Esimene tarkusehammas eemaldatud!
Juba 2 aastat tagasi oli mul tugevaid probleeme tarkusehammastega. Pärast seda on mul põsk üles paistetanud ja hambad periooditi valu teinud. Mõni kuu tagasi käisin hambaarstil, sest plomm oli ära tulnud. Vaatas suu üle ka. Leidis pisikese augu kahe hamba vahelt. Ütles, et asi on selles, et kõige tagumine hammas nügib teised liiga kokku ja sellepärast seal auk on. Ütles, et need tarkusehambad tuleb üldse välja võtta. Soovitas ka kohta, kus nüüd klient olen. Sain aja alles BZi sünnipäevaks, aga täna hommikul helistati ja öeldi, et minu olukorra tõttu saavad pakkuda täna kell 1 mulle aja, kui mulle sobib. Olin kohal. Saadeti hammastest panoraampilti tegema.
Kartsin väga jälle kiiritada saada. Õnneks pandi mulle kohe tinapõll ette ja mu vastumeelsus vaibus. Sain pildi CD peal kätte, silkasin arstile. Täitsin paar paberit. Ja läksin arstikabinetti. Arst ja assistent olid mõlemad väga sõbralikud. Sain pilti näha.
Ütleb, et kõik viimased hambad võtame välja. Alustame parema poole ülemise hambaga. Tuimestus oli ülifun. Enne kui arugi sain, muljetasid arst ja ta assistent minu konksjuurega hamba üle :)
BZi sünnipäeval läheb järgmine hammas. Paremalt alt viimane.
Veel üks viimane kodumaun enne kontaktõppe algust
Panin tunniplaani kokku. Probleemide vältimiseks valisin sellise taktika, et registreerisin ainult nendele kursustele, mille aega oli kuskilt võimalik leida. Kui oli aine, mis nagu oleks pidanud ka kevadel mängima hakkama, aga tunniplaanist kuidagi leida ei andnud, siis hoidsin tast eemale. Sain sedasi täiesti korraliku kamba kursuseid. Kena klapi ja koormusega. Kokku 31 EAP-d. Aastas tuleb siis 59. Tahan ikka nominaalajaga ära lõpetada. Plaanid näevad ette :)
Hinnetega on veel väike võlg.
Tundub, et see pole kuigi hull, aga tahan selle VÕIMALIKULT kiiresti kaelast saada, et toetuste taotlemine produktiivsem oleks. Paar päeva tagasi mu läpakajuhe suitses ja veel paar päeva enne seda hakkas Läbukaamera nagisema töötamise asemel. Nojah, ja äärmiselt kole on olla nii innukas kaan enda isa ja õe küljes.
Olen kodus. Maunin millegipärast ja ignoreerin kutseid põnevatele üritustele nagu lumes mängimine ja perega hängimine. Tulin Tallinnast
ära, sest emal oli 23.-l sünnipäev ja mu kass oli nädalakese kadunud olnud. Tõmba nüüd oma rõõmu vähemaks, issi leidis kassikese juhuslikult üles ja tõi koju. See oli kõigest tund aega enne minu koju saabumist :)
Siin
proovin vene keelt tuupida. Aga see on täiesti viljatu katse. Sest maaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa vih-kaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaan se-daaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa
Kevadsemestri õpingukava
Miks ma ei näe tunniplaanis kursuseid, mille võtnud olen? Mis see tähendab, kui ma neid isegi ASIOst koodi järgi otsides ei leia? Kuidas ma tean, et loengute ajad klapivad omavahel tunniplaanis, kui ma ei tea, millal loengud toimuvad? Miks on nii, et minu tunniplaanis kursust ei näita, aga koodi järgi otsides on see olemas? Kas kellelgi teisel on samamoodi? On teistel normaalselt kõik näha? Kuidas ma selle korda saaksin? Miks toimub valdav osa kursusi teisipäeval? Kas keegi teeks minu eest mulle ideaalse õpingukava selleks semestriks? Palun?
Edit: Veel hakkas huvitama, miks pakub ÕISi otsing EAP-de hulga järgi otsimist, kui ta selle peale midagi ei kuva? Kas ma pean aastas kokku saama kindlalt 6o EAP-d? Või ma tohin ka saada 59, et nominaalaja sees ära lõpetada? Järgmine aasta teen lihtsalt 61?
