Registreerimistalgud
Viimastest ajuäpardustest hoolimata pole alla andnud – registreerisin just umbes tund end tulevatele eksamitele. Üldse viisin end superkurssi koolis toimuvaga. Tegin tabeli, kus on välja toodud kõik ained ja mis täpselt veel vaja teha on.
Mul on vaja lõpetada 9 ainet.
- Filmikunsti ajalugu. Käia veel 3 loengus ja kirjutada 4leheküljeline essee mingi lavastaja või suuna kohta.
- Uurimisteemasid antropoloogiateadustes II. 1-2 loengut jäänud. Lõpetame kursuse esseega. Teema omal valikul.
- Sotsiaal- ja kultuurantropoloogia teooria II. Jäänud on 1 loeng ja 1 seminar. Järgmise kuu keskpaigas saan ümbrikueksamina sooritada tegemata jäänud vaheeksami. Viimast eksamiaega pole veel teada.
- Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Sellega on probleem. Nagu kunagi mainisin. Pole saanud vastust, mis must saab. Ühele seminarile olen nüüd registreeritud, aga 1 jääb ikka puudu. Eksam toimub järgmise kuu lõpus. Peab läbi töötama SITAKS materjali ja vaatama SITAKS videoloenguid.
- Sissejuhatus kultuurisemiootikasse. 2 aega on veel tunniplaanis. Ei tea, millal on eksam ja kuidas täpselt välja näeb.
- Vene keel B1.1. See on ainsana võlg. Oleksin pidanud jõudma/suutma selle ära teha eelmise semestri lõpus või jooksva alguses. Pole ilgelt kaua õppejõuga rääkinud. Kuigi kooli peal naeratab mulle. Kas ma võin lihtsalt välja ilmuda ja öelda, et yo, dog, let’s get it on, kuigi see oli eelmise semestri asi? Kuidas need asjad käivad???
- Sotsiaalpsühholoogia. Juuni alguses eksam. Loengud on ammu läbi.
- Etoloogia. Loengud samuti läbi. Eksam toimub mai lõpu poole. Suuliselt ja individuaalselt. Koostada tuleb referaat ühe loomaliigi kohta ja siis sellest rääkida.
- Sissejuhatus sotsioloogiasse. Loengud otsas. Järgmise kuu keskel kirjalik valikvastustega eksam.
Veel üks viimane kodumaun enne kontaktõppe algust
Panin tunniplaani kokku. Probleemide vältimiseks valisin sellise taktika, et registreerisin ainult nendele kursustele, mille aega oli kuskilt võimalik leida. Kui oli aine, mis nagu oleks pidanud ka kevadel mängima hakkama, aga tunniplaanist kuidagi leida ei andnud, siis hoidsin tast eemale. Sain sedasi täiesti korraliku kamba kursuseid. Kena klapi ja koormusega. Kokku 31 EAP-d. Aastas tuleb siis 59. Tahan ikka nominaalajaga ära lõpetada. Plaanid näevad ette :)
Hinnetega on veel väike võlg.
Tundub, et see pole kuigi hull, aga tahan selle VÕIMALIKULT kiiresti kaelast saada, et toetuste taotlemine produktiivsem oleks. Paar päeva tagasi mu läpakajuhe suitses ja veel paar päeva enne seda hakkas Läbukaamera nagisema töötamise asemel. Nojah, ja äärmiselt kole on olla nii innukas kaan enda isa ja õe küljes.
Olen kodus. Maunin millegipärast ja ignoreerin kutseid põnevatele üritustele nagu lumes mängimine ja perega hängimine. Tulin Tallinnast
ära, sest emal oli 23.-l sünnipäev ja mu kass oli nädalakese kadunud olnud. Tõmba nüüd oma rõõmu vähemaks, issi leidis kassikese juhuslikult üles ja tõi koju. See oli kõigest tund aega enne minu koju saabumist :)
Siin
proovin vene keelt tuupida. Aga see on täiesti viljatu katse. Sest maaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa vih-kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan se-daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
Nüüd on kevadsemester
Eile lõppes sügissemester. Mu hinded on päris normaalsed. Mitte väga head, aga paremad kui “eksmatrikuleeritud”. E, C, A, A. Üks eksamihinne pole veel teada ja vene keeles on vaja vastata kursusesõnad (~300 sõna) ja tõlkida 20 lehekülge erialast teksti + teada 50 erialast sõna sellest tekstist peast. Siis on sügissemestriga ühel pool.
