No aga vanaema oli ka suure kondiga
Kuidas ma saan siis mitte ringi vedada ~30 kilo rasva?!
Mul on alati olnud hirm, et ma muutun oma emaks ja oma vanaemaks. Armastan neid mõlemaid, aga mind on alati nende suhe toiduga pahandanud ja hirmutanud. Sellest ajast peale, kui sellistele asjadele üldse tähelepanu suutsin pöörata. Näiteks, kui laps olin, võitis mu ema Bingoga. Ta ostis selle eest veidraid juuste ja torti ja otsas see raha oligi. Ilmselt siis hakkasin aru saama, et midagi on valesti. Ja vanaema puhul siis, kui ta pidudelt süüa kotti ajas ja kodus selgelt roiskunud toitu hoidis, nagu see oleks veel söök. Ja neil mõlemal olid mingid magusa salavarud. Ja siis nad sõidki pidevalt kuskil riiuli poole pöördununa, natuke küürus, või riidekapi uste varjus salaja midagi.
Eriliselt on meeles seik, kui kunagi tõi keegi mulle martsipanist konna. Selline maoli nagu konn rohus olekski. Mina martsipani ei söö ja see sai muretult riiulis passida. Noh, ma kujutasin nii ette. Mu ablas emake hakkas vist iga päev selle kõhu alt kraapima martsipaniampse. Ühel päeval oli see konn nii ära uuristatud, et tast jäi vaid õhuke kestake alles. Ja see hakkas riiuli peal lõhki kuivama. Mu konn! Mis lõputu kurbus! Nii väikse noosi pärast nii suur kuritöö!
Ei mäletagi kumbagi neist naistest päris saledana. Alati sellised lihavad olnud. Ja ma olen välimuselt enda ema moodi. Silmad ja üldised proportsioonid. Väga tema moodi. Nõnda oli vist lihtne leppida sellise paisumisega. Et noh ema on suur, vanaema oli väga suur, ma siis ka. Saatus ja pärilikkus ja nii on.
Aga ega ei ole ikka küll. Ma täiesti usun, et mul võib olla raskem kellegi teisega võrreldes, kui mul ongi mingi geneetiline soodumus, aga see on nii-nii minu kätes. Pean lihtsalt ümber õppima, et praadimise asemel keedan-küpsetan, majonees ja ketšup ei käi kõige peale, kommi koju ei ostagi, janu kustutab vesi, taldrikut EI PEA tühjaks sööma jms.
Lõppu üks tõeline hinge-pai tsitaat mu salenemisgiidist raamatust Saledaks saada, saledaks jääda:
“Kaalujälgijal ei ole suurt kasu arutlustest, kas rasvumus on perekonnaviga või pole ainevahetus normaalne. Rasvumus tuleneb siiski üksnes sellest, et inimene on oma kulutusega võrreldes saanud üleliia kaloreid. Väikenegi energia ülehulk põhjustab kaalus juurdevõtmist, kui see kestab aastast aastasse.”
Ps. Ma loodan, et ei teinud oma armsale emale liiga selle postitusega. Ei ta enda südames ega ühegi lugeja silmis. Eks temagi on püüdnud anda endast parima tingimustes, millesse ta juhtunud on.
Vanaisa vana kirjutuslaud 1
Kirjutuslaud on tähtis asi. Kui seda pole, võib aasta aega ka niimoodi mööda minna, et ei istu ilusasti maha ja ei lahka oma tegemisi-mõtteid blogiturvalisuses üldsegi mitte :)
Õnneks uus (vanaisa vana) valmib vaikselt.
Pisikesena Väike-Maarjas vanaema korterit külastades (tehniliselt vist ikka vanaema ennast külastades) nägin ikka seal üht massiivset kirjutuslauda. Selle uste vahel pidid olema kokkuvolditud kommipaberid, et kinni ikka püsiksid. Sahtlid olid põnevat kraami täis – iga uus kolamine tõi esile uued aarded! Ühel korral oli kirjutuslaud vaja puhtaks teha, et selle taha jäävaid aknaid laua peal seistes pesta. Korjasime ära raamatu-, ajalehe- ja prügikuhjad. Nägin pealmist plaati. Tahtsin seda kirjutuslauda endale! Siis polnud keegi neist surnud ja soov oli nagu suure pere lapsena ikka: mina võin ju tahta, aga kuulub ju kellelegi teisele või saab selle õige pea keegi must suurem. Aastaid-aastaid hiljem surid ära vanaisa-vanaema. Mainisin siis (siiski veel natuke lootuselt) emale, et tahaksin kirjutuslauda endale. Ühel ööl sõitsimegi tühjaksjäänud korteri ja viisime kirjutuslaua kaasa. Seisis jupp aega isa maja remondis olevas pooles.
