Ma leiutasin ajamasina
Ma olen aja maha aeglustanud. Päev kestab nädala.
Tänane terve kuu.
Ja ülehomne tuleb aastate pärast.
Paanikamõõn (aka olen tšill korraks)
Ma ei tea. Mul läheb ilmselt nii hästi, kui minna saab sellises olukorras.
Kas Sina teadsid, et sellest ajast, mis Tallinna Ülikoolis on olnud minu eriala, 50% olen sellel erialal seal õppinud? Suht majesteetlik. Kutsusin Bastardi endaga juubelipidustustele. Sellest tuleb megarõve õhtu :D
Õige-õige, tahtsin rääkida, et läheb hästi! Arvan seda, sest sain juhendajaga räägitud. Täna saadan talle suht viisaka mustandi, et ta saaks viimast nõu anda. Igatahes, ta ütles, et ta ei taha takistada mul lõpetamast. Ilusad sõnad. Rahustas mind. Tunnetan, et ta on kas väga tšill inimene üleüldse või ta tahab, et ma juba ära läheksin. Kõik selline tegelt sobib.
Helistasin-kirjutasin õppenõustajale, et saada teada, kuidas tuleb täita ja esitada lihtlitsentsi ja infolehe. Joppas-õnnestus. Need on juba valmis, vajalikul hulgal digiallkirjastatud (ainult lihtlitsents tuleb digiallkirjastada) ja meili juba lisatud (ootama siis lõputöö PDF-faili esmaspäeva hommikul).
Siis saadan kogu kamba õppenõustajale. Ja ka juhendajale, et ta saaks selle digiallkirjada/näidata lubamist kaitsmisele. Tema saadab selle eksemplari ise õppenõustajale edasi. Mina samal ajal ootan kannatlikult-viisakalt köitmist, et kirjutada sellele autorsuse kinnitus ja allkiri. Viin õppenõustajale. Ta ütleb, et ma olen hea tüdruk ja võin koju minna. Siis olen vaba!
Et minna tegelt tööle 11 tunniks! Boom!
Ütlesin tööandjale ka, et on suur tõenäosus, et ma hilinen esmaspäeval, sest jooksen tõenäoliselt köitja, juhendaja ja õppenõustaja vahet ning ootan igal pool 45 minutit kuni 2 tundi, sest loomulikult jätan kõik viimasele minutile (nagu kõik teised üliõpilased).
Tal oli täiesti pohhui as per usual. Väljendas lootust, et kliente siis poleks sel ajal. Mõistlik ettevõtlus :D
Nüüd on ainult see värk, et pean selle töö pädevaks saama ja kõikvõimalike väiksemagi mõjuvõimuga pooltega häid suhteid hoidma. Mul on tore plaan, olen suutnud seda järgida isegi. Selline selgusehetkelaadne asi on ka toimumas. Et kõik läheb hästi – tee lihtsalt ära! Vabane.
Iiveldus ja värgid
Kõik laabub ja läheb putsi korraga. Näiteks:
- Tegin rahu. Otsustasin töölt ära tulla juuni kuu lõpuks. Rääkisin tööandjale hommikul. Helistas kümne minuti pärast tagasi, et öelda, et ta valib sellest tulenevalt meie töökoha mai lõpuks täielikult likvideerida.
- Järelikult pean juunis Tallinnas elades natuke rabelema raha nimel, aga samas olen nii palju vaba, et saan natuke seigelda. Bittersweet as always.
- Võitsin juurde mitu päeva lõputöö kirjutamiseks, sest ei suutnud enda varasemat plaani järgida, aga veel varem plaanitud NKK üritus jäi ka ära. Ma hävinen enda käes.
- Siis avastasin, et ma pole juhendajaga sada aastat rääkinudki, aga mul on ta allkirja vaja tiitellehele. Isegi, kui ta on on nagu you go girl! (mida ma vist ainult tahaksin uskuda) ja annab selle, ei garanteeri miski, et saan esmaspäeva hommikul enne mu tööpäeva algust kõik asjad prinditud-köidetud-allkirjastud-esitatud. Kill me.
- Ta tahab ilmselt mu lõputööd lugeda, aga ma ei taha talle mingit poolikut ramblingut saata, sest ta kunagi ütles, et ta ei hakka mitu korda sama asja lugema, aga mul ainult pool valmis ongi.
- Olen hakanud suutma ennast rahustada, aga see läheb liiga kergesti üle selleks, et mul on täiesti pohhui ja ma ei tee mitte midagi. Pidev pohhuismi ja paanikahoo vaheldumine. Hästi kurnav ja kontrollimatu.
Nüüd on nii
Kool saab sel kevadel läbi nii või naa.
Sain tagasiside enda lõputöö mustandile. Tubli loetelu probleemide kohta. Samas sooviti edu järgnevaiks nädalaiks, et saaks kenasti lõpetatud.
Ühesõnaga, mind oodatakse esitama ja kaitsma seekord!
Ja teadupoolest lõppeb kaitsmine positiivse hinde või eksmatrikuleerimisega. Mingisugune lõpp sellele loole tuleb. Kindel lõpp. Parim tunne maailmas. Ongi jäänud täpselt kolm nädalat see asi kokku klopsida, PDF-na saata ja lasta kokku köita + see esitada TÜHIsse. Vahepeal peab registreerima ka lõpetamisele. Ja siis pean juuli alguses seda kaitsma.
