palju 6nne kuu aja p2rast toimuvaks synni p2evaks
Aitäh, emme, polnudki märganud. Üritasin talle helistada, sest võtsin viimaks mõistuse pähe (loe: Eero surkis piisavalt mu hoolimatut suhtumist) ja ma tellisin korralikud läätsed. 6 tk. Ostan-3.20-eest-päevased-läätsed-ja-kannan-neid-kuni-tahaksin-need-koos-silmamunadega-välja-kista-meetod pole vist jah kõige tervisesõbralikum. 16 euri eest 3 kuud. Tõenäoliselt neid kannan ka nii kaua kui annab. Emale helistasin selle jaoks, et ta koju postkasti neid oodata oskaks. Mmm, või tahtsin niisama ta häält kuulda. Nagu ta muidu ei vaataks postkasti, kui talle selleks käsku ei anta. Ole, Ellu, nüüd normaalne ka vahepeal.
Toakaaslane läheb iga päevaga aina lahedamaks. Meil ei ole tekkinud mingi superklapp nagu BZ-ga, aga saame kenasti läbi. Ühesõnaga, me ei sodi seintele, ei joo ennast linna peal umbe, ei naera pisarateni ega vii koos taaramägesid välja. Aga me küsime alati, kas teine midagi poest tahab, kui poodi peaksime minema. Pakume süüa ja oleme muidu väga kenad ja sõbralikud teineteisega.
Pontu
tuli mulle kooli oma jõululoosile järele. Nokib ümbrikku, loeb, silmad säravad. Kuigi tean, kes Eerole teeb, küsin, kas ta ikka teab, kes see inimene on, kelle nime ta sai. Naerab. Ütleb, et ikka teab. Küsib kohe, kas on siis kedagi, keda ta ei tea. “Mhmhmm – Eero!” Eks ma natuke vaja eputada ka. Ta on lihtsalt nii super. Aga Pontu on kuulnud küll. Anu käest. Mu noormees pidavalt olema “väga lahe”. Anu pole ka Eeroga kohtunud. Aga eks Anul ole alati hea vaist olnud inimeste suhtes. Pontu veel kallistab mind ja ütleb: “Ära siis ennast välja lase visata.” Vastan siiralt: “Ma nii üritan.”
Speakin’ of. Ma hakkan nüüd õppima.
Ps. Oli sotskultantro, õppejõud rääkis, et teeksime oma feilinud vaheeksami ümbrikueksamina järgi. Tundus, et paljud kukkusid läbi. Läksin oma tööle ka siis järele. C.
Jah, on küll kontekstist välja võetud
Kätu (joob Borjomi pudelist Tallinna kraanivett): “Tead, tallinna vesi maitseb halvemini kui Borjomi päriselt.”
Eero: “Nii on päris mõnus, kui sul mask ees on.”
Kristjan: “Ma kannaks maikat. Kui mul muskleid oleks.”
Eero: “Harju ära. Sa oled lihtsalt überpandav.”
Elerin: “Mina olen mingi rõve nunn. Mina ei k***.”
Müüja Maximas: “Alkoholi ei saa osta. Kell pole kümme veel.”
Eero: “Sa endale pipragaasi ostmise peale oled mõelnud?”
Ene: “Kuidas nad sisse said? Ma panin ukse lukku, et mardisandid ei tuleks.”
Eero: “Ma ei saa vaadata, kuidas Oll ennast üksi lolliks teeb.” *ühineb*
Innu: “Sul ei olnud eelmine kord nii mustad juuksed.”
Elerin: “Mu nägu väsis ära. Ta ei jaksa nii kaua ilus olla.”
Eero: “Türa, peded, tehke mulle rohkem hobuseid!”
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
Viimase aja alateadvuselained
Unenäod on ikka ühed imelikud asjad. Üks öö ärkan selle peale, et Eero küsib, ega ma haiget ei saanud. Sest ta nägi unes, et võitles madudega ja talle tundus, et ma võisin ta käest võib olla natuke peaga näksi saada. No idea. Samal ööl nägin mina unes, et rääkisin Pantsiga kodumetsas juttu. Seisime teineteisest eemal. Märkasin võsarägastikus inimese koljut. Kuuliauguga otsaees. Lükkasin seda jalaga väheke peitu, et Pants seda ei näeks. Kõndisin ta juurde ja me läksime sealt edasi rohkem metsa sisse. Näen järgmist kolpa. Milles on veel kirves sees. Seda ei anna kuidagi varjata. Saan aru, et Pants kohe-kohe näeb ka seda. Kõik jäi aeglasemaks. Ootasin, mis saab. Aga Pants katkestas vaikuse rõõmsa “Ohhoo, issi lõi pastorile ju ka kirve pähe.” WTF.
