Musid, ma olen valmis!
Little did I know eile, kui kummalisi natukese nõmeda maitsega marju X-men-i ajal sõin, et see on just see, mis mul vaja on. Kausis oli ploome, alõtšasid jms. Film oli hea. Käed hakkasid ainult natuke sügelema.
Ärkasin väga vara. Valutasin ja sügelesin peaaegu üle keha. Viskasin teki pealt, only to discover, et kellelgi on odav case of nõgestõbi. Lööve oli põlvedel, randmetel, õlgadel, küünarnukkidel, selja peal ja kõhul. Emme määrib mu tsinksalviga kokku ja annab Loratini. Tavaliselt tuleb selline asi ikka siis, kui keegi on nagu:
“Proovi-proovi! See on nii hea mahl!”
“Mis see on?”
“No, proovi lihtsalt!”
“Mmm, tastes like astelpaju. Vabanda mind, kuni ma kuhugi sügelema lähen.”
Antud juhul olin time-out-is enda voodis ja ootasin, et kõik normaliseeruks. Vahtisin täiesti laiali asju, tühja kotti. Rahu on sees. It’s me, come on, ma saan niikuinii hakkama.
Homme Tartu. Ülehomme ja päev pärast seda rebaselaager. Esmaspäevast kool.
Ma olen valmis. Asjad on küll, jah, pakkimata, aga mina olen valmis.
Pakin asju, võiksin olla purjus.
Kus mu vend on? Minu teada peaks ta siin majas elama, aga pole teda paar nädalat näinud. Ega tast midagi kuulnud…
Mul on vaja kokku panna üks kast, mis nädalavahetusel mulle Tartu toimetatakse. Kaktused tuppa tuua. Kott pakkida. Kõlab lihtne, aga see ei ole. Mida ma üldse reaalselt vajama hakkan? Palju riideid tegelt ka kasutan? Mida teised kaasa võtavad? Palju ruumi mul on? Kus ma süüa hoian, kui meil pole külmkappi? Mida ma üldse söön? Kui palju? Mulle meeldiks, kui Udo (o brother where art thou???) oleks siin mu moraalne tugi. Alkoholiga. Sest miski on mind normaalselt pabinasse ajanud. Ja ma tean, et see tuleb lihtsalt vastu pidada, sest Tartus läheb kõik heaks. Ma armastan oma kooli ja eriala lihtsalt liiga palju, et mingi rumal ärevus selle hajutaks.
Hakkan puudust tundma.
Olen hästi hoitud. Reaalselt pole ma puuduse all pidanud kannatama. Kui midagi on VAJA olnud, olen selle ka pikema aruteluta saanud. Meil on ilus suur maja mõnusa maalapiga,
milles/millel leidub absoluutselt kõike kõigeks. Kõik on ilu
ja armastust täis. Väga vaba kasvatus. Kohustused ja vastutus peaaegu puuduvad. Ema teeb süüa, koristab, muretseb riided; isa käib jahis, ehitab,
parandab, korraldab-maksab kõike. Mul on enda tuba, kus ja millega võin teha, mida hing ihaldab. Täpselt minu äranägemise, vajaduste ja soovide järgi.
Viimati, kui küsisin vanematelt, kas keegi võib ööseks siia tulla, soovitasid nad mul filmi ajal mitte nii väikeste asjadega segada. Võisin päevapealt võtta teo…
siis kassi. Joonistan-kirjutan seintele
ja põrandale. Selle käigus loomulikult rääman, palju juhtub.
Värvid jäävad täpselt minu viitsimise järgi järgmist inspiratsiooni ootama. Ja kui issil pea ei lõhu, saab muusikat kuulata niiiii kõvasti.
Magan enda voodis, siis maas. Soovi korral katusel. Kui tahan, poen emme-issi kaissu. Käin alukates ja indiaanipeaehet kandes heinamaal,
korjan lilli. Tantsin ja keksin. Jooksen ja hüppan. Olen mina. Täiesti see, mis ma olen. See ei sega kedagi. Ma olen siin õnnelik ja rahul.
