Cronometer ja Varg
Rääkisin öösel Bastardiga elust. Rääkisime kodust ja toidust. Üldjoontes. Vaatasime selliseid videosid ja arutasime, mis ise arvame. Terve see kanal on äge. Meile meeldib.
Täna töö juures hakkasin üksinda hindama või vaatama, kui palju nt vitamiine-mineraale enda toiduga sisse söön. Freelee jt soovitavad cronometer.com-i, et inimene harjuks õigesti sööma veganina. Et saaks kalorid kätte ja kõik vajalikud ained ka. Aitab silma peal hoida. Panin siis hoolikalt kirja tänased toidud-tegemised.
Müriaad tabeleid ja graafikuid laius mu ette. Olen siiralt üllatunud. Rääkimata sellest, et ma ei söö piisavalt õigeid asju sisse, ma ei söö isegi kalorite mõttes ennast isegi nulli. Muidu on kaloridefitsiidi saavutamine kaalulangetuseks ideaalne, aga tervislikkuse huvides peaksin rohkem sööma ja rohkem liikuma. Et vahe/defitsiit olekski mingi 800-900, aga see tekiks näiteks nii, et kaloreid olen mingi 2500 sisse söönud ja põletanud 3400. Nii saab vajalikud ained kätte ja ma kõrvetan rasssva maha :)
Monday night date night
Elerini juures. Räägime söögist ja maailmast. Tema kiisust ka.
Igavesti kihvt ja ergas pisike :)
Oktoobrikuu moneyyy
Septembri alguse terviseprobleemid kummitavad mu rahakotti siiani. Alles saan aru, et eelarved tuleb eriti koomale tõmmata ja enda tervise eest tuleb kogu aeg ise võimalikult palju seista. Nii jäi oktoobrikuu pahede eelarve imeilusasti nulli.
Toidu eelarve läks mõne euro üle; kodu ja telefon-nett-pääd jäid hoopis alla plaanitu. Ainult Bastardi (sünnipäeva) peale priiskasin :)
Paastumaarjapäevaks kartulitel keedetud kuivatatud kala
Mmm…
SPOILER! Minul on juba kõht täis ja mõnus olla.
Beib lasi Isamaa ja Res Publica Liidul saata tasuta kokaraamatu Eesti pühade maitsed. Nüüd saan sealt tähtpäevadeks põnevaid toite teha.
Ja täna on paastumaarjapäev!
Koorin kartulid, pesen malmpoti, viskan kartulid ja vee sisse, lükkan tulele. Möllan natuke olemusloo grupitööga, kartulid on poolenisti valmis juba – aeg lisada värske till ja kuivatatud särjed. Tagasi tulele. Plaanime ja skeemitame veel grupikaaslastega. Söök on valmis!
Kaussi ja hapukoor peale!
FUCKING DELICIOUS! Viin Bastardile töö juurde ka. Kiidab just, et “see kalavärk on päris hea.”
Eestlaste seas on need ülimad kiidusõnad. Samm kõrgemal kui “päris normaalne,” mis iseenesest on väga hea hinnang.
AL TONNO @ Pizza Grande
Otsustasin algusest lõpuni Pizza Grande menüü läbi proovida. Selgitan mingi teine hetk, et miks. Alustan algusest.
AL TONNO pitsas on tuunikala, sink, oliiv, paprika, sibul ja till. Igal pitsal on loomulikult ka põhi, tomatikaste ja juust :)
Olen seda pitsat kahel korral saanud: laupäeval visati ülalolev lõik ette ja kästi ära süüa (Y)
Eile õhtul viisin väikese pitsa koju kaasa, sõime Bastardiga koos ära.
Pitsa on mõlemal korral nii kiiresti alla läinud, et ei oska täie kindlusega öelda, kas ma olin mõlemal korral räme näljarott või see pitsa on ülimaitsev.
Üks ei välista muidugi teist :)
Maitsvad pardid
Isa räägib, kuidas tema jahikaaslane läheb õhtul pardijahti. Küsin mõtlemata kohe vastu, miks tema enam ei käi.
Mäletan lapsepõlvest, et sõime tihti maitsvat pardiliha.
Ta on vait ja vahib mind hetke. Küsib suvalise asja kohta. Annan kohe aru ega suru teemat edasi.
Lähen hilja öösel hambaid pesema. Köögi põrand on nagu tellitult täis pardilaipu,
mis ema nüüd imeliseks eineks valmistas.
See on nüüd vist üle pika aja viimane korralik kodune praad, homme kolin ühiselamusse.
