Kosmoantro
Olen seda fiktiivset sõna igavesti juba kirjutanud.
Sinna nimekirja, et mis täna teha on vaja.
~Iga päev.
Esimest korda elus teen selle juurde iksi ja mitte miinuse :’)
Kalasilm, lainurk ja makro
Aprillis võitsin ostas oksjoni. Kaubaks läksid klambriga läätsed; mõeldud mobiiltelefoni, läpaka ja/või tahvelarvuti kaamera ette kinnitamiseks, et teha pilte kalasilma, lainurga või makroga. 8-euri-midagi läks maksma.
Tegin täna pilte spetsiifiliselt võrdlemaks erinevaid läätsesid. Võtsin keskpunktiks/fookuseks tänase hommikusöögi.
Pildi tegin makroläätsega. Sellega peab väga-väga lähedalt pildistama, ei sobi nõnda teistega võrrelda. Teiste puhuks märkisin laual märkmepaberitega tahvelarvuti kauguse, et läätsed oleksidki pildi tegemisel ainsad muutujad.
Alustuseks tegin tahvelarvutiga niisama pildi.
Sellel pildil on kogu nö varustus näha ka: klambri külge on keeratud kalasilm, lame väike lääts teeb makropilte ja keskmise suurusega lääts tuleb omakorda makrole peale kruttida, et teha lainurga pilte. Iseseisvalt on see jubin kasutu. Ei saa isegi klambri otsa kruttida. Hakkab ainult makro otsa.
Siis tegin pildi samalt kauguselt sama fookuskohaga (jutt vasaku lehe rohelise täpi kohal), aga lainurkläätsega.
Hirm oli, et lainurk on liiga kalasilma moodi. Siis kartsin, et äkki ei tee suht midagi. Nüüd viskan kohe selle kaamerasilmakesele ette, kui on vaja teha nt toas pilti – asjad tervenisti peale saada, aga loomulikult.
Veel tegin pildi kalasilmaga.
Igivana unistus kalasilma variandist täitus. Sellega on hästi mõnus nö elamusi pildistada. Annab enda ebareaalsuses hästi emotsiooni edasi.
Individuaalne häälestumine päevaks
Magasin tõelises king size voodis. Kuigi teadsin, et õde põõnab teises voodi otsas, poleks elu nimel seda vanduda julgenud- pimedas ei näinud ega puutunud üle voodilahmaka temaga ühelgi moel kokku. Hommikul ärkasin ka ihuüksi.
Õde ja pisike ajasid elutoas juba omi asju ja lasid mul suurel pehmuseväljal rahus sirutada ja väänelda, kuni olin valmis ise nendega liituma.
Jumaldan selliseid hommikuid. Keegi juba liigutab ringi ja tegeleb enda tähtsate tegemistega. Saan teda ühe silmaga jälgida või hoopis teki alla peitu pugeda. Või vaikselt varbaid teki alt välja lükata, kui püstine asend kutsuma hakkab.
Siirdusime õue peesitama. Lugesin Fifty Shades of Grey’d peaaegu 19 lehekülge. Mingi olematu enesehinnanguga omg-ma-olen-kõigist-nii-palju-kehvem-ja-kohmakam-aga-seega-nii-eriline-ja-nunnu-suhtumine surus end näkku, kuni teost oli lihtsalt võimatu edasi lugeda. Üldse, kui sitta hakata näiteks kurgust alla või ninast üles toppima, hakkaks ju ka vastu.
Anu valmistas Mipsuga koos imelise roa. Aitasin ainult söömisega. Kena vaheldus.
Vajusin paaritunnisesse siestasse ära diivani peale. Jällegi ei tulnud mind keegi kiusama ega mingi väga tähtsa asja jaoks üles ajama.
Mips tudile läks, hakkasime meie pärlitega möllama. Mu õde on praegu full-time mom, aga rahulikumatel hetkedel nõelub pärle karpideks kokku. Et temaga rahulikult juttu puhuda, lasin tal endale ka nüüd õpetada.