Nüüd on kevadsemester
Eile lõppes sügissemester. Mu hinded on päris normaalsed. Mitte väga head, aga paremad kui “eksmatrikuleeritud”. E, C, A, A. Üks eksamihinne pole veel teada ja vene keeles on vaja vastata kursusesõnad (~300 sõna) ja tõlkida 20 lehekülge erialast teksti + teada 50 erialast sõna sellest tekstist peast. Siis on sügissemestriga ühel pool.
Vene keelega läks huvitavalt. Sibasin neljapäeval kohale.
Õppejõud jagas töid. Minu poolikut дательный падеж’i kontrolltööd temaga polnud. Palus tunni aja pärast tagasi tulla: selleks ajaks otsib/prindib uue. Ilmusin välja. Ta ütles mulle, et minu poolikust kontrolltööst piisas, et saada arvestatud. Whhhhaaaaaaaaaaaaaaaaaaat? Kas ma olen märkamatult vene keele savantiks muutunud? Poolikust tööst piisas! MIDA.
Erialase tekstiga läks sama normaalselt. Mul oli raamat juba valitud. Religioon peaks nagu sinna sisse mahtuma. Raamatu pealkiri oli Miks ikoonid nutavad? Õppejõud sõnastas raamatu sobimatust sõnadega “kirikupropaganda suvaliselt autorilt”. Mu raamat ei sobinud. Ütles, et tema meelest on antropoloogia kultuuriajalugu. Vaatab mulle hetkeks küsivalt otsa. Ma vastan ainult: “Jah.” Järgneb kerge oh-dear-god-why, sest ta ütleb, et religiooniteema on supervale ja ma peaks võtma teose helilooja või kunstniku elust. Samas, kas mulle tõesti loeb, mida venekeelset ma omale ajju reibin? :)
Küsisin talt veel, kas see on normaalne, et semester saab läbi ja mul on asju vastata. Pilgust on näha, et ma olen ta meelest sips kohtlane. Ütleb, et ma tuleks lihtsalt konsultatsiooniaegadel ja kõik on korras. BIEN!
Täna algas eelnädal. Saab hakata õpingukava määrama. ÕIS muidugi ei võta mind vastu tagasisidetki kirjutama, millegi määramisest pole mõtet veel rääkidagi. Kuigi olen superpõnevil.
Leidsin, et suitsetan liiga palju. Kui isu tuleb, katsun selle asemel pilte teha. Et mu käed oleksid tegevuses. Kole ja paha harjumus. Mõnikord öösel ärkan selle peale, et hingata on raske ja vastik. Nagu kopsud oleksid kokku kleepunud. Seda on harva ja läheb kiirelt üle, aga see on piisavalt rõve, et ma seda enam ei tahaks. Treppidest käin nagu astmahaige vanur. Suitsetamisel oli minu jaoks mingi ilu- või vabadusefaktor alati, aga see on ka kadumas. Tundub mõttetu. Kui vene keele pärast stressasin, tegin mitu-mitu suitsu päevas. Kui õhtu kaissu jõudsin, lõhkus pea nii kõvasti, et Eero jootis mulle Coldrex MaxGrip C-d sisse, et olla üldse saaksin. Õnneks vajusingi ära magama. Ütlesin, et ah-jah, eks pingelangus vms, aga for sure oli see suitsetamisest. Tuleb vist nulltolerants luua. Pühapäevasuitsetajast ahelsuitsetajaks saab märkamatult. Siis, kui iga suitsu eest täppkleepse hakkad märkmikku suruma, jõuab alles kohale, mis ja kui palju tegelt teed.