Mul on juba nii ilusad mõtted-preemiad välja mõeldud. Huehueheuheuehueheuheueheueheuheuehueheueheuheueheuheuehueheuheueheueheuheueheuehueheuehueheuehueheuehuhueheuheuehueheuehueheuehueheueheueheuheueheuheueheuheueheueuehe :)
Võhm väljas
Homme olen ka tööl, siis tuleb nädalane puhkus. Võtsin selle välja mitmel põhjusel:
- Mul sai hiljuti 2 aastat enda töökohas täis ja ma tahan enne siit lahkumist puhkuse ära kasutada
- Mulle meeldib raha
- Ma PEAN tegelema lõputööga
Nagu ütles septembrikuus üks Bastardi sõber: “Sa ei hakka seda hiljem rohkem tahtma ega viitsima.”
Targad sõnad! Õigus: praeguseks ei viitsi ega taha ma sellega üldse tegeleda. Palun enda südames mingit maagilist varianti, kus Beib tuleb koju ja ütleb, et “davai, mul ka lõputöö teha, reibime need kõrvuti hulludes siin nädalaga valmis!”
***
Põlgus selle eriala vastu kasvab meeletu kiirusega. Asi, mis peaks olema julge ja pädev on ülikusine, nõrk, illusioonide käes vaevlev. Tülgastav, tühine, mull. Poleks ma nii palju elu enda kohta õppinud, peaksin kogu TLÜ-külastust siin viimastel aastatel mahavisatud rahaks.
(Räägin sellest kõigest nt 1. juunil, KUI olen lõputöö ära kaitsnud. Praegu veel usun ja ootan mingit ime ja baka sooritamist kevadel.)
KUIDAS MA ENNAST LÕPUTÖÖD TEGEMA SUUDAKSIN PANNA?!
Müriaad esseesid
Koos paari võlaga pean semestri lõpetuseks valmis kirjutama ja ära saatma 7 esseed: animals in anthro, cosmopolitanism anthro, anthro film history, anthro of economics, anthro mind, south pacific, anthro of senses.
Enne jõule katsun kolmega ühele poole saada, aasta lõpuks kahega, uue aasta teiseks nädalavahetuseks ka.
Motivatsiooni ja huviga on suured probleemid.
Sügissemestri II periood (IV)
Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaksin tegema postituse sellest, mida oodata antroõpinguist. Et mis on faasid, tunded ja kogemused, millest mööda ei saa. Ja ma kindlasti teen selle postituse. Praegu lihtsalt tunnen, et olen nii palju muutunud, et enne reaalset lõpuaktust ei saa seda kirjutada. Kõik on hakanud eriti kiiresti ja selgelt muutuma.
Kui ma oleksin madu, siis esimesel aastal oleksin sattunud mingisse kasti. Teisel aastal avastanud seal mingi ägeda kujuga oksa. Kolmandal selle otsa-ümber-vahele roninud. Ja neljandal aastal jätan oma vana naha sinna otsa kuivama.
Ma ei saagi aru hästi, mida ma tunnen. Kas ma lähen sügavamale antropoloogiasse või ma ei taha seda enam. Mingi mugavus ja mäng käib sellega. Ja ma ei tea, mida see tähendab.
Koostan parasjagu novembriks ja detsembriks endale väga selget plaani, millega ma kaubelda ei saaks. Et ma tegeleks võimalikult palju lõputööga ja teeks puuduolevaid aineid võimalikult palju ära. Mõnede sooritamine on väga hägune ja ebaselge (praktika, lektüürid jms). Jaanuaris vaatan plaani pädevuse uuesti üle, et õppeaasta lõpp ilusti läheks. Tähelepanu hajub hirmsasti.
Uurimisteemasid antropoloogiateadustes IV ehk Osalusvaatluse tugevused ja nõrkused
Osalusvaatlus (participation observation) on kvalitatiivne uurimismeetod, kasutusel eelkõige kultuurantropoloogias. Meetodi kasutamist esineb ka teistes teadustes, aga vähemalt määral. Osalusvaatlus seisneb selles, et uurimust läbiviiv teadlane siseneb uuritava grupi maailma, elab ja tegutseb koos nendega, et mõista sügavuti kõiki aspekte nende elus. Üldiselt peab uurija päevikut, filmib, pildistab, salvestab, intervjueerib; kogutakse ka esemeid, rahvaluulet jm. Osalusvaatlus toimub tavaliselt pikema perioodi vältel. Antropoloogias on traditsiooniliselt enam hinnatud vähemalt aastaajast osalusvaatlusel põhinevat välitööd. Selline seisukoht on kehtinud juba üle saja aasta – alates Frank Hamilton Cushingu viieaastasest välitööst zuni rahva juures ja suuremat kuulsust saavutanud Bronislaw Malinowski välitööst Trobriandi saartel. On selge, et nõnda kaua kasutusel püsinud meetodil on kaalukaid tugevusi. Ent meetodi kasutamise algusest peale on sellel ilmenud ka arvestatavaid nõrkusi.
Välitööle asumise perioodil on osalusvaatluse meetodi nõrkused kõige drastilisemad. Minnes väljale „puhta lehena,“ mida tihti soovitatakse, ei pruugi teadlasel olla piisavalt oskusi ja teadmisi, et terve nahaga hommikust õhtusse jõuda. Kõige lihtsamad žestid ja kombed, mis enda kultuuris on olnud normaalsed või tähtsusetud, võivad nüüd anda hoopis teise ilme ja väljendada hoiakut, mis pole tegelikult inimesele omane. See omakorda võib luua ootamatuid ja koguni ohtlikke olukordi.