Eelmisel sügisel hakkasime isaga kirjutuslauda taastama. Lihvisin
alguses käsitsi, hiljem ostis isa lihvimismasina. Ta liimis sahtleid, sebis mulle tammepahtlit. Kruvisin väändunud hinged ja lagunevad lukud välja, võtmeid polnudki enam leida. Lasin lukud Tallinnas Luku-Expert’is parandada ja nende järgi võtmed teha. Sain sealt ka uued hinged.
Sahtlid (v.a üks) olen nüüdseks juba ära ka õlitanud. Viimane kord sain isegi selle pealmise plaadiga, mis mind jubedasti võlus aastaid tagasi, ühele poole.
Kõige põnevamad asjad on veel ees: üks sahtel tuleb ulatuslikult parandada-pahteldada, pean disainima ja tellima lukuauguplaadid. Parajalt on veel lihvida ka. Uutele hingedele tuleb natuke ruumi juurde teha. Tööd on. Ja seda on isaga koos rõõm teha :)
Edit: Vanaema ja vanaisa elasid kunagi eelmainitud korteris koos. Kirjutuslaud oli vanaisa oma, aga ta ise kolis ära ja vanaema jäi sinna korteri koos lauaga elama.
Kus olnud olen
Pizza Grande. 12:56. Return to Sender. Eile üritasin ka selle ära näha, aga kohe olid kohapeal söömas isa kahe lapsega. Vägistamisstseen tundus kuidagi kohatu siis.
Praegu kokaneiuga kahekesi vaadata on viisakas seevastu. Let’s blog!
Umbes 3 nädalat tagasi kolis meie residentnarkar välja. Jaaa sealmaalt olen väike kummitus olnud: haihtusin blogist ja lendan muudkui ringi :)
Umbes siis käisin esimest (ja praeguseks viimast) korda see suvi päevitamas ja meres ujumas. Üks pisike hull
kutsus. Nautisin seda. Olin üksinda õlgadeni lainetes ja hüppasin naerdes nendega kaasa. Pants ja/või Beib oli täiega puudu. Kuidas ma käin niimoodi üksinda ujumas? Printsessike ei hakanud ka kaldalt päevitamast märga vette tulema.
Meil on varsti perega üks tripp plaanis. Siis vean selle karja iga lombi sisse, milles ujuda kannatab.
Männikul sain ka samal päeval ujuda. Olin just kätte saanud pisikese spordikaamera. Proovisin siis veekindluse ka järgi:
Leidsin pärast ujumist RIMI poekorvi ja ilusaid seeni.
Järgmise päeva hommikul viskasin musta pesu uude punasesse pesukorvi ja sõin fancyt seeneomletti. Siis jalutasin bussijaama poole,
et tööle minna. Keskturu kandi hommikud on huvitavad. Iga päev midagi uut. Aga samas parmaada-stiilis.
Aa, speakin’ of. Üle aia ja kuurirusude ronimised. Mul on nüüd üks Tartu-aja neiu kahel korral öömajale jäänud. Esimesel korral viis ta mu kuhugi väga kultuursele tagaaia raamatututvustusele,
ma juhatasin ta seepeale Peekri baari. Hull öö.
Nüüd eelmisel pühapäeval kohtusime Bussijaama lähedal Koduste Toitude ees. Kiikusime, otsisime rääbakat varest, istusime maja ees trepil ja rääkisime ülidiipidel teemadel nagu “kellegi” vanemate lahutus jms tunded. Järgmine päev oli äge. Koristasin ja valutasin pead. Jõin Vytautast ja sõin ära pool arbuusi.
Tahtsin tegelt tööteema juures peatudagi korraks. Tööl on muutusi olnud. Meil oli vahepeal üks uus kokk, kelle puhul kahtlustan siiani, et päeval, kui ta teeb mingi ametliku IQ-testi, hakkab ta riigilt toetust saama. Tema ei tööta enam siin. Tema kohta hakkasin täitma mina. Olen nüüd vahepeal kokaks ka. Räigelt meeldib! Imestan, et varem pole avastanud, et kokatöö nii sitaks äge ja sobilik mulle on. Palju-palju sellealaseid mõtteid nühivad mu ajusagaraid.
Toimus suguvõsa kokkutulek.
Olin Bastardiga ka platsis. Kõikvõimalikud laulmised kõikvõimalikes olukordades tundus talle imelik, aga muidu läks kenasti. Ta läks must päevakese varem linna, aga ma jäin emale appi koristama vanaema tuba. Vanaema ju pole ja pererahvas tahab seda ruumi kasutama hakata. Jõudsime emaga umbes veerandi vaid sorteerida, kui enam ei jaksanud. Nii palju sodi ja poolvajalikke asju. Et keegi raudselt ei kasuta kunagi, aga saaks kasutada, kui vaja oleks. Aga tõenäoliselt ei ole. Põnevaid ja päriselt vajalikke asju oli ka. Võtsin endale küünlaid ja tikupakke, mõned nõud ja käterätikud. Kihvt oli kuulata ema mälestusi onust, kes kandis jonnipunnidega
pisikest pluusikest; vanaisa lõigatud kirjatähežabloonidest. Endal oli naljakas näha kirjandust enda varateismeeast :D
Üldse hulgun ringi ja uudistan elu. Skävvin ja pildistan.