Samsung M3 Portable 1TB
Kingitused on toredad asjad. Teate küll – lilled ja muud kõrred? Ei mina ega mu noormees pole sellist sorti romantika harrastajad. Portselankujude ja pehmete mänguasjade kokkuvedamisse ka ei usu. Naistepäeva paiku ostsime kahepeale mulle välise kõvaketta. Ostul küll tähtpäevaga seos puudus, sest tahtsin alguses ise osta ja noormehelt ainult nõu küsida. Aga ta ütles asjalikult, et lilli ta mulle ju niikuinii ei too ja tema maksab nüüd pool vähemalt. Kuigi mul esineb lõõmav ego ja ülemäärane iseseisvusvajadus, olin kohe nõus, sest
- mu pisike läpakas näitab järjepidevalt suremismärke
- ja mul on ammune soov olnud omada vahetut juurdepääsu kõigile oma piltidele,
aga raha suuremates summades on tõepoolest asi, mida ma naljalt kokku ei aja. Kui ma just toas elamist ja söömist maha ei jäta. Nii saigi asjake tellitud-makstud-ära toodud.
Saabusin uue vidinaga lõpuks Neeruti-koju: siin resideeruvad CD-d ja DVD-d, mis muidu pilte talletanud on. 30GB hiljem tripin mööda memory lane’i
ja arutlen endamisi, kas äkki ei oleks parem mõte sots+kultantro2 seminariks ettekannet valmistada.
Kilekotimees ja ülehomne Bingovõit
Olen Eeroga bussis. Üks Tallinna ühistranspordi omadest. Pinke aint ei ole. Lösutame bussi keskosas maas. Meie poole tuleb bussi eest Kilekotimees. Asetab mu peale suure valge kilekoti ja ütleb, et me sööksime. Ümberkaudsed inimesed vaatavad natuke häbenevalt ja kohmetult. Umbes nagu siis tehakse, kui bussis keegi parm jaurab ja küsib peatuse nime. Vahitakse osavõtmatult ringi ja piilutakse, et mis siis nüüd ikka saab. Võtan Kilekotimehe pakutud söögi vastu. Mingid võikud ja ümmargustes topsides magustoit. Kilekotimees liigub bussi ette tagasi. Istub lahtikäiva toolikese peale ja kontrollib Bingopiletit ekraanilt, kus muidu ikka reklaame lastakse. Hüüab meile, et meil on head Bingonumbrid.
Ärkan üles, panen riide, sõidan linna, ostan Bingopileti.
kirjutamise tagamaad
Kui meil kestis selline aine nagu akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias, selgitati, et esseed ega muud kirjatükki ei anna luua, kui ei ole enne informatsiooni sisse neelatud. Ta peaks hakkama üle voolama. Välja pressima. Täpne sõnastus ja/või jutu mõte võisid otse loomulikult hoopiski erineda sellest, mis mina siia praegu trükin, aga see on see, mis mina tollest loengust omale kaasa võtsin. See siis, et toimub ringlus: neelad materjali, toodad materjali. Kui blokid ja ei taha midagi lugeda, ei kirjuta lambist ka midagi.
Tammsaare kirjeldas, kuidas ta ennast tühjaks võis kirjutada. Et tal oli mõtteid ja ideid, mis ta kõik paberile oksendas ja siis pikalt tühja passida võis. Ilma midagi kirjutamata, sest ta oli endast kõik välja reipinud. Jällegi – sõnastus võis mõne Tõe ja õiguse trüki järelsõnas vähe teine olla. Aga mingi ringlus või vahetus eksisteerib.
Mõtlen sellele praegu, sest
- mul on vaja kirjutada 2 esseed
- ajus ei suuda asjad koonduda teemadeks ega õppetundideks (kui nad muidu mul selliste nähtuste alusel blogipostitusteks kujunesid)
- olen terve päeva valdavalt voodis lebotanud ja üritanud oma elukesest natuke selgust saada
- mul on pilte, mida tahan postitada,
aga mingisugune muster või narratiiv võiks neid loogiliselt ühendada - …kui sul ei ole millestki kirjutada, siis kirjuta sellest, KUIDAS sul ei ole millestki kirjutada
- mul on alati hea meel, kui ma saan 6 punkti täpselt kirjutada, muide
Natuke ideid ja maailmavaateid olen sisse ahminud tegelikult küll. TED. Terve laupäevase? päeva passisin ühikas
ja vaatasin erinevaid jutte. Koristasin ja kuulasin. Mõni päev on lihtsalt vaja üksi olla ja kõrvalisse asja sukelduda, et olmele mitte mõelda. Olme juures muidu koristamine ja söögi
tegemine meeldivad väga. Toiduaineid
valida
ja mõelda, mida millest valmistada võiks. Nii mõnus. Nendest eemale ei hoia. Ilusad ja neutraalsed tegevused.