Ühikas on the other hand hakkan olema jumalast out of place, näljane ja piiratud vahenditega. Ehetekarbid ja peeglid, outrageous kostüümid jäävad maha. Mu toas magab 2 võõrast inimest. Mul tuleb riideid kanda. What have I gotten myself into? Ma olen hellitatud. Varem ei uskunud. Nüüd saan vist päris valusalt tunda, kui vatis hoitud olin. Ehk saan padjatäie seda vatti neilt kaasa :)
Kõigest kallim kodu
Hetkel viibin veel kodus. Asetan lauale valmis asju, mis ühikasse kaasa tulevad. Koristan. Jalutan meie niitudel. Paitan kasse. Istun kividel. Libistan sõrmekestega läbi lehtede. Nagu laps jälgin sipelga tegemisi ja roomavaid tigusid. Päike paistab siin hirmus kenalt.
Väga raske on kõige turvalisemast ja kallimast ja kindlamast kohast minna ära elama kuhugi linna. Müra ja valguse keskele. Minu elus on siin päevi, kui ma ei näe hommikust õhtuni ühte autot ka. Kas kellelgi veel on nii? Ja kui mult küsitakse, kas ma ei karda minna keset ööd pimedas läbi metsa mitu kilomeetrit, et koju jõuda, siis vastus on igal juhul “ei”. Ja kui ma inimest usaldan, siis selgitan, et oleks mul valida, kas jalutan linnas või metsas, siis julgem oleksin keset kõrgeid puid ja metsikuid loomi. Mitte inimeste juures. Ja nüüd ma lähen elama ühte tuppa 2 teise inimesega.
Aga pole hullu, Simmo. Esimest korda lähen mujale elama. God knows I’ve lived it up. Igal pool käinud ja kõiksugu asju teinud. Eriti pärast kogu surma ja haiglat. Seega ei kahetse midagi.
Natuke kipitab ikka. Sest kodu on super.
Lovely Sof
Holy roly, me, oh my, you’re the apple of my eye
Girl, I’ve never loved one like you
I know I can’t wait until I get to take her back. I’ll be leaving her home when I leave for school.
Love her to death. She’s the first one I greet whenever I walk through the door. And when I’m home she’s always around minding her own business. She doesn’t need to stay close. She’s free to do anything and she would do just fine anywhere. But she sticks around me. It’s her choice. And I love that.
Kiastoliit ehk ristikivi
Tänan seda ilusat ja suurepärast neiut, kes mulle ta kinkis.
Me oleme temaga nagu sool ja pipar, must ja valge. Võimendame tavalisi asjakesi erilisteks, toome maitse välja.
Viimane lapsehoidmine
Pärast tänast saab pisike K-M
omale uue lapsehoidja. Järgmisest nädalast on keegi neiu, kes õpib lasteaiakasvatajaks. Sest juba järgmine nädal on mul Andrease sünnipäeva vaja tähistada ja Tartu kolida. Ja veel on mul rebaselaager.
Poisiga oli nii naljakas tänaval käia. Memmed andsid õuna ja taadid naersid, et küll mul on temaga raske. K-M keeldus kärusse istumast, sest idiootkasvataja tõstis selle trepi pealt vihma kätte. Mingil põhjusel. Minul tuli last siis käe otsas vedada ja teise käega läbimärga käru juhtida. Jumal aita!kui raske. Noormees leidis kõige suurema porilombi, hüppas kumparitega otse sisse. Obviously jäin mina oma ketsides seda lihtsalt naerdes pealt vaatama. Kukkus plärtsti põlvili. I’m not going in there… Pärast hetke vaikust poiss naeris, tõusis püsti ja jalutas muga edasi. Siis tuligi üks onu seletama, et mul on kindlasti raske temaga. Naeratades on see tegelt kenasti talutav.
My Own Personal TheRapist.
Kuulan Billy Idol-i Sweet 16-i. Mõnusalt kõvasti, kerge bassiga. Mahe ja tšill. Vahepeal pigistan silmad mõrult kinni, meenutan. Meenutan mälupilte Kaunase-ööst. Meenutan, kuidas Johan omale suitsu keeras. Kuidas tuul selle minema viis. Nad ainult naersid. Fucking stoners, noh. Kuidas Romani käsi mulle ümber roomas. Kuidas Adele’i Rolling In The Deep hakkas ja me tantsisima jooksime. Mäletan suudlemist ja viinakokse. Mäletan enda siniseid teksapükse lähenemas. See tähendab, et ma varisesin klubis lihtsalt kokku. Mäletan Romani kätt mu näo vastas. Pühkis murelikult juukseid eest. Mäletan lifti. Ja tänavat. Ütlesin mingis keeles, et me ei saa Johani maha jätta. Aga jätsime. Koduteed ei mäleta peale selle üldse. Pärast seda on mul ainult paar erinevat pilti sellest ööst peas.