Täna nägin unes igasuguseid asju. Nägin üllatuslikult Aironit unes. Sest mulle ükspäev tundus, et nägin teda trammi peale minemas. Veel nägin täna, et üritasin netis niisama luuserdada, aga mu arvutiga oli midagi sellist juhtunud, et kõik tähed olid kirillitsas ja kõik oli lihtsalt venekeelne. Läksin ülidepressiooni ära ja nutsin. Seda unes siis. Viimane asjaolu tuligi sellega alles meelde, kui ma praegu vene keele jälle välja võtsin. Emotsionaalne seisund ühildus piisavalt, et taastada mälestus.
eks ma ikka ole elus
Telefonist kajab Guns N’ Roses’i Sweet Child of Mine. See helin tähendab, et mu õde helistab. Pants. See on tema laul, sest “her hair reminds me of a warm safe place where as a child I’d hide. And pray for the thunder and the rain just quietly pass me by“. Vastan. Tunneb huvi, kas ma olen üldse elus. Eks ma ikka olen.
Natuke räbal ja vatti saanud, aga elus. Kukkusin nimelt. Esmaspäeva hommikul.
Silkasin ühikas treppidest alla, et pesu pesema minna. Ühel vaheosal väänasin jala korralikult välja. Kohutavalt valus oli. Oigasin maas paar hetke. Mõistsin, et pesuruumini ma ei jõuaks. Lonkasin tuppa. Jalg tegi sellist valu, et mul läks süda pahaks. Vaevu jõudsin külmutatud juurviljad sügavkülmast rabada, kui voodile valutama heitsin. Hoidsin alguses külma ilusasti peal, aga kuna mul oli aeg all pesemiseks kirjas, teipisin hüppeliigese otsustavalt kinni ja jätkasin olmega.
Jõululoosiümbrikud
Here it goes again.
Meie peres on kombeks teha loosiga kingid jõuludeks. Kõigi nimi läheb loosi ja kõik võtavad ühe. “Pere” tähendas vanasti meie peret (emme ja issi ja 6 last) ja vanaisa ja onutütart, kes meile nagu õde ja mu vanematele nagu tütar on. Nüüd on vanaisa surnud, vanem õde lapse saanud, 3 inimest oma kallimale jõululoosi kaasamisega au teinud. Anu näitas viimasega teed. Mul oli hetkeks veider enda noormees loosi panna, sest… ta pole kõigiga veel kohtunudki. Aga ma lajatasin ta sinna sisse, sest nad võivad ju kohe temaga ära harjuda. Ühesõnaga, kui esialgu oli meid 10, siis nüüd on 13.
Üks on läinud ja mõned on juurde tulnud.
Tavaliselt teeme loosimiseks sildid ja möllud mina või Pants. See aasta lõikasin silma järgi ruudud, kirjutasin kõigi osalejate nimed peale,
voltisin pisikesteks ümbrikeks. Üliarmsad tulid :)
Kõik on juba ära jaotatud ka. Telefoni, Skype’i, paratamatuse või vana hea näost-näkku teel :)
Emme kipsist lehevorm
Nagu kõik ainult poolvajalik jäi emme käsitööringis tehtud kipsist lehevorm
igaveseks koridori peegli ette riiulile seisma. Täna näppisin seda ja otsustasin ära värvida.
Panin ema kirjutuslauale teda ootama, et õhtul kindlasti näeks. Ema oli väga rõõmus, kui nägi. Ütles, et veel ilusam, kui ette kujutas ja keegi teine teinud oli. Kiitis mind. Mul läks tuju sellest täitsa ära. Kasutu ja üle keskmise depressiivne on olla. Loomisisu pole ka rahuldunud. Peaks hammastega mehi vist joonistama hakkama. Nad tulevad kõige diibimad, kui sitt tuju on (Y) So right now I’d make some really awesome ones.
Argo ja hambaarst.
Praegu on kinodes selline film nagu Argo. Soovitan vaatama minna. Käisin Taavetiga.
Kuigi mulle see väga meeldis, oli hetki, kus pidin pahuralt kahtlema, kas tõesti igal sammul läks kõik nii napilt. Ainult üks suur rida joppamisi. Tundus ameerikalik jess-et-me-selle-missiooni-eest-crediti-lõpuks-võtta-saame-let’s-tell-the-whole-world-and–also-let’s-make-it-look-even-harder. Vaadake ise järgi.
Hammas tahtis parandamist. Üks deemonhammas, mis ujus teisele selga. Arst puuris nii palju, et mul olid silmad pisaraid täis. Polegi enne sellist asja hambaarstil kogenud. Aga mul on Rakveres ülihea hambaarst. Teab meid pisikestest peale. Usaldaks teda oma eluga. Isegi hammastega. Tumeroosad kummsõrmed veel mu suus, räägib ta, et kohe-kohe on kõik. Selgitab ülisõbralikult, et see viimane deemonhammas (tarkusehammas siis) tuleb siiski mujal ja kirurgiliselt eemaldada, muidu olen seal varsti tagasi, sest see lükkab kõik paigast ära ja kokku. Tallinnas pidi üks hea koht selle jaoks olema. Soovitas veebruaris minna. Sest kui riigil aasta lõpus raha pole, peab klient maksma. Kui on raha, siis peab klient vähem maksma. Jätan meelde.
