Comeback
Olen terve? Nohu on ja üldse nõrgem-kangem tavalisega võrreldes. Siiski loeksin ennast tervete inimeste hulka.
Nüüd tuleb sitta sööma hakata. Mujal on asjad korras, aga eelmisel nädalal ei saanud proseminaris käia. Ei ole enda kirjanduse loetelu + pühapäevaks pean juba ära saatma kirjatüki töö alapealkirjade kohta ja lisama nende lühikirjelduse. Ja sissejuhatus peab ka valmis olema.
Ja ma olen sellega täpselt sealmaal, et ei oska isegi normaalselt seletada, mida ma teada tahan ja miks. See on meeldiv.
Ja no, tänaseks on vaja 2500tähemärgine uudis ära viia. Selle sain juba valmis, siiski natuke õõnes tunne selle üle närvitsemisest. Selline näljane-iiveldav. Üks kirja- või faktiviga ja enam üle ühe punkti ei saa saada.
Tahan Bastardit omale kaissu juba. Stressitase langeks kohe. Olgu vähemalt vaateväljas, et saaksin hetketi pilgu visata ja naeratuse näole.
Selline asi siia vahele selle jutu peale.
Kohustuslik nakatamine
No ma ei tea. Ei ole just see, mida ma tänasest päevast ootasin. Kavas oli raamatukogus päevläbi Tiit Hennoste Uudise käsiraamatut lugeda.
Siinkohal võib Lugeja mulle selle raamatu müüa või kinkida.
Lugemise (või üldse olla suutmise) asemel ajasin viimaste jõuraasudega Bastardile korduvalt ligi, sõin kana ja jäätist. Vedelesin tekkide vahel ja nohisesin-köhisin. Vaatasin filmi ja lage.
Nahhui noh.
Reedel on uudisloo loeng. Tehniliselt täna. Sealt puududa ei tohi. Vean siis enda katkuse laiba sinna kohale koos Postimehe ajalehega ja teen näo, et olen suutnud kõik ~100 lehekülge kohustuslikust kirjandusest läbi lugeda. Teen seda nägu ka, et ei-ma-ei-ole-carrier-monkey-kes-teid-järgnevad-kolm-neli-tundi-nakatab-sest-ma-ei-tohi-kodus-end-ravida.
*tõuseb gripilainetuseks*
Selle aasta paast
Vanasti oli Eestimaal ikka kombeks vastlapäevast lihavõteteni paastuda.
Eelmisel aastal võtsin isegi osa. Feilisin veel esimesel-teisel päeval, sest liha on nii tavaline osa mu toidust, et ei mõistnud kohe, et midagi valesti teen.
Leidsin kiiresti, et pean kala lubatuks arvestama, et ma inimesi vihahoos tapma ei hakkaks.
Kõige raskem osa kogu selle pooleldi taimtoidulise kogemuse juures oli see, et kus vähegi ütlesin, et ei-ei, ma liha ei soovi, sain sellise peapesu ja kobisemise sihtmärgiks. Tulist vaenu ei osanud küll oodata. Ja keegi ei mõistnud ega vaevunud kuulama, et miks ma liha tagasi lükkan. Et ma paastungi vana kombe kohaselt, et teada saada, mis värk värk. Midagi uut kogeda. Aga räägi seda inimesele, kes karjub sulle näkku: “AGA MILLEST SA ARVAD, ET SU VÖÖ TEHTUD ON?”
Kuidas saadki sellisega suhelda? Oijah.
Tänavu on teisiti. Olen haige ega kavatsegi piirata enda isu/vajadust liha järgi. Teine moodne paastuvariant oleks suhkrut ja komme vältida. Suhkrut ei tarbi niikuinii, komme tahan ka üliharva süüa. Praegu haigena lähevad millegipärast isegi loosi. Nii liha kui kommidega on see asi ka, et olen mõlemaid vastlapäevast peale söönud juba. AGA. Ma ei ole tarbinud alkoholi. Ja see on küll asi, millest ~40 päeva vahelduseks eemal hoiaks.
Keegi veel paastub? :)
Haige #YogaWithAdriene
Lõpuks on natuke rohkem energiat ja pea selgem-kiirem. Tunnen end piisavalt hästi, et voodipealne taskuräti- jms prügimägi
kokku korjata, voodipesu vahetada, pesu pesema panna, vaip akna peal kloppida ja üldse tuba korda teha. Tegin veel potitäie suppi ja hulga teed.
Beib seikles eile õhtul, et Coldrex Maxgripi tuua. See tõmbab kõige selgemaks :)
Siis tegin veel midagi enda jaoks: Yoga With Adriene – Yoga For When You Are SICK. Alles sellega sain aru, et olen enda seisundit natuke liiga heaks hinnanud. Koristades sain pause teha ja tegin ka. Aga video saatel ennast liigutades mõistad küll, et pole veel nii pädev olla, kui poole asana pealt tatti köhid või lössi vajud.
