Dave Ramseyl on alati õigus ehk Dave Ramsey II baby step
Nii ikka ei saa, et Dave Ramsey ütleb, et tee sammud õiges järjekorras ja mina teen esimese, siis kolmanda ja siis teise.
Esimese (koguda 1000 eurot hädaolukorrafondi) tegin ilusasti ära ja see on püsima jäänud. Ausõna, hädaolukordi tuleb jube vähe ette, kui oodata neid oskad :)
Teisega (maksta ära kõik võlad) oli mul probleem. Kuigi võlg polnud jubesuur – pidin õele tasuma laenatud õppemaksu eest natuke üle 1200 euro – ei olnud meil ajalist määratlust ega selgeid tingimusi. Alles väikese täiskasvanu kombel siis ei julgenudki talle seda maksma hakata ja kogusin
kolmanda sammu pappi (3-6 kuu elamisrahasuurune hädaolukorrafond). Ja sellest pool umbes kuluski mul ära eelmise suve lõpus, kui olin paar kuud tööta. Uue tööga hakkas pappi ilusasti juurde voolama.
Nõnda tegin endale ilusa jõulukingi: võtsin ohjad enda kätte ja maksin õele sunniviisiliselt võla tagasi.
Uskusin ju, et ta tahabki seda kuskil kauges tulevikus, kui tema lastel õppelaenu peaks vaja minema, aga nende perel oli kodus remont pooleli ja see tagasimakse poleks saanud olla enam parema ajastusega.
I’M DEBT FREE!
Aga teised ei ole. Mul oli uuesti hakanud kogunema see kuue kuu elamisraha hädaolukorrafond, aga ma laenasin selle kõik ja veel rohkemgi välja (kahetsen ja ei kavatse enam kellelegi midagi laenata). Eks vaatab, kas saan selle tagasi.
Igal juhul olen ikkagi alles teisel sammul tegemas kolmandat. Nagu on ka ette nähtud tegelikult. Tasa ja targu nüüd.
Vanaisa vana kirjutuslaud 1
Kirjutuslaud on tähtis asi. Kui seda pole, võib aasta aega ka niimoodi mööda minna, et ei istu ilusasti maha ja ei lahka oma tegemisi-mõtteid blogiturvalisuses üldsegi mitte :)
Õnneks uus (vanaisa vana) valmib vaikselt.
Pisikesena Väike-Maarjas vanaema korterit külastades (tehniliselt vist ikka vanaema ennast külastades) nägin ikka seal üht massiivset kirjutuslauda. Selle uste vahel pidid olema kokkuvolditud kommipaberid, et kinni ikka püsiksid. Sahtlid olid põnevat kraami täis – iga uus kolamine tõi esile uued aarded! Ühel korral oli kirjutuslaud vaja puhtaks teha, et selle taha jäävaid aknaid laua peal seistes pesta. Korjasime ära raamatu-, ajalehe- ja prügikuhjad. Nägin pealmist plaati. Tahtsin seda kirjutuslauda endale! Siis polnud keegi neist surnud ja soov oli nagu suure pere lapsena ikka: mina võin ju tahta, aga kuulub ju kellelegi teisele või saab selle õige pea keegi must suurem. Aastaid-aastaid hiljem surid ära vanaisa-vanaema. Mainisin siis (siiski veel natuke lootuselt) emale, et tahaksin kirjutuslauda endale. Ühel ööl sõitsimegi tühjaksjäänud korteri ja viisime kirjutuslaua kaasa. Seisis jupp aega isa maja remondis olevas pooles.
Eelmisel sügisel hakkasime isaga kirjutuslauda taastama. Lihvisin
alguses käsitsi, hiljem ostis isa lihvimismasina. Ta liimis sahtleid, sebis mulle tammepahtlit. Kruvisin väändunud hinged ja lagunevad lukud välja, võtmeid polnudki enam leida. Lasin lukud Tallinnas Luku-Expert’is parandada ja nende järgi võtmed teha. Sain sealt ka uued hinged.
Sahtlid (v.a üks) olen nüüdseks juba ära ka õlitanud. Viimane kord sain isegi selle pealmise plaadiga, mis mind jubedasti võlus aastaid tagasi, ühele poole.
Kõige põnevamad asjad on veel ees: üks sahtel tuleb ulatuslikult parandada-pahteldada, pean disainima ja tellima lukuauguplaadid. Parajalt on veel lihvida ka. Uutele hingedele tuleb natuke ruumi juurde teha. Tööd on. Ja seda on isaga koos rõõm teha :)
Edit: Vanaema ja vanaisa elasid kunagi eelmainitud korteris koos. Kirjutuslaud oli vanaisa oma, aga ta ise kolis ära ja vanaema jäi sinna korteri koos lauaga elama.
The Adventurous Pursuit of Happiness 