Mu kallim hakkab meremeheks. See tähendab, et iga natukese aja tagant ei näe teda 2 nädalat kuni 3 kuud. Kuna mul ei ole plaanis teda kellegi vastu kunagi vahetada, olen juba praegu hakanud välja mõtlema, mida ma teen siis, kui minuga ei ole seda inimest, kellega tahan igat päeva oma elus jagada. Mu lahendus on väga lihtne. Teoorias vähemalt. Ma õpin erinevaid uusi oskusi. Vajalikke ja lihtsalt fancy‘sid.
Anult ehete ja karpide tegemise õppimine on nimekirjas täiesti olemas. Praegu viibin eemal küll enda eriala pärast, aga olukord on lõppkokkuvõttes sama.
Kuigi tahaksin teda mõnel korral oma uue skilli või saavutusega meeldivalt üllatada, jagan siin pisikese osa oma nimekirjast.
- Kõige maitsvam letšo. Õpin valmistama ja jätan keldrisse riiulitäie ootama.
- Harin end mesilaste pidamise osas ja korraldan koju Neeruti mesitarud ja vajaliku kraami.
- Teen lõpuks ära oma autojuhiload.
- Sebin vinüülimängija ja ägedaid plaate.
- Kenamad lipsusõlmed.
- Õpin huultelt lugema.
Hoiab ehk lollid mõtted ka eemal. Absoluutne lemmik mu idiootsetest mõtetest, kui olen Eerost eemal, leiab, et musil on õnnestunud lambist surma saada ja mulle kui ametlikult suvalisele inimesele lihtsalt ei teatata sellest. Üldiselt kui märkan selle mõttemustri algust, üritan detailselt hakate ette kujutama erinevate sõlmede tegemist. Olen kuulnud, et halvad mõtted tuleb seostada millegi hea või kasulikuga, et kohe ümber lülituda. Sellega ei taha nagu õnnestuda. Visuaalselt kujutan halli paela sõlmeks roomamas, aga loll monotoonne hääl jaurab ikka, mis temaga juhtuda on võinud.
Õnneks käib Kalmer Tennosaare Vana Klaver või TÕ-TÕ-TÕ-TÕ—-CAPTAIN!—INCOMING MESSAGE! piisavalt tihti, et rumalad mõttekäigud rumalaks naeratuseks muutuksid.
Kusene tagala
Mõista-mõista, mis see on: ei saa kunagi korda ja haiseb nii kõvasti, et mu silmadest immitseb vett?
Hästi armsad kassipojad meil, eks? Mhmh, nii väga.
As in NII VÄGA tahaks aru saada, mida ma mõtlesin, kui arvasin, et oleks normaalne lasta Sopheril need peletised minu tuppa elama tuua!
Kuna ma lähen esmaspäev või teisipäev Tallinnasse ühikasse minema, tahan oma armsa-toreda toakese täitsa kenaks ja korda teha. Nagu mingile taliuinakule ära panna.
Aga. Kuigi kõik on pealtnäha korras (loe: minu meelest pole veel kõik esemed õige nurga all või kaugusel üksteisest, aga basicly paigas), siis kuna ma pole ookeani oma elu jooksul veel näinud, ei suuda ettegi kujutada, kui palju vett kuluks, et see põrandasse imbunud kassiuriin siit minema saada.
Ega ainuke variant ongi ära kolida.
Also, väike teadaanne:
Natuke aru andmist
Vanem vend tegi erilist au paar päeva: veetis need meie juures kodus.
Käis kalal ja niitis muru. Aktiivne puhkus. Kaitses oma magistri lõputöö ära ja nüüd tuli siia aega maha võtma. Eile öösel astus minu tuppa sisse, istus kirjutuslaua ääre peale ja rääkisime suvalistest asjadest. Haistsin, et midagi on tulemas.Tuli ka.
“Ellu, kuidas sul muidu läheb?”
Pilk vajub maha, tramaivõirsk-naeratus näkku ja lausun erinevates käänetes ja lausetes sõnu nagu normps, hea ja okei. Naerab selle peale. Algab korralik vanema venna gestaaposessioon.
“Räägime pidudest.”