Elu on suhteliselt kena. Tunnen, et järgi on süüa umbes veerand sitasuppi :)
Väike-Maarja vanaemast
Vanaema oli kummaline inimene. Tõeline polkovniku lesk. Ta oli ikka see inimene, kes valis kübarat, millega laulupeole esiritta surema minna. Keegi, kes nutmist teeskles ja suurema tähelepanu püüdmiseks sellega teleka ette liikus; kes sünnipäevakülalistele kurtis, et kedagi ei tulnudki peole.
Esimesed mälestused temast on võõristavad. Võõristasin tegelt niikuinii kõiki. Umbes nagu praegu. Varased mälestused vanaemast on peaaegu koomilised ja stereotüüpsed. Teate küll: tuleb veel krapsas vanaema, krabab ühe käega pisikese näo ja hakkab süljese riidest taskurätiga seda pesema. Oot-oot, enne sasib juukseid ja pigistab põskesid, et osssanuma! kui suuuuuuuuuuuuureks sa oled kasvanud!
Siiski jäi minu hinnangul tema huvi enda lastelaste vastu äärmiselt pinnapealseks. Mingid sellest järeltulijate karjast olid põnevad ja lahedad, kellega oli glam eputada, aga käest kinni ei hoidnud, jõulukinke ta ei teinud, sünnipäeval ei helistanud, kirjadele ei vastanud. NONE of that.
6aastasena kirjutasin ema abiga talle kirja. Sisu oli vist, et olen 6 või saan 6 vms ülim sisutihedus. Igal juhul ma ootasin räigelt talt vastust. Seda ei tulnud kunagi.
Mälestused enne seda on seikluslikumad. Võib nii vist öelda küll. Tal oli alati peidetud šokolaadi ja küpsiseid ja muud magusat. Moodustasime kunagi otsimissalga, et leida tema salavarud üles. Vanem õde ütles pidevalt kogu selle ettevõtmise jooksul: “Raudselt on mingis X-kohas,” või “Need on kindlasti tal mingis X-kotis.” Olin küllaltki segaduses. Et miks me siis kõiki X-kohti läbi ei vaadanud ja miks ta ei kirjelda, millised on X-kotid. Lapselikest segadusehetkedest hoolimata oli räigelt põnev niimoodi õdede-vendadega kolada ja otsida maiustusi.
Teine vandenõu oli ka kunagi olemas. Tahtsime emale ja isale tõestada, et vanaema meiega halvasti käitub. Karjub ja ähvardab. Võtsime maki. Võtsime kasseti. Panime selle voodi taha ja hakkasime voodil hüppama, et vanaema siis meie peale räuskama tuleks. Õnneks-kahjuks (minu mäletamist mööda) oli tal äärmiselt pohhui ega vaevunud tuppagi astuma. Siiski oli ka see igavesti põnev undercover work.
Minu varases teismeeas külla tulles läks alati mu tuppa ja “koristas”. Moodustas alati musta pesu sahtli, mida ma absoluutselt vihkasin. Kui ma vastu hakkasin, et ma ei taha mingit mustapesusahtlit enda kirjutuslauas näha ka, siis ta karjus mu peale ja rääkis, kuidas lastekodus ei tohiks mul kunagi tuba nii sassis olla.
Mõnikord olime Väike-Maarjas vanaema Aia tänava korteris. Kõige varasem mälestus on udune ja lõiguti meeles. Kolasin mingis sahtlis, mis oli mulle umbes rinna kõrgusel (loe: olin mingi meetripikkune…) ja leidsin musta grimmikarbi. Ma olin seda enne kindlasti näinud, sest mõtlesin juba enne avamist Jackpot! või midagi lapsemaailmas analoogilist. Edasi ei mäleta, aga mingit sorti negatiivne tunne on – nagu oleksin odavalt sõimata saanud. Küllap vanaema pragas mind korralikult, kui näiteks stripiklubihoorameigiga tagatoast välja ilmusin.
Maagiline koht, see Aia tänava kolaladukorter. Seal on kõikvõimalikke asju. Vanasti oli vähemalt. Kui vanaema full-blown hoarder sai vabalt olla. Lisaks ajalehemägedele ja saia/hapukoorekilekottidele hoidis ta alles ja enda ligi hulgaliselt spordiraamatuid ja -tarbeid. Alustades erinevatest pallidest- kuulidest ja lõpetades iluvõimlemislintidega. Oli ta ju kehalise kasvatuse õpetaja. Spordialaste asjade kategooria oli ehk kõige suurem koos ajalehemägedega. Muud asjad olid tõesti igast võimalikust valdkonnast: alustades veidratest suveniiridest ja lõpetades uhke flamberge mõõgaga. Paljud asjad olid selgelt ka kooliga (aga mitte otse spordiga) seotud: riiulitäis põleteid, tindipotsikud, suuuurtes kogustes vihikuid ja õpikuid. Siia loetellu läheb ka pakk 70ndate pornokaarte, mis vanaema õpetajana ära konfiskeeris. Need kaartid oli RRRÄMEDAD.