Kõige lihtsama variandina ei pruugi antropoloog osata kohalikku keelt. Sellisel juhul kulub umbes kolm peaaegu eraklikku kuud, kui ta ei mõista enda uuritavate öeldut – sellest informatsioonist on ta ilma jäänud. Edaspidi peaks keel niipalju selge olema, et teha täisväärtuslikku uurimistööd.
Ent selle võimaluse on mitmel uurijal rikkunud tema suhteliselt eksootiline välimus. Kohalik, kes võõramaise välimusega antropoloogile öömaja pakub, viib ta hea meelega külast külla, et justkui uhkustada erilise külalisega. Tänaval käies võivad lapsed ümber koguneda, et katsude nahka või juukseid, mis nende enda omi ei meenuta. Antropoloogile esinetakse, ta on ise liiga suureks tähelepanu tõmbajaks. Niimoodi aga ei saa saada kuigi head vaadet igapäevaelus toimuvast ega ise millessegi muusse süveneda.
Eksootiline välimus võib ka suuremaid probleeme tekitada. Lääne naisest on kujunenud seksuaalselt vabameelne mulje, millele ebatavaline välimus vaid juurde lisab. Vägistamised välitööl on uuringute põhjal uskumatult sagedased: neljast naisest üks satub oma karjääri jooksul välitööl vägistamise ohvriks. Huvitaval kombel pole ründajaks alati vaid kultuuriline „teine.“ Tihedad on juhtumid, kui enda uurimisgrupi liige või juht vägistajaks osutub.
Ometi ei ole see kõige halvem stsenaarium: juba Cushing oli välitööle asudes suure probleemi ees – zuni rahvas arvas, et võõras proovib nende saladusi varastada ja kaalusid tema tapmist. Läbi ajaloo ei ole üldsegi haruldased olukorrad, kus välitööl antropoloogi peetakse spiooniks, keda surma tahetakse saata. Sarnane on antropoloogide elu välitööl kuritegelikes piirkondades. Filmimine, pildistamine ja küsimine võib antropoloogi panna ohtlikku olukorda, kui tema kohalolu ja tegemiste mõte jääb arusaamatuks või tema isik liialt kahtlaseks.
Õnneks pole välitöö algus alati õudselt üksildane ega tingimata konfliktne. Kõige sagedasem on olukord, kus uurija tutvub uue maailmaga, saab huvitavaid elamusi ja kogemusi, ta materjal on uus ja originaalne, vägagi mitmekülgne. Teooriale keskendunud teadurile võib välitöö olla kui puhkus või meeletu seiklus, mis tõstab selle kogemuse väärtust ja hingestatust tohutult.
Välitöösse süvenenuna ilmnevad teist sorti plussid ja miinused. Igapäevaelus kujunevad sõprussidemed, omandatakse põnevaid oskusi, õpitakse endki paremini tundma. Sellisel emotsionaalsel rännakul tuleb tihti ette, et uurija muutub justkui kohalikuks (going native) ja jätab enda tausta ja päritolu, normid ja maailmavaate. See on ka peamine asi, mille eest antropolooge hoiatatakse: ühiskond, mida uurid, ei tohi sind nö alla neelata. Uurija muutub siis selgelt subjektiivseks, toetab „oma“ grupi poliitikat – nõnda ei saa adekvaatset teadust teha.
Informantide ja uurija vahelised head suhted pole loomulikult halvad. Head ja sümpaatsed suhted osalusvaatluse meetodil põhineval välitööl lubab uurijal vabamalt küsida ja uurida näiteks toimingute kohta, millega päevast-päeva tegeletakse, aga praktikas lõpuni põhjendatud pole. Kujuneb välja ühine rütm ja tajumine, parem arusaamine. Sügav ja tõeline mõistmine vaid lisab uurimuse kvaliteedile.
Osalusvaatluse meetodi suureks tugevuseks on kujunenud asjaolu, et usaldus tekib ajaga. Osalusvaatlusel põhinev välitöö annab aega, aga ka ühiseid elamusi ja kogemusi, mis tekitavad sideme uurija ja informandi vahel: tekib avatus ja usaldus. Sellises suhtes saab informant lülitada antropoloogi enda ellu: jagab lisaks rõõmudele ka valu ja muresid. Ometi ei tohi antropoloog neid enda omadeks võtta, liialt aidata üritada või hakata uskuma, et informanti ja uuritavat rahvast tuleb päästa. Tekiks tagurlik sõltuvussuhe, õpitud abitus. Uurijat kasutataks ära, kuigi tema panuseta on senikaua hakkama saadud.
Ka võib mõni üksildane inimene tundma hakata, et antropoloog on tema sõber ja kaaslane, aga antropoloogi jaoks on see inimene vaid informant, tema töö. Sellisel juhul on solvumine suur, kui antropoloog räägib ka inimestega, kes esimesele informandile ei meeldi või kirjalikus töös midagi tema arvamusega kokku ei lähe.
Esimene vaimustus möödas, võib antropoloog samahästi avastada, et ei soovi enam sama teemat edasi uurida ja kogu uurimuse pooleli jätta. Sellisele äratundmisele lisavad koduigatsus ja eraldatus endale omasest keskkonnast, teooriast jäänud idealiseeritud mulje.