No, vaadake, ma juhtusin B-klassi kokkutulekule nüüd alles
ja see oli nii vali kuskil metsa sees olnud, et nad kuulsid seda meie kodus. Sellest tulenevalt rääkis mulle alkoholi mõjust ajukoorele ja enesekontrolli võime langemisest. Näitas fail compilatione, kuidas purjus inimestel eriti idiootsed ideed tulevad ja endid puru kukuvad ja löövad. Üks video kestis 45 minutit.
Üritasin talle selgitada, et minu teada mul väga suurt probleemi pole. Seoses sellega, et
- mul ei ole vaja
- kodus ei tule see mulle mõttessegi
- ma ei hakka hommikul kunagi peale jooma ega tee muid megaparme asju
See on minu ajumaailmas nii kõrvaline teema, et natukese üllatab, et see eraldi üles vaja võtta. Minu meelest oleks mulle (kui üldse) vaja interventioni, et ma kohvi nii palju joon. Sest keegi ei tohiks nii palju suhkrut tarbida. Valge surm! Ühesõnaga, tahtsin uut teemat. Ja küll ma vanemaid vendi juba tean. Rääkisin talle, mida viimati Tallinnas
tegin. Täpsemalt, mida ma öösel rannas ühe noormehega tegin. “Lõket” on lihtne vastus, aga sellest piisas, et ta kohe hirmus vaikseks ja tähelepanelikuks muutuks. Viimast siis tavalisest rohkem. Varsti hakkas asju ka küsima. Nagu miks ja ega ta püromaan pole. Ta on selles mõttes hästi lahe vend, et kui ma kuskil 7. klassis sinikatega hakkasin koju ilmuma, tal silmad kilasid ja gestaapotses sekundi pealt. Olin nagu: “Mul oli lõbus, kui need tekkisid.” Ta kiitis heaks. Nagu praegu. Kuigi praegu ei hammustanud keegi mu õlgu ja käsi lillaks.
Okei, aga ärge liialt muretsege. See on raudselt mingi faas, mis üle läheb. Ja üldse have fun :)
Ma hakkan nüüd endale nägu tegema, et ma hirmus väga tahan suguvõsakokkutulekukohustusi
täitma hakata :)
Nädal vahetub
Möödunud nädal
omas mind kõvasti. Väga õnnelik, et see nüüd läbi on. Joppas erinevate asjadega väga palju, aga magada sai ainult paar tundi päeval. Tasakaal? Muidugi tulev nussib mulle samamoodi näkku. Päev
korraga, ehk elan üle. Täna on ilus päev. Emme sündis täna. Kui talle kaardi välja mõtlen ja valmis joonistan, näitan siin ka :) Veevalajad on emadeks väga head, mulle tundub. Ja skorpionid isadeks :D (kui kellelgi pole nende tähtkujudega kogemusi, siis veevalaja on nii lebo ja rahulik – talub kõike, aga skorpion on midagi muud – tõmbaks enda kätega pea otsast olendil, kes tema pisikesele midagi teeb). Ma olen väga ilusast perekonnast. Väga tänulik.
Aga vabandage, kallid, ka seekord blogin vähe: ma hakkan nüüd FT meetodite esitlusi hindama. Ehk jõuab hommikuks.
Kõik need täpid
Kõik mäletavad punaseid ja musti täppe? Uhked, eks. Süsteem töötab – kasutan ka see aasta. 2011/2012 õppeaasta mõlema semestri nädalad on märgitud punaste nummerdatud suurte täppidega. Need on nüüd kleebitud ja otsas.
Alkoholi tarbimist tähistavad jätkuvalt suured mustad täpid.
Aga. On uuendus.
2 uut võistlejat. Indiaaninimedega Keskmine Erkroosa Täpp ja Pisike Sinine Täpp. Esimese eesmärk on näidata, kas päeva jooksul on juhtunud midagi, mille kohta ütleks awwwwwwwwwwwsome!… ma olen elanud!
Ja sinine on kõigist varasematest kõige elutervem: tähistab spordi tegemist.
Best Christmas and birthday ever!
