Oh, kooliaeg!
Eile allkirjastasin ühikalepingu.
Majajuhataja mäletab mind. Annab võtme ja minu lepingu. Sean sammud uude ühikatuppa. Olen sama koridori peal, paari toa võrra köögist kaugemal. Astun boksiuksest sisse. Nagidealune on balerinkasid täis. Kas ma olen viimane, kes siia jõuab või on mu boksikaaslased munnid? Ei teagi, kumba varianti eelistaksin. Keeran oma toaukse lahti. Näen kohe, et mõlemad põrandaga puutuvat voodit on võetud. Üritan võtmed kotti panna. Toetan koti põlve peale, sest vähemalt minu näokõrgusel pole pindu, mis ei oleks juba hõivatud.
Fuck.
Kahe sisseehitatud kapi ustel ripuvad hommikumantel ja rätik. Saan kapi, mida ei saa kasutada, kui keegi soovib uksest käia. Muidugi võin kasutada, aga siis peab alandlikult saama lingiga selga ja vabandama, et teed blokeerin. Viskan asjad sinna ja lähen ära pessu. Saadan ka kallimale sõnumi, et tal ei ole pärast autokooli vaja ühikasse tulla. You know, seoses sellega, et mul poleks talle kuskil istetki pakkuda.
Tuba on muidu sama suur kui tavaline kolmene tuba Västriku ühikas. Ukse taha jäävas seinas on kolm ühesuurust riidekappi. Üleval on riiul, kus eelmises toas hoiti voodipesu, selle alla jääb osa, kuhu saab riideid puude peale rippuma panna, selle kõrval ülevalt alla asetsevad paraja suurusega riiulid, kuhu peab kõik enda asjad suutma mahutada, sest tavalist riiulitega kappi selles toas pole. Kõige all on jalanõud. Uksega seina vastu jäävad öökapp ja üksik voodi, mida hõivab esimene asukas. Voodi kohal on tuttavlik moodustis fotodest. Siiski ei kvalifitseeriks seda egoaltariks, sest tütarlapsel ei ole ühtegi pilti ainult enda näost – ta on sõpradega ja reisimas. Esineb ka pilte, kus teda ennast üldse peal ei ole. Pean tunnistama, et natuke ehmastas kogu moodustis mu esmapilgul ära, aga märgates nende piltide stiili, usun, et ta võib täitsa okei olla. Seina peal on veel kaks kitsast kahe osaga riiulit. Mõlema parempoolsed osad on hõredalt täis esimese asuka raamatuid. Akna all vasakul on tema kirjutuslaud. Selle lükkasime seina vastu täitsa ja tõime kõrvale endi jaoks ka ühe. Usun, et palju kenam lahendus, kui tema laua ärandamine. Viimase seina vastas on nari ja külmkapp.
Oi, ma tõstaks selle toa nii kõvasti juba ümber.
Jõuan tagasi, on teine uus tüdruk toas. Ta nimi on Elisa ja hakkab õppima füüsikat. Pean mainima, et teise aasta tudeng olla on kuidagi fancy, polegi sellise asjaga isiklikult enne kokku puutunud. Tean, kus Maxima on ja panen ta uskuma, et sitaks normaalne on ühika peal vedelevat mööblit meie tuppa vedada. Elisa tundub kihvt. Ta mängib tennist ja talle meeldib jooksmas käia. Ütlen kohe, et mul on tema jaoks siis plaan olemas. Eriti kihvt on see, et ta avastas hiljuti enda jaoks fotograafia. Meil on kohe paljust rääkida.
Jutu käigus üritan kotti pakkida, et Eeroga kokku saada. Loomulikult unustan maha suvalised asjad nagu telefon ja tähtsad kooliasjad. Telefon meenub Tondi trammipeatuses, aga muu alles jooksvalt.
Täna alustasin tunniplaani koostamist.