Pantsil oli enne mind aeg. Ootas mind Laada Cafe’s, sõin, käisime poes,
saime bussiga oma metsa äärele, et rõõmsalt pimedas koju jalutada :)
Öölohesünnimärgiga tüdruk
Ma olen sünnipäraselt öökull. Pole minu asi päevaks üles ärgata. Vastik, paha ja ahistav. Või ma täpsustan: olen öölohe. Sest ega ma nii hirmus tark ja produktiivne öösel siis ka ole. Aga pigem eksisteeriksin öösel.
Sain semiootika hinde teada. Ilmus ÕISi. Vahtisin seda. Polnud enne sellist tähte hindena näinudki. Ei saanud kohe aru, kui kaugel see A-dest ja B-dest on. Liikusin väsinud pilguga “korras?” lahtri juurde. All oli kirjas “jah”. Ei-no-jaa-davaii-siis ja jätkasin varahommikust seminariteksti ajjureipimist. Fun times. Kui õppejõud septembris ütlesid, et koolis antropoloogid ainult loevadki, siis nende naer jättis mulje, et see on nali. Aga ei, kindlasti polnud nali.
Midagi Tartu oskab õpetada küll. Peale valetamise, enesevihkamise ja halbade kommete, I mean. Et hinded olgu korras. Ja “korras” all pean silmas, et kui on olemas lahter “korras?”, siis selle all oleks alati “jah”. Mis hinde eksami eest täpselt said, pole nii kohutavalt tähtis. Pigem “korras” kui ultimaatum A-või-mitte-midagi. Nii ei visata välja :D (Y)
Mul tuleb töökam olla. Vene keel hingab kuklasse. Kuum lehkav hingeõhuaur. Jääb nagu kondens või higi mu peale. Sodi ja karvu nahale kleepima. Ajab sügelema. Ega’s midagi – detsembris saab traatharjaga maha kraabitud. Senikaua aga on sitaks ebamugav ja rõve kõik. The End.
Mis huvitavaid asju Elerin öelda võib.
Tapab enda peal eriti veriselt sääski. “Nii kodune tunne, nagu tuleks ema üsast välja.”
Ellu: “Ma panen siis alukad jalga juba.”
Elerin: “Väga meeldiv. Ma kavatsen seda sama teha 10min pärast.”
“Ära mu aeda oksenda.”
“Selleks ajaks on tehnika nii palju arenenud, et ma panen mingi nutitelefoni talla alla ja hakkan lendama.”
“See läheb pidudel täiega peale. Kõik on nagu: “Sa oled täiega vaimuhaige, ma teen sulle jooke välja.””
“Mina ei saa lapsi. Ma laseks omal mingi munasarjad välja lõigata, kui mul sellest karvakasv vohama ei hakkaks.”
“Kuidas konnad paarituvad? Nad kusevad üksteise peale?”
“Ma arvan, et inimesed saavad mu peale canceri. YOLO!”
Piltidest
Pildid on minu bloginduse ajaloo jooksul olnud edasiviivaks jõuks. Algas Tales of Liffe’is üldse sellest, et tahtsin kuskil oma pilte jagada. Ja no oma puberteedilõpu oigamist ja kobinat välja elada.
Vähe neurootilisemal ajal oli mul selline reegel, et ma ei tohtinud postitada pilte, mis ei olnud samal päeval tehtud. Ja oiii ma tegin päevas väga palju pilte. Kui kirjutamiseks läks, toimus jutustamine kuidagi piltide ümber. Aga kui kesköö kätte jõudis ja postitus veel valmis polnud, võisin selle sama targalt ära kustutada. Minu jaoks ta väärtus kadus. Samuti ei tohtinud ühe päeva jooksul mitut postitust teha. Ainult ühe. See muidugi sarnaneb praegusele palju lebomale reeglile, mis sätestab, et üle kolme postituse päevas on no-no. Viimase selgituseks võin öelda nii palju, et WordPressi statistikas noolega ühe päeva tulbale sõites näitab ta sel päeval tehtud postituste pealkirju.
Kui sul just vähemalt 4 postitust pole. Siis näitab lihtsalt nende arvu. Tartus
juhtus nii. Esimest ja viimast korda. Olin päris frustreerunud. Never again, raisk.
Õnneks on mul nüüd piltide postitamise osas ainult üks reegel, millest väga kergesti ja eksimatult kinni pean – postitan ainult enda tehtud pilte. See ainuke piltidealane reegel, mida mu aju vajab, laseb postitada kõiksugu klõpsatusi hoolimata kuupäevast, millal nad tehtud on. Nii on päris hea.
MU LÄBUKAAMERA JÄI MAALE :(
Asjaolu oleks küllaltki suva, sest mu armas valge Nokia pildistab ju ka, aga mälukaart, mida fotokas kasutan, on ainuke vahend, millega pilte arvuti saan panna. Selline ilus adapter mu miljonile microSD-le. No new pics this week, lads. Only some good old classic unrelated beauties.
The Adventurous Pursuit of Happiness 