Achievement unlocked: isadepäev
Räägin välja (vaene igava eluga mees mul), et ta saab hästi praktilise ja ebapraktilise kingituse. ISADEPÄEVAKS.
“Ma ei ole mingi isa veel!”
“Kuidas ma siis mingit last kogu aeg tunnen…”
Lepib. Pakub siis, et ma kingin talle viina. Natuke pettunud, et ta peaaegu kümnesse pani, naeran, nagu ta oleks mingi meeletu nalja teinud. Viskit tahan osta pisikesse karahvini, mille kork on ühtlasi pits. Karahvini mahub umbes 250ml. See on ilusasti valmis-ootamas kodus. Jim Beami vms, mis Bastardile meeldiks, tuleb ainult sebida. Kuskil vedeleb natuke musta värvi õhukest pakkepaberit, tõmbaksin selle ümber. Ja kaardi peaks kirjutama. Mul on hea valik postkaarte, mida lapates leidsin korralikud kandidaadid.
Esiteks: roosa ja sinisega “Õnnitleme!”
Mulle meeldib see ja hiiglasliku tõenäosusega selle kingingi. Tundub ideaalne võimalus kasutada just sellise värvilahendusega kaarti.
Teiseks: 3 näljast linnupoega.
Kihvt, aga las see jääb tulevikuks. Loodan mingi hetk just sellise pesatäiega olla. Siis vaatame edasi.
Kolmandaks: natuke hüpnotiseeritud pilguga ema imetlemas oma beebit.
Sobiks ka paremini tulevikku. Kui beebi on olemas. Kuigi ma ilmselt vahin oma kõhupunni (mis oleks nagu tänase ööga kaks korda suurem kui eile) täpselt sellise pilguga vahepeal.
Siis leidsin ideaalse kaardi säherduseks isadepäevaks, kui lahendame (nagu vaid pooltäis ämbriga vanamutid majatulekahjut) oma lapse/laste (vara?)teismeeategemisi:
Peaksin kaarti ainult täiendama kahe jutumulliga:
- “Two in the pink, one in the stink,” ütleb järglane.
- Ema jutumulli sisse piisab lühendist “WTF” või küsimus “miks ta selline on?”
Viimasena jäi ette ülimeeldiva värvilahendusega kaart, loodud kellegi 12aastase joonistuse järgi.
Selliseks ~ruuduks lõigata ja musta kinkepaberi juurde panna… Perfektne. Siiiiiiski. See roosa ja sinine “Õnnitleme!” paistab antud olukorras sobilikum. Sest juba ~nädala pärast võib selguda, kas minu kõhtu paisutab poiss või tüdruk. Ja siis on mõlema sooga seostuvate värvidega kaart natuke kasutu.
(Kirjutatud isadepäevale eelnenud kolmapäeval)
***
Isadepäeval jäädi rahule :)
KUMUskäik ja mõttemõlgutused
Mind huvitas minimaalselt tegelikult, mis seal üles praegu on seatud. Suures saalis oli natuke põnev isegi. Luukered ja tihedad-kohevad metsad. Meeldiv. Nautisin seltskonda.
Lapsed leidsid nurga, kus joonistada.
Nad said seal trükimasinat näppida.
Hakkasin mõlgutama mõtteid, et äkki kingiks edasi vanaisa kingitud trükimasina. See selline pigem väiksem nagu pildil. Hele sinakasroheline. Või rohekassinine. Väga vahepeal. Ja ma pole seda aastaid kasutanud. Osa minust ütleb muidugi, et jäta alles, sest vanaisalt saadud ja kummalistes oludes hea praktiline asi, aga teisalt mäletan, kui põnev ja äge oli just väiksena trükimasinat muudkui väntsutada. Ja nendel lastel oleks ka. Minu omi niikuinii silmapiiril pole, andku õe omad siis minna. You snooze you lose ja värki.
Mõmmiga kingitus
Pakkisin homseks kingituse ära,
aga mulle tuli nii äge külaline, et rebisin paberi ümbert ja näitasin talle, kui kihvti kingi enda õelapsele koos Bastardiga sebisin. Tagasi pakkima noh.
Mipsukese sünnipäev!
Kingitus, mille jupi aja eest pakkisin juba,
oli mõeldud Mipsule – mu õe tragile (ja nüüd neljaaastasele) tütrele. Täna andsin selle üle. Niipea, kui ta sellest kenasti kinni hoidis ja mina oma käed lahti lasin, tegi ta koomilist pingutavat nägu ja potsatas oma pidulikus ämblikuteemalises kleidis pepuli esikuvaibale ja tunnistas, et on jah hästi raske.
Sinise tapeedi ja roosa lindi sees varjul oli suur entsüklopeedia. Mitte mingi titekas, mida muidu võiks lapsele kinkida. Mäletan lihtsalt enda lapsepõlvest, kui äge oli kõiki atlaseid ja entsüklopeediad sirvida. Mis siis, et sealt veel lugeda ei osanud. Niisiis tahtsin talle ka seda elamust ja mälestust pakkuda. See konkreetne raamat oli igavesti paks ja selgitas kõiksugu teemasid, paksult-paksult illustreeritud. Minu lapsepõlve omades nii palju teemasid küll polnud. Taevakaarte jms.