Võtan abimeheks lahti FB-s meie lennu antrolehekülje, kus kõik jagavad, mis ained nad võtavad. Panen kõige tähtsamad asjad kohe oma õppekavasse. Kuna tahan sättida ained nõnda, et koolipäevi oleks nädalas ainult 3, ei saa veel kindlalt öelda, mida võtan ja mida mitte. Nii paigas ja kindlad need asjad veel pole. Pluss, unustasin koju enda väljaprinditud ainekava, millel on peal ülitähtsad plaanid ja strateegiad kooliks.
Sellest hoolimata tundub praegu 25-28 üsna normaalset ainepunkti valitud olevat. What’s more, mõtlesin välja, mille enda kõrvalerialaks võtan. Siinkohal on küsimus:
kui aine koodid on BLABLA/12 ja BLABLA/13 ja BLAAA/07, siis mille mina valin?
Loogika tahaks nagu öelda, et peaksin võtma BLABLA/13, sest valin selle praegu, aga kuna nüüd jõustub natuke teine süsteem, võib minu (kui eelmisel aastal kooli tulnu) jaoks olla midagi teisiti selles kavas ja ma peaksin valima BLABLA/12??? Help!
Maitsvad pardid
Isa räägib, kuidas tema jahikaaslane läheb õhtul pardijahti. Küsin mõtlemata kohe vastu, miks tema enam ei käi.
Mäletan lapsepõlvest, et sõime tihti maitsvat pardiliha.
Ta on vait ja vahib mind hetke. Küsib suvalise asja kohta. Annan kohe aru ega suru teemat edasi.
Lähen hilja öösel hambaid pesema. Köögi põrand on nagu tellitult täis pardilaipu,
mis ema nüüd imeliseks eineks valmistas.
See on nüüd vist üle pika aja viimane korralik kodune praad, homme kolin ühiselamusse.
Nikon Coolpix S9
Viimasel Saaremaa-külastusel tegi õde kauni üllatuse: ta laenas (asjake oli kingitud talle ja sõnastus peab selle liikumise osas õige olema) mulle enda pisikese mugava Nikon Coolpix S9, millega on ka järgnevad pildid tehtud. Olen käinud piltidega ümber enda soovide kohaselt: olen lõiganud servi, küllastanud värve (või just vähendanud), kontrastiga mänginud jne.
Happiness
I’ve been on a bed rest and movie diet.
Yesterday, I watched 3 films. When I woke up in the afternoon I finished watching The Shining. At 5 o’clock in the middle of the night I stopped and decided to see it when I had had more sleep. And as I mentioned that only happened in the afternoon.
Is it just me or did anyone else also feel like laughing whenever the wife screamed or was scared?
I have to compliment the fucked-upness of the movie, though. It was great. I have new respect for Jack Nicholson. I’ve always thought that he was a bit of an asshole. But now I also see that he is an amazing actor.
However, the film I wanted to talk about most is Happiness. It’s black comedy like 72% of the films on my list.
By the way, the list is something I’ve made since my boyfriend once mentioned he too liked black humor. I googled a few so I could suggest something good for the times we didn’t feel like doing anything but watching films in bed. But then I also started adding films I always felt like seeing but never got around to. Now there are also several horror films, a lot of classics, a fuck ton of black comedy and some suggestions from friends.
Back to it: Happiness was great. I knew it was going to be creepy and weird but I was blown away. There were several surprises that I didn’t see coming.
The biggest one was Philip Seymour Hoffman’s character I’ve only seen in some sort of parodies. At the time I didn’t actually figure out who the fuck this guy was and the overall reference. The character is a foul-mouthed pervert that calls random people from the phone book. I’ve come to love him in College Humor’s videos. This one is my favorite. But there is also this.
Another thing caught me off guard – the film was really moving. I love in this type of films when the creepiest characters show remorse and sense that they are sick and tormented by their abnormal ways.
SPOILER AHEAD!
The scene where the kid asks his dad about raping his friends. He tells his son he did it and that it felt great. The man is clearly suffering while answering his son’s questions. His son asks if he’d ever rape him and the brutally honest answer was “No. I just jerk off”. In a fucked up way from a sick pedophile fuck like his dad that answer was so beautiful.