Välitöölt naastes on vaja töö kokku kirjutada. Tekivad eetilised ja sotsiaalsed küsimused: kuidas kirjutada enda esmased kogemused tööks kokku nõnda, et see oleks tõene, ei solvaks ega reedaks informante ja oleks teaduslikult tõsiseltvõetav? Kas, kui palju ja kuidas ennast töösse kirjutada? Uuritud grupi või mõne selle liikme reaktsioon töö lugemise peale võib olla ootamatu. Kuna seda ei saa kunagi ette näha, tuleks kirjutada töö võimalikult tõeselt, siiski kinni pidades üldisest heast maitsest ja eetikast. Tõenäoliselt ootavad kõik asjaosalised enda visioonis mingit kindlat sorti lugu ja teeksid kõik teisiti uurijast endast. Siinkohal peabki olemas valvas, et mitte lasta enda informantidel ülekantud tähenduses uurimust ise valmis kirjutada. Muidugi ei tohi karta rahvale või grupile hääle andmist, nende kui kogukonna valideerimist sellega, et antropoloog neid kui legitiimset kultuuriga ühiskonda uurib.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et teadlane, kes läheb välitööle, astub kui ilusale ja ligitõmbavale miiniväljale. Ellu jäämiseks peab olema laia silmaringi ja hea intuitsiooniga, et sujuvalt ja ületamatuid konflikte tekitamata uude keskkonda lülituda ja edukalt informatsiooni koguda. Samal ajal peab sel inimesel olema niivõrd selge pilt enesest, et välitöö teda liialt endasse ei haaraks; et ta suudaks sellest välitöö lõpus välja tulla. Eduka välitöö puhul suudab teadlane koguda palju kasulikku ja sisukat informatsiooni, mis tema uurimusele teadusliku väärtuse annab. Suurte tugevuste ja kummaliste nõrkustega on osalusvaatluse meetod põnev variant teadustöö tegemiseks.
Eksamisessioon
Seitsmenda juunini. Esmaspäevast.
Toimus kultuuriteooria sissejuhatuse eksam. Olin kallima ööseks lällama saatnud, sest tal on ebamaine omadus tõmmata kõik mu tähelepanu enda peale. Tahab seda siis või magab sügavalt. Seega pole hea mõte, et ta mu lähedal on, kui midagi räigelt asjalikku tegema pean.
Vägistasin ööläbi nimesid ja mõisteid pähe. Kõikvõimalikud seosed tekkisid teadlaste nimede ja teooriate vahel. Mõni oli lihtne – Druckeril oli juhtimisteooria. Mõnede puhul tuli rakendada kõikvõimalikku kujuteldavat nilbust. Kes ei kujutaks Frankfurdi koolkonda kiimase hotdogiviinrina, et sellega lihtsam nimesid ja mõisteid seostada oleks?
Mul on tunne, et tegin eksami piisavalt hästi ära. Aga no türa teab. Küsiti, mis on antropoloogia ja kes on Clifford Geertz. See andis enesekindlust :D
5 nime küsiti, 5 mõistet küsiti ja kahele küsimusele kolmest pidi pikemalt vastama. Kolme nime teadsin hästi, kahele kirjutasin ainult ala, mis ma arvasin, et nendega kokku läks. Kõik mõisted said vastused, mis ma arvasin õiged olevat. Küsimustega võisin natuke iba juba ajada ja teemast kõrvale kalduda: tõin sisse teemasid ja mõisteid, millest midagi päriselt teadsin. Hoidkem pöialt.
Pühapäeval on järgmine tähtaeg – uurimisteemade essee. 3-5 lk, teemaks osalusvaatluse tugevused ja nõrkused.
Siis on esimesel juunil teadvuse antropoloogia essee. 2000-2600 sõna, kirjutan vist inimese ja looma suhestumisest. Märksõnad oleksid empaatia ja Yukaghir.Yukaghirid avaldasid mulle väga muljet.
Viiendal juunil on proseminaritöö vaja ära saata. Kõik 10-15 lk.
Kui need on valmis, katsun valmis teha kaks esseed ammustest aegadest, mida ma pole ära saatnud. Aga ainete eest on hindeid vaja, kui ma järgmine aasta lõpetada tahan. Üks essee on 1700-2500 sõna, teise nõudmisi isegi ei mäleta.
******
Piltidest ja blogimisest. Eksamisessioon on praegu kõige tähtsam asi. Nii ei julge uut läpakat avastada, väikse läpaka kaustu ära sorteerida, kuigi pühendunult blogida: sööb ju mu aega ära. Ometi võin niipalju öelda ja reeta: uue läpaka kaamera on sitaks hea; mul on see naks, millega saan panna läpakakaamerale, telefonile või tahvelarvutile kas kalasilma-, lainurga- või makroläätse. Pildid on tulnud päris kihvtid.
More to come, ühesõnaga ;)
Dokumenteerimisest
Emme lasi vanaisa hauakivile raiuda ta nime, tsitaadi, sünni- ja surmaaja. Samuti on kivil kirjas kohad, KUS ta sündis ja suri. Vanaisa oli teadlane, kes kogus kohanimesid, rahvaluulet, murdesõnu. Uuris vanade tööriistade nimesid, kasutusviise. Natuke etnograaf. Ma ei teagi, kuidas ta ise ennast kutsunud oleks. Millegipärast ei taha uskuda, et ta üldse mingi sildi suudaks omale külge panna. Multitalent ju. Uurides piirkondi, sugupuusid jms on ikka uurija küsimuse ees, et kas see inimene siin hauas ongi see ~Jaan Tamm, keda ma otsin. Ütles siis kunagi mu emale, et hauakividel peaks ikka kirjas olema, kus inimene sündis ja kus suri.
