Pizza Grande @ Pizza Grande
Pitsakohanimeline pitsa võiks ja peaks muljet ikka avaldama.
Oi, kuidas tal see õnnestus!
Pizza Grande tomatikastese põhja peale on pandud kana, kebabi, lihapalle, metsaseeni, maisi, punast uba, küüslauku ja tomatit. Juustu veel kõigele lisaks.
Tõsise näljaga võtaksin selle pitsa. Niisama Grandest on minu hinnangul Pizza Grande isegi parem :)
Olge ausad ja otsekohesed – oleks mul pohmakas, vajaksin just seda pitsat.
Dokumenteerimisest
Emme lasi vanaisa hauakivile raiuda ta nime, tsitaadi, sünni- ja surmaaja. Samuti on kivil kirjas kohad, KUS ta sündis ja suri. Vanaisa oli teadlane, kes kogus kohanimesid, rahvaluulet, murdesõnu. Uuris vanade tööriistade nimesid, kasutusviise. Natuke etnograaf. Ma ei teagi, kuidas ta ise ennast kutsunud oleks. Millegipärast ei taha uskuda, et ta üldse mingi sildi suudaks omale külge panna. Multitalent ju. Uurides piirkondi, sugupuusid jms on ikka uurija küsimuse ees, et kas see inimene siin hauas ongi see ~Jaan Tamm, keda ma otsin. Ütles siis kunagi mu emale, et hauakividel peaks ikka kirjas olema, kus inimene sündis ja kus suri.
Mu vanaisa oli üldse väga korrektne dokumenteerima aega ja kohta kõiges, mis kirjutas. Vanaisa kirjutas isegi enda kodu sees märkmepaberi alla kohanime.
Mulle selline asi meeldib. Dokumenteerimine, jäädvustamine. Et loed raamtut ja jätad sinna tšeki või lilleõie vahele. Pildistad, kirjutad üles. Kuupäevad, kohad, ilm. Inimene, nimi, välimus, sisu. Juhtumised, seiklused.
Ilmselgelt, eks, ma õpin antropoloogiat, for God’s sake.
Terve nädala olen Kompagnonisse unenägusid kirjutanud. Kirjutanud üles kuupäeva ja päeva. Koha, kus magasin. Kas Beib oli kaisus. Märgin ära, kus unenäo kirja panen. Ja siis unenäo lõppu olen mõnikord kirja pannud märkme seosest päriseluga. Fun fact.
Näiteks eilse sissekande lõpp on selline: “…Ta tundus täiesti kena ja armas inimene selles unenäos. Fun fact: muidu me suht hate each other’s guts.”
Eile oli proseminar. Rääkisime ja plaanisime. Lemmikasjad. Tuli meeletu motivatsioon peale enda bakatööga seoses. Mõtlen juba välitöö peale ja unistan suurest Kompagnonist. Joonistaksin ja kirjutaksin sinna. Tahaksin valget leida, sest klassikalist prooviksid mesilased vist rünnata.
Kõige eelneva valguses uurin nüüd, kuidas tehakse välitöömärkmeid. Sest usu või ära usu, aga seda ei ole meile antrohundudele keegi õpetanud.
Mesindusmeeletus (vt pitsapsühhoos)
12 märkmepaberi kuhi läpaka ja minu vahel. Kõik on täis punkte, et mida on vaja otsida, muuta, juurde kirjutada, rõhutada, jätta, piirata, teada jms. Pooleteise nädala pärast tuleb asi juba ette kanda. Nädala pärast tuleb kirjatükk (10lk?) meili peale õppejõule ja proseminarikaaslastele panna. Saavad oponeerida ja lõhki kista.
Tähendab, täna on proseminaripäev. Samuti tööpäev.
Plaan oli kultuuriteooriaga tegeleda, aga siin käivad mingid inimesed koguaeg. Ei saa kultuuriteooriale piisavalt hästi keskenduda. Proseminaritöö jaoks pole vaja rahu ega vaikust. Chaos reigns toimib hästi. Praeguses staadiumis vähemalt. Kõik on mehaaniline otsimine, parandamine, viitamine, lõigutamine.