I finished the evening with a tragic attempt of a film: The Room. I can only suggest watching it when you’re in need of a drinking game. For example, drink when anyone says hi, when they toss the ball around, when Johnny laughs or anyone fucks Lisa.
Today, I watched Trash Humpers. It is a godforsaken film I’d never watch again. When the characters (elderly burn victims) killed a man at his own birthday celebration and a little boy bashed a baby doll’s head in with a hammer while laughing I couldn’t enjoy the film in any way. The trash humping was weird enough to entertain for a while but the overall senseless violence turned me more than off. About half way through I wanted it to be over.
See The Shining and Happiness, but leave The Room for a rainy must-get-drunk-fast-day. And don’t watch Trash Humpers. There is never a need for that for anyone.
Sitt, rõõm ja hammastega vagiina
Oh, I do feel like a little piece of unworthy shit. Hakkan siis mina viimasel hetkel Elisa Eesti AS-le tasuma 5 eurot ja 92 senti Mindi eest: kasutajatunnus ja püsiparool on köki-möki, aga kui paroolikaardi osas tuleb ette numbrikombinatsioon 72, on häda majas. Asi on selles:
Kuhugigi linna satun, vahetan esimese asjana ära. Sest tänane olukord sai lihtsalt liiga nõme. Mitu strateegiat kujunes välja.
- Värskendasin lehekülge.
- Sulgesin lehekülje. Sulgesin terve netiakna.
- Proovisin teist brauserit. Ikka tahtis 72. parooli.
- Kolasin läbi kaustad, kus oleks saanud olla pilte, kuhu oleks teoorias võinud peale jääda paroolikaart. Mõne leidsin. Oli valet pidi, vales asendis või numbritest polnud midagi aru saada.
- Palusin emalt, et tema maksaks. Ta arvas, et ta teab enda kasutajatunnust ja püsiparooli, aga see ei olnud kindlasti nii.
- Nõustusin ema välja pakutud lahendusega. See tähendab, et ta ajas isa üles ja ütles, et minul on tänase kuupäeva jooksul vaja maksta arve. Isa oli nõus.
See, et mu isa nõustub, ei väljenda, mida ta asjast arvab. Tegelikult talle ei meeldi üleüldine kusiklus. Ehk see, et inimene ei suuda kahe nädala jooksul normaalselt enda kuueeurist arvet ära maksta ja siis laseb teisel inimesel veel kolmandalt raha küsida, et seda viimasel õhtul teha.
No kuidagi ei suuda endale pai teha ja öelda, et sitaks survivor, arve on ju tasutud.
Päeval tundsin end küll vägevalt. Ärkasin pooles päevas enda ilusas puhtas toas, sirutasin ja väänlesin rahulolevalt nagu mõnulev kassike päikse käes. Valasin suure sinise plekkkruusilahmaka vett täis, tõin külmakapist sidruni, mille pooleks lõikasin. Pigistasin poolikuid kruusi kohal, et hapu sidrunivesi valutult virgaks teeks. Ema kutsus metsa. Olin kohe nõus. Pigem võtan mehe kombel võsa ja rägastikku maha kui niisama jooksma surun või hommikuvõimlemist teen. Riided selga ja natuke putru kõhtu saanud, võisime minna.
Lugesin emale tee peal tema isa kirjutatud autobiograafiast vanaisa sõjaaastate kohta. Kui küsisin emalt, kas ta ise on lugenud seda, rääkis ta loo, miks ei ole ühtegi vanaisa teost lugenud. Vanaisa andis ühe oma luuletuse talle lugeda ja ema kirjutas sinna juurde täiendusi. Luuletus sai avaldatud ja ema ei näinud seal enda soovitatust sõnagi. Mingil põhjuselt, mille kohta ei küsinud, ei tahtnud ema ta kirjutisi enam lugeda. What a fucking loss, sest Äti kirjutas nii stiilselt ja hästi, et olles lugenud 8 lehekülge tema sõjakäigust ja mis tema vennast sai, tundsin, nagu mul oleks geneetiliselt soodumus olla uskumatu. Ja füüsiliselt takistamatu. Ta oli lihtsalt nii vägev. Ja mul on tohutu au olla tema järeltulija.