Mu vanaisa oli üldse väga korrektne dokumenteerima aega ja kohta kõiges, mis kirjutas. Vanaisa kirjutas isegi enda kodu sees märkmepaberi alla kohanime.
Mulle selline asi meeldib. Dokumenteerimine, jäädvustamine. Et loed raamtut ja jätad sinna tšeki või lilleõie vahele. Pildistad, kirjutad üles. Kuupäevad, kohad, ilm. Inimene, nimi, välimus, sisu. Juhtumised, seiklused.
Ilmselgelt, eks, ma õpin antropoloogiat, for God’s sake.
Terve nädala olen Kompagnonisse unenägusid kirjutanud. Kirjutanud üles kuupäeva ja päeva. Koha, kus magasin. Kas Beib oli kaisus. Märgin ära, kus unenäo kirja panen. Ja siis unenäo lõppu olen mõnikord kirja pannud märkme seosest päriseluga. Fun fact.
Näiteks eilse sissekande lõpp on selline: “…Ta tundus täiesti kena ja armas inimene selles unenäos. Fun fact: muidu me suht hate each other’s guts.”
Eile oli proseminar. Rääkisime ja plaanisime. Lemmikasjad. Tuli meeletu motivatsioon peale enda bakatööga seoses. Mõtlen juba välitöö peale ja unistan suurest Kompagnonist. Joonistaksin ja kirjutaksin sinna. Tahaksin valget leida, sest klassikalist prooviksid mesilased vist rünnata.
Kõige eelneva valguses uurin nüüd, kuidas tehakse välitöömärkmeid. Sest usu või ära usu, aga seda ei ole meile antrohundudele keegi õpetanud.
Teadvuse antropoloogia
Selle semestri teisel poolel ehk nüüd algas mul uus kursus: teadvuse antropoloogia. Anthropology of Consciousness. Kursusele registreerudes ajasin selle sisuliselt sassi meelte antropoloogiaga ja ootasin juttu lõhnadest, maitsetest, katsutavast, nähtavast ja kuuldavast. Ja kuigi neid asju loomulikult puudutatakse, on teadvuse antro võib olla psühholoogilisem. Loetakse ka kursust Anthropology of Senses, sealt mu tähelepanematus antud kursuse sisu osas vist.
EAP-sid peaks siin vist miljooooon saama, sest umbes nii palju asju tuleb kogu aeg seminarideks ette valmistada. Alati peab kohal käima, igaks korraks 2 artiklit läbi töötama, aktiivselt seminarides kaasa rääkima, ühe esitluse kursuse jooksul tegema, päevikut pidama endast ja teadvusest käsitletavate teemade valguses (selle oksendan parooliga või paroolita nädalas ~korra või kaks siia – nädalas ongi 2 loengut), kirjutama lõpuessee (2000-2600 sõna) peetud päeviku ja enda valitud teema põhjal.
Esimeses loengus rääkisimegi kursuse plaanist, jagasime esitlustest artikleid, tutvustati tähtsaid mehi teadvuse uurimise valdkonnas: Adolf Bastian, Franz Boas, Emile Durkheim, Marcel Mauss, Claude Levi-Strauss.
Peaks vist rääkima enda rikkumata/harimata mõtteid teadvusest. Nii päeviku esimese sissekande jaoks. Loengus tõdes õppejõud, et me oleme täiesti enda teadvuse meelevallas: näeme, mäletame ja tunneme läbi enda teadvuse filtri. Nii ei oska ma midagi teadvuse kohta praegu kosta. Olen ka enda omasse mähitud.
Kunagi taastusravis Keilas
sattusin mingi terapeudi kabinetti, kes muga juttu rääkis ja joonistada lasi. Ta tegelt tegeles insuldist taastujatega, aga kuidagi sinna sattusin. Ja tema natuke kangutas mu (ala)teadvust. Näiteks ütles ta, et ma lihtsalt sodiksin A3 paberi täis, täidaks selle suvalise kritseldamisega. Siis pidin vaatama seda ja ütlema, kas mõni osa sellest meenutab midagi, selle üle joonistama. Samal ajal rääkisin, milliseks pean seda asja, mida üle joonistan.
Mina käitusin nii: valisin oranži õlipastelli ja vist ühe katkematu joonega täitsin paberit. Jooned ei lõikunud ega ristunud. Nägin kalakest, kelle sinise värviga välja joonistasin. Rääkisin, et kalad ujuvad ja on kiired ja ilusad, kulgevad ja sillerdavad jms.
Hästi ei mäleta seika 5 aasta eest, aga see pidi olema ebatavaline ja hea meeleseisundi kohast, kui mu jooned ei huia üksteisega, ei kraabi üle üksteise. Minu kalavalik pidi ka kuidagi minu isikuga seotud olema.
Sellised asjad mulle ikka meeldivad. Tore on enda kohta midagi teada saada. Olen täitsa sõbralik teadvuse antro kursuse vastu.
Proseminar
PROOOOOOOOOOOSEMINAR!
Üks ilusamaid sõnu, mida viimasel ajal kuulnud olen.
Kui ma juba ilusatest asjadest ja üldse proseminarist räägin…
But first, introduction!