Salerno @ Pizza Grande
Salaami, šampinjon, oliiv, kappari, päiksekuivatatud tomat.
No lihtsalt ei maitse. Päiksekuivatatud tomat rikub vist asja ära. Võiks öelda, et Salerno on ideaalne kombinatsioon mõrust ja vastikust. Mismoodi see nii populaarne pitsa on? Kas inimestele maitseb siis päikesekuivatatud tomat?
Beib pistis õnneks suurema osa nahka :)
Grande @ Pizza Grande
Pizza Grande kõige populaarsem pitsa! Grande!
Pitsal on põhi, tomatikaste, juust; samuti sink, salaami, hakkliha, šampinjon, uba, virsik, pärlsibul, tomat.
Pitsa on tõesti mõnus. Lihane ja juustune. Sellist sööks sama hästi sünnipäevaks kui pohma peale. Üks lihtsalt maitsev pitsa. Miski ei hakka vastu, miski ei suru oma maitsega üle. Kõige erilisem või tugevam maitse olekski pärlsibulal. Ja see on softcore. Minu meelest näeb päris hea oma värvidega välja ka.
Brunneni The Kompagnon ja unenäod
Teadvuse antro loengutes oleme juba puudutanud ka unenägusid. Absoluutselt ei mäleta enam, mis tekstiga see teema seotud oli ja kes tutvustas. Mäletan vaid, et soovitus oli hakata enda unenägusid kirja panema teadvuse antro päeviku raames. Üks tütarlaps rääkis, kuidas ta näeb unes tihti, et on sõdur sõjas ja kuidas ta miine paigaldab jm sõjategevusega unes aega veedab. Suht veider. See tüdruk ise on ka. Ta meeldib mulle :)
Samas üks noormees, kes on minu meelest nii diip ja huvitav, rääkis, kuidas tema ja grupp tuttavaid unenägudega mängima hakkasid. Ta sõber sattus vaimuhaiglasse, kuna ei saanud vist hästi enam aru, mis on reaalsus ja mis mitte. Suht põnev.
Aaa. Nüüd meenub. Meil on täpsem ülesanne ka. Pidime pool tundi niimoodi veetma, et oleksime nagu unenäos.
Ja et kuidas tead, et praegu unenäos ei ole. Mingi pool tundi parakaid, ühesõnaga. Tegelen sellega kohe, kui olen unenägudest ära rääkinud.
Pärast toda loengut, kus soovitati unenägusid dokumenteerida, nägin järgmisel ööl kaht unenägu. Mõlema puhul teadsin, et need jäävad niisamagi meelde. Nüüd ei mäleta kumbagi. Mhmh, paremat strateegiat on vaja.
Täna olengi targem. Nägin unes, et kuulusin gruppi, mille eesmärk oli kaitsta/koguda ingleid, kes on inimeste kehades maa peal. Loomulikult sõitsime siis kanuuga mööda jõge suure kiriku juurde. Seal oli Gabriel. Võitlesime mingite suvakate deemonitega. Võtsime Gabrieli kaasa. Ta oli väike neegriplika, kes istus kanuus sirge seljaga ja laulis hästi ilusalt. Viskasin talle saunalinu peale, et ta nahavärv ja laulmine meile tähepanu ei tõmbaks. Ikka laulis edasi.
Panin selle paar tundi tagasi uude märkmikku kirja. Ostsin selleks enne tööd suhteliselt kalli hinna(aga superkvaliteedi)ga Brunneni The Kompagnoni. Mingi 8+ euri. Ostsin just ilusa ja lihtsa välimuse pärast, aga see on igati imeline. Järjehoidja, tasku mingi sita jaoks. Kumm, pliiatsihoidja. Lehtedest ei lähe midagi läbi. Kill me, kui ilus ja äge!
Lahedad inimesed võivad siis valmis olla, et ma hakkan neile igaks uueks alguseks või seikluseks Kompagnone kinkima.