Võtsin ta elulooraamatu metsa lugemiseks kaasa, sest olen mõelnud anda Eerole eksemplari. Noormees küsis tast kuuldes tema sõjatee kohta asju, mida mina ei osanud lapsena vanaisa lugudes tähele panna ja meelde jätta. Õnneks hiljuti sellele mõeldes viisin kokku, et eluloos peaks ikka olema kirjas. Ja täpselt temale omaselt, olid raamatus kuupäevaliselt ja detailideni kõik tegemised ja olemised kirjas. Beib suudab seda asjaolu vist veelgi enam hinnata, sest teab Teise maailmasõja käigu kohta minust rohkem. Oskab terve sõja konteksti tema loo panna.
Viimasel Tallinnas-käigul
oli kallimaga (nagu alati) uskumatult äge. Olime koos paduka eest peidus ja vaatasime elevusega, ega meie lõke ära ei kustu. Läksime jõe äärde
muidu kala püüdma
ja grillima. Alguses oli ilm super, aga niipea, kui Eero meie varjualuse püsti sai, tuli padukas alla. Lõppkokkuvõttes sai liha tehtud, sest meie tuli ei tahtnud kuidagi ära kustuda. Mida kõvemini tuul reipis, seda aplamalt ta allasadavat vett aurutas.
Päev oli kihvt.
Ometi bittersweet maiguga. Nagu eelmise suve lõpu lebotamised, kui olime terveid päevi voodis. Lahkusime sealt ainult, et kusta ja/või süüa. Siis oli ka kuklas vaikne sosin, et naudi-naudi, varsti rabelete mõlemad nii, et kui välguga pilti ei tee, ei näegi.
Aga eks ma siis naudin.
Lubasin endal asuda tekkinud filminimekirja kallale. Täna on näiteks The Shiningu päev. Öö, I guess. Eile vaatasime väikse vennaga ära filmi Teeth. Huvitavat mõtteainet andis. Eetilisi dilemmasid. Nt kas see on okei oma vagiinaga hammustada otsast teise inimese peenis? Aga kui ta sind reibib? Aga minna ilma peale jätiseid otsima lootuses, et nad annavad võimaluse oma noku pooleks naksata?
Ellu, sa jääd ellu
Paranen. Kurgus kraabib vaikselt, nagu ikka siis, kui köha hakkab üle minema. Nohu kiusab väheke. Kuulsin apteekrist tädi käest, et allergiarohud aitavad selle vastu üllatavalt hästi. Hetkel kaldun nõustuma. Pea pole ka enam palavikuuimane.
Haiguspäevad olen sisustanud toa põhjalikuma koristamisega.
Alustasin koristamist toanurgast, kus tühjendasin pika riiuli, et kuhjaks tõmbunud riided, mis riidepuudele enam kuidagi ei mahu, lappes ja kenasti süsteemselt omale korraliku koha leiaksid. Virnad jõudsid ülemise riiuli alumise servani ja vana probleem oli tagasi. Ometi olin juba mitu kotitäit pluuse ja pükse koridori tõstnud, et ema need kaltsukasse viiks.
Olukord oli häiriv. Murettekitav. Tunnen, kuidas olen muutumas riietekuhjajaks, kellele pooled kokkuaetud hilbud ei meeldi, ei vaja neid või ei lähe need selgagi. Halastamatult elimineerisin kahtlasemaid valikuid, et õigustatutele ruumi teha.
Kui roheline põrand juba paistma hakkas,
tekkis usk, et seekord tõepoolest löön oma urkas korra majja. Asjalikult toanurgas peremehelikult nuusates ja rögastades leidsin, et laua ja voodi kohad tuleb ära vahetada.
Visandasin professionaalse joonise.
Pean otsust kiitma. Esimene öö uue koha peal oli täitsa mõnus.