Siiski on hea jälle normaalse inimese asju teha. Vaikselt.
On ka aeg, sest esmaspäeval jäi vahele kultuuriteooria, teisipäeva hommikul jooga ja nüüd kolmapäeval proseminar. Õhtul oli vist uurimisteemade loeng ka. Ma ei ole isegi kindel. Ja ma vihkan seda. Tahaksin koguaeg kursis ja järjel olla enda asjadega. See külmetus/gripp on arvestatav põnts mu plaanides.
Gripilainesurf
Sain vist kurikuulsale gripilainele. Esmaspäeva hommikul oli kurk räigelt valus, pea paks ja uimane, üks ninapool oli kinni ja peal üldine nõrkus. Kraadisin ennast voodis ja temperatuur oli ainult 35,4. Tegin kuidagi supi, mida sisse higistasin. Pärast seda on 37 kraadi püsinud. Ninast jooksis verd jms trall.
Korterikaaslased juba ütlesid sõbralikult, et äkki ma parem ei liigu enda toast välja, kui nad ka kodus on. Mõistan-mõistan. Bastardil seda luksust ei ole. Nohisev-nakatav piff passib tema voodis ja roomab ligi niipea, kui ta koju jõuab. Sorri, ma tahan kaissu. Ehk on mul siis juba parem. Pluss, see tüüp sööb vist piisavalt küüslauku, sest mu kõrvalt pole ta varem haigeks jäänud.
Kerge ajuturse tunne, midagi ei jaksa. Isegi lihtsalt voodis olla on raske ja ebamugav-vastik.
Suht sitt on, ühesõnaga. Paremini nagu ei oska kirjeldada.
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
Kaalulangetamisblogi
Paisun nagu pärmitainas sooja müüri otsas.
Või no, enam mitte. Õpin kaloreid lugema ja normaalseid plaane seoses liikumise ja toitumisega tegema. Kuu algusest olen maha reipinud 3-4 kilo. Hommikul kaaludes on alati vähem kui keset päeva või õhtul. Seega rind ees “4” ei söenda ikka öelda.
Jaa-jaa, alla kahe nädala on see kiire jms, jah, aga kui toimib ja ma jaksan elus olla, siis ma ei näe probleemi. Midagi ekstreemset ega hullu ma enda hinnangul ei tee ka. Kui läheb, siis – jumala eest! – mingu!
See on nagu mu uus hobi. Räigelt uusi asju õpib ja ägedatesse olukordadesse satub. Paneb mugavustsooni piire kompima, sest mõned keerulised kohad olen juba avastanud:
- Kõige raskem on tervislikke asju koju soetada ja valmistada, sest olen harjunud mingi keskpäraselt tervisliku/ebatervisliku toiduvalmistamisstiiliga. Et ikka makakaid vorstiga? Ketšupit ka peale noh?
- Pluss, kuidagi harjumatu on Bastardile öelda, et proovime nüüd pruuni riisi… Sest see on tervislikum… Kuuldavasti? Tal tundub äärmiselt pohhui muidu olevat, mul endal on see kummaline. Olen ikka uhkusega öelnud, et ainult laisad inimesed peavad vaatama, mida nad söövad. Mhmh, noor neiu, las see jutt jääda sinna, kus kitsed silkavad ja järved hüüavad.
- Ja suht raske on harjuda sööma/valmistama õiget kogust. Teen nüüd tihti nii, et tõstan taldriku süüa täis. Vaatan seda hetke kahtlustavalt ja lükkan pool potti või panni tagasi. Sest mul ei ole nii palju vaja ju. Harjutan näiteks ainult peotäit riisi tegema. Kahlan kanatükikese ja brokkoli juurde ja tuleb normaalne kõhutäis küll.
- Pidevalt peab ennast motiveerima ja meelde tuletama, mida ma teen. Vähemalt senikaua, kuni tervislikud harjumused külge jäävad ja loomulikult toimuvad. Minu jaoks toimib ülihästi Pinterest, I shit you not. Vaatan korraga viis-kümme minti retsepte, kenasid riietusi, motiveerivaid tsitaate, et ennast lainel edukalt hoida. Toimib.
Olen alati tundnud uhkust selle üle, et olen sünnipäraselt füüsiliselt väga vastupidav, mitmekülgne, tugev jne. Ise seda minema visata on kuidagi joga, tõesti.
Hea ööjooks
Huuh, täna oli mõnus õuetrenn. Huvitav. Hüppasin hüppenööriga pulsi hulluks, jalutasin normaalse hingamiseni, jooksin väsimuseni, misjärel hüppasin hüppenööriga peale nii palju, kui veel üldse suutsin. Niimoodi järjest terve enda tavalise tiiru.
Keha annab mõista, et toimis ja värki :)
The Gift (yea right)
Jooga erinevad harud kõik laulavad ühest suust, et MIND ei ole olemas ja mingit EGO pole. On ainult ÜKS.