Jeesh-jeesh-joo! Teen siis selle katse või eksperimendi ka ära. Olen pool tundi nagu unenäos. Ei tohiks raske olla pitsade valmistamist unenägudega siduda.
19:18 algab
19:19 Ma ei usu, et olen unenäos. Kõik on nii avar. Unes ei ole nii.
19:20 Üritan end üles ajada. Surun silmad kinni ja teen lahti kiirelt (Unes on see toiminud). Kas füüsikaseadused kehtivad mu ümber? Mu unenägudes ei ole Päikest näha. Samas, praegu pole ka.
19:23 Keegi ei ründa mind. Ma ei saa unes olla.
19:24 Panin käe ahju. Soe oli. Ma ei tea, mida see tähendab.
19:25 Palju eri eesmärkidega inimesi. Pole minu unenägu vähemalt. Aga silmad on udused.
19:29 Rimini läks nõksu kõrbema ülilühikese aja jooksul. Võib vabalt uni olla
19:31 Mul on palav, aga teised on paksult riides. Jalaraskused pole rasked, miski ei valuta. Ainult palav on.
19:32 SITAKS HEA MÕTE: Ma lähen kusele! Kui ma üles ei ärka varsti või keegi mind üles ei karju, olen ärkvel ja ei pissi voodisse (Y)
19:34 Käidud. Praegu kõik korras :D
19:36 Võtsin väikse Grande proovida. Loodan, et jõuan proovida enne 30 mindi lõppu. Hakkab jahe. Huvitav.
19:39 Kõik on nii udune. Vihkan neid läätsesid. Peamine asi koos kuumusega, mis räägib unes olemise kasuks.
19:41 Laura Palmer. Sometimes my arms bend back.
19:43 Kergelt janune. Toetan kintsu vastu külmkasti. Hästi soe on. Kas ma magan ja Beib muutis asendit? On tema mu vastas? Sirutan käsi, et panna teda asendit muutma, kui ma peaksingi voodis magama. Nõnda ei pea ma ise jalgu liigutama. Soojus ei muutu. Absoluutselt vahet ei ole. Jepp, ei maga vist siis.
19:44 Kassa on rohkem, kui arvasin. Hmm. Uni?
19:45 Grande sai valmis!
19:48 See pitsa on nii hea. Ma ei saa enam üldse aru, kas see on uni või lihtsalt Pizza Grande standard.
Harjutus oli natuke huvitav. Naljakas oli jälgida ennast leidmas viise, kuidas teha vahet reaalsusel ja unenäol. Samuti on mitte-nii-ajunuss siin aega sisustada uute asjadega :)
Edit
Õppejõud täpsustas ülesande juhendit:
5) Dreams: Try to imagine in your ’waking’ state that you are ’dreaming’. On the streets, in the University, shopping mall, in your own home – whichever place you chose, look around and imagine that you are dreaming. Move around, do your normal activities, but imagine that it is a dream. Try to keep that feeling for awhile (10 minutes) – don’t do it too long, I dont want you to end up in a mental hospidal. And of course, write down your experience. You can think of the meaning of ’dream’ in your experiences, and why is it important to take dreams seriously, combining this little exercise.
Liguuria @ Pizza Grande
Kuulen töö juures sellist juttu, et minu töökaaslased loevad minu blogi.
Saan kohe konstruktiivset kriitikat: peaksin rohkem pitsade maitset kirjeldama, mitte ütlema, et jepp – sõin.
Valin pitsa. Täna on Liguuria päev. Liguurias on lisaks põhjale, tomatikastele ja juustule krevett, rannakarp, makra, ananass, šampinjon ja paprika. See on meie mereannipitsa.
Kokk teeb valmis, paneb ahju. Mina valvan, võtan välja ja lõikan lahti. Pitsa on ilus.
Võtan kõrvale paberit märkmete jaoks ja hakkan sööma. Ülimalt aeglane päev on, seega saan rahulikult seda teha.
