teha saan?” küsisin ja sihtisin teda revolvriga näkku.
Üks meessoost külalistest ei lasknud mul siiski teda tulistada ja ma läksin jalutama. Silmad kilasid ja otsisid, mida tulistada. Jalutasin rahulikult mööda tänavat ja otsisin head kõrvalist kohta. In a fun twist, tahtis mingi räme koljat mind enda revolvrist kuskil maanteel maha lasta. Pärast ülirääbakat tulevahetust jooksin eemalseisva poistepundi juurde ja palusin, et nad mulle vennad oleksid. Kari lokkis juuste ja sama näoga kutti tagusid ära kõik inimesed suunas, kuhu näitasin, et viidata minu ründajale. Uups.
Oleme Mipsuga nüüd mõlemad haiged. Tema köhib ja puha. Mul on kurk valus ja jama on olla. Marjuleminek jäi seega ära.
Helistasin koju, et emmele-issile ilusat pulma-aastapäeva soovida. Noored
on vaikselt 29 aastat abielus olnud. Nende hääli kuuldes läks olemine jälle muretumaks. Isegi nii palju, et võtsin lahti ÕISi.
Et näha, mis mu eelmisest aastast siis lõpuks sai. Eelnädalal ehk annab juba mõne võla kustutada. Mul on lõpetamata 3 ainet.
- vene keel
- sj kultuuriteooriasse
- sj sotsioloogiasse
44 EAP-d ja KKH 3.564. Lähen sellega Indreku stipi taotlemise konsultatsiooni. Helistan otse emale, et lasta tal küsida vallast paar vajalikku paberit ja sõidan neile järgi. Tuludeklaratsioonid ja seletuskirjad. Katsun tagasi Tallinna jõuda ja kõik paberid esitada. Muidugi ei tea kunagi, mis õnnestub ja kas jõuan nii. Arheoloogiliste kaevamiste tšekid tuleb ka Ajaloo Instituuti viia.
Kandideerisin ka ühikasse. Jälle Västriku tänavale. Pöidlad pihku kõigil! Vähe aimu, mis must nüüd saab. Olen juba õudusjutte kuulnud, et esimese ööga kandideerimise algusest said kõik kohad täis. Oh well, gotta start suckin’ money for dick, kui ma pean mujale elamise otsima.
Või elama välitööst välitööni. Siis saab öömaja ja tasuta süüa.
Ei, aga täiesti tõsiselt, kui keegi tunneb, et neil on puudu keegi hüpertšill korterikaaslane, kellele meeldib nõusid pesta ja kuni 70 euri elamise eest maksta, siis andke teada. Pean lihtsalt ära mainima, et ma pean saama vahepeal üksinda olla ja kannan igal võimalusel väärakaid pidžaamapükse ja nõmedaid T-särke.
No vähemalt kaaluge seda.
Mulle meeldib ka süüa teha ja filme vaadata, kui see aitab. Ühtlasi lällamas käia ja mujal ööbida. Jällegi toredad asjad ju.
Põnevad ajad on. Struggle ja valu on soolas juba kuskil mu jaoks. Väga huvitav. Ootan juba sügist.
Arheoloogia võib alata!
Istun akna all pisikeses toakeses. Seinad on helesinised, põrand kollane. Lagi on traditsiooniline. Siin hämar, sest kell on palju.
Ühtlasi varastasime teisest korterist ainsa kardina ära. Ilus pleekindpunakas. Võrguvälimusega. Natuke katab. Ajasime ära ka vargapesa. Loomulikult ei vea ma neid vidinaid omale koju. Olen Valjalas 2 nädalat ja pruugin eelmainitud esemeid heaperemehelikult seni. Sest ma tohin. Päris pätsamiseks ei saa vist siis ikkagi nimetada.
Meie päralt on 2 korterit. Esimeses resideerun ühe antropoloog-arheoloogist tütarlapse, ühe portjee-arheoloogpoisi ja ühe noormehega veel. Pole veel välja uurinud, millega viimane tegeleb. Ta selline vaiksem. Ei suitseta, ei mängi kaarte. Koristab ja pakub abi. Viimased omadused käivad tegelt ka teiste siinviibijate kohta. Me oleme siin, et kaevata Tõnija saunamäge. Kinnitasin endale pimesi, et ei kaeva kellegi hauda üles – so it’s OK. Viimsete puhkepaikade häirimisega oleks mul probleem, ma lihtsalt ei tahaks seda teha. Aga ma vist ei peagi, sest
- keegi pole veel kindlalt aru saanud, mis asi see on, mida me kaevame
- tõenäoliselt on see surnumaja ja mitte kalme. Yay?
Hmm.
Fuck.
Surnumaja? Wtf is that???