Pühapäeva õhtul sõidan jälle ära Tallinna. Päevaga tuleb viimased toimetused toakeses lõpule viia. Ühtlasi haige inimese mode’ist üle saada. Viimane tähendab, et peaksin juukseid kammima ja kulme kitkuma.
37 kraadi
Tunnistan, et on jah kõige nõmedam palavikunumber.
Saaremaal õe juures sain omale pisiku külge. Väikest Mipsu sai põetatud
ja sujuvalt haigus üle võetud. Valus kurk oli siis veel mu suuremaks probleemiks. Kallima juures
tundsin ennast piisavalt hästi, et lõpuni haigeks jääda. Sama loogika, mis puhkusele minemisega. Korra lõdvaks lased, jääd haigeks. Praegu on verine nohu ja uimps palavik peamised vaenlased.
Bussisõit Tallinnast Rakverre sellises olekus oli erakordselt soositud. Bussijaamas avastasin, et pole piisavalt raha, et osta pilet Rakverre. Ühesõnaga, mu hinge taga polnud 6 eurotki. Ostsin iseteenindusest pileti, millega sai võimalikult lähedale selle raha eest, mis mul oli. Plaan oli hääletada edasi. Juhtus hoopis nii, et palavik tõmbas mu bussis niivõrd uimaseks ära, et jäin magama. Põõnasin, kuni keegi helistas, et küsida, kas ma olen enda ema. Ei ole. Kohe oli peatus politseimaja ees, kus viisakalt välja silkasin, et edasi koduteeotsa saada. Teist bussi oodates mõistsin, kui kohutav oleks hääletamine palavikuga olnud.
Teisele kursusele
Kurk ja kõrv valusad, tõusen unest, kus olin hullumajas. Meid tulid inimesed vaatama. Üks vanem hull vene naine tuli muga plõksima. Selle peale võtsin kapist mattmusta vana revolvri ja hakkasin sellesse kuldseid padruneid sisse laduma ja rääkima, et eks ta ikka võib minu ruumides olla, kui tahab.
“Mis ma ikka teha saan?” küsisin ja sihtisin teda revolvriga näkku.
Üks meessoost külalistest ei lasknud mul siiski teda tulistada ja ma läksin jalutama. Silmad kilasid ja otsisid, mida tulistada. Jalutasin rahulikult mööda tänavat ja otsisin head kõrvalist kohta. In a fun twist, tahtis mingi räme koljat mind enda revolvrist kuskil maanteel maha lasta. Pärast ülirääbakat tulevahetust jooksin eemalseisva poistepundi juurde ja palusin, et nad mulle vennad oleksid. Kari lokkis juuste ja sama näoga kutti tagusid ära kõik inimesed suunas, kuhu näitasin, et viidata minu ründajale. Uups.
Oleme Mipsuga nüüd mõlemad haiged. Tema köhib ja puha. Mul on kurk valus ja jama on olla. Marjuleminek jäi seega ära.
Helistasin koju, et emmele-issile ilusat pulma-aastapäeva soovida. Noored
on vaikselt 29 aastat abielus olnud. Nende hääli kuuldes läks olemine jälle muretumaks. Isegi nii palju, et võtsin lahti ÕISi.
Et näha, mis mu eelmisest aastast siis lõpuks sai. Eelnädalal ehk annab juba mõne võla kustutada. Mul on lõpetamata 3 ainet.
- vene keel
- sj kultuuriteooriasse
- sj sotsioloogiasse
44 EAP-d ja KKH 3.564. Lähen sellega Indreku stipi taotlemise konsultatsiooni. Helistan otse emale, et lasta tal küsida vallast paar vajalikku paberit ja sõidan neile järgi. Tuludeklaratsioonid ja seletuskirjad. Katsun tagasi Tallinna jõuda ja kõik paberid esitada. Muidugi ei tea kunagi, mis õnnestub ja kas jõuan nii. Arheoloogiliste kaevamiste tšekid tuleb ka Ajaloo Instituuti viia.