Kui mul oli varem selline põhjendamatu hirm siin, et ma avastan, et olen enda tahvelarvuti ahju pannud, siis nüüd sain uhiuue. Hirmu siis.
Liguuria on mõnus. Armastan šampinjone, krevetid on mõnusad, juustused ampsud kõik. Aga no rannakarbid? Neid saab kahvliga väheke lahata ja uurida – kõik sakilised ääred ja modru sees tuleb nähtavale. Siit ka uus põhjendamatu parakas. Kardan rannakarpe suhu pannes, et see hammustab mind keelde või põske. Lukustab lõuad nagu kilpkonn või vaablane. Aga ise on pehme rannakarp. Parakates närin ühe sodiks. Maitseb, nagu tõusujärgne jalutuskäik rannas lõhnab.
Siiski Liguuriat võetakse palju. Küsivadki “seda mereannipitsat” ja Liguuria koostisosi läbi lugedes kinnitavad, et just seda mõtlesidki.
Mina vahetaks rannakarbi selle pitsa peal nt kana vastu. Ja paprika asemel oleks tomat. Täitsa okei pitsa oleks. Või vaataks menüü veel korra läbi ja ütleks: “Väike Ankara. Siin, palun.”
Nukuteatri workshop
Teadvuse antropoloogia kursuse raames lugesin artiklit nukkude või marionettide kohta. Puppetry. Käisime isegi Nukuteatris, kus meile workshop korraldati, et elutu asjaga suhestumine meile reaalsemalt mõistetavaks saaks.
Korraks juba oli kerge …and the walls come tumbling down… tunne. See on viide sarjale Oz, mida ma räigelt soovitan kõigile. Seal on tegelane, kes on mu lemmiktegelase vend. Ta on IQ järgi suht idioot. Siis ta saab käpiknuku, kes vabastab midagi selles tüübis. On sitaks tark ja ülbe :) Endast mingit teist elukat ja rolli tootes võib igast kummalisi asju tekkida. Tulemus oleneb ju algmaterjalist.
Veedame 2 tundi Nukuteatris koos kahe näitlejaga. Millegipärast olen naiivsel arvamusel, et kuulame, kuidas nad räägivad enda tegemistest pool aega ja ülejäänud pool nad teevad meile show’d. Ei. Tegemist on workshopiga. Mehed küll räägivad endist ja workshopist, aga peaaegu kohe saame soovituse eemaldada segavaid riideid, jalanõusid. Saame kahepeale kaikad, mida käe peal püsti proovime hoida. Tasakaaluharjutus. Algul proovib esimene paariline, siis teine. Kõnnime nendega isegi trepist üles. Teeme harjutust, kus hoiame keppi õhus paigal ja liigume selle ümber. Järgmises harjutuses liigutame kepi uude kohta õhus ja liigume ise selle juurde. Kepp peab uues kohas inimese liikumise ajal paigal püsima. Mingi hetk on veel tasakaalu ja meeskonnatöö harjutus, kus enda ja paarilise näpuotste vahele jääb see kepp, mida me sõnu vahetamata proovime juhtida. Moodustame ringi. Käest ei hoia. Ühendavad need samad kaikad, mida näpuotsaga vaid puudutame. liigume nõnda võimalikult kokku, siis harutame endid lahti. Ja uuesti!
Ühel hetkel mängime juba, et kaikal on silmad ja mõtted. Ta näeb sõpra, näeb vaenlast, näeb kurja õpetajat. Kuidas ta reageerib? Peame leida viisi, kuidas kaika maast korjame ja sellele n.ö elu sisse puhume. Kas paariline näeb, et kaigas on nüüd elus? Viimasena tulebki harjutus, kus läheb käima muusika. Ja me peame maast kaika korjama, ta elusaks tegema. Mingi loo või tegutsemise temaga mängima ja siis ta elutuks jälle tegema. Teeme seda kahes grupis. Umbes kümme ja kümme.
Mulle meeldis see väga. Läksin pärast isegi workshopi läbi viinud näitlejatele ütlema, et see oli tõesti äge. Tahaksin enda uusi nukujuhtimisoskusi Mipsule juba näidata.