Nägin täna jälle halbu asju unes. Õnneks need ei traumeeri mind eriti enam. Tunduvad reaalsed küll, aga emotsioonid ei püsi väga tugevad. Ärkan üles, saan aru, läheb üle. Nooremana võisin täitsa nutta ja öösel helistama hakata, et ON SINUGA KÕIK IKKA KORRAS? Täna vaatasin unes pealt, kuidas üks mu pereliige surnuks põles trammis ja mu noormees hästi kõrgelt trepi küljelt alla pudenes, kuni kivine kauge pind ta peatas. Ärgates pugesin noormehele kaissu-kaissu ära, aga päeval ma isegi ei helistanud sellele pereliikmele, sest ma ei taha oma saikoaju toita
mingite ettekujutuste ja hirmudega. See ei ole päris ja ma ei pea selle pärast muretsema.
Erinevalt Tammsaarest mina ei tunne, et oioioi olen nüüd täitsa tühjaks kriband end. Sest ma ei kirjuta siia, et ennast toita. Minul on hea meel, kui ennast nulli ära kirjutan, endale mingi järelduse või teadmise tekitan ja siis valge ilusa lehena uude seiklusesse/päeva astun.
Ilma kuigi suurt segadust tundmata, et mis toimub, kes ma olen või mida ma ühest või teisest asjast ikkagi arvan.
A Lot Like Blogging
Polina: “Antropoloogia on inimkogemuse uurimine. Mis tähendab olla inimene siin ja praegu? See on eneseväljendus. Kirjutamine, filmimine, lindistamine.”
So it’s a lot like blogging, I guess. Teine asi, mida meile sisendatakse, on suhtumine, et antropoloog seostab ja võrdleb ükskõik mida ükskõik millega. Ja veel selliselt, et see on loogiline mingil moel. So fucking much like blogging!
Hea asja olen leidnud, tundub. Speakin’ of: teen täna noormehele süüa. Muidu teeb tema mulle, sest alati oleme Lasnamäel. Mitte kuskil minu valdustel. Aga täna plaanime Nõmmele pesa putitama sõita. Seega tuleb beib pärast kooli mul ühikast läbi, sööme minu fixitud foodi ja sõidame pessa. Mida ma teen üldse? Küpsetuskotte ja sibulaid on ainult. Täna on tähtis päev. Ta on näinud, kuidas võileibu teen ja voodis pannkookidele moosi peale määrin. Nii, et kogu voodi moosine on. Mina ise viimast juhtumit mäletada ei suuda. Ja see ongi maksimaalne toiduvalmistamine, mida ta minu poolt näinud on. Praegu võiks kõik kenasti minna. Kõik abistavad-suunavad sõnad on kommentaariumis teretulnud :)
Nõmmel on see äge turg, mis lõhnab nii ülihästi, et ma juba ei jõua ära armastada, et seal kandis elama hakkan. Käisime Pantsessiga ka turul enne eelmist kojusõitu. Baltijaamas.
Kodus oli lahe. Enne ei mõistnud, miks Anu alati meile tulles oksi vedada ja põletada tahtis. Nüüd kaevasin ja istutasin, korjasin õunu. Jalutasin kodumetsas.
Tulin ära juba pühapäeval. Kuigi rõõm oli Tallinna tagasi tulla ja ma niipea ära ei taha, tegime Taavetiga juba plaani kuuenda paiku seeni korjama minna.
Kõigega annab harjuda
Mint on isegi siin maailma otsas tööle hakanud. Istun enda toas ja kasutan seda va Internetti. Ema kasutas seda lahedat asjaolu kohe hommikul ära. Tuli üles ajal, mil ma peaks juba kodust välja minema, et poodi normaalselt jõuda. See alles äratas mu. Tahtis, et ma netist eilseid Bingo numbreid vaataksin. Esimese asjana pärast tõusmist lugesin muidugi ühe tähtsa :D kirja läbi ja läksin siis eesti loto kodulehele. Riietusin rõõmsalt, kui ema ütles, et ma peaksin talle numbrid ette lugema, sest ta prillid jäid alla. LÄHEKS SIIS PALUN JÄRGI. Ei liigu kuhugi. Arvab, et kõige lihtsam oleks, kui mina need ette loeks. Aga mu tuju oli kirjast nii hea saanud, et olin nagu JAH, KALLIS, MA TEEN SEDA SINU JAOKS, KUI SA ARVAD, ET NII TÕESTI KÕIGE LIHTSAM ON. Naersin ja lollitasin ja lugesin. Ütlesin mängu iga osa alguses nõmeda häälega, mis ruudud peab täis saama jms.