Hea uudis viimase lõigu juures on see, et mul on nüüd hästi palju suvalisi pilte postitada mõnele Heale Lugejale, kelle keskendumisvõime ei ole nii pühendumisaldis minu blogi suhtes kui tema ise :)
Selle suitsetamise dislike’iga on see asi ka, et huvi on tekkinud eluspüsimise vastu. Mulle meeldib elus olla ja pähe on tekkinud asjad, mida ootan veel sellest elust. Olen ettevaatlikuks muutunud. Panen ühikatuppa astudes ukse kohe lukku, et keegi mind seal rahulikult ära killida ei saaks ja käin riides nagu kodutu, et mind röövima ei tuldaks. Tugev isu on olla elus. Tervelt, õnnelikult ja suuremate muredeta :)
Minu teine antropoloogiateemaline essee (ja hinne A TLÜs for that matter)
Õppeaine Uurimisteemasid antropoloogias tähtsus
Verivärskete antropoloogiarebastena ei pea õnneks kohest muret tundma, mis on lõputöö pealkirja sõnastus või kuidas on töö täpne formaat ja nõuded. Praegu tundub tähtsaim mõista enda jaoks, mis on antropoloogia ja kuidas sellega kokku sobida, selles orienteeruda. Äkki on ka pähe tulnud uudishimulik küsimus: „Mida mina ise teaduslikult uurida saaksin?“ Antropoloogiat veel võõristades oli tohutuks abiks kerge ja konkreetne õppeaine Uurimisteemasid antropoloogias, mille sisu koosnes erinevate antropoloogide ettekannetest, mis tutvustasid sooritatud uurimisi. Loenguid oli vähe, mistõttu on üllatav, kui palju uut infot ja perspektiivi need andsid.
Kõigist põnevatest vaatevinklitest ja esinejatest, keda aine Uurimisteemasid antropoloogias meile pakkus, sümpatiseeris mulle naisterahvas, kes tutvustas enda tööd ja elu saami põhjapõdrakasvatajate juures. Ta köitis oma lugude ja suhtumisega. Rääkis nagu sadade aastate kogemusega antropoloog, kes uskumatult kombel on lennukiga taevast alla sadanud ning elusa ja tervena oma uurimisobjektilt armastuse leidnud. Naine kursuse ees oli tõeline ja vahetu, peaaegu hirmutav. Tundus kange ja kartmatu naine. Küsimuse „Kas sa oled selle ala jaoks sündinud?“ peale ei julgenud kohe kättki tõsta, justkui suudaks ta su sisse näha ja väikseimagi kahtluse nõrkusena kipitama panna.
Lühikeses loengus kirjutasin järjest üles antropoloogialaseid õpetusi, mida ta kerge rahuga järjepidevalt meile edasi andis. Selgitas lineaarselt, kuidas käituda välitööl. Eelkõige paneb ta südamele, et austaksime inimesi, kelle juurde läheme; et me oleksime alandlikud; et me püsiksime ühenduses informantidega ega murraks lubadusi, mis neile oleme andnud. Ta ütles, et me ei saa kunagi olla spetsialistid välitööl: kohalikud on spetsialistid, sest nemad teavad täpselt, mida nad teevad. Hoiatas ette, et uut keelt õppides tuleb arvestada, et keelebarjäär tekitab umbes kolmekuuse isolatsiooni, mis tuleb ära taluda. Seetõttu soovitab päris esimest välitööd teha kuskil lähedal, et vähemalt midagi teaksime. Samuti ka õige tunde loomise jaoks – kuidas antropoloog suhtub välitöösse ja sellega suhestub. Tähtis on, et antroploloog ei jahiks rahasid ega toodaks skandaale. Hoiatab ette, et pole hea lasta veidratel asjadel muutuda tähtsateks asjadeks. Tahab, et me ei otsiks ekstreemsusi ja lubab, et me ei saa kunagi kaotada, kui oleme loobunud jackpotist. Mõistan viimaseid ridu Susanne K. Langeri raamatus Philosphy In a New Key välja toodud nähtuse abil – ta kirjeldab, kuidas informeerija saab küsimustega tugevalt kallutada informandi ütlusi (Langer 1979). Ta toob näiteks küsimuse „Kes lõi maailma?“ Selline küsimus eeldab, et on olemas midagi maailmanimelist. Ühel hetkel kunagi see ei eksisteerinud, aga nüüd see on olemas. Samuti annab küsimus ette, et see pole ise tekkinud, vaid mingit sorti olend on selle loonud. Samas ei saa süüdistada küsijat kallutamises, sest pole olemas küsimusi, mis ei eeldaks midagi. Küsimused formuleeruvad selle järgi, mis intervjueerija vastuseks annaks või informandilt ootab. Seda nähtust ära kasutades saaks just nimelt muuta veidruse millekski suureks ja tähtsaks, mis tooks palju kõmu ja raha teose ümber. Antropoloog ei oleks ise justkui midagi fabritseerinud, sest kõmulised vastused tuleksid informandi suust. Loengu külaline soovitas meil pigem kuulata ja tasa olla.