Einojah. Pole vist otseselt kellegi rahu rikkumine. Creeps me the fuck out none the less. Mul on mingit sorti hirm kurja ees. Sellise, mis surnutel nagu olla võiks. Näiteks, ma ei tahaks minna majja, kus kummitab. Kõnniks selg ees mingi 10 meetrit ja siis jookseks koju ära. Sest seal on issi ja tema juuresolekul pole muga never-ever midagi tõsisemat paha juhtunud, seega ma usun, et olen kaitstud ka vaimude eest. Ja maailmakurja.
Vau.
Täna kaaslastega juttu puhudes meenus, et olen tegelikult varem ka arheoloogilistel kaevamistel osalenud. Ja konkreetselt vaadanud, kuidas haudu üles kaevatakse. Kui olin umbes 10aastane, vahetati Kadrina kiriku puitpõrand kivipõranda vastu. Kiriku all oli haudu, mis uudishimulikult üles kaevati. Meenus ka ühe asjapulga jutustatud lugu, kuidas keegi noormees ühel varasemal kaevamisel kolba leidis. Poiss viis selle endaga kaasa. Tegi sellest omale tuhatoosi. Ja sai ruttu kohutaval kombel surma.
Feelings are starting to make more sense now.
Mu emal on VHSi peal video kaevamistest Kadrina kirikus. Peaksingi välja otsima. Nüüd suudan seda vähe paremini hinnata. Naljakal kombel on selle sama lindi peal ühe lapse sünnipäevapidu. Suuremaks kasvas, sai temast tüdruk, keda mina tean ainult selle järgi, et ta oli minu esimese peiksi pruut pärast seda, kui me olime laiali läinud. Selline fun fact siia vahele millegi jaoks.
Täna saabusime siia Tallinnast. Tõime mööblit koolimajast. Toodi pastoraadist külmkapp ja kusagilt sööginõusid. Koristasime ja tegime süüa. Mängisime kaarte ja olime niisama lahedad.
Tundub igavesti muhe ja mõnus seltskond. Homme hommikul kell 7:30 on minu jaoks äratus, et kõigile puder valmis teha.
Oijah.
Ma ei tee endalegi naljalt putru. Veel vähem piimaga. Kahju neist noortest, kes seda sööma peavad. Annan endast muidugi parima. Eks te kuulete, kuidas sellega läks.
Tsitaate
Elerin: “Ma sureks Sõjakooli uksel orgasmi.”
Kristjan: “Ta küsis mult, kas ma olen purjus. Ma ütlesin: “Ei, mul on raskusi püsti seismisega.””
Eero: “Ma mõtlesin juba, mis ma su isale ütlen. Et oli jah minuga, aga nüüd on kadunud ja surnud?”
Pants: “Me oleks pidanud juua ostma. Ma siis seisan suu lahti kuskil räästa all. Vahet pole.”
Marko: “Nukirauad ei ole parim valik tegelt. Taktikakindad on palju paremad. Neid ei rebi käest keegi.”
Kristjan (kaabu küljes oleva kummipeale kohta): “Ma lõikan selle ära.”
Ellu: “Sa hakkad seda kahetsema.”
Kristjan: “Okei. Siis ma saan ennast sellega üles puua.”
Elerin: “Ma ei seo nukke nii nagu tahaliselt. Ma seon nii, et sinna saab asju vahele siduda. Näiteks võtmeid.”
Kristjan: “Mina ei tea. Minu meelest olen ma perfectly normal.”
Ellu (kui selgitasin Anule, miks tema käest kokkamiseks nõu küsin ja mitte meie emalt, pojad küll pöörduvat ema poole): “Tütred helistavad õdedele, sest emad tegelevad poegadega.”
Marko (avab rõvedalt musta dušikabiini): “Siin on ka vaja naise kätt.”
Kristjan (proovib riideid ja kommenteerib neid): “Seelikul ei ole väga vigagi. See (kaelarätt) on lihtsalt täiega gei.”
Elerin: “Kui ma kunagi PEAN abielluma, siis ma kannan Zac Poseni valget kleiti, mida Coco Rocha kandis NYFW-l.”
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
kriibimagnet aktiveerus
Õlad ja kael on rõvedalt kanged. Tunnen, et keegi on mu lähedal. Tõmban teki näolt. Issi seisab natuke murelikult mu kõrval. Ma ei oskaks talle kuigi hästi selgitada, miks ma köögis pingi peal magan. Teen vestluse vältimiseks unise näo ja siban sealt minema oma tuppa.
Ilge väss on veel peal, sest normaalset und sain umbes tunnikese jagu. Plaan on olla Tallinnas kuni neljapäeval Tartu üheks päevaks sõidame. Reedel millalgi võiks nagu koju jõuda, aga ma kardan, et kui Tartus õigeid inimesi kohata, võib see üks päev paljunema hakata. Nüüd vaja siis asjad kibekiiresti pakkida, et Anu ja Midliga ilusti hommikusele rongile jõuda. Söön toidulisandeid ja joon kohvi. Korjan sahtlitest ja riiulitelt asju, mida ehk võiks vaja minna. Anu ei vaata kõige rõõmsama pilguga, kui ainult alukates ta ette ilmun, kui teda huvitab, kas olen valmis juba. Mõistagi ei kavatse ma valmis olla varem kui nt 5 minutit enne aega, kui me peaksime kodust välja minema. Ma lihtsalt ei näe mõtet.