Kui ma päris pisike olin, oli vanaema füüsiliselt veel nii püss eit, et tegi ilma soojenduseta spagaati, kui ma palusin. Igavesti müstiline värk oli.
Ta oli nooruses üldse paras saak olnud. Mustvalgetel piltidel tundub igavesti happy-go-lucky noor olevat. Ei tea, mis juhtus.
Kui vanaemal juba gangreen tekkis ja ainult kuu aega elada anti, hakkasin vaikselt hüvasti jätma. Enda peas leppima. Uskusin, et saab suhteliselt lihtne olema. Et pole kunagi superlähedased olnudki. Aga vaadake, kui ta seniilsusesse hakkas vajuma, muutus ta imearmsaks. Hoolivaks. Oli nutmise äärel rõõmust, kui olin koju jõudnud. Tuli vahtis mind õnnelike silmadega ja kiitis järjest, kui ilus ma olen :D Tänas ette-taha, kui rohte, vett või süüa viisin. Suviläbi niimoodi.
Matus oli eile. Ma ei käinud, sest ei julge enda õrna seljakesega huiata. Mõned matuselised tulid õhtul minu juurde edasi. Tõid süüa ja viina. Õhtu kulges tempokalt: juba oli onutütar pliidi ees kartuleid praadimas, vend valas viinad välja, tädipoeg kutsus sõpra ühinema. Laulsime, tantsisime, mälestasime-muljetasime, nutsime, kallistasime, käisime poes, naersime. Rääkisingi siis köögiakna ääres kolmveerandõele, et vanaema nagu rikkus asja ära. Et oleks ta lõpuni külm ja kauge olnud, oleks imelihtne. Aga tema, va pätt, näitas lõpus ikka täiega välja, kui armastav ta on.
Lower back pain (shoutout to deskmatejob)
Veetsin viimase öö piinades. Nagu 5 aastat tagasi. Nutsin ja vähkresin voodis. Leidmata ühtegi head asendit, mis alati valutu oleks.
Olin siin eelmine nädal juba haiglane. Siis mõtlen, et huuh! mööda läks. Esmaspäeval olen juba uuesti kahtlane, teisipäev vastu kolmapäeva on kõige nõrgemal hetkel kehatemperatuur 38,4 kraadi. Alati kuum Beib on kaisus nagu tükk jääd. Kui kosutav!
Saan palaviku alla. Kella neljaks tunnen niivõrd inimesena, et tunnen huvi muu maailma vastu. Otsin riiete vahelt välja telefoni. 2 sõnumit. Emapoolne vanaema suri kolmapäeva hommikul.
Kuigi palavik on läinud, jääb kerge uimasus, nohu-köha ja roidumus kehasse. Viimane tähendab, et selg on kange ja valus. Olen sellega harjunud. Teen ikka süüa ja üritan normaalselt toimida.
Tunnen ootamatult kurbust ja üksildust. Tahan kellegi vana ja tuttavaga rääkida. Ahistan lähemaid tuttavaid. Küll Pantsi, küll Elerini, küll Pontut. Jään siiski pidama kellegi peale, kes on alati minu sees tugevaid tundeid sütitanud. Seda viisakalt öeldes. I shit you not, me oleme tõesti nagu tuli ja püssirohi. Me oleme lihtsalt nii värdjates situatsioonides olnud, et juba selle arvelt teab ta mind kõige paremini. Ja mul hakkas sellest parem.
Voodisse pugedes ilmneb, et valu ja jäikus praegu ei ole üldse need, millega harjunud olen. Viimasel ajal vähemalt mitte. 5 aastat tagasi täiega. Tohutu valu kiirgab jalga, head puhkeasendit ei ole. Ma ei leia seda. 7 tundi sellist jama, reibin ennast riide ja proovin minna apteeki ja ujuma. Ma ei jõua kõrvalmajastki mööda. Surun suurema nutu alla ja vean end koju tagasi. Saabub Beib, saan sipsukese tema kaisus isegi magada. NO idea, kuidas see võimalik on. Ärkame. Beib kutsub mulle sõbra järgi. Käin EMOs.
Aa. Väga tähtis nüanss ka. Kui ma õues käisin, läks mu jalg tundetuks. Nagu oleks surnud. Labajala sisemine külg ja põlveni sääre väliskülg. See on siiamaani nii. Kui ma siis üks hetk enne EMOsse pöördumist Bastardi kaisus ärkan, panen ennast käpuli või maas vedeledes riide. Tõusen püsti ja kukun küljega vastu ahju. Vasak jalg ei kanna peaaegu üldse. Eelmise jama ajal oli lõikav valu, mis ei lasknud jalale toetada, aga praegu on midagi väga teisiti. Ka ilma valuta kaob kontroll jala üle. Siis ta lihtsalt ei tee midagi. On hetkeks mingi osavõtmatu soolikas. Sitaks hirmutav on.
