Moment kirjalikku tänulikkust
Ronin purskkaevu, sobran lehti ja oksi ummistunud äravoolus. Hoian südames pöialt, et klaasikilde ja süstlaid oma käest pärast koukima ei pea.
Aga jasmiinid lõhnavad, purskkaev pritsib. Ronin välja. Istun. Kaunis.
Kui 5 aastat tagasi enda pisikese fotoka kaotasin ja hüsteeriliselt selle leidmisele umbes nädala pühendasin, ütles mu vend, et kui mind viib mingi asja kaotamine endast nii välja, siis on hea ja isegi vajalik, et mul seda enam pole. Ma olin loomulikult nagu MINE VITTU. Olles nüüd kaotanud enda mobiiltelefoni värskelt, lõpuks mõistan.
Isegi, kui sinna jäid kõik mu sõnumid, mis Bastard mulle kunagi saatnud on, mu salvestatud vestlused nüüdseks surnud vanaemaga, heliklipid SA TÄIEGA MEELDID MULLE, Heliklipp 83, bäng; laulud, videod mu pisikestest õdede lastest jne. Süda natuke murdub sees. Aga chill, kõik on korras. Need elamused on ka tõendite kadumisest hoolimata suurejoonelised ja tõelised.
Muidugi on mu elus olnud veel kogemusi, mis aitavad mõista asjade väärtust võrdluses natuke elulisemate nähtustega. Nüüd oskan elust ja vestlustest saadu kokku panna. Igatahes, pargis telefoni otsimine muutus päeva nautimiseks. See telefon pole midagi. Ta ongi lihtsalt kadunud. Kõik.
Nii jäin enda vennale mõtlema. Lugesin veel tema ja ta pruudi hiljuti avatud blogi viimast postitust. Vennal on kohe sünnipäev ka. Ma olen meeletult tänulik, et ta noorem õde olen ja tema teadmised mulle tilkuda saavad. Näiteks panen enda rahaarvestamise kiiksu täiesti tema esile kutsutud tähelepanelikkuse arvele. Lugesin ju ta raamatuid, rääkisin end seminaridele kaasa. Need teadmised (koos harjumusega endale aruanne või ülevaade pakkuda) vabastavad.
Hiljuti nägin ühe teise külge jäänud omaduse vilju. Minu juures jätkus üks sünnipäevapidu. Mul oli mure, et äkki kõik näpivad-lõhuvad kõiksugu asju, mis meil nö põnevamad on. Bastardi militaarkraam nt. Mitte keegi ei näppinud neid. Küsiti küll kohe ja ma rääkisingi, aga ei näpitud. Muidu täiesti sõnakuulmatu ja ulakas seltskond. Viimane rahvas ära hakkas minema, jäeti Bastardile õllesid ja kiideti, kui äge ta on. Imelik või ebakõla on pealtnäha ainult see, et Beib ise oli merel ja paljud ei olnud teda näinud või ei teadnudki tast midagi enne seda pidu. Ainult 2 inimest teadsid teda isiklikult, veel üks oli vilksamisi mu töö juures näinud. Vaadake, viis, kuidas temast räägin, on selline, et kõik täielikult respekteerisid teda ja tema asju.
Ja seda õpetas mulle mu vend. Igatahes, tahan vist soovitada seda blogi, kus ta kaasautor on. Tema entusiasm ja julge siirus on nakkavad. Kõigil on mu venna sarnast inimest oma ellu vaja :)
Vend lubas enda peal katsetada luubi ja mobiiltelefoni kaameraga pildistamist. Neeruti, 2009.
The Adventurous Pursuit of Happiness 