Viimane nädal läks kokkuvõttes normaalselt käest. Hindsight – sest siis tundus väga okei. …ja lõbus :D
Esmaspäeval ajasin ennast ühikas üles. Pessu ja normaalseks. Pärastlõunal rongile. Jõgeval ütleb juht, et viivitus on 20 minutit. Rongil tekib üle tunnine viivitus. Kõik planeerimine segi löödud. Kui lõpuks kodus olen, läheb heaks. Suunavad mu kohe suurde tuppa, et jõulupakki lunastaksin. Selleks aastaks leiti, et peab olema 3salmine luuletus. Improviseerin. Siiras-naljakas tuli. Läks peale, naerdi. Rebisin kingikotist välja Inimese füsioloogia ja anatoomia. Täpselt see, mida tahtsin. Sees pühenduseks kirjas “Iga võit enda üle muudab järgnevad lahingud endaga lihtsamaks.” Pisarad tulid silma. Ta teab! Elekter on ära ja venna kutsub mind: “Ellu! Tule minuga tulega mängima!”
Vanaema külvab paanikat. Nii möödub ka terve teisipäev.
Minu sünnipäev. Saan koogi,
raha, anatoomiamudeli,
šoksi jms.
Elektrit pole jätkuvalt. Üldine lebo ja söögiorgia terve õhtu. Helistab Elerin. All hell breaks loose.
Jõuan kuueks vähemalt koju. 12st Rakverre. Ostan ülemääraselt seksikad kingad, sporditeipi, täppkleepse jms. Ilmutasin septembri filmirulli.
Live it up, mu kallid!
Juubelipidu
Pole kojugi veel jõudnud, kui süda nii-nii soojaks kisub. Vanasti jätsime selliseid südant soojendavaid sõnumeid palju. Joonistasime maha, vedasime jooni, ladusime kive. Lumememmed oli vanasti muidugi väiksemad. Ja ma ei teadvustanud neid nagu praegu.
Kunagi väga-väga seljahaigena vajusin viimasel sirgel enne kodu põlvili maha, sest ei saanud käia. Vaatasin mäe otsa kodu poole ja tõmbasin oksaga maasse “ma *süda* kodu”. Vedasin ennast majani, vahetasin riided ja eksisteerisin nagu ikka. Issi tuli koju. Küsib: “Kas Sina kirjutasid tee peale?” Noogutan. Naeratab. Loodan, et mu vanematel on uhke tunne, et me kõik nii väga kodu ja neid armastame.
Vaatan valdused üle. Soff
on ikka armas-kallis. Kaktus on õitsema läinud.
Pants tahab teada, mis ma pakun raseda õe lapse sooks ja sünnipäevaks. Tüdruk ja 6. veebruar. Saab näha.
Saabuvad rase õde, ta mees ja Pontu. Viimane on põhimõtteliselt ka üks mu õdedest. Armus Kristoifferseni kunagi. Nüüd ütlesin, et võib enda juurde võtta. Enda omaks
lausa. Nii läkski.
Pidu ületas kõik mu ootused, väga kihvt ja rõõmustav. Liiga kiiresti sai ainult nv lõpule ja peatas juubelipidustused. Bussiga
Tartu. Võtan poest uue kalendermärkmiku
ja viimase lihvi loosipakile.
Vara magama ja homme varakult vigu parandama. Tsau.
TRA!!!
Kallid, siit tuleb üks rant-post.
Taastusravi alused (ehk TRA) on üks kõige ebameeldivamaid asju, mida siin kohanud olen. Meil on materjalid ÕIS-is, Facebookis JA Moodle-is. Katsu siis aru saada, mis ajaks mis on või kus mingi info on ja kas seda on üldse avaldatud. Tavaliselt olen mina ikka see pool, mis õpitööd pärsib, aga TRA saab sellega seekord isegi paremini hakkama. On munn noh.
