Ulmlen siin
Unistan metsast ja põlgan laiuvaid põlde. Tuuliseid tühermaid. Tänavaid ja koledaid maju.
Kevadkups!
Täna panime kevadise (ja aasta esimese) viisaka kupsu. Nii ütlesid inimesed umbes sada aastat tagasi suplemise kohta, you’re welcome. Mina ja Pants käisime vapralt vees, vanem vend filmis, väike vend suht naeris, õelapsed olid kaasas, ta mees ja meie isa tulid ka turvama :)
Ülikihvt oli
nii suure ja lõbusa kambaga läbi metsa seigelda.
Tegelesin veel erinevate asjadega, aga umbes 2 tükki neist on Bastardile pooleldi üllatuseks, seega ei hakka siin pikemalt vatrama.
Minu ametipostid ja kaasnev ramble
Vaikne tööpäev tuleb kuidagi sisustada. Niisiis räägin meeletupika sissejuhatuse järel, kus ja miks ma praegu olen.
Endale teadaolevalt mäletan asju umbes 3. eluaastast. Kuidas ma küsisin emalt, kui vana ma olen ja ta vastas jms. Mäletan, kui sain teada, mis mu perekonnanimi on ja mis mu ema nimi on. Mingid ülielementaarsed asjad. Ent emaga rääkides tuli välja, et mul peab olema üks äärmiselt selge mälestus teisest eluaastast. Ma ei teinud küll tööd siis ilmselgelt, aga see selgitab minu esimesele tööotsale sattumist.
Mu ema ja isa ja õed-vennad olid suvel kultuuri peal tööl. Tol ajal tõenäoliselt nad alles istutasid seda. Praegu on see korralik mets juba. Mina olin tekikese peal, suht beebi. Olin siis umbes nii kaugelt,
aga natukese kaugemalt näinud, et seal majas on valge mänguhobune ja seda nõudma hakanud. Kuna seal elasid meie sugulased, läksimegi sinna. Ema oli natuke segaduses, et mis hobust ma nõuan, aga kohale jõudes mõistis. Meiepoolses esikus/verandamoodi asjal oligi hobusemänguasi. Pererahvas lihtsalt andis selle mulle. See on siiani mu toas. Natuke katki mängitud, aga ise kunagi lapsed saan, teen korda. Väike vend on minust koos kõnealuse hobusega pilti ka teinud.
See valge siis.
Ma armastan seda hobust. Ratsutasin sellega umbes kogu aeg. Kuni liiga suureks sain ja natuke pooleks enda raskusega tegin :(
Poiss, kelle oma ta enne oli, suri ära umbes 8. klassis. Ta oli sitaks populaarne ja minuga sõbralik. Kunagi ei norinud bussijaamas ja üldse oli lahe inimene. Aga me ei vestelnud päriselt vist kunagi.
Ahjaa, kuidas ma tean, kui vana ma olin? Selle kultuuriga möllamise ajal oli ema sõnul meie kandis suur metsatulekahju, kuhu minu isa pidi ära kultuuri pealt minema kustutama. Ja see oli umbes ’92. Söestunud puutüvesid on 5. järve kandis siiani näha.
Ühesõnaga, meie metslasteperel oli komme suvel kultuuri peal töötada ja mina hakkasin suht vara sellest osa võtma. Otseselt seepärast, et ema ja isa mõlemad läksid ja meid ei hakatud üksi koju jätma.
Sama loogika järgi olin põldude peal tuulekaera korjamas.
Mõlemat tööd olen teinud umbes igas eas. Veel eelmine suvi käisin matšeetega kuusepoegi võsast ja rohust välja peksmas. Õnneliku juhusena on mul pilt, kuidas lähen metsa läbi viljapõllu ka veel.
Selline siduvus siin postituses.
Väiksena sain 40 krooni, kui pühkisin ja pesin vanaisa juures põrandad, kloppisin vaibad. See oli räigelt raske. Tiigist pidi mitu korda vett ämbriga tooma ja vaibad oli rasked.
Teine asi, mille eest talt raha sain, oli Ex Libriste kleepimine raamatutesse. Ta lasi mul endal määrata, kui palju raha oleks sobiv. Mõtlesin hetke ja ütlesin mingi lapseimeliku loogika järgi, et kümps 40 raamatu eest. Hiljem muutis ta selle ära ja arveldasime ühe Ex Librise järgi. 50 senti üks. Tal hakkas must vist kahju.
Aitasin tal mõnikord mingitel kultuuriüritustel enda raamatuid müüa.
Juba suuremana sain raha selle eest, kui tema raamatuid avaldamise jaoks arvutisse trükkisin. Selle eest oli ta väga tänulik: andis mulle 2-3 korral mitutuhat krooni.