Teine esineja, kes mulle tugeva mulje jättis, rääkis veest. Mind üllatas, et millestki nii loomulikust nii palju eripärast saab ammutada. Kavalalt tekitas esineja uudishimu ja intrigeeris küsimuste ja faktidega, mis andsid mõista, kui oluline osa on veel maailmas. Kas vee kontrollimine annab võimu? Kas vesi on keskkond või inimene? Kellega sa jagaksid oma vannivett? Kellega jooksid ühest kruusist? (Strang 2004). Eelkõige nägi ta vett võimu ja jõuna. Tõi välja, et läbi ajaloo on võim olnud nende käes, kes juhivad ja kontrollivad vett. Veel on mängida tohutu suur roll transpordis, elektri tootmises, ta on puhas jõud. Vesi mõjub veelgi müstilisemalt, kui antropoloog toob välja paljud vee mitmed dünaamilised omadused: ringlemine, voolamine, sadamine, lihvimine ja hõõrdumine, kolm erinevat seisundit, muutuvus ja elu hoidmine ja andmine.
Kõnealune antropoloog uuris Kemijoki-nimelist jõge Soomes. Selgitas kõigepealt, kuidas inimestele meeldis, et keegi ka lisaks põhjapõtradele nende maal millegi vastu huvi tunneb, ja just selle jõe vastu, sest inimesed tundsid selle suhtes tänulikkust. Jõel oli suur emotsionaalne roll inimeste jaoks. Ta leidis, et sama veevärk ühendab kogukonda ja tekitab usalduse, ühise huvi ja halvemal juhul ühise probleemi, mille pärast ühiselt vaeva nähtaks ja hoolitsetaks. Oli huvitav kuulda, kuidas inimesed jõge tajusid ja kuidas antropoloog valis inimesi, kes sobiksid selles uurimuses informantideks. See oli huvitav, sest jõge ei võetud kohana. Seega puudus ka koht, kust informante otsida või leida. Ümbruskaudsed inimesed sobisid kõik informantideks, aga samuti sobisid ka jõest kaugel elavad inimesed, kes sellega mingil moel suhestusid ja antropoloogiga välitöö ajal kontakti sattusid.
Õppides antropoloogiat tunnen tänu ja heameelt, et pakutakse õppeainet nagu seda on Uurimisteemasid antropoloogias, sest pean tunnistama, et uuena sel alal ei osanud vastata, kui keegi küsis, mis on antropoloogia. Nüüd suudan juba küllaltki konkreetselt ja üheselt seda edasi anda, sest oskan nüüd antropoloogiat mõista ja tunnetada – algne segadus ja hägusus antropoloogia valdkonnas on selginenud. Ja seda eelkõige tänu kõnealuse õppeaine tutvustatud inimestele ja võimalustele, nende abil tekkinud arusaamadele ja mõtetele.
Kasutatud materjalid
- Langer, Susanne S. K. 1979. „Philosophy in a New Key“.
- Strang, Veronica. 2004. „The Meaning of Water“.
- Loengukonspektid
Veel vene keelt
Sain teada, et neljapäeval on mul võimalus vene keelt vastata. 2tunnine auguke. Kõik eelmainitu läheb asjaolude alla, mis suudavad mind värisema panna, sest
- neljapäev on mingi kohe
- 2 tundi läheb mul juba selleks, et 3. käände KT valmis kirjutada
Küsisin Pantsessilt, mis saab, kui ma ei jõua enne uut semestrit vene keelega valmis. Ta oli ülilebo ja rääkis, et normaalse hulka kuuluks, kui seda järgmine aasta veel teeks. Alr ka peaaegu naeris selle peale, kui ma muretsesin. Sest siin koolis on nii paindlikum kõik.
Olen väheke maha rahunenud ja katsun seda teha lihtsalt nii hästi, kui suudan. Homme päeval on emal vaba päev, reibime koos veel vene keelt mulle ajju. Õhtul sõidan Tallinna :)
Neljapäeval tõusen vara, sõidan kooli ja kordan kuni õppejõud vastu võtab. Katsun enne mitte oksendada. Erinevalt siis eelmisest korrast, kui vene keelde minna oli vaja.