EMO. Astun auto pealt maha, astun mõned sammud vastuvõtu suunas. Hakkan valust ja osaliselt ka ehmatusest, et mu jalg nõnda tundetu on, räigelt nutma. Kohe tulebki minu number, annan dokumendi, räägin olukorrast, annan andmeid, Beib muutub mu kontaktisikuks. Mind võetakse kohe ette. Mõõdetakse vererõhku, temperatuuri. Räägime. Saan kanni peale valu vaigistava süsti.
Maksimaalselt läheb peauksest sisse astumisest kuni ratastooliga osakonda jõudmiseks 15 minutit. Enneolematu kiirus! Pean järgmisele arstile selgitama, mis on, mis oli jms.
Panid mulle veeni tilkuma valuvaigisteid ja palavikualandaja. Andsid ühe tableti Arcoxiat kaasa, mille retsepti ka sain ja kohe välja ostsin. See on kuuldavasti hea “jäigastava lülisambapõletiku” vastu. 2 asja valu ja põletiku vastu pidin veel ostma. Üks oli Ibumetin ja teine Paramax. Manas automaatselt silme ette Lucky Strike’i klassikalise paki disaini. Hot.
Nüüd siis ootan natuke ja olen enda vastu hästi hea. Hoidkem pöialt, et kõik korda läheb. Pean endale Tallinnas perearsti vaatama. Läheb valuga, kuidas läheb, aga saatekirja kuhugi elektriravisse vms on ikka vaja, et see hirmutav tundetus ära läheks või vähemalt nii palju, et normaalselt kõndida laseks. Siinkohal on teretulnud igasugused soovitused ja kodused variandid toime tulemaks alaseljavaluga ja tundetusega jalas.
Kell on nii palju!
Kuhu kõik aeg lippab???
Kesköö on möödas. Maja on vait ja pime. Minu toas on ainult hämar tuli, läpakas sosistab igatsevalt The Hillbilly Moon Explosion – Touch Me. Mu keha on räsitud ja väsinud. Varbad ja jalad tulitavad kohtadest, mis said päeval kiviaedu välja rohides nõgestada. Ka sõrmedel annavad uued kriimud ja lõiked tunda. Seljalihased on valuskanged. Puhkehetkel tulevad sellised asjad välja. Töötuhinas pole midagi. Pärast saunas külma veega pesemist ja nüüd puhta voodilina sees pikutades tahan vaid blogida, et kosutavasse unne vajumine enda järgi oodata ei laseks.
Vanaema on ikka veel meie juures. Meenutab mulle loo, mida looduskaitseala muuseumis pisikesena rebase ja mägra topise juures külastajatele rääkida sain. Kõigepealt pidin rääkima, et mägra uru tunneb ära selle järgi, et koopasuu ees on vagu pidevalt koristamisest – puhtusearmastajast loom roogib alatasa oma uru jamast tühjaks. Aga mugav ja munn rebane võib hakata mägra koobast endale tahtma. Siis ta käib salaja mägra urus nii kaua kusel, et vaesel omanikul pole võimalik lehka välja kaevata. Parem kaevab uue uru.
Kuigi kuupäevaliselt täna peaks vanaema saama minema veetud, lähen mina ka ära. Tallinnas vaja kaisus ja rannas olla. Naasen pühapäeval, et esmaspäeval jälle poodi tööle laekuda.
3 tööpäeva sel nädalal võtsid mu täiesti läbi. Kõik eraldiseisvalt. Esimese päeva lõpus jäin kohe pärast tööd kodus magama. Tõusin nelja ajal hommikul. Käisin jooksmas
ja jäin uuesti tudile. Õnneks jättis issi mulle jalgratta
ja ma ei pidanud tööle hilinema. Muidu oleks 10 minutit ikka avamisega üle läinud. Järgmistel päevadel sundisin end ärkvel püsima, et õiges tsüklis oma unega püsida. Kuumus ja passimine teevad asja raskeks. Õnneks on mul läpakas või raamat kaasas olnud :)
Kui vanaema meie juures on
Võtsin hetki tagasi vastu väga halva otsuse. Müügil olid mingid beebitoidud. Järgmise aasta kuupäevaga alles, aga absoluutselt jälgi maitsega. Näljane inimene ikka arvab, et võiks süüa midagi. Ostsin ühe, leidsin kahvli. Sõin ja aju hakkas tootma pilte külmadest kartulitest, tuhast, õietolmukollaste äärtega porilompidest.