Umbes 14- või 15aastasena töötasin Huljal Aru Grupis. Lõhkusin mingi värvimasina ära ja lihvisin aknaid. Ostsin omale suve lõpus teksapüksid :)
Mingi 17aastasena andsin umbes kaheks nädalaks puhkust venna sõbrannale. Ta oli Rakvere Kroonikeskusesse kingituste pakkija. Absoluutselt armastasin seda. Üks tuli kitarriga, mille pisikese leti peal ära pidin pakkima. Kari poisse käis mind vahtimas ja heeliumi ostmas. Mingid punastavad näkid lasid vibraatoritekomplekti pakkida. Nägin ilusaid lõhnaõlisid ja serviise. Rääkisin päevadläbi Sassiga. Püüdsin lae alla põgenenud tiigreid :)
Kohe pärast seda palus ülemuse sõber mind enda juurde tööle. Andsin tema töötajale puhkust Centrumis? See surnud onn keset Rakevere. Olin müüja lasteriietepoes. Äärmiselt igav, joonistasin ja kirjutasin terve aja.
Umbes samal ajastul hakkasin Ristipoes tööl käima.
See meeldis ka tohutult. Koristasin ja sättisin asju päevadläbi, tegin pilte ja lobisesin klientide/sõpradega. Pappi eriliselt ei saanud, aga riideid ja meelelahutust küll.
Pärast keskkooli ja seljaprobleeme peatun korra Rakveres Müügimeistrite juures. Olin umbes 4 kuud telefonimüüja. Ja mitte selles mõttes, et oleksin müünud telefone, aga nagu telemarketer. Meeletult hea kogemus. Loomulikult on rott töö, aga naha teeb paksuks ja õpetab chillaxiks jäämist ka eriti kettas inimesega rääkides. No elust õppisin ka ühtteist.
Nii. Ja nüüd.
Käisin juba tervisetõendit tegemas ja täna sain Maksu- ja Tolliametilt sellise sisuga kirja:
Alates 01.07.2014 peavad kõik tööandjad oma töötajad registreerima Maksu- ja Tolliameti töötamise registris.
Seoses sellega anname Teile teada, et PIZZA GRANDE, OÜ on registreerinud Teid töötamise registris alates 01.03.2015.
e-maksuameti/e-tolli rubriigist “Töötamine ja väljamaksed” saate ülevaate, kas tööandja on Teile tehtud väljamaksed deklareerinud ja maksud tasunud.
See kuu käin kooli kõrvalt kümnel päeval tööl. Saan kena summa, et endale uus läpakas osta. Esimeste kuude palk läheb tõenäoliselt sellele, et meie ühiskonna arvestuses inimväärset elu elada: tellin läätsed, maksan päädi järelmaksu ära, viin Bastardi endaga kuhugi spaasse. Siuke värk :)
Tänan tähelepanu eest!
Ps. Kui ma kuidagi ära unustasin mingi laheda tööotsa, siis võib meelde tuletada :)
Photos w/ Pentax K20D
Bastard gave me his camera to use until Wednesday (and to get properly acquainted with it). I’m already having tons of fun. This camera is a real treat.
Nouveaux peasants ehk SELLEL on nimi!
“Oi, neiu, ma kardan, et sa saad täitsa märjaks siin!”
ütlen kelmikalt meheliku häälega, et mängida kallima maale ära kolinud tursket sõpra, kui Lõuna-Eesti tüdrukud peaksid järjest tervituseks küpsetisi tooma ja porilompide kallastel baleriinide kombel tasakaalu hoidmiseks väänlema.
Jalutades naljatame ja arutame sõprade üle, kes on ühtäkki Lõuna-Eestisse talumaja, maad ja mõned loomadki ostnud. Ise lahkume mõnusast maalähedasest nädalavahetusest. Eelmisest, täpsemalt. Olime mul kodus-kodus, kus otsisime usse ja püüdsime kala, sõime kana ja kartuleid, pressisime õunamahla ja käisime saunas. Teel bussile alustamegi naljaga. Ja jõuame ka kahe huvitava seaduspärani: kõik uued talupojad jäävad vanuselt alla kolmekümne ja kellelgi pole veel lapsi. Muidu on inimesel ikka juba pere olemas ja vanust kah, kui maale tagasi/ära läheb. Statistika on umbes viie inimese kohta siis. Suur number lähema tutvusringkonna kogusuurust arvestades.
Aeg ja olu on saanud selline, et süda tahab lihtsat, head, siirast ja vaba.
Kõigil.