Sess
Eksamisessioon on olnud talutav. Tegin eelmisel nädalal antro teooria eksami. Usun, et see läks hästi. Kirjutasin veel teise essee. Usun, et ka see saab hea hinde. Semestri lõpust on puudu ainult vene keel. Mul tuleb iiveldus ja rindkere tahab sisse vajuda, kui sellele mõtlen. See tähendab praegu. Ma vihkan seda. Kahetsen hinge põhjast. Ma võiks sama hästi pähe õppida lehekülgede ja lõikude kaupa, millest jutt käib, sest teksti ja sõnu vaadates ei saa ma aru. MIKS MA SELLE VÕTSIN? Tunnen kohutavat hirmu ja survet. Tahan natuke nutta. Vihkan nii saamatu olla. Ema ütles, et ta tahab, et ma pingutaksin. Vabandage, aga ma pingutan selle sitaga nii väga, et ma ei oska valida, kas ma saan insuldi, infarkti, songa või hemorroidid.
Minu esimene antropoloogiateemaline essee (ja hinne A TLÜs for that matter)
Informanti mõjutavad asjaolud
Tavasuhtluseski ei saa lõpuni kindel, et kõik kuuldu on puhas tõde. Kalamehe ja naabritädi pajatusi kuuldes aktiveerub automaatselt kriitiline mõtlemine, aga liialdusi või kindlate faktide väljajätmist võib esineda kõiksugu rollides ja elualadel inimestel. Seda arvesse võttes peab uurimistöö tegija mõistma, et ka tema informandid on ka selles aspektis täiesti tavalised inimesed, kes ühel või teisel põhjusel või eesmärgil ei pruugi anda kõige tõesemat informatsiooni. Aga miks see on nii? Mis on põhjused ja eesmärgid, mille pärast ei saa ütlusi usaldada? Millised asjaolud mõjutavad informantide pakutud teabe täpsust ja usaldusväärsust?
Antropoloogiat inimkogemuse uurimisena defineerides võib informaatorite mõjutajaid leida ka ennast ümbritsevaid inimesi jälgides. Kuulata, kuidas ja millest näiteks pereliikmed räägivad. Kes kuidas sündmusi kirjeldab ja näeb? Näiteks on suur vahe selles, millisena jutustab oma päeva laps ja kuidas täiskasvanu. Palju nad ümbritsevat märkavad, sellest huvituvad ja kuidas suhtuvad? Või palju fantaseeritakse juurde? Tammivaara ja Enright ütlevad oma artiklis On Eliciting Information: Dialogues with Child Informants lausa, et lapsed on “kurikuulsalt ebausaldusväärsed informandid”. Õnneks ei ei jää nad ainult selle mõtte juurde, vaid toovad sisse ka intervjueerija ja lapse suhte iseärasused, mis ei soosi alati selge ja täpse info dokumenteerimist. Lapsed kipuvad võtma intervjueerijat kui autoriteeti ja anda vastuseid, mida täiskasvanu võiks tahta kuulda; peamiselt nõustudes, kui küsimuse vorm selleks võimaluse annab (Tammivaara and Enright 1986 : 228-229). “Lolli mängimine” on välja toodud kui suurepärane intervjueerimisviis, et saada lapselt pika põhjaliku kirjelduse nähtusest või asjast. Intervjueerija näib rumal ja segaduses, sest võtab meelega ja selgelt madalama positsiooni, et laps saaks hoopis teda aidata ja õpetada. Selline “lollimängimine” seisneb lapse seletuse mõistmise üritamises, aga ebaõnnestumises. See tähendab, et täiskasvanu teeb või ütleb sama asja, mida on lapsi tegemas näinud, aga järeldab neist absurdselt valesti, et laps selgitaks ise väga piltlikult ja selgelt , mis ja miks üks või teine asi on (Tammivaara and Enright 1986 : 231). Lapsi intervjueerides töötab vaba, mitte formaalne, keskkond. Kõige efektiivsemaks peetakse mänge, milles laps teeskleb, et on mõni enda pereliige või sõber, kes tegeleb oma igapäevaste asjadega; räägib enda tegemistest kolmandas isikus; kirjeldab mängu edenedes, mida ta mänguasjad teevad ja miks; joonistab ennast nt lasteaias asjadega, mis talle meeldivad. Võrreldes kontekstita hüpoteetiliste küsimustega, on sellised mängud entograafile oluliselt informatiivsemad (Tammivaara and Enright 1986 : 231).