Aga ma söön selle ära, sest ma saan olla veendunud, et see on ainuke asi, mida mu vanaema solkinud pole. Vaadake, mul on vanaema külas. Asjaolu on ka põhjus, miks olen tööl 10-18, kuigi 12-16 on tavalise esmaspäeva tööpäev. Vanaema on talumatu printsess, kes näperdab ja limpsib kõik toidu üle, mis ta meie majast leiab. See tekitab väga palju probleeme.
Nii ma söön töö juures pisikesest purgist kollakaspruuni läga ja olen rõõmus, et ma kodus näljane ei pea olema.
Ilma vanaema invasioonita oleks kodus rõõm olla.
Siis suudaks ainult üks massiivne magnet mind kodust ära kiskuda. Ja Tallinna poole sõitma panna.
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
What busy fucking times
Lugesin hiljuti küllaltki naljakat ranti Facebooki kohta, kus öeldi selgesõnaliselt, et koolis ju õpetati, et kes pealkirjale punkti paneb, on munn. Grammar nazi minus tõmbas valulikult krampi. Häbist! Ta on nii kaua ja nii tihti munn juhtunud olema. Uskumatu. Kutsun üles kõiki mu õigekirja kallal kobisema – thank you!
Ühel sünnipäeval aastaid tagasi soovisin, et mu elu saaks kirjeldada prantsusekeelse sõnaga vivante (või midagi väga sarnast). Tähendusega tegusalt elama, kogu aeg millegagi hõivatud olema. Selle soovi ja uskumuse, et ainult-lollidel-inimestel-saab-igav olla, koosmõjul arenes kasutu ja nõme skill, mis aitab mul (ja kindlasti miljonil inimesel veel) sisustada oma aega idiootsete ebavajalike asjadega, et oleks nagu midagi teha ja poleks kindlasti-taevas-hoidku-ei! igav. FUCK!
Ja nüüd see sööb mind. Täna esitasin sotskultantros
Praktilisi põhjuseid. Õnnestus, jaa, aga nussisin ka ennast kõvasti, et see tehtud saaks. Umbes 15 lehekülge lugeda, endale selgeks teha, tõlkida esituseks ja seminaris ette kanda. Viimase hetkeni mõtlesin variantidele, kuidas sellest pääseda.
Sorteerin ikka veel pilte. Igapäevaselt aega selleks näpistada ei anna, aga tasapisi tegelen küll. Põnevus rebib pingi pealt maha, kui vahin neid liiga kaua. Some weird shit has been found.
Speakin’ of, kui kellelgi huvi ja/või kahtlus on, et mul võib temast pilte olla, siis võib kuidagipidi teada anda, et ma need välja otsiks. Nii oleks mu pildistamiskiiksust kasu ka :)
Käisin eelmisel pühapäeval Väike-Maarjas.
Vanaema juures koristamas. Minu “huvi koristamise vastu” saab täpsustada minu ja issi vahel olnud dialoogiga.
Issi: “Kui on hea asi, ähma ära kohe.”
Mina: “Mhmh, ma andsin emmele juba teada, et kui ma kaasa lähen, siis ta peab arvestama, et ma panen taskud asju täis.”
Saak oli hea: sain ühikasse konserviavaja, koju vahvlimasina ja malmpoti hautamiseks, niidirulle ja muud pudi-padi, mida vanaema enam ei kasuta, aga mul vaja läheb.
Vanaemal oli ääretuhea meel, et tal kodu nii ilusaks puhtaks küürisime ja et üldse teda vaatamas käisime.
Muide, tegelt ka mis lollus see on, et busy-hõivatud-kiire-kiire nii lahe ja hea on? Miks? Kõik püüdlevad selle poole, et tunduks, et neil on kogu aeg rämedalt palju taldrikul ja tegemist kõik kohad täis?
Jõulumeelne Saaremaakülastus
Hommikul 9 hüppame emmega auto peale. Suund Väike-Maarjale. Vanaema pole mitu päeva kätte saanud, lähme kontrollime üle. Esimene peatus Aia tänaval. Korteri uks pole lukus, tuled sees kustus, lauale on tekkinud altar tema laste piltidest.
Oh fuck. Emme on nähtavalt mures. Siinkohal mainin, et vanaema elukaaslane suri hiljuti ja mitte keegi pole vanaema mitu päeva ühendust saanud. Järgmine peatus Põhja tänaval. Treppidest üles. Koputame uksele. Keegi ei vasta. Sees üürgab raadio. Koputame-koputame-koputame. Hüüame. Loksutame linki. Emme ütleb, et vanaema lihtsalt ei kuule, et peaksime kingi jms lingi külge jätma ja ära minema. Toon välja, et vanaema võib päriselt vajada arstiabi. Taaveti uksemurdmispraktika meeles, pakun välja, et lähme sisse. Loe: ma üritan ust maha murda. Seda vanaema kuuleb, teeb ukse lahti ja küsib naiivselt, mida me seal teeme. Wtf vanaema??? Laseb meil poes käia,
ta haudadele viia ja Aia tänava korterisse sõidutada. 2 tundi kaotatud, saame edasi minna Rakverre. Rakverest Tallinna. Tallinnast Kuressaarde.