Istuksin nagu teki sees kahe kompotte täis riiuli taga. Keldris. Mis on trepi all. Nii valgustamata olen nüüd. Nüüd, kui ma olen natuke elanud.
Kuidas ma üldse elus olen? Muudkui annan ja annan ja siis loodan, et kõik inimesed maailmas on siirast huvist lugenud Maussi Kingitust ja viljelevad räigelt retsiprooksust?
Sissejuhatus kultuuriteooriasse
Ilus pühapäevane õhtupoolik. Kukub vesist lund, hinge taga on 2 eurot ja 45 senti. Ei saa ega taha teha midagi peale õppimise. Tänase kava järgi on kord kultuuriteooria käes. Homseks on vaja lugeda natuke alla 100 lehekülje, et homme seminaris juttu puhuda.
Võtsin selle aine ka kord varem. Feilisin suurejooneliselt, sest tookord oli vaja nendesse seminaridesse registreerida ja minul see hästi ei õnnestunud. Ühesõnaga, ma ei saanud isegi eksamile minna, sest ma ei täitnud nõuet, et õpilane peab vähemalt kahes seminaris olema registreeritud ja õppejõuga siis juttu puhuma. Tänavu on süsteem pingevabam: loed ära, lähed kohale, räägid juttu ja valmis. Ei pea räigelt järge ajama, kas said registreeritud ja õigeaegselt ja õigele asjale. Ja veel nii ka, et asi loetud oleks.
Vihkasin seda loengut, alati oli iiveldus ja hirm, kui sellele mõtlesin. Tänavu on see ära kadunud. Ostsin omale kohustusliku kirjanduse lausa ja nüüd sukeldungi sellesse.
Lihtsalt hetkel on väike blogimistuju :)
Proseminar
PROOOOOOOOOOOSEMINAR!
Üks ilusamaid sõnu, mida viimasel ajal kuulnud olen.
Kui ma juba ilusatest asjadest ja üldse proseminarist räägin…
But first, introduction!
Meil oli esimene seminar ära. Rääkisime kõik teemadest, millest tahaksime lõputöö teha. Selleks ju proseminaris valmistuma. Ükshaaval rääkisime, mis meid üldse huvitab uurimisvaldkondadena, mida oleme juba uurinud, mida tahaksime lõputöös uurida ja kes sobiks juhendaks.
Nii. Olen juba väga lähedal osale, millel on igasugu ühist ilu ja proseminariga.
Minu kord seminaris sõna sekka öelda. Olen igasugu suvalisi asju uudishimust uurinud, et saada kätte biiti, kuidas antropoloogia toimib, aga ei soovi neid asju kuidagi edasi uurida. Sitaks huvitab uurimisvaldkonnana Eesti ja üldse põhjapoolkera, loodus. Ja tahaksin uurida mesindust, täpsemalt mesinike hullumeelselt ägedat maailma.
Vahele esimesest kirjalikust mõttesähvatusest väljajäetud lõik:
“Tahaksin uurida seda harukordset maailmavaadet, mis mesinikel ilmneb. Kirjeldada keskkondlikke plusse ja miinuseid just mesinike omapärasest vaatenurgast.
Olen mesindust alati peaaegu müstiliseks pidanud: alates väiksena jälgitud valgesse riietatud naisest, kes naerma hakkas, kui mesilane teda nõelas ja mind seeläbi suuresti imestama pani, kuni minu enda vanaisani, kes raputas kirsipuu otsast tarust lendu läinud sülemit kaussi, minus seeläbi meeletut adrenaliinilaksu esile kutsudes, kuna pidin kõnealust kaussi otse sülemi all käes hoidma.”
Ma väga lihtsalt arvasin, et see on liiga hipi jutt, et terve kursusega jagada.
Siin aga ei ole vaja kuivust ja akadeemilisust sundida :)
Niiiii. Olen hästi lähedal. Järgnes ju õppejõu kommentaar. Aga enne – ma teen teise sissejuhatuse veel.
Minu hinnangul ei ole Tallinna Ülikoolis nii räigelt palju seksikaid meesõppejõude. Mõned suht kobedad on, aga sellist, kelle juttu on raske kuulata, kuna ta seksikad-seksikad huuled liiguvad samal ajal ja tähepanu endale tõmbavad, on… täpselt kaks. Teravate pilkude ja veel teravamate mõistustega. Peaaegu kardaksin nendega rääkida, aga neil on ka see osa täiesti seletamatult äge – nad suudaksid vist igaühega juttu puhuda ja panna selle inimese unustama, et teisi inimesi on veel olemas.
Ja olengi kohal. Proseminari õppejõud kuulas mu ära, küsis-soovitas asju. Ja tõi välja KAKS kõige tõenäolisemat varianti minu juhendajateks. Nüüd olen superkohal ja huvitava dilemma ees: khm, kas võtta juhendajaks see sitaks hot ja tark või see meeletult hot ja tark. Decisions, decisions.
The Adventurous Pursuit of Happiness 