On väidetud, et umbes pool informantide ütlustest on ühel või teisel moel vale (Freeman, Romney and Freeman 1987 : 310). Suurim osa ebatäpsest informatsioonist läheb taju ja mälu arvele. Viimase kohta tehtud uuringutes ei ilmnenud ühtegi kindlat gruppi, kellel esineks ebatäpsusi sündmuste meenutamisel rohkem kui teistel. Ei soo, vanuse ega muu omaduse põhjal – see oli ühtlaselt jaotunud kõigil uuritud inimestel (Bernard et al. 1984 : 499). Artiklis The Problem of Informant Accuracy: The Validity of Retrospective Data toovad autorid välja põhjaliku hulga uurimisi, millest annab järeldada, et mälu ja taju koostöös saab inimestelt vägagi kaheldava väärtusega informatsiooni. Artikli alguses toovad nad näite naisest, kes väidab, et ta kodutee on 6 miili, kui see tegelikult on 5,3 miili (Bernard et al. 1984 : 495-517). Tema enda meelest on see vastus õige ja olenevalt etnograafi eesmärgist, võib see ka sobida – olla piisavalt tõene. Selline tunnetusepõhine infojagamine võib mõne täpsema uurimuse puhul olla liiga suur eksimine ja muuta statistika eksitavaks. Kui siit ajas edasi minna, võib liialdatud 6 miili veelgi kasvada või kahaneda, sest lisaks väikesele eksimisele tajus, jääb info mällu olenevalt kontekstist ja seostest kallutatuna. Artiklis nenditakse, et kui saaks mineviku kohta teada mõnel muul viisil peale intervjueerimise, siis oleks ammu kõnealune nõrk moodus hüljatud, aga reaalsus on selline, et tuleb leppida intervjueerimise kui informatiivseima valikuga sündmuste kohta uurimisel (Bernard et al. 1984 : 506)
Bruce Jackson meenutas oma essees The Perfect Informant, kuidas klassitäis Vietnami sõja veterane väitsid lähedalt teadvat sõdureid, kelle peale mõni hipi või vanem naisterahvas sülitas, kui San Fransisco lennujaamas kodumaale saabusid. Kui Jackson palus tõsta käsi neil, kelle endaga oli nõnda käitutud, ei tõusnud ühtki kätt (Jackson 1990 : 402). Teades, kuidas ühiskond tol ajal suhtus Vietnamis võidelnud sõdurisse, on ohutu järeldada, et kuigi reaalselt sai sellise vastuvõtu osaliseks vaid mõni üksik sõdur (kui mitte üksainus), siis konkreetset lugu adapteeriti ja paljundati just selleks, et illustreerida ja rõhutada, kui negatiivselt igasse ühte neist veteranidest suhtuti. Ja kuna suhtumine sõdureisse tõepoolest nõnda halvakspanev oli, siis on põhjust uskuda, et neile siiralt tundus, et igale teisele sõdurile sülitati peale, kui kodumaa pinnale astus.
Segadust võivad toota ka keel ja definitsioonid. Lihtsamalt öeldes, kuidas inimesed teineteist ja öeldut mõistavad. Garfinkeli „et cetera“ printsiip on siinkohal hea näide. See on lihtsalt öeldes kahe inimese vestlus, milles mõlemad usuvad, et teine suudab asendada korrektselt kõik välja ütlemata jäänu, mis oleks vajalik vestluse mõistmiseks. See tähendab, et kuulaja lõplik tõlgendus ei ole see, mida informaator silmas pidas. Kuigi Garfinkel tunnistab, et igapäeva elus on see printsiip laialt levinud ja asendamatu, usub ta, et etnograafias ei tohi lasta sel vabalt vohada, sest etnograafi eesmärk ongi valgustada neid arusaamisi, mida ei öelda välja; on iseenesestmõistetavad (Tammivaara and Enright 1986 : 225-226).