- Kuidas ma magama oma voodisse ronisin. Ma jäin vist magama ka.
- Järgmine pilt oli see, et ma ei olnud seal üksi.
- Ma olin nagu mandakas või muu puuvili talle, ta kas kooris
- või hammustas.
- Sõi.
Ta oli päris tugev, pühendunud. Samas, minuga võrreldes ongi kõik tugevad.
- Siis on hetk, kus ta on jumalast paljas.
Aju oli nagu GET THE FUCK OUT!!!. Hoolimata, et olin fairly passed out ja wasted, sain tänu suurepärasele joobele, mis tagab valutuse (aga paneb tundma, et võid iga hetk oma sisikonna välja oksendada), nõtkeks ja kiireks. Kala kombel lipsasin ta haardest minema, pagesin oma õe voodisse ja nüüd polegi mul rääkida lugu date-rape’ist. And that’s a good thing. The best thing. Väga napilt läks sellega. Superpohmakas + kas tänane öö oli päriselt?? piinasid mind küll terve järgmise päeva, aga olin okei endaga. Saan-hakkama-küll-meelestatus. See võidutseb ka nüüd.
Lihtsalt ostke mulle fotokas keegi. Praegu oleks saanud prime porri näha. Also, ma olen nii rõõmus, et mul on selline koht, kus endale ise teraapiat teha. LONG LIVE BLOGGING!
Kodus võiks ikka inimese rahule jätta
Mis on nõmedam, kui inimene, kes ennast ise Sulle külla kutsub? Minu tädi. Ta tuli ise, okei. Kena üllatus. Mõne inimese puhul täiesti talun, vahel isegi naudin. Tema tuli siia ja hakkas minu ema õpetama. Vingub. Kui mu isa lähedal on, siis alati poeb ja flirdib, aga niipea kui issi kuhugi minema kaob, hakkab maha tegema. Ja mul on raske viisakas olla. Huvitav fakt, et ta näeb mu isa alati kas halvas tujus või fairly ülbena. Sest selle mõrra kohalolu muudab meid kõiki. Pants jääb täiesti vait, venna haugub vastu ja on ebaviisakas, emme käitub nagu mahapekstud enesehinnanguga laps, mina kasutan kogu oma energiat, et ennast välja lülitada, vait olla ja eemal püsida ja taluda. Eile pidas ta kõnet, et küll minu isa on munn, sest ta oli emmele öelnud~”kammoon, ma teenin ju raha.” Kuigi ma ei plaaninud õli tulle valada, silmad vist reetsid mu. Vaatas mu poole.
Küsis: “Sulle ei meeldi vist seda kuulda oma isa kohta?”
Olen vait.
Küsib: “Noh, Sinu meelest olen ka negatiivne?”
Vaatan talle nii rahulikult, kui saan, silma. Küsin neutraalse hääletooniga: “Mida Sina endast arvad?”
Läheb närvi ja lärtsub vastu: “Olge kõik rahul, sõidan kohe siit minema, saate sitast lahti!!!”
Saab aru küll, milline sitakott ta on. Enne seda vestlust olime veetnud terve päeva poodides. Tuli üks päev mu juurde ja uuris, mida mul kooliks veel vaja on. Läksime siis kingi ostma. Et tema teeb mulle välja, ta ju nii rikas ja hea ja parem kui minu vanemad ja muu bullshit.
Ma peaksin seda siin selgitama. Emme on alati olnud underdog ja imelik ja teistsugune. Mingi jama juhtub taga alati. Ja tädi on see hästi rikas ja kultuuriline ja tropp, kes asju oma sõrmeotstega tõstab ja hallitusjuustu ja muud jama ostab. Ja siis juhtus see ülimalt ebaaus asi :D Emme sai 6 ideaalset last, kes teda tingimusteta armastavad, ja tädil on ainult 1, kellel on kõigest normaalselt pohhui. Emmel on poisse-tüdrukuid pooleks, tädil üks poeg. Kuidas sellega siis šoppama minna, eks. Siis ta üritab minu või Pantsiga minna. Pants väldib teda esmaklassiliselt, aga mina olen see idioot, kes alati kaasa läheb, kui kutsutakse. Sain Põhjakeskuses 2 tundi meeletuletusi nagu “Ei, see on ümberpööratud nahk, sinule seda ei osta” ja “sinine värv sinule ju ei sobi, EKSJU”
Ta ei ostnud mulle lõpuks ühte asja ka. Ta kasutas mind lihtsalt selleks, et keegi kuulaks teda. Tagasiteel, natuke pärast ülaltoodud vestlust, tahtsin nutta. Ülimalt ärakasutatud tunne. Tuju tegi bittersweetilt naervaks veel aint see, et kahest abuse’ist, mis minuga viimastel päevadel juhtunud on, tegi valu mulle pigem tädi. Mitte üldse R.