Naljakas või uus selle kogemuse juures oli see, et tundsin selgelt erinevaid faase ja tasemeid, kus olin harjutuste ajal ja sees. Kuuldes, et hakkame ise ilgelt möllama ja kaasa tegema, olin elevil ja ärevil. Mul oli huvitav, aga natuke ebamugav. Et vaadatakse, kui ma ei oska jms. Harjutusi tehes juba oli äärmiselt põnev. Lapselik hasart ja põnevus. Kaua ma saan tasakaalu hoida? Mitmendale astmele ma jõuan? Oli frustratsiooni, kui ma ei osanud. Oli ebakindlust. Oli lõbu, rõõmu. Siirast avatust. Viimase harjutuse ajal, kui pool gruppi muusika saatel enda kaigast elustas ja temaga lugu lõi, vaatas pool gruppi pealt. Teisi vaadates olin närvis ja peaaegu paanikas, et mis lugu ma räägin ja kuidas. Mida ma teen? Siis tuli minu kord. Muusika hakkas mängima. Rullisin varvastega enda kaigast mööda põrandat. Katsusin käega. Tõstsin ta üles. Liigutasin ta enda poole. Ja naeratasin nagu mulle oleks naeratatud. Meie (minu ja kaikaeluka) taha jäid moonutavad peeglid. Läksime koos neid uudistama. Naersime, liikusime sinna, kus värdjamad ja kummalisemad välja nägime. Muusika hakkas vaibuma. Kaaslane muutus raskeks ja vajus põrandale. Puudutasin teda veel varvastega. Rullus must elutuna eemale.
Olin täiesti harjutuse sisse kadunud ega mäletanud pealtvaatajaid ruumis. Neil ei olnud mulle mingit mõju. Nad ei seganud, nad ei innustanud. Olime mina ja keegi sõber kõblavars.
Pitsapsühhoos
Öösel ärkan Bastardi norskamise peale. Unine ja kurnatud mõistus hindab hetkeks olukorda. Vihastan, et KUIDAS Beib aru ei saa, et mina ei tohi ju magama jääda, kui tema on just pitsa ahju pannud?!
Mis pitsa ja kus, palun, kell 4 öösel?
Pitsapsühhoos. Laulan ja ümisen. Täna on kolmas järjestikune 12tunnine tööpäev. Ma olen natuke väsinud ja natuke flippimas. Esimese päeva õhtul olin kurb, eile suht rõõmus juba. Arvan, et täna olen energiapomm ja koristan-pesen öösel. Saabun koju ju alles poole kaheteist ajal. Tiliseb-tiliseb aisakell!
Igatsen pesa koristamist. Nõusid tahaksin pesta ja voodit ära teha. Rahulikult duši all käia, veel rahulikumalt end kuivatada ja kreemitada. Pesu tahaksin pesta ja head süüa teha.
Tahaks Bastardit näha :)
Suht raju oleks kooliasju teha jõuda. Kõiki antroteadvuse tekste jõuda lugeda, kultuuriteooriaga tegeleda, olemuslugu kirjutada, proseminaritööd koostada.
Homme korraks luban endale midagi toredat: lähen Supernovasse pärast kooli Antikristust ja Solarist vaatama. Kinosaali ees on mõnus lebola – saan raudselt üht-teist enne linastust tehtud.
Ankara @ Pizza Grande
Tutvu minu uue lemmikpitsaga! Ankara!
Noore ja rumalana kuu aega tagasi tundus Ankara koostis jälk. Mingid oliivid, baklažaan, kappar. Kebab, feta, küüslauk ja tomat on alati head, need ei loe :D
Söön täna seda pohmaõõnsana… ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen!
Kardan, et nüüd ei taha enam edasi proovida, jääksingi selle peale nii kuuks ajaks. Ja siis telliksin sünnipäevaks jne. Ta maitse on nii kummaline ja äge. Kõik maitsed hakkavad mõnusalt kokku. Oehh. Tahaks jälle juba.