Meil oli esimene seminar ära. Rääkisime kõik teemadest, millest tahaksime lõputöö teha. Selleks ju proseminaris valmistuma. Ükshaaval rääkisime, mis meid üldse huvitab uurimisvaldkondadena, mida oleme juba uurinud, mida tahaksime lõputöös uurida ja kes sobiks juhendaks.
Nii. Olen juba väga lähedal osale, millel on igasugu ühist ilu ja proseminariga.
Minu kord seminaris sõna sekka öelda. Olen igasugu suvalisi asju uudishimust uurinud, et saada kätte biiti, kuidas antropoloogia toimib, aga ei soovi neid asju kuidagi edasi uurida. Sitaks huvitab uurimisvaldkonnana Eesti ja üldse põhjapoolkera, loodus. Ja tahaksin uurida mesindust, täpsemalt mesinike hullumeelselt ägedat maailma.
Vahele esimesest kirjalikust mõttesähvatusest väljajäetud lõik:
“Tahaksin uurida seda harukordset maailmavaadet, mis mesinikel ilmneb. Kirjeldada keskkondlikke plusse ja miinuseid just mesinike omapärasest vaatenurgast.
Olen mesindust alati peaaegu müstiliseks pidanud: alates väiksena jälgitud valgesse riietatud naisest, kes naerma hakkas, kui mesilane teda nõelas ja mind seeläbi suuresti imestama pani, kuni minu enda vanaisani, kes raputas kirsipuu otsast tarust lendu läinud sülemit kaussi, minus seeläbi meeletut adrenaliinilaksu esile kutsudes, kuna pidin kõnealust kaussi otse sülemi all käes hoidma.”
Ma väga lihtsalt arvasin, et see on liiga hipi jutt, et terve kursusega jagada.
Siin aga ei ole vaja kuivust ja akadeemilisust sundida :)
Niiiii. Olen hästi lähedal. Järgnes ju õppejõu kommentaar. Aga enne – ma teen teise sissejuhatuse veel.
Minu hinnangul ei ole Tallinna Ülikoolis nii räigelt palju seksikaid meesõppejõude. Mõned suht kobedad on, aga sellist, kelle juttu on raske kuulata, kuna ta seksikad-seksikad huuled liiguvad samal ajal ja tähepanu endale tõmbavad, on… täpselt kaks. Teravate pilkude ja veel teravamate mõistustega. Peaaegu kardaksin nendega rääkida, aga neil on ka see osa täiesti seletamatult äge – nad suudaksid vist igaühega juttu puhuda ja panna selle inimese unustama, et teisi inimesi on veel olemas.
Ja olengi kohal. Proseminari õppejõud kuulas mu ära, küsis-soovitas asju. Ja tõi välja KAKS kõige tõenäolisemat varianti minu juhendajateks. Nüüd olen superkohal ja huvitava dilemma ees: khm, kas võtta juhendajaks see sitaks hot ja tark või see meeletult hot ja tark. Decisions, decisions.
Kooli, kuueteistkümnendat korda
Issi vennale: “Sa peaksid harjutama end varem ärkama…”
Mina sudin vahele naerdes: “…ja öösel MAGAMA!”
Venna varsti: “Mis päev täna on?”
Eks me kõik valmistu kooliks omamoodi.
Vestlus ülal leidis aset juba nädala alguses kodumetsas. Praegu olen linnas ja reibin tunniplaani koostada. 28 EAP-d on kuidagi juba koos. Täiesti lõpuni põhjendamatud nad ei olegi. Mõned on päris antroteemalised, aga juhuslikult võtan ka näiteks sõltuvuskäitumise ja jooga I.
…sest ilmselgelt ei ole vaja minu kolmandal aastal lugeda aineid, mida ma lõpetamiseks vajaksin.
Läheb hästi, kui nelja aastagagi ära lõpetan.
Sometimes lose and always win
“Sa ei saa kunagi õnnelikuks niimoodi,” lõikub vanem õde järsult mu juttu.
Laps oli oma vanaema-vanaisa hoida ja me olime õega langenud mu voodile. Seljad seina vastas ja varbad pehmes vaibas. Toas oli palav.
Ta rääkis uuesti rase olemisest. Kui ta vait jäi, olimegi natuke aega nii. Ta ootas ja kuulas. Tundsin piisavalt mugavalt, et öelda: “Ma ei tea, mida ma teen. Saan aru, mis on need asjad, mida oma ellu tahan, aga ma ei suuda aru saada, kuidas need saavutan. Kõige hullem on see, et need on asjad, millele ei vaadata tegelt hästi. Umbes nagu ma ei oleks ambitsioonikas inimene, kui just neid tähtsustan ja nende poole püüdlen. Ma tahaksin, et mind ei huvitaks teiste arvamus, aga mind huvitab teiste arvamus. Mitte nii väga suvaliste, aga lähedaste. Nagu pere…” Ja siis ta katkestabki mu.
Järgmisel päeval oma sodiks õlaga metsas elektripostile toetudes pisaraid valades leidsin-otsustasin mõnda asja:
- Õel on õigus
- Suusatamine võib perse käia
- Antropoloogia on õige, sest see on ainuke asi, mida ma teen ainult endale. Ja see meeldib mulle.
- Holy shit, ma pean kiiresti midagi oma õlaga tegema
Lisaks täiesti arvestatavale füüsilisele valule oli mul mingi viha ja pigem emotsionaalne valu ennast head mitu kuud kogunud.