Minu juures ta seda veel ei avanud, seega loodan nüüd tagantjärgi, et talle meeldib ja uurimine palju rõõmu toob.
Jõulukingitus 2015: digitaalne mikroskoop
Jõululaupäeval, kui metsas oma suure-suure perelahmaka keskel kingitusi jagasime, esitasin järgneva luuletuse:
Päkapikk, tere-tere!
Näed, Sind ootas kogu pere!
Mina ikka kõige rohkem –
eks ka kink mul kõige uhkem
Siinkohal hakkasid kõik naerma, kuna minu kingitus oli valge kokkumurtud paber, kuldse paelaga suletud. Viimast kaht rida –
Luuletus vaid üsna nadi,
aga nõnda lumegagi
– ei kuulnud läbi naeru vist keegi. Väga lõbus oli :)
Paberitükil oli sõnum päkapikult. Küllap oli mu õel palunud selle kirja panna, sest käekiri on südantsoojendavalt tuttav ;)
Päkapikk andis teada, et see on alles algus ja minusugune hea tüdruk saab oma kingituse sussi sisse. Mingi hetk. Hakkasin tublilt ootama.
Täna hommikul saabus emme õe juurest. Minu kingitus ühes. Noh, päkapikud viisid muidugi sinna kingituse – mul tänavu ainult seal suss aknalaual olnud. Mips pani.
Sain täpselt selle, mida soovisin. Isegi parema tegelikult. Soovisin USB mikroskoopi, millel oleks vähemalt 500kordne suurenendus. Sain kuni 1000kordse suurendusega.
Tarkvara läpakasse sebitud, sõitsin mikroskoobiga suht üle kogu keha. Siis üle Bastardi sõrmede ja varvaste. Natuke äge, natuke rõve. Anton van Leeuwenhoeki austamiseks vaatasin oma riiete kiude ka.
The Gift (yea right)
Jooga erinevad harud kõik laulavad ühest suust, et MIND ei ole olemas ja mingit EGO pole. On ainult ÜKS.
Istuksin nagu teki sees kahe kompotte täis riiuli taga. Keldris. Mis on trepi all. Nii valgustamata olen nüüd. Nüüd, kui ma olen natuke elanud.
Kuidas ma üldse elus olen? Muudkui annan ja annan ja siis loodan, et kõik inimesed maailmas on siirast huvist lugenud Maussi Kingitust ja viljelevad räigelt retsiprooksust?
Puhkuseplaanid
Enne täielikku vabadust tuleb sooritada arengupsühholoogia arvestus ja esitada taastusravi alustes referaat ja presekas teemal motor relearning program. Kuskil nende kahe vahel tutvun uue kooli printimisvõimalustega: vaheajal tahan palju tööd tehtud saada ja paberi pealt kõige mõnusam õppida. Saab väänata ja sodida, lõigata ja kleepida. Raamatukogu pean ka üle vaatama. Mul on alati suured viiviseprobleemid :D
Kui kool läbi, pakin asjad, mida koju saata tahan. Ehk vend võtab kaasa :) Õhtul Püssi kursuse jõulupeole. Edasi Retrole Illukasse. 22. on avatud ettepanekutele kuni 11-ni õhtul :) Siis on kallis Teises Maailmas jõulupidu. 23. panen posti ühe kirja ja saan normaliseeruda kolmeni. Siis reis Võrru. Suurejooneline jõulurõõm ~3 vaatuses. Usun, et umbes 26.-l jõuan koju. Mängin Sofiga, õpin lihaseid, anatoomiat-füsioloogiat, vene keelt, pean sünnipäeva, loen filosoofiaks, mõtlen uueks aastaks plaani välja, pakin asju. 31.-l sõidan Tartu. Suur aastavahetusemöll ja minu sünnipäevakese tähistamine. Kojuminek. Tartutulek. Kooliskäik.
Active vacation selline :) Helistasin emmele, et küsida, mida arvab sellest, et ma jõuluks koju ei sõida. Oli nii armastusväärne ja julgustas mind minema. Mainis ära, et õed-vennad mind selle eest ei armasta nüüd ülemäära. Pantsi ja vennat tahaks hullult näha, aga Pants ütles niikuinii, et ma peaksin Võrru minema, kui mul praegu on selline võimalus ja soov. Seega pahasti ei tunne :)
Palusin emmel issi kingi lauasahtlist võtta ja kuuse alla õigel hetkel panna. Sain eelmise aasta loosis samuti isa. Siis kinkisin talle 2 jahimärki ja kirjutasin juurde ilusa kaardi. Talle meeldivad märgid ja jahimees on ta ju ka, aga ma usun, et ta on arvab juba, et muud peale märkide ma kinkida ei oskagi. Nüüd teen palju praktilisema kingi. Ostsin Universaal Universumist punase elevantidega karbi.
Nad emmega armastavad elevante. Karp on ruudukujuline, 15×15; umbes 3-4 cm sügav. Sinna saaks pärast kihvasid või kruvisid vms sisse panna. Ma ei tea. Praegu läksid sinna kena must väike kalendermärkmik
2012. aastaks. Sellisena viisin ta koju ootama, et viin šokolaadikomme vms juurde. Nüüd läheb lihtsalt nii kuuse alla.
The Adventurous Pursuit of Happiness 