Pakkimisega feilin suurejooneliselt, sest kõik mu lemmikriided on pesus. Olen umbes 15 minutit šokis enne, kui otsustan, et ma teen lihtsalt nägu, et kõik on korras.
Ma võin selgitada küll – ma tahan olla kena. Millegi jaoks. Täpsemalt kellegi. Ja kõik riided, mis mu liikuvas garderoobis nüüd on, ei tee must just kõige enesekindlamat tütarlast. Siis tuleb endale meenutada: ta on sitaks kihvt, ma olen jumalast lahe ja kõigil nii tšillidel inimestel on alati pohhui, mis kellelgi seljas on. And also, CALM THE FUCK DOWN.
Olen praegu Taaveti juures. Siia jõudsin, tegi ta üliunisena ukse lahti. Koostas mulle pesa, kus magada, ja sinna ma vajusin. Ta jäi ise ka jälle magama, aga ärkas mingil normaalsel ajal üles, et endisele palatikaaslasele 2 kirjandit kirjutada. Lasi mul terve selle aja kenasti välja puhata. Vaatame esimese filmina edasi God Bless Americat, mis eelmine kord pooleli jäi.
Ta on ikka nii uskumatult lebo suhtumisega.
Hommikul teel rongile jooksid kiisud meiega kaasas. Lipsteri hall ja must ja minu Soph. Ema helistas, et küsida, mis kassidest sai. ??? Nad nimelt kadunud nüüd. Kuradi Sophie, raisk.
Kui ta mul nüüd auto alla ei jää, siis koju jõuab lõpuks ikka. Aga et ta va rott need Lipi-Lapi pojad kaasa meelitas… No selle eest vahiks talle külmalt näkku, kui akna taga tuppa palub.
Paluks ta ainult.
Küsisin rongijaamas mingilt onult, et meid vankriga aitaks. Tallinna jõudnud, hakkas meiega rääkima. Et kust ta pärit ja uuris, kes meie oleme. Pakkus mulle tööd. Mis oli enam kui eemaletõukav. Ma arvan, et see oli hetk, kui selleks suveks see kurikuulus kriibi- ja parmumagnet jälle aktiveerus.
Seda tundmust kinnitas meesterahvas oranži vestiga. Ta vahtis meid juba eemalt. Istusime kohviku ees ja sõime Anuga maasikaid. Kõnealune onu tuli meie juurde. Ütles midagi oma täiesti arusaamatu diktsiooniga. Ütles siis natuke selgemalt, et tema siin ikka koristab. Tuli ja toetas oma keha minu külje vastu, et üle laua haarata tuhatoosi järgi. Ebamugavusesest hoolimata katsun viisakalt liikumatu püsida. Anu irvitab. Thanks. Vaatan, kuidas mees nopib oma räpaste näppudega välja suitsud, millel paar mahvi veel oleks, teised jäävad tuhatoosi. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Get the fuck off noh, sa suvaline parm. Anu pakub suure naeratusega härrale rõõmsalt maasikaid.
Mhmh, siis on nii tore ja naljakas, kui Elluga keegi jälle pervo on (Y)
Sõidan bussiga Lasnamäele. Peale tulevad naine ja poiss. Viimane on selgelt puudega. Tean, et kõigist vabadest kohtadest on vaja sellel poisil maanduda minu juurde. Mhmh, ikka. Ta ei ole just väike, seega olen surutud natsa vastu akent. Tunnen läbi riiete, et ta on väga soe. Vahib mind näkku. Annan endast parima, et silmsidet ei tekiks. Üritan kuulata muusikat ja netis erinevaid tähtsaid asju teha. Loen kirja. Pistab oma pea mulle pmst sülle, et näha, mis mu naeratama pani.
Personal space is a thing of the past nüüd.
Linnuvaatlusblogi :)
Äti juures
möllatud, läheme issiga metsa, et näha linnupoegi, kes teda õõnsast puutüvest vahtinud olid. Nüüd vahime meie. Ja binokliga. Näha on ainult pealage ja ühe pisikese nokka. Seletab, et vana händkakk tuleb kallale, kui keegi ta pesa näppima läheb. Pärast tükki aega kasutut jõllitamist ütleb issi: “Ma lähen koputan puutüvele. Siis sa näed ka ära.” Mu isa on nagu honeybadger noh :D
Kui linnud juba niikuinii teemaks tulid, viis Anu rähni vaatama.
Oli kohal nagu tellitud. Äkki selle pärast, et ta elab seal… Vabandage, kiisud, nii väss tüdruk peab magama minema.
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 