Vene keelega läks huvitavalt. Sibasin neljapäeval kohale.
Õppejõud jagas töid. Minu poolikut дательный падеж’i kontrolltööd temaga polnud. Palus tunni aja pärast tagasi tulla: selleks ajaks otsib/prindib uue. Ilmusin välja. Ta ütles mulle, et minu poolikust kontrolltööst piisas, et saada arvestatud. Whhhhaaaaaaaaaaaaaaaaaaat? Kas ma olen märkamatult vene keele savantiks muutunud? Poolikust tööst piisas! MIDA.
Erialase tekstiga läks sama normaalselt. Mul oli raamat juba valitud. Religioon peaks nagu sinna sisse mahtuma. Raamatu pealkiri oli Miks ikoonid nutavad? Õppejõud sõnastas raamatu sobimatust sõnadega “kirikupropaganda suvaliselt autorilt”. Mu raamat ei sobinud. Ütles, et tema meelest on antropoloogia kultuuriajalugu. Vaatab mulle hetkeks küsivalt otsa. Ma vastan ainult: “Jah.” Järgneb kerge oh-dear-god-why, sest ta ütleb, et religiooniteema on supervale ja ma peaks võtma teose helilooja või kunstniku elust. Samas, kas mulle tõesti loeb, mida venekeelset ma omale ajju reibin? :)
Küsisin talt veel, kas see on normaalne, et semester saab läbi ja mul on asju vastata. Pilgust on näha, et ma olen ta meelest sips kohtlane. Ütleb, et ma tuleks lihtsalt konsultatsiooniaegadel ja kõik on korras. BIEN!
Täna algas eelnädal. Saab hakata õpingukava määrama. ÕIS muidugi ei võta mind vastu tagasisidetki kirjutama, millegi määramisest pole mõtet veel rääkidagi. Kuigi olen superpõnevil.
Leidsin, et suitsetan liiga palju. Kui isu tuleb, katsun selle asemel pilte teha. Et mu käed oleksid tegevuses. Kole ja paha harjumus. Mõnikord öösel ärkan selle peale, et hingata on raske ja vastik. Nagu kopsud oleksid kokku kleepunud. Seda on harva ja läheb kiirelt üle, aga see on piisavalt rõve, et ma seda enam ei tahaks. Treppidest käin nagu astmahaige vanur. Suitsetamisel oli minu jaoks mingi ilu- või vabadusefaktor alati, aga see on ka kadumas. Tundub mõttetu. Kui vene keele pärast stressasin, tegin mitu-mitu suitsu päevas. Kui õhtu kaissu jõudsin, lõhkus pea nii kõvasti, et Eero jootis mulle Coldrex MaxGrip C-d sisse, et olla üldse saaksin. Õnneks vajusingi ära magama. Ütlesin, et ah-jah, eks pingelangus vms, aga for sure oli see suitsetamisest. Tuleb vist nulltolerants luua. Pühapäevasuitsetajast ahelsuitsetajaks saab märkamatult. Siis, kui iga suitsu eest täppkleepse hakkad märkmikku suruma, jõuab alles kohale, mis ja kui palju tegelt teed.
Hea uudis viimase lõigu juures on see, et mul on nüüd hästi palju suvalisi pilte postitada mõnele Heale Lugejale, kelle keskendumisvõime ei ole nii pühendumisaldis minu blogi suhtes kui tema ise :)
Selle suitsetamise dislike’iga on see asi ka, et huvi on tekkinud eluspüsimise vastu. Mulle meeldib elus olla ja pähe on tekkinud asjad, mida ootan veel sellest elust. Olen ettevaatlikuks muutunud. Panen ühikatuppa astudes ukse kohe lukku, et keegi mind seal rahulikult ära killida ei saaks ja käin riides nagu kodutu, et mind röövima ei tuldaks. Tugev isu on olla elus. Tervelt, õnnelikult ja suuremate muredeta :)
Veel vene keelt
Sain teada, et neljapäeval on mul võimalus vene keelt vastata. 2tunnine auguke. Kõik eelmainitu läheb asjaolude alla, mis suudavad mind värisema panna, sest
- neljapäev on mingi kohe
- 2 tundi läheb mul juba selleks, et 3. käände KT valmis kirjutada
Küsisin Pantsessilt, mis saab, kui ma ei jõua enne uut semestrit vene keelega valmis. Ta oli ülilebo ja rääkis, et normaalse hulka kuuluks, kui seda järgmine aasta veel teeks. Alr ka peaaegu naeris selle peale, kui ma muretsesin. Sest siin koolis on nii paindlikum kõik.