Olen siin kuni aastavahetuseni. Siis on Tallinna-minek.
A Lot Like Blogging
Polina: “Antropoloogia on inimkogemuse uurimine. Mis tähendab olla inimene siin ja praegu? See on eneseväljendus. Kirjutamine, filmimine, lindistamine.”
So it’s a lot like blogging, I guess. Teine asi, mida meile sisendatakse, on suhtumine, et antropoloog seostab ja võrdleb ükskõik mida ükskõik millega. Ja veel selliselt, et see on loogiline mingil moel. So fucking much like blogging!
Hea asja olen leidnud, tundub. Speakin’ of: teen täna noormehele süüa. Muidu teeb tema mulle, sest alati oleme Lasnamäel. Mitte kuskil minu valdustel. Aga täna plaanime Nõmmele pesa putitama sõita. Seega tuleb beib pärast kooli mul ühikast läbi, sööme minu fixitud foodi ja sõidame pessa. Mida ma teen üldse? Küpsetuskotte ja sibulaid on ainult. Täna on tähtis päev. Ta on näinud, kuidas võileibu teen ja voodis pannkookidele moosi peale määrin. Nii, et kogu voodi moosine on. Mina ise viimast juhtumit mäletada ei suuda. Ja see ongi maksimaalne toiduvalmistamine, mida ta minu poolt näinud on. Praegu võiks kõik kenasti minna. Kõik abistavad-suunavad sõnad on kommentaariumis teretulnud :)
Nõmmel on see äge turg, mis lõhnab nii ülihästi, et ma juba ei jõua ära armastada, et seal kandis elama hakkan. Käisime Pantsessiga ka turul enne eelmist kojusõitu. Baltijaamas.
Kodus oli lahe. Enne ei mõistnud, miks Anu alati meile tulles oksi vedada ja põletada tahtis. Nüüd kaevasin ja istutasin, korjasin õunu. Jalutasin kodumetsas.
Tulin ära juba pühapäeval. Kuigi rõõm oli Tallinna tagasi tulla ja ma niipea ära ei taha, tegime Taavetiga juba plaani kuuenda paiku seeni korjama minna.
Ikka ja jälle kooli
Üldjoontes läheb minul väga kenasti. I’ve got an awesome boyfriend: he loves me, he believes in me. Lähen põnevat eriala õppima, mille ühe semestri maksab mu eest praegu õde, teise katab Indreku stipendiumi poolstipendium,
mille saamisest alles teatati. Ei peagi (töö)hooraks minema. Pereliikmed on terved ja rõõmsad. Elame ära: riided on seljas ja kõht on täis.
Selle nädalavahetuse feil teeb veel valu, aga muidu on kõik bueno. Ma nimelt ei suutnud päris hästi enam aru saada, miks ja kuidas ma Tallinnast hommikul vara kaisust ära läksin, et enda diivafüürerist vanaema
sünnipäevapidustustele minna. Seal toimunu oli katastroof. Kobises ja mölises kõigi kohaletulnute kallal. Lilled-söök-kingid-külalised-kõik-oleks-võinud-paremad-olla-stiilis. Tundsin end petetuna. Pärast poes kauba lappamist leian, et on jah vist ikka tore, et tulin. Sest ma sain palju ilusaid asju. Mind on kerge lepitada. Või maha rahustada. Jah, rahustada. Sest mitte lõpuni lepitada.
Kas Te tahaksite näha, mis riideid ja asju ma sealt omale kogu aeg nii reipalt sebin?
Kas on mõnda kuulsamat/ägedamat bändi, kelle lead singer oleks ratastoolis, aga lavashow’d teevad vingelt?
Miks ja kust saavad kõik omale Monsteri nänni ja riideid?
Keegi mulle mõnusat suure ekraaniga läpakat ei taha kinkida?
Millal ma selle tütarlapsega
lõpuks kokku saan?
Wiedemanni keeleauhinna keelepäev 2012
Ehitajad nagu vahiksid. Nad sibavad mööda katust üle tee asuval majal. Vahepeal jäävad mind vaatama. Siis läheb mul järg meelest, millest vanaisale seletasingi. Muidu ütlesin talle, kes lapsed said/saavad, et vend abiellub ja mis ma praegu Väike-Maarjas teen. Wiedemanni keeleauhinna keelepäevale tulin. Emale saadetud kutsega meenus ajusopist, et kunagi ühel tähtsal korral 1997. aastal võeti mind 6aastasena kaasa. Kui minu enda vanaisa laureaat oli. Olen isegi pildil vanaisa, vanaema, ema ja onuga, kui laureaaditamme Väike-Maarja kiriku kõrval keeletammikusse istutasid.
Selgitasin Ätile veel, et nüüd otsin ennast ja seda, mis oleks minule. Um, you know… pärast seda, kui koolist välja visati. Vau!-kui-loll-ma-olen-muie. Naeran paar hetke. Tõmban käega üle ta natuke liiga rääbaka haua ja mainin, et läksin ju vahepeal TTK-sse füsioteraapiat õppima.