Ka meie räägime mesilastest viljapuuaias ja kahest suurest koerast,
jahipidamisest ja kuumadest mahlastest ahjupraadidest,
meie oma metsast ja metsaraja lõppu jäävast jõest, järvest või äkki hoopis merest.
Inimeste pildistamine ehk selle suutmatus
Kunagi suvel ootan Rakvere bussijaamas. Päike keevitab – isegi imeväheste riietega on meeletult palav. Kuskilt satub kätte ajaleht, mis räägib kaduma läinud noormehest. Ta võis olla minuvanune. Oli läinud kuhugi koopa/tunnelisse paadikesega pildistama ja tõenäoliselt sinna vette kaduma. Olin juba niigi temaga samastanud ennast: käib-üksi-suvalistes-kohtades-pildistamas-inimene ju. Ja siis kirjeldati artiklis tema pilte ja stiili. Ühe punktina öeldi, et naljalt tema piltidelt inimesi ei leia. Leidsin, et ega minu piltidel ka pigem inimesi pole. Huvitav.
Mul võib olla mingi father issue. Sest talle ei meeldi kui pildistatakse. No, talle meeldib, et ma maja ehitamist ja liblikaid-linde pildistan, aga ta ei taha, et teda pildistatakse. Äkki tuleb sealt universaalne suhtumine inimestesse, et oi-oi-ma-parem-ei-pildista-äkki-ta-ei-taha. Et jääme käte- ja jalapiltide juurde.
Selline patoloogia ei sega, kui elad enda metsakodus, kus Sinu ja lähima “naabri” vahele jäävad terved metsad ja sood ja järved. Linnas elades on inimesi kõik kohad täis. Katsu siis teha kuskil pilti ilma probleemi tajumata.
Aga miks ma sellele kõigele nüüd mõtlen? Kui oma asju hakkasin maha müüma, soovitasin tungivalt BZ-l need endale selga järjest panna, et head illustratiivsed pildid saaksin teha. Ta ajas need selga, naeris, oli jumalast vaba. Aga mina higistasin ja sättisin valgust ja tõmbasin õlad kõrgele-kõrgele pea ligi, nagu BZ võiks ühel hetkel mu täis sõimata. Tundsin ebamugavalt. Aga tema ainult täiesti omase kergusega naeratas ja küsis, kas midagi on veel. Kui ma muidu vaid teadsin, et ega ma ei kibele inimesi pildistama, siis see hetk sain aru, et mul on probleem. Ja et mul oleks megafun, kui ma suudaks inimesi välja mõeldud probleemideta pildistada. Jumal-hoia-kui-fun :D
Seik ja asjaolu oleks ununenud, kui ma poleks kohe mõni päev pärast seda käinud ühe sõbraga väljas söömas. Pildistasin sööki ja teokarpe ja raamatuid ja kõike. V.a teda. Ütleb, et ma võin teda ka pildistada. Siukene fuck-miks-ma-ei-suuda-teda-lihtsalt-pildistada-siis???????-tunne.
Okei. Niigi hästi. Aga siis ja seal võtsin eesmärgiks inimesi pildistada, et ma normaalseks selles saaksin. Ja “normaalse” all pean ma silmas portreepilte võõrastest inimestest. See on ideaal. Järgmine päev oli vanaema sünnipäev. Küll ma klõpsisin :)
Kõigest kallim kodu
Hetkel viibin veel kodus. Asetan lauale valmis asju, mis ühikasse kaasa tulevad. Koristan. Jalutan meie niitudel. Paitan kasse. Istun kividel. Libistan sõrmekestega läbi lehtede. Nagu laps jälgin sipelga tegemisi ja roomavaid tigusid. Päike paistab siin hirmus kenalt.
Väga raske on kõige turvalisemast ja kallimast ja kindlamast kohast minna ära elama kuhugi linna. Müra ja valguse keskele. Minu elus on siin päevi, kui ma ei näe hommikust õhtuni ühte autot ka. Kas kellelgi veel on nii? Ja kui mult küsitakse, kas ma ei karda minna keset ööd pimedas läbi metsa mitu kilomeetrit, et koju jõuda, siis vastus on igal juhul “ei”. Ja kui ma inimest usaldan, siis selgitan, et oleks mul valida, kas jalutan linnas või metsas, siis julgem oleksin keset kõrgeid puid ja metsikuid loomi. Mitte inimeste juures. Ja nüüd ma lähen elama ühte tuppa 2 teise inimesega.
Aga pole hullu, Simmo. Esimest korda lähen mujale elama. God knows I’ve lived it up. Igal pool käinud ja kõiksugu asju teinud. Eriti pärast kogu surma ja haiglat. Seega ei kahetse midagi.
Natuke kipitab ikka. Sest kodu on super.
The Adventurous Pursuit of Happiness 