Samastumine, matkimine, imiteerimine
Lõpetasin just autovägistamise. See ei tähenda, et oleks auto ja sellega kaasnevad probleemid. Pigem nagu autoportreed ja autobiograafiad on: ise valisin antropoloogia, enda jaoks õpin seda ja siis sunnin ennast koledal kombel koduseid ülesandeid tegema. Proseminar noh. Saan homme rämeda peapesu selle eest, kuiiiii kehval tasemel mu kodutöö on ja kuiii hiljaks ma jäin selle saatmisega.
Vähemalt on saadetud.
Kuigi õppejõud on sama, räägin hoopis teisest ainest. Teadvuse antro. Tänaseks oli kodune ülesanne ~”vali mingi tehnika vidin, aruti telefon vms, what are the means you communicate with it. ja mimic sth or sb. / kas inimene kohvikus, või tänaval, kass, koer, puu…”
Kursaõde kirjutas nii. Täpselt ise ei kuulnud, sest läksin loengust ära juba 5 minutit pärast selle plaanitud lõppu ega jõudnud kodust ülesannet kuulda. Läksin tookord õe ja ta väikeste pättidega Lasna batuudikeskusesse. Näitan pilte!
Hullult äge oli. 2 tundi möllasime. Ma ei usu siiani kuigi hästi, et täiskasvanud ei pea maksma. Umbes ainuke koht maailmas, kui maksad lapse eest mingi 3-4 EURi ja ise saad tasuta.
Tagasi siis antro juurde. Autorape, if you will. Mõistsin nagu oleksin pidanud 2 kirjatükki kirjutama. Oksendasin need kirjapildis kiiresti vihikusse. Panen siia ka kirja, siis ei ole kursuse lõpus teadvuse antro päeviku fragmentide otsimist blogist, vihikust, tšekkide tagant…
Muide, kursus toimub inglise keeles.
- My approach is that of a Yukaghiri hunter with my prey being my tiny old laptop. Its death will set me free.
I tap into the cold and calculated nature of the small-sized beast. I feel chills as we freeze together. I sense its weariness. I know I can’t have pity on it, but I do have respect for the old-timer. I could never underestimate the once-modern device. I feel its carelessness and sabotaging ways taking over. I feel like gathering dust while listening to the hip songs of 2009. I want to go to sleep. - I reach towards the light. Even though the Sun isn’t shining I can feel the tingling that starts up inside me every day, intensifying day by day. I feel bursting with life! Like branching out towards the warmth. I want to expand, develop, grow! The air clears, the room takes on a greenish hue – I block most of the light and warmth, I want it. I stand n cold wetness to balance it out. I am strong and firm; I am safe and free. I am resilient and all-knowing.
Edit
Õppejõud täpsustas ülesandeid:
2) Try to mimic another ’being’ – a human, animal, tree, plant…(it is probably easier for yourself if the ’object’ you mimic has a more clear character, making some movement etc, plant or a tree is fine too, but you may mimic that for few days before you get any ’results’:-) And write a half a page reflection on it.
3) Choose an object – your laptop, mobile phone, car, your personal robot:-) and write a reflection on your relationship.
Rimini @ Pizza Grande
Huehuehuehuehue!
Sebisin juustuääre pitsale. Meil seda menüüs ei ole, aga kenasti paludes, järjekorra puududes ja lisajuustu eest makstes on tehtav.
Pitsa ise on Rimini: sink, sinihallitusjuust, ananass, virsik.
See on ka meeletult hea. Lihtne ja väga maitsev. Täna hakkan seda soovitama, kui küsivad :)
Hakkan veel paremaks!
Robotid pidavat mingi hetk inimesed välja sööma ja meie koha siin üle võtma. Toetan seda absoluutselt, sest usun looduslikku valikusse. Kogu aeg paremaks ja paremaks, lohh jääbki alla.
Nõnda teen iseennast ka järjest pädevamaks. Eelmise kuu jooksul märkasin enda tegemistes hulga valupunkte, mis see kuu tahan ümber õpetada.