Aga oleme rõõmsad, sest head uudised on ka:
- kolisin õppimisega laua taha – palju efektiivsem
- sain naise arengu arvestatud. Õppejõud oli nagu “ashdushfjskfnvdfkv jääb Teie südametunnistusele.” Saime nimelt üsnagi napilt läbi. Saarlane, kellega seal olime, küsis pärast: “Mis meie südametunnisele jääb?” :D Ma olin nagu “Mmmm, minul ei jäänud küll midagi.”
- pidasin vastu suurele soovile täna kool üle lasta
- lähen see nv koju issi sünnipäevapeole, sest emme nii kenasti kutsus (loodame, et seekord läheb paremini)
- juba pühapäeval võib lund tulla
- juba kalapäeval tuleb selle nädala ainuke padulällll! (:
- otsustasimegi, et katsume nädalas ainult korra lällata + esmaspäevadel joome ainult vett
- MA ARMASTASIN DEXTERI VIIMAST OSA… seeing Biney again… lubab nii-nii kõva hooaega.
- mu akadeemiline saamatus paneb pigem loogiliselt aru saama ja mõistma kui tuupima. see on suurepärane
- hakkasin bucket-listi koostama
- ja kingisoovide nimekirja
- ma olen üsna rõõmsameelne (:
Mis värk on nende mustade ja punaste täppidega.
Kui keegi märkmikku mul sirvima juhtub,
siis tuleb kohe: “Mis värk nende täppidega on?” Või nad jagavad küll, mis need mustad täpid on, aga punastest aru ei saa :D
Tuli isu luupidega pildistada märkmikust just neid täppe, seega seletan ära nende tähendused. Aga muidugi teen seda endale omaselt – random mulli kõrvale ajades :)
PUNASED. Olin mina rebaselaagris. Tuli valida õpitoad. Läksin silma lahkama ja mäletatavasti hilinesin aja- ja finantsiplaneerimisse. Ma ei tea, kui palju mul muud meelde viimasest jäi, aga naine seal soovitas võtta ja kohe kirjutada igale nädalale number, et näeksid alati, palju aega semestri lõpuni on jäänud. Teadsin kohe, et ostan ilusadpunased täppkleepsud, kleebin kooli algusest
igale nädalale lahedatele kohtadele
kuni jõuluvaheajani need ära,
joonistan numbrid peale. Mõeldud-tehtud :)
MUSTAD. Punased kleepsud polnud kõik, millega piirdusin, kui poes käisin ;) Aga kohe ei teadnud, milleks need mustad kleepsud ära kuluvad. Peale hästi sinna ei kirjuta ega midagi. Vastus tuli minuni ise. Nagu kõik need joobeseisundid, mida nad märgivad.
Kui Paat veel Eestis oli, kirjutasin oma märkmikku täiesti suvalisse kohta “Hakkame jooma.” samal ajal, kui talle otsa vahtisin. Teda küll siin pole, aga see on nüüd kohale jõudmas. Mis järgmine nädal teha?
Ps. palun olla mureta.
Kuidas koolis läheb?
Geneetika töö hommikul. Õppimisest oleks kindlasti kasu olnud, sest küsimused olid lihtsad. Presentatsiooni sain kenasti esitatud. Tänasega on kõik.
Aga homme ja ülehomme on juba uhkem lugu! Anatoomia-füsioloogiat saab. Homme on luude peale. Reedel see jumalik histoloogia töö uuesti uuesti. Tõsine häbi enda pärast :D Peaksin rohkem vaeva nägema. Täna on mu toakaaslasel, kes on võtnud eesmärgiks mulle pohmakas lõpuks esile kutsuda (since I just don’t get it), loengud-asjad kuueni. Selle ajani on hardcore õppimine. Pärast seda… must täpp märkmikku/hakkame tähistama.
Ühikas ootavad ainult hallitavad koduviinamarjad.
BZ-ga poodi ja CHEMICUMi. Ühikas tagasi, VAJAN pildistada.
Coming soon.
Kiastoliit ehk ristikivi
Tänan seda ilusat ja suurepärast neiut, kes mulle ta kinkis.
Me oleme temaga nagu sool ja pipar, must ja valge. Võimendame tavalisi asjakesi erilisteks, toome maitse välja.
The Adventurous Pursuit of Happiness 