Üritus kultuurimajas algab kümnest.
Vallavanem teeb tervituse, järgmine muhe asjapulk täidab MC rolli. Juhatab sisse selle aasta laureaadi Mari Tarandi ja tema teened eesti keelele. Laureaat on armas pisike naine. Räägib armastavalt lapsepõlvekodus olnud keelekasutusest. Toob mõnusaid näiteid murretest ja mismoodi keegi siis midagi ütles. Väga südamlik.
Wiedemanni grammatikast räägib naine, kes tegeles pikalt Wiedemanni tõlkimisega. Paras ettevõtmine oli see olnud. Aga ta räägib sellest pigem nagu aust kui tööst ja vaevast. Imetlusväärne.
Hallipäiseid saalisviibijaid naerutas 11. klassi õpilane, kes uuris, kui hästi teavad 4.-12. klassi õpilased kõnekäändude tähendusi. Uurimus oli väga asjalik ja korrektne, aga variandid, mida kõige pisemad üliloovalt pakkusid, olid suurepärased. Sellise hea tujuga pöördus rahvahulk keeletammikusse istutamisele. Kõne, koor laulis, laureaat rääkis. Vaatasin selle üle, mis mind tõmbas :)
Tähtis istutamine
ühel pool, tegime ühispildi ja suundusime pidulikule söömisele. Vanaema tegi siis kohe nii palju nalja mulle.
Teel kultuurimajast tammiku pidin teda käe alt toetama, sest tal tervis ikka nii paha ja kõik raske. Aga vat kui sööma kutsuti, silkas ees ära nagu noor kits. Ta konkreetselt jõudiski sinna kõige esimesena.
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
Emme sünnipäevapidu
Hommikul oli kõik nii ilus.
Kodus
ootab see tädi, kes nende kosside ostmisega mulle kunagi näkku nussis. Küsib, kas tahan kartulisalatit. Tänan, aga keeldun. Hiljem, kui isu tuli ja seda võtma hakkasin, ilmub see välja ja manitseb, et ma külalistele ka midagi jätaks. Jess, hakkab peale. Kogunevad rase õde, ta mees, onutütar. Tuleb tädi pisikestega. Vanaemad. Mainin õele, et meeldib ühe vanaema sall. Võtab hiljem teema üles, et mina tundvat selle vastu huvi. Vanaema pistab kisama, et mina tundvat üldse huvi ta asjade vastu. Poker face ja “mulle tundub, et issi hüüdis mind”. Hoian eemale. Selgub, et rääkis issile, kes kisa peale oli tuppa läinud, kuidas ma ta mingid odavad pärlid endale võtsin jms. Issi trollib mul alati kõvasti. Kaitses mind ja ajas talle sitta. Meelelahutuslikult. Mu vanaema on nimelt level 5 hoarder. Tal on kõike. Ja me juudime alati. Pidu on meelelahutuslik ja lõbus.
Ühel hetkel räägin Pantsiga. Tähtsatest asjadest. Muutun kurvaks terveks õhtuks. Räägime ühikatest.
Ta läks nüüd ka. Mingi linnu ühikas Tallinnas.
Best Christmas and birthday ever!
Viimane nädal läks kokkuvõttes normaalselt käest. Hindsight – sest siis tundus väga okei. …ja lõbus :D
Esmaspäeval ajasin ennast ühikas üles. Pessu ja normaalseks. Pärastlõunal rongile. Jõgeval ütleb juht, et viivitus on 20 minutit. Rongil tekib üle tunnine viivitus. Kõik planeerimine segi löödud. Kui lõpuks kodus olen, läheb heaks. Suunavad mu kohe suurde tuppa, et jõulupakki lunastaksin. Selleks aastaks leiti, et peab olema 3salmine luuletus. Improviseerin. Siiras-naljakas tuli. Läks peale, naerdi. Rebisin kingikotist välja Inimese füsioloogia ja anatoomia. Täpselt see, mida tahtsin. Sees pühenduseks kirjas “Iga võit enda üle muudab järgnevad lahingud endaga lihtsamaks.” Pisarad tulid silma. Ta teab! Elekter on ära ja venna kutsub mind: “Ellu! Tule minuga tulega mängima!”
Vanaema külvab paanikat. Nii möödub ka terve teisipäev.
Minu sünnipäev. Saan koogi,
raha, anatoomiamudeli,
šoksi jms.
Elektrit pole jätkuvalt. Üldine lebo ja söögiorgia terve õhtu. Helistab Elerin. All hell breaks loose.
Jõuan kuueks vähemalt koju. 12st Rakverre. Ostan ülemääraselt seksikad kingad, sporditeipi, täppkleepse jms. Ilmutasin septembri filmirulli.
Live it up, mu kallid!
The Adventurous Pursuit of Happiness 