- OSTAN MAX. ÜHE PITSA TÖÖPÄEVAL. Olen nüüd kuu aega tööl käinud, kokku tuli 11-12 tööpäeva. Suht iga päev võtsin väikse pitsa, mõni õhtu viisin ühe koju ka. Saan küll endale teha väikse ja suure pitsa poole hinnaga, aga kokku tuleb kenake summa, kui ma juba ühegi päevas võtan. Endale enam kaht kindlasti ei tee.
Kuu eelarve toidule läks umbes-täpselt pitsadele kulunud summa üle. - TÖÖL ÕPIN VÕI OMANDAN MINGI OSKUSE. Tööpäevad on 12tunnised, korra olin ka 6 tundi. Mõnel päeval käib meeletult rahvast, aga tavaliselt tilgub neid siia selgete vahedega. Aega enda asjadega tegeleda on. Ühe päeva istusin tühja, hakkas tohutult kahju sisuliselt raisatud ajast. Nüüd tulen tööle ainult plaaniga. No et õpin žongleerima või kirjutan essee. Peaaegu alati katsun blogida. Täna tuleb proseminari esitluseks valmistuda.
- ÕPIN KULTUURITEOORIA EKSAMIKS.
Eksamini on 6 nädalat. Vaja juba intensiivselt sellega tegeleda, aga pole terve kuu suutnud seda enda ülesannete sekka suruda. Kursuse sisu on väga mahukas ja spetsiifiline. Ühtlasi, olen selle korra juba feilinud ja see on kohustuslik aine. Teadjamad inimesed TLÜ osas teavad, mida see tähendab :( - TÖÖ JUURES OLEN JALA-(JA TULEVIKUS KÄE-)RASKUSTEGA. Enne ega pärast 12tunnist tööpäeva pole jaksu ega aega hirmsasti trenni teha. Hommikul kindlasti mitte, õhtul teen põgusalt joogat. Mõnikord. Ometi tahaksin ja tunnen, et on vaja. Niisiis võtsin tööle kaasa enda 1,2 KG jalaraskused, millega leti taga nüüd iga tööpäev ringi siban. Õhtuks tunnen kena toonust, nagu olekski natuke trenni teinud. Kodus kannan ka neid. Kui teen süüa või koristan.
Käeraskusi mul tegelikult veel ei ole, aga plaanin osta. Pole nii viisakaid veel näinud kuskil, et töö juures neid sobiv kanda oleks. Näitan, kui leian :) - VABADEL PÄEVAL TEEN TRENNI! See punkt on suht obsolete, sest tean enda tunniplaani ja sain kätte töögraafiku ja järgmine täiesti vaba päev on 25. või 26. aprill. See punkt võiks siis kõlada nii: VABAL PÄEVAL TEEN TRENNI, KOOLIPÄEVADEL ON SEE SUURESTI SOOVITATAV. Mis tööpäevadesse puutub, siis palun vaadata punkti 4.
- POOL+VEERAND+VEERAND TALDRIKUREEGEL. Hävitasin veebruaris räigelt pädevalt 5 KG, märtsis ei liikunud mu kaal mitte üks raas. Teen enda toitumisharjumused siis natuke lahedamaks. Kavatsen osta kaalikaid ja peete, päris liha, igast rohelisi asju; siirupid ja limpsid viimseni pikalt saata, sai jms mõttetu rähm ka. Viimastega on täpsemalt nii, et endale koju ei osta enam, aga kui vanaemal külas olles tuuakse morss lauda koos saiaga tehtud võikudega, siis ma ei hakka neid põrandale lööma või mingit erilist toitu nõudma.
Ja no siis jälgida, et pool taldrikut oleks köögiviljad, veerand liha, veerand täisteratooteid. Köögiviljade juurde läheb ka pisike hulk puuvilju. Nüüd on mul enda palk ka, saab süümepiinadeta kvaliteetseid toiduaineid osta. Väga hea tunne on.
The Adventurous Pursuit of Happiness 