Mul juhtus sügisel vist midagi. Tekkis mingi alaväärsusprobleem. Sõitsime trammis. Seal oli keegi piff, kes rääkis, kuidas ta kooli valis. Tundus, et ta ei saanud isegi aru, mida ta siis lõpuks õpib. Katsus enda juukseid, kallutas naeratades pead igale poole ja rääkis, kuidas ta vähemalt ei läinud mingit antropoloogiat õppima. Mu kaaslane naeris.
Ja siis ma ka. Ja siis ma valetasin, et ma ei õpi antropoloogiat.
Kuigi ma seda armastan.
Kord olin umbes 15aastasena sõpradega koolimaja juures. Mu ema sõitis rattaga mööda ja lehvitas mulle. Tal olid juuksed sassis ja mantel eest lahti. See tolknes tekkinud tuules nagu mingi kalts. Üks poiss küsis irvitades, kas keegi teab seda naist. Ma kehitasin õlgu ja vaatasin mujale.
Kuigi ma teda armastan.
Vahepeal kahetsesin ja vihkasin, aga pärast ülendavat üksildust elektriposti all metsas – praegu – näen, kui kasulik on teada ja mäletada seda tunnet, mis tekib südamelähedast vastutahtmist häbenedes ja eitades. Samuti on kasulik tunda ära, kui munn keegi on – kui tugev on nende vajadus domineerida enda nõmedate arusaamadega. Vahtigu siis kilavate silmadega ja oodaku või halliks, et ma ennast nende kombel kastreeriks ja veel kuhugi raami suruks.
Ma senikaua helistan oma kallile emale ja toon Prantsusmaalt kanamune, et neid lambi all ise haududa. Õpingi antropoloogiat ja peaks vajadus tekkima – lähengi Hesi tööle.
And I’ll fuck myself in a hair wig
Inglisekeelne sõna “mondegreen” tähendab valesti kuuldut, väljendi teist tõlgendust. Kõla järgi.
Näiteks, see on mondegreen, kui oled igavesti kuulanud Amy Winehouse’i lugu Tears Dry On Their Own ja arvanud, et seal on sõnad “and I’ll fuck myself in a hair wig! Superman!”
ja siis avastad ühel päeval, et see koht, mis sinu jaoks nii rebel ja fucked-up äge oli, käib tegelt nii: “not fuck myself in the head with stupid men.”
Mondegreen.
Eile-täna on esimesed päevad sel nädalal, kui tunnen ennast inimesena. Kummaline, sest viimane must täpp on esmaspäeva peal. Siiski olen tundnud end Ottomar Hüljesma isikliku soolepõletikuna, mida ta iidsete alternatiivmeditsiini meetoditega leevendada mõnikord vajab. Oksenda, joo vett, maga, joo vett, söö valuvaigisteid, joo vett, maga veel. The sexy bastard, kelle voodis ma elan, ütles, et ta polegi enne kuulnud, et keegi niimoodi häälega pohmaka käes ägiseks. Ka minule oli see esimene kord. Rõõm on suhtes olla ja koos uusi asju kogeda.
Vaatasin ära mingi Amy Winehouse’i teemalise dokumentaali.
Vist sellepärast, et mul on vaja valmis saada sotsiaal- ja kultuurantropoloogia meetodite essee. You guessed it! Ühe meetodi teemal. Teen fotograafiast. Ma tean, et ebaharilikum ja “põnevam” oleks kirjutada, et panen kodutule GPS-seadme külge ja vaatan kaardilt, kelle nägu tekib või teha “non-hipster“* fotosid ja jätta need linna peal eriti diipidesse kohtadesse. No ei. Pigem uurin ja räägin klassikalisest asjast, mis mulle meeldib ja huvi pakub. Mida ma tegelt ka kasutada tahan.
Tihti jääb antroloengutes mulje, et üritatakse kõige veidram lähenemine asjale võtta. Ma eelistaksin klassikalist. Või klassikalist with a twist.
Maksin jooksva kuu õppemaksu ökol. antro. viimases loengus ära. Istusin saali taga. Kuulasin, kuidas looduse säästmisega raha teenida. Ma arvan, et võrdväärselt segane tunne ja küsimus tekib siis, kui kuuled esimest korda Amway äriplaani ja sa oled nagu: “Oot, wtf. Kust tekib teile tulu, kui te ei tooda midagi, aga tarbite seda? Või fuck, millest sa üldse räägid?”**
Point on tegelt üldse selles, et suutsin kenasti kokku hoida terve kuu õppemaksu. Ja ei pidanud seda kuskil laenama ega paluma. Ühtlasi sain omale midagi töölaadset, mille eest saan (don’t laugh!) süüa ja natuke raha. Hullult hea diil. Viimane kord, kui seal
käisin, pakuti kohe veini. Minuga polnud kõik veel okei, siis keeldusin. Kui mu… tööandja… sellest kuulis, saatis mu kohe diivani peale telekat vaatama. Ta jõi ennast täis ja rääkis, kui armas on Tuuli Roosma. Sõime hiina toitu ja ma jäin teleka ette magama. Tehniliselt tegin natuke tööd ka.
*Hipsteriprillidega mees, kes ühe korra asendajaks oli, rääkis asjadest nagu “non-hipster photos”… ma olen harva nii segaduses, kui siis.