Olen väheke maha rahunenud ja katsun seda teha lihtsalt nii hästi, kui suudan. Homme päeval on emal vaba päev, reibime koos veel vene keelt mulle ajju. Õhtul sõidan Tallinna :)
Neljapäeval tõusen vara, sõidan kooli ja kordan kuni õppejõud vastu võtab. Katsun enne mitte oksendada. Erinevalt siis eelmisest korrast, kui vene keelde minna oli vaja.
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
Homme on vene keele eksam
Vist. Eksam on suuline, seega kõik korraga teha ei saa. Mingi järjekord või jaotus eksisteerib. Ma ei tea aint milline.
B1.1 eksam katab järgmisi teemasid:
- Eesti+linnad
- Venemaa+linnad
- tutvumine
- kirjeldamine
- perekond
Sain asjast nii aru, et saad ühe teema ja pead sellest rääkima.
Mul on üks KT ka vaja vene keeles teha. Ainuke asi, milles siiani feilinud olen. õppisin kõnealuseks kontrolltööks ainult käändega seostuvaid asju, mitte suvalist sõnavara, mis ta meile mingi aeg andis. Tõlkelaused ei tahtnud kontrolltööd tehes välja tulla.
Peaksin täna tuupima. Seega koristasin toa ära. Pesin pesu, pesin nõud. Pildistasin kõike.
Tegin riidekapi korda, pühkisin riiulitelt ja aknalaualt tolmu. Panin kotti juba asju, mis vaja koju ära viia. Ühesõnaga.
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
Viimase aja alateadvuselained
Unenäod on ikka ühed imelikud asjad. Üks öö ärkan selle peale, et Eero küsib, ega ma haiget ei saanud. Sest ta nägi unes, et võitles madudega ja talle tundus, et ma võisin ta käest võib olla natuke peaga näksi saada. No idea. Samal ööl nägin mina unes, et rääkisin Pantsiga kodumetsas juttu. Seisime teineteisest eemal. Märkasin võsarägastikus inimese koljut. Kuuliauguga otsaees. Lükkasin seda jalaga väheke peitu, et Pants seda ei näeks. Kõndisin ta juurde ja me läksime sealt edasi rohkem metsa sisse. Näen järgmist kolpa. Milles on veel kirves sees. Seda ei anna kuidagi varjata. Saan aru, et Pants kohe-kohe näeb ka seda. Kõik jäi aeglasemaks. Ootasin, mis saab. Aga Pants katkestas vaikuse rõõmsa “Ohhoo, issi lõi pastorile ju ka kirve pähe.” WTF.
Täna nägin unes igasuguseid asju. Nägin üllatuslikult Aironit unes. Sest mulle ükspäev tundus, et nägin teda trammi peale minemas. Veel nägin täna, et üritasin netis niisama luuserdada, aga mu arvutiga oli midagi sellist juhtunud, et kõik tähed olid kirillitsas ja kõik oli lihtsalt venekeelne. Läksin ülidepressiooni ära ja nutsin. Seda unes siis. Viimane asjaolu tuligi sellega alles meelde, kui ma praegu vene keele jälle välja võtsin. Emotsionaalne seisund ühildus piisavalt, et taastada mälestus.
Öölohesünnimärgiga tüdruk
Ma olen sünnipäraselt öökull. Pole minu asi päevaks üles ärgata. Vastik, paha ja ahistav. Või ma täpsustan: olen öölohe. Sest ega ma nii hirmus tark ja produktiivne öösel siis ka ole. Aga pigem eksisteeriksin öösel.