Kandideerisin ka ühikasse. Jälle Västriku tänavale. Pöidlad pihku kõigil! Vähe aimu, mis must nüüd saab. Olen juba õudusjutte kuulnud, et esimese ööga kandideerimise algusest said kõik kohad täis. Oh well, gotta start suckin’ money for dick, kui ma pean mujale elamise otsima.
Või elama välitööst välitööni. Siis saab öömaja ja tasuta süüa.
Ei, aga täiesti tõsiselt, kui keegi tunneb, et neil on puudu keegi hüpertšill korterikaaslane, kellele meeldib nõusid pesta ja kuni 70 euri elamise eest maksta, siis andke teada. Pean lihtsalt ära mainima, et ma pean saama vahepeal üksinda olla ja kannan igal võimalusel väärakaid pidžaamapükse ja nõmedaid T-särke.
No vähemalt kaaluge seda.
Mulle meeldib ka süüa teha ja filme vaadata, kui see aitab. Ühtlasi lällamas käia ja mujal ööbida. Jällegi toredad asjad ju.
Põnevad ajad on. Struggle ja valu on soolas juba kuskil mu jaoks. Väga huvitav. Ootan juba sügist.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Kobisen nagu vana kasukas
Vahetus on lõppenud. 2 nädalat on täis. Olen õe juures
Kuressaares.
Pean kõigile soovitama analoogset kogemust arheoloogilisel välitööl. Pinnapealne loetelu põhjustest võiks olla selline:
- Tõelisem tutvumine arheoloogiaga. Sain näha, kuidas see reaalsuses käib. Kui lõbus ja kui nuss olla võib.
- Tutvumine enda valdkonna inimestega. Huvid kalduvad sarnasesse suunda. Arheoloogilistel kaevamistel on alati palju erinevaid spetsialiste – säärased tutvused on alati teretulnud.
- Sõbrad. Reegel on, et igal kaevamisel on keegi veidrik või lausa munn.
Aga reegel on ka see, et sealt kohtab vägevaid inimesi, kellega tekivad sõprussidemed. - Selgem arusaam enda huvidest. Vahetuse jooksul kuulsin ja kogesin nii palju uut ja silmaringi avardavat, et suudan peaaegu mõista, mida ideaalis lõppkokkuvõttes tegema tahan hakata.
- Fat camp. Tundub, et kaotasin kaalus ja hakkasin aduma, mida toitumises valesti teen.
- Taju enda vajadustest. Kui oled surutud jäika olukorda, mida ei anna endal hästi muuta, hakkad aru saama, mis hõõrub ja kraabib. Leidsin, mida eelnevalt poleks suutnud nõnda vastumeelseks liigitada.
Üliväsinud inimestest. Tahan lihtsalt minema minna koju. Mul on kõigest sitaks pohhui. Tahan ainult üksi olla. Tahaks olla üksinda kauem kui 7 minutit duši all. Ega sealgi saand: meil polnud duširuumis lukku ees ja oli täiesti normaalne, kui keegi vahepeal ukse lihtsalt lahti kiskus. Privaatsus oli nullilähedane.
Olen mööda liikunud punktist, kus kallite inimestega hästi käituksin. Olen seal maal, kus oleksin lihtsalt munn ja paha. Vajan kuskil üksinda ennast koguda, et normaalse inimesena nende ette ilmuda. Palun, Jeesus, tee nii, et see toimuks siin ära.
Mu sees on lihtsalt viha. Põhjendamatu põletav viha. Kõik võiksid maailmas korraks nahhui kerida ja lasta mu normaalseks saada.
Viimastel päevadel kujunesid pausid sellisteks, et vedelesin Lebomäe nõlval,
kimusin suitsu ja fantaseerisin, kuidas võimalikult veriselt tüütu filoloogi häälepaelu kahjutuks teha.
Juhendaja küsis, kas soovin jääda ka järgmiseks nädalaks. Vastus ei oleks saanud olla enam kindlam.
Lahkuda tuleb siis, kui natuke igatsema jääd,
aga rõõmu tunned, et ära saad.
The Adventurous Pursuit of Happiness 