Tööle jäin muidugi hiljaks, aga… ma ei saa palka ja mu ema on juhataja, keda ma asendan, seega ma ei tunne, et ma nüüd vähem “palka” saaksin või mind “lahti lastaks”. Avasin rõõmsalt poe. Koristasin. Sättisin. Müüsin. Sain issile Küprose 2eurose.
Tööpäev läks lennates. Suuresti selle pärast, et maailmal on ikka nii kihvte inimesi pakkuda :)
Sõitsin rattaga muretult The Bike Songi saatel koju. Vihm tegi just minu jaoks pausi. Õhk oli niiske ja soe. Mõnus vihmalõhn. Kodus ei võtnud isegi kotti seljast ega vahetanud riideid kohe. Võtsin Sophie halli poja õrna kindlusega ühte kätte ja issi sõjaväe kokkukäiva labida teise. Jalutasin maja tagant mäest üles, kõndisin üle välja suurema künka juurde. Saapad läbimärjad, jäin lõpuks suure kase ja pihlaka ees laiuvasse lilleparve seisma. Seal on nii ilus. Panin kassipoja enda kõrvale rohu sisse. Lõin labida maasse. Hoolivalt asetasin pisikese tekkinud augu põhja. Kuidagi ei tahtnud ta väikse keha peale mulda visata. Korjasin lilli katteks ja ajasin kätega haua mulda täis. Siis tulin tuppa ära. Issi oli kartulit ja kastet teinud. Võtsin heeringat ka juurde.
Isud ja mängud
Mul on mingitel põhjustel isud. Septembris tahtsin mereande. Krabipulki ja tuunikala sai palju söödud. Vahepeal sõin ainult sibulaid. Praadisin pannitäie sibularõngaid ja sõin ära. Mõni kestab mõne päeva, mõni kauem. Praegune tomatiisu on olnud päris püsiv. Ostsin kotitäie tomateid, 2 pakki tomatimahla, juustu, krabipulki ja saia. Andsin kogu täiega järele.
Eile ostsin veel 2 pakki tomatimahla. Bloody Mary‘sid sai teha. Nagu ülalpool näha võis ;)
Also, ma mängin erinevaid mänge. Natuke nõme, natuke lõbus.
Esimene joome-ainult-vett-esmaspäev
Idee oleks selline: esmaspäeviti ei söö midagi (peale jõulukalendrišokolaadi) ja joome vett terve päeva. Lugesin teaduslikke artikleid, et näha, palju sellest tegelt kasu oleks. Ütlevad küll, et siis hakatakse seda ja teist energiat siit ja sealt kasutama, aga kuidas ma tean, kas see on nüüd hea või mitte… :S
Tahaks muidu hullult süüa. Seemneleiba sulajuustuga. Või saia, millel on hästi õhuke võikiht, juustu- ja tomativiil peal. Eraldi hapukurk. Kodune hapu, mitte peaaegu magus ja kibe peokräpp. Krevette või kõiksugu krabisaadusi. Sushit ka. Lõhe, tooreid asju. Mis praksuvad suus. Kurk. Porgand mitte, ta pole piisavalt mahlane. Aga pirnid. Mandakad. Brokoli ja lillkapsas. Nemad keedetuna. Praeksin suure lihakäntsaka, nagu Dexter sarja alguses endale teeb, ja muna teeksin ka juurde. Šampinjone tahan ka. Väikseid marineeritud seenekübaraid. Mulgikapsaid. Maisi ja herneid konservidest. Mahlased ja mõnusad.
Mmm, nüüd tuli meelde! Mõtlesin veel häid muutusi ellu viia.
- Ei ropenda enam.
- Ei ütle ühegi tüdruku kohta libu, hoor, kõõm, vinku ega midagi imuud alavääristavat.
- Ei klatši. Ega kritiseeri kiuslikult.
- Ei anna asjatult lootust, aga ei ole üleolev ja
munn(sorri, Simmo, ma esimest korda jätan ropendamist maha) …vaenulik-alandav, kui keegi ligi ajab. Ühesõnaga ei mängi pahas mõttes. - Keskendun eelkõige koolile.
- Ja tervise teen ka tipp-topp korda.
The Adventurous Pursuit of Happiness 