Kaotatud ja leitud asjad.
Olen tagasi Eestis. Valmis õhtul rongiga koju minema. Ma lähen väiksema kotiga, kui tulin. Juba siis oli kott pisike, ma ju suur sõber põhimõttele reisikott-peab-olema-nii-kerge/raske-et-sa-ise-jõuad-vedada. Ma lihtsalt lällasin oma vastleitud prantsuse sõpradega Kaunases nii kõvasti, et ma kaotasin paar riideeset ära. Samuti ühe superilusa ja kalli kõrvarõnga.Viimasena kaotasin 2 paari sokke. Mida hoian, jäi napilt alles :D Superfun oli.
Ma tahaksin nii väga jagada, mis juhtus, aga mul ei taha need sõnad sõrmeotstest välja tulla. Üle huulte ka mitte. Lihtsalt nii haige ja imelik. Uu, seda võin öelda küll – ma tantsisin. I danced so hard I’m gonna feel it forever. Praegu sellele mõeldes imestan, et meid välja ei visatud.
See on naljakas, et läksin tripile kaasa, et aeg maha võtta ja soul-searchingut teha. Jõudsin rahusse. Tõeline tranquility. Ja siis! :D Kõik segadus maailmas. Ja nüüd on selline tsau-jumal!-tudeng-siin.-lähme-välja vabadus ja awesomeness. Ma leidsin end sinnamaale, et tunnen, et on täiesti okei eksisteerida, anda endast parim või oluliselt vähem, kuni leian eesmärgi. Just wing it, noh.
Okei, ma lähen nüüd pessu ja Coca-Cola Plazasse korra. Mul jäi see ilus roosa sall sinna neljapäeval, kui Melanhooliat vaatasin. Muidu oleks pohhui – riidetükk ju. Aga vaadake, ta polnud ainult riie. Oli metalli ka. Väike ilus kuldne konnapross. Ja seda ma tahan tagasi.
Kaunas
Pole vist aastaid ennast nii muretuna tundnud.
See tunne
kui keegi, keda usaldad, su odavalt üle laseb. Nagu täiesti lolliks teeb. Ja seda nii edukalt, et ohver ei saa arugi. Arvab, et lihtsalt väikene ebaõnn tuli vahele.
Teab keegi äkki, mis on parim reaktsioon hetkel, kui see tunne kohale jõuab?
Mina pakun välja step-by-step lahenduse kõigele sellele:
- NAERATA. Isegi kui ei tea, mis edasi saab, naerata. See on ainuke asi, mis Sulle ka kõige sitemas olukorras enda otsustada jääb.
- Vali, kas muutud abituks ja õnnetuks ohvriks või sa otsustad võita. Allaandjatele lõppeb tee siin. KAO VÄLJA MU BLOGIST!!! Võitlejad, astuge edasi.
- Naerata jälle. Naerata talle ja tee nägu nagu kõik oleks hästi. Kõik on okei. Et oled juba ammu unustanud. Ei kahtlusta ega tea midagi. Teeskle, et oledki lollike. Jäta mulje, et Sa ei hooliks.
- Oota. Oota, kuni ta vajab Sind. Imelist ja usaldusväärset Sind.
- Move in for the kill.
- SEE TUNNE läheb ära.
Kalal
Mida teha, kui pissihäda tuleb keset järve paadis? Ja inimene, kes otsustab, arvab, et selle väikese probleemi (kui seda üldse nii nimetada) pärast pole vaja kalu ehmatada ja kaldale sõuda.
Mina nüüd tean. Natuke veider – natuke põnev.
Klassipidu
Bloody hell, kui rõõmus ma olen, et kohal käisin. Mul kobe keskaklass küll. Peab lihtsalt ise ka huvi tundma.