Sain semiootika hinde teada. Ilmus ÕISi. Vahtisin seda. Polnud enne sellist tähte hindena näinudki. Ei saanud kohe aru, kui kaugel see A-dest ja B-dest on. Liikusin väsinud pilguga “korras?” lahtri juurde. All oli kirjas “jah”. Ei-no-jaa-davaii-siis ja jätkasin varahommikust seminariteksti ajjureipimist. Fun times. Kui õppejõud septembris ütlesid, et koolis antropoloogid ainult loevadki, siis nende naer jättis mulje, et see on nali. Aga ei, kindlasti polnud nali.
Midagi Tartu oskab õpetada küll. Peale valetamise, enesevihkamise ja halbade kommete, I mean. Et hinded olgu korras. Ja “korras” all pean silmas, et kui on olemas lahter “korras?”, siis selle all oleks alati “jah”. Mis hinde eksami eest täpselt said, pole nii kohutavalt tähtis. Pigem “korras” kui ultimaatum A-või-mitte-midagi. Nii ei visata välja :D (Y)
Mul tuleb töökam olla. Vene keel hingab kuklasse. Kuum lehkav hingeõhuaur. Jääb nagu kondens või higi mu peale. Sodi ja karvu nahale kleepima. Ajab sügelema. Ega’s midagi – detsembris saab traatharjaga maha kraabitud. Senikaua aga on sitaks ebamugav ja rõve kõik. The End.
Ja i russki jasõkk
Homme on KT vene keeles. Küsib esimest ja viimast käänet, laseb tõlkida, ühildada ja küsimusi moodustada.
Lappasin läbi oma üldse kunagi omandatud vene keele materjalid, et leida vähegi abi. Leidsin pere, Eesti ja vaba aja teemadel lehti ja 4,5 käänetetabelit. Seega score! Muidugi oli kaustade vahel ka palju huvitavaid mälestusi :)
Siia veel üks wise ja ettenägelik quote Saarenilt:
“Ega see lõpp ole. See on alles algus.”
Tsitaadid
Ellu: “Üks sõber helistas Sulle kogu aeg ju…?”
Aavo (naerab mu ignorantsuse üle): “Mul ei ole sõpru olnudki!”
Mihhail: “Kelle vannet annavad arstid siiani? Annavad, aga ei täida.”
Kristjan: “Sellega on hea verd pühkida, kui mendid mind löövad. Ainult selle pärast võtan.”
Ellu: “Mis jõid siis?”
Triin: “Viina.”
Elerin: “Sa paned eriti hästi tähele, kuidas tööle minna.”
Ellu: “Kuidas ma lähen niimoodi ujuma? Vaata, millised mu jalad on!”
Aavo: “Keegi ei näe seda, kui sa nii sopases vees ujud.”
Mihhail: “Palun mitte günekoloogilistesse detailidesse langeda.”
Kristjan: “Kus Eero on? Ma tahaks teda täiega näha. Ma ei tahaks homo olla…”
Taavet: “Vahepeal ma tunnen küll, et ma viljelen orjust.”
Eero: “Ma pean Sust mõni päev pilti tegema.”
Ellu: “Mhmh.”
Eero: “Ilma riieteta.”
Ellu: “Mhmh.”
Pants: “Sa räägid hästi kõvasti.”
Tudeng vene keeles: “Kak eta “jalad”?”
Polina: “Ehk ongi õige sõber ja ütlebki: “Kuule, see on kräpp!””
Kristjan: “Ma pidin päris tugevalt end tagasi hoidma, et teda mitte katsuda.”
Toakaaslase õde: “Kes isa on?”
*vaikus*
Toakaaslane: “Ma loodan, et ta ise teab…”
Mihhail: “Linnud ei saanud aru, et tegemist on semioosiga.”
Aavo: “I’m so swaggy.”
Udo: “Ma ei näinudki Eerot. Ma nägin ainult, et ta on lühem ja lonkas täiega.”
Elerin: “Ma olen viimasel ajal nii palju muutunud, et ma ei teagi, mis lahe on.”