**Ma oleksin pidanud vist väheke paremini kuulama. Jäi lihtsalt selline tunne nagu mets oleks mingite inimeste käes pantvangis ja neile tuleb maksta, et nad seda ära ei sittaks. Ja kui sa oled üks nendest inimestest, kes on suutnud võtta mingi künka või metsatuka pantvangi, siis raha tuleb. Ja kui ei tule, siis põleta oma küla maha ja kuse kaevu? Sest mismõttes sa ei nõua raha, kui common sense’i kasutad…
No tõesti ei suutnud aru saada.
Ökoloogiline antropoloogia
Loen teksti, mis juttude järgi peaks olema kõige viimane kodutöö.
Conklin, Beth A., and Laura R. Graham. 1995.
“The shifting middle ground: Amazonian Indians
and eco-politics.” American Anthropologist
97(4): 695-710.
Iga nädal peame läbi lugema ühe artikli ja vastama kolmele küsimusele, mis on eelmise loengu PowerPointi lõpus ja saatma vastused õppejõule enne uue loengu algust.
Loengus kuulame antud korra presentatsiooni, kuulame üliõpilasesitlusi, moodustame kolm rühma, arutame küsimusi ja lõpus määratakse igale rühmale üks küsimus, mida peame tervele auditooriumile selgitama.
Kuna järgmine nädal on semestri lõpp juba, moodustuvad õige pea meie kodused lugemised, üliõpilasesitlused, artikliarvustused, artikliarvustuste arvustused ja esseed kokku hinde kogu selle kursuse eest.
But it’s not all bad, Franz toob meile mõnikord kommi
ja naeratab alati nii ägedalt, et tekib tunne nagu sa oleksid täpselt see inimene, keda ta näha tahtis. Tunned kohe ennast erilise ja heana. Isegi kui sa hilined 20 minti loengusse ja vabandad parasjagu. Lihtsalt nii ilus, siiras ja soe naeratus.
Kosmopoliitsuse antropoloogia
“You download the texts and you don’t go fuckin’ back there! Don’t fuck with the Dropbox!” selgitab õppejõud sissejuhatavas loengus materjalide omastamise käiku. You know, et vältida Dropboxi kurikuulsat praktikat, kus üks õpilane üritab alla laadida artikleid, aga tegelt lõikab need kaustast välja, kõik ülejäänud nutavad ja kurdavad õppejõule, et midagi pole kaustas ja siis õppejõud laeb lõpuks 140 korda samu tekste üles. Nii mulle räägiti, endal pole probleeme olnud.
Kursus hakkab lõppema. Jäänud on 4-5 loengut. Ülejärgmisel pean mina tutvustama artiklit. Ja mitte mingil viisakal teeme-kokkuvõtte-kombel. Ei, me peame ütlema enda Powerpointi alguses: “We’ve all read the text, so I’m just gonna tell you about the fascinating examples and connetions I found about this theme.”
Alguses oli longu formaat lihtsalt selline, et õppejõud rääkis pikalt-laialt teemast, tehti ettekanne, pisike arutelu, tehti teine ettekanne, järgnes uus pisike arutelu.
Nüüd jaguneme 3-4liikmelistesse gruppidesse, arutame artiklit: küsimuse, näited enda teadmiste põhjal, uued seosed. Tehakse esimene esitlus. Toimub arutelu, kus iga grupp räägib enda mõtetest artikliga seoses. Teine esitlus ja järgneb uus ring mõtetest nüüd sellel teemal.
Pean tunnistama, et see on palju mõnusam ja kaasahaaravam süsteem. See aine tõusis just mu lemmikloenguks sel semestripoolel. Vähemalt. Isegi meediatekstide analüüsist sai ette.
Ühiskonna valvekoer, heli ja 10 punkti.
Ehk on juba silma hakanud, et alanud on kool. Mina isiklikult jätkan teisel kursusel antropoloogiat.
Aga praegu ei taha ma pajatada antropoloogiast. Sest siis peaksin selgitama, kuidas ma tahtsin mõrvata üht rõõmsameelset ja jutukat tütarlast. Tahan rääkida kõrvalainest praktiline ajakirjandus.
Kõrvaleriala (mulle räägiti) peaks olema väärt 48 EAP-d, aga kõrvalaine 24. Seega on praktiline ajakirjandus mul kõrvalaine. Ja mitte kõrvaleriala. Siiski-siiski, olen juba niivõrd kiindunud, et kui mult küsida, mida ma õpin, tuleb vastuseks: “Antropoloogia JA ajakirjandus!”
Aine, milles praegugi istun, on ajakirjandus ja ühiskond. Tark mees, kes meid õpetab, keelas kohe pikemalt jagada, mida me siin kuuleme. See on mõistetav, sest teeme intervjuusid enda pereliikmetega küllaltki isiklikel teemadel. Lapsepõlv ja muud valdkonnad, millest pole vaja võõrastel teada.
Aga keelu juba saanud, ei tahagi ma loengus ja moodle’is toimuvat jagada. See on mulle tähtis. Üritan ikka silma peal hoida, et kellegi privaatsust ei reibiks. KUI JUST SU FUCKING EMA MIND ÄRA EI ÜRITA TAPPA :)
Võib öelda, et ma katsun jälgida avalikku huvi. Edasipidi vist siis kõvemini.
Esimene kodutöö oli üliäge. Täpselt õigetes kogustes hirmu, ärevust ja elevust. Sain kümme punkti kümnest ja suure armastuse heli vastu. Salvestan nüüd umbes kõike. Väga põnev!
The Adventurous Pursuit of Happiness 