Love is… (music and lyrics by Bo Burnham)
i love you like kings love queens
like a gay geneticist loves designer jeans (genes).
i need you like new orleans needs a drought
like hitler’s father needed to learn to pull out
and i want you – yeaaaa – like a lawyer/mathematician wants some kind of proof
and i want you – yeaaaa – like JFK wanted a car with a roof.
because love is taking a dive, then getting really comfortable and peeing in the pool
and love is real life porn minus all the stuff that makes porn cool
and love is a homeless guy searching for treasure in the middle of the rain and finding a bag of gold coins and slowly finding out that theyre all filled with chocolate and even though he’s heartbroken he cant complain cause he was hungry in the first place.
because i love you like dora loves maps like the popes toilet loves holy craps
i need you like a voyeur needs a branch
like boys tossing salad needs a little bit of neverland ranch
and i want you like all the gothic kids that look exactly the same never want to conform
and i want you like anne frank wanted
nobody to read her fucking diary…cause a diary’s a collection of secret things that no one is suppose to read thats the whole point of a diary. millions of people have breached this little girls privacy after she was chased by nazis kick her while she’s down.
and if we met in 10000bc i was your caveman and youz my cavelady
if we got hot we’d start rubbing
if we got hungry we’d go clubbing
theres wooly mammoths but i will protect us
you’re making me devolve to a homo-erectus
and if we met in 1780
i was a white southern aristocratic plantation owner and you were my dark-skinned servant lady
slave…
whenever i could get away from the misses
i’ll go to your shed and then i’ll steal you kisses
but let’s be serious i’d still work you full time as a slave
theres a difference between romantic language and a complete disregard for socio-economic trends.
and if we met in 1941
i was a nazi and youz a gypsy on teh run…..thats a little redundant
that…probably wouldnt’ve worked out.
cause love is your favorite food for every breakfest, lunch and dinner
and love is the holocaust except you dont die quick adn you dont get thinner
and love is being the owner of the company that makes rape whistles and even though you started the company with good intentions trying to reduce the rate of rape, now you dont want to reduce them at all cause if the rape rate declines youll see an equal decline in whistle sales….
without rapists whos gonna buy your whistles
love is all about whistles…
Teeb südame nii soojaks
Poisid ja tüdrukud, ma käisin Tartus! Milleks? Ühikas vaja üle vaadata ja leping teha. HJUNT ütles kunagi imearmsa lause:
“Süda Tartust tulles veel soe”
Mul ka. No nii soe.
Long story short: ma olen superarmunud kooli ja linna ja oma 6. korruse ühikatuppa.
Sofi
Mainisin kunagi, et meie juurde siia metsa toodi üks kassipoeg, et teda enam ei oleks. Võtsin ja päästsin ta elu. Elab rõõmsalt mu toas ja on ilus. Mina teen talle pähe musi ja Soff paneb oma käpa mu nina peale. Armastan teda väga.
Ühel päeval päästis tema mind ka. Üks tüdruk võttis ta kätte, vahtis teda. Siis vaatas minu poole ja ütles naerdes:
“Mina oleksin küll merekooli saatnud. Mulle ei meeldi ta värv üldse!”
Feikisin terve öö, et olen ikka tore pal, aga kui kodu juures autost välja sain, olin nagu YOU AINT NEVER GONNA SEE ME. See tüdruk tundis nimelt muret, et Tartusse lähen ja mitte Tallinna. Et jään kaugeks ja meie sõprus hääbub. Aga muretseda pole vaja. Ole täitsa mureta! Minul on näiteks rahaga nii. Mida ma muretsen asja pärast, mida mul ei olegi, eks?
Me oleme Sofiga mõlemad ööloomad. Voodisse kobime umbes kahe ajal. Mul on oma suure akna ees valge sääsevõrk. Kui öösel toas tuli põleb, tuleb sinna taha igasugu putukaid ja muud lendavat modru. Mu pisike jahimees ronib siis mööda võrku ja üritab neid kätte saada. Vaablased meeldivad talle eriti. Kui neid on, siis lähen talle appi. Löön nipsuga vaablase oimetuks, võtan pintsettidega nad aknalaualt üle ja teise käega haaran kulmupintsetid, et tõmmata vaablaselt küljest nõel. Sofi ju paneb ta suhu omale, nii pisike kass võib surma äkki saada :S Ööliblikad meeldivad talle ka. Need õnneks ohutumad.
Arvan, et on tehtud piisav eeltöö näitamaks, kui väga ma seda kassi armastan ja kui kallis ta mulle on.
Lugesin ühte väga head ja põnevat postitust. Kaasahaaravat. Miks see mulle kaasahaarav oli? Lugege läbi, ma selgitan.