Koolera epideemia ja sõda vene keeles
Panin uue päise. Sümboliseerib mu maailmataju hetkel. Venekeelne haigus ja sõda, jooned üles-alla.
Täna isegi jõudsin vene keelde. Silmad põlesid ärkamisvihast ja keha sooritas vaid kangeid ja/või äkilisi zombiliigutusi. Erilist sitta omale kaela ei ole tõmmanud, aga ma oleks raudselt vähe teadlikum, kui poleks nii tihti vene keelde roomamise asemel rõõmsalt põõnanud. Või veel rõõmsamini noormeest käperdanud. Need on kaks asja, millest on mul hommikul vara natuke raske hoiduda. Vabandage, “peaaegu võimatu” ma tahtsin öelda.
Meil on vene keel iga nädal teisipäev ja kolmapäev. Üle nädala on ka reedel. Algab iga kord 10:15.
Nad on seal juba ühe kontrolltöö teinud. Seda sai täna järgi teha. Eee, ei, ma praegu ei saa. Polnud kuigi kindel, mille peale see täpsemalt oli. Küsisin. Nagu eilesündinud idioot. Viimase käände peab eriti selgeks tegema. Mingit tõlkimist, ühildamist ja küsimuste moodustamist pidi seal veel olema. 31. oktoobril on ka aeg seda teha. Siis.
Natuke rääkis tulevasest eksamist ka. Suuline. Räägime kas endast, perest või Eestist, kirjeldame kedagi füüsiliselt või vaimselt. Aga selle eksamini on veel aega. Ja neid teemasid pole me veel lõpuni läbi teinud ka.
Vene keel on nii ilus ja põnev ja ma tahan seda osata. Aga. Nagu kahetseksin, et selle üldse omale vaevaks kaela võtsin.
I love waking up
Koolis
on põnev. Juba on igasugu asju vaja teha. Nt vene keele õppimist võetakse väga tõsiselt. Ja tõsise all ei pea silmas, et õpetaja lähedal ei julge eesti keeles hingatagi, vaid sõbralikult asjalikud oleme. Olengi nüüd 2 õhtut lehti ja lehti harjutusi teinud. B1.1 tase. Tundub, et sinna on kohale tulnud inimesed, kes oskavad juba täiesti vabalt rääkida, mis tagab mulle idiootpede tunde. Sest kõik on paremad. Kuigi mina peaksin olema õiges kohas. Sest ma ei oska veel, aga neil on juba lebo. See pole õppimine.
Teine asi, mis juba kuklasse hingab, on esitlus ühe Marxi teksti kohta. Umbes 30 lehekülge läbi töötada ja ette kanda. Pole alustanud. Homme on seminar. Loodan, et väga öösse ei sõida selle tegemisega. Poen ju ikka ööseks noormehe kaissu – ühikas on kõige mõttetum asi, mille eest kunagi maksnud olen. Eile arvasin, et 15 euri 3 filmirulli eest on kõige rumalam tehing, millega olen nõustunud, aga nüüd ühikale mõeldes… Ei. Postkasti tuli isegi kiri, kus paluti, et annaksime teada, kui kaua meie tubadega juba läinud on, et ühikas saaks normaalse kaebuse ehitajate kohta esitada. Aga mul on küllaltki suva. Tahan juba pessa elama minna. God knows, et ma pole hommikuinimene, aga need viimased ~2 nädalat… I love waking up.
Next to him.
Reedel on rebastemöllud + kutsuti kooki sööma ka. Rebase asju sain Tartus teha küll. Praegu kipun arvama, et lähme parem sööme kooki ja hängime sõpradega. Koju see nädalavahetus ei jõua, aga järgmine kindlasti. Mantlit igatsen ja viiviseketsid said otsa.
Vansid on mul veel olemas, aga vähe aastaajakohasemalt võiks riietuma hakata ikkagi. Ja ega ma siis varja – tahan oma pereliikmeid kallistada.
Vene keele valik
Aine, mida ma kartsin olevat hardcore eriala vene keel, kujunes väga lõbusaks ja lihtsaks. Tähed, traditsioonilised kui-vana-ma-olen ja kus-sündisin, kehaosad. Muidugi valin selle. Vene keel on awesome.
The Adventurous Pursuit of Happiness 