Kui ma üks päev võrgu eest ära jätsin, tahtis Sofi omale üht head maitsvat vaablast püüda. Püüdis ka. Aga mind ju polnud ja pisikene sai nõelata. Kes meist ühe korraliku vaablase käest nõelata on saanud, teab, kui jumalast valus see on, kuidas see sügeleb, kui kuum ja piinav see on. Kui koju jõudsin ja sellest kuulsin, läksin nagu autopiloodile.
“Kus ta on?”
“Ma ei tea. Kadus ära pärast seda.”
Otsin hirmunult Soffi. Pähe tulevad pildid, kuidas ta mu kätel veniv ja elutu on. Pean ta leidma. Lõpuks seisan keset õue. Vaatan üles enda akna poole, seal seisab Pants ja minu kass.
“Ta on siin!”
Nägu oli paistes nagu motherfucker, aga elus veel. Ja sellest mulle piisab.
PS. Ma näitaks pilti ka, ta on kõige ilusamat värvi maailmas. Ta on nagu Flame and Shadow Lord of the Rings’ist. Ta on must ja oranž ja beežikasroosa. Üks esikäpp on süsimust, kust tulevad välja valged küünised; teine malbe ja roosakas. Ta on täiuslik. Aga teda on raske pildile saada :S Selliselt, et siis näha oleks, milline ta on. Peaksin temaga sõbrapildi tegema, sest tal on nägu must ja silmad hästi heledad, ma näost laipvalge ja silmad mustad.
Suguvõsa kokkutulek @ Aruküla
Keegi otsustas, et mina lähen ema ja venna ja tädi ja ta perega suguvõsa kokkutulekule Arukülla. Olgu.
Meid võetakse Aruküla mõisa uksel ilusti vastu, tutvustatakse ja selgitatakse sugupuud. Vahime ja kuulame. Tädi küsib ühele ebatavalise kujuga harule selgitust.
Yea, that’s some great incest. Kes ei saa sellistest skeemidest aru, siis vaadake seal üleval hästi paljute kiirtega kasti/inimest Tõnis. See täkk skooris nii Alina kui Annaga. Ja sai nendega palju lapsi. Vastavalt 8 ja 7. Peaks vist mainima, et Alina ja Anna olid õed, kelle isa oli Jaak. Siin läheb asi veel kihvtimaks. Märgake, kuidas pildi paremas alumises nurgas on Ann. Ta on ühel oksal Jaaguga. See tähendab, et nad on õde ja vend. Mis teeb Tõnisest Anna ja Alina nõbu. Mina, muide, kuulun ühte teise harusse. Just mentioning :)
Astume mõisa sisse. Juhatatakse läbi saali järgmisesse saali.
Laudade peal on kaustu ja lehti. Palutakse nii palju nimesid ja kuupäevi lisada, kui teame.
Muidugi on vaja kolada ja sisse minna igast lukustamata uksest. Liikuda mööda treppe
ja pimedaid koridore. Tuiame õues
ja suhtleme inimestega. Tuleb välja, et imeline Margarita Voites on mu sugulane. Kallistab kohe ja räägib mu onust. Kes oli ka ooperilaulja. Kui sees esinemised läbi saavad, algab piknik.
Tutvun ürituse eestvedajaga lähemalt. Tartlane. Kui kuuleb, et sain kooli, kus tema 40 aastat õpetaja oli, ütleb, et konkurents oli väga tugev olnud. Olin nagu: “Ja ma sain tasuta kohale.” Rääkis, et TÜ-s on teooria väga tugev. Aga meil on lisaks palju praktikat. Armastan oma kooli. Küsis, kus elama hakkan. Rääkisin plaanist neljapäeval ühikat vaatama minna. Ütles, et kui mul sellega mingeid probleeme peaks tulema, võtaksin temaga ühendust. Usun, et kõik läheb ilusti, aga kindlustunne, et keegi mõjuvõimas on valmis minu eest kostma… ilus.
Keegi surub mulle kätte suure sildi, kus on peal kirjas “Mihkel”. Mihkel? Okei :P
Ütleme nii, et kui ma peegli ees naersin ja sildiga aelesin, ei olnud ma teadlik, et see anti mu kätte tähistamaks mu vana-vana-vana-vana-vanaisa Mihklit. Et kui me grupipildiks kokku saame, siis on kohe näha, kelle harust pärineme. Natuke vale, natuke armas.
All in all, väga põnev päev. Üks kutt nägi välja täpselt nagu Bill Gates. No mis sa kostad :D
The Adventurous Pursuit of Happiness 