Sarnaselt „et cetera“ printsiibile toob Susanne K. Langer oma raamatus Philosophy in a New Key välja nähtuse, mis on samuti igapäevaelus tavaline nähtus – ta selgitab, kuidas intervjueerija küsimus mõjutab vastust. (Langer 1979). Ta toob näiteks küsimuse „Kes lõi maailma?“ Selline küsimus eeldab, et on olemas midagi maailmanimelist. Ühel hetkel kunagi see ei eksisteerinud, aga nüüd see on olemas. Samuti annab küsimus ette, et see pole ise tekkinud, vaid mingit sorti olend on selle loonud. Samas ei saa süüdistada küsijat kallutamises, sest pole olemas küsimusi, mis ei eeldaks midagi. Küsimused formuleeruvad selle järgi, mis intervjueerija vastuseks annaks või informandilt ootab. Parim, mida antropoloog teha saab, on asjaolu teadvustamine endale. Enne intervjueerimisi on soovitatav gruppi jälgida, et etnograaf mõistaks mustreid suhtluses, kultuurilisi kontsepte ja rahvaväljendeid, mis aitaks luua küsimusi, mis lähtuksid konkreetsest kultuuriruumist (Tammivaara and Enright 1986 : 221). Bruce Jackson kirjeldas, kuidas küsitles veterane kasutades alati samu lihtsaid küsimusi nagu „Mida Vietnamis tegid?“ ja „Mis juhtus, kui koju jõudsid?“, mis andsid alati pikad ja süvenenud vastused. Kõigepealt tekkisid meestel endil küsimused nagu „Mida pead silmas „tegema“ alla?“ ja „Mis mõttes juhtus?“ Jacksoni tehnika oli öelda, et ta ei tea, või lihtsalt õlgu kehitada. Lasi neil defineerida need sõnad ise. Selline lähenemine võimaldas veteranidel rääkida lugusid, mida nad ise tahtsid, selliselt, kuidas nad asja mõistsid (Jackson 1990 : 401).
Võõras intervjueerija võib ka vastuseta jääda, kui tundub informandile ohtlik või muul moel sobimatu. Hoolimata sellest, kui neutraalsed on küsitavad küsimused. Siinkohal mängivad rolli näiteks sugu ja staatus. Usutakse, et päringud naiselt naisele, mehelt mehele ja naiselt mehele on mugavamad kui mehelt naisele või täiskasvanult lapsele. Samuti ei söendata suhtlema kellegagi, kes on märgatavalt madalamast staatusest. Autorid jõuavad selleni, et küsimused ja vastused olenevad paljuski sellest, kes kellele ja millises kontekstis küsimusi esitab. Kui informant tunnetab, et on intervjueerijast madalamal positsioonil, annab ta tõenäoliselt vastuseid, mida ta usub intervjueerijat tahtvat kuulda või ei soovi hoopis üldsegi vastata. Teine lugu on, kui informant tunneb ennast kõrgemal positsioonil võrreldes intervjueerijaga. On täheldatud, et suhteid ja sündmusi on esitatud pigem idealiseeritult. Mõlemal välja toodud juhul soovitavad artikli autorid informatsiooni hankimiseks tunnustuse ja siira suhtluse läbi tõsta madalamal oleva inimese positsiooni (Tammivaara and Enright 1986 : 224-225). Siinkohal peab välja tooma, et ebasiiras käitumine ja manipulatsioon informandiga on ohtlikud. Kui tekitada informandis tunne, et ta kohustatud vastama, kujuneb tal vastumeelsus kogu teema suhtes. Selline frustratsioon võib isegi projektile lõpu tuua. Samuti on sellises olukorras alati varitsemas konfliktioht. Sarah Levine soovitab antropoloogidel vaadeldatava käitumise tõlgendamisel lisaks etnograafilistele ja teoreetilistele teadmistele usaldada ka pisiasju ja inimestevahelisi suhteid. Jälgida reaktsioone ja suhtumisi (Levine 1981 : 276). Oma välitööl unenägusid uurides, mõistis ta veel seda, et naiste suutlikkus meenutada ja talle jutustada unenägusid, andis otseselt mõista, milline oli nende isiklik suhtumine temasse kui intervjueerijasse (Levine 1981 : 282)
Tuleb ette ka seda, et informant mitte ei edasta emotsioonist või tajust moondunud teavet, aga on ka juhtumeid, kui uurijale pakutakse teadlikult fiktiivset infot. Bruce Jacksoni essee The Perfect Informant peategelane on mees, kes väidab, et on Vietnami sõja veteran. Ja ta on ideaalne informant. Viimane jutustab suurepärase värvikusega juhtumeist, mis on Jacksonile nõnda lummavad, et plaanivad koos mehest filmi teha. Jacksonile on ta just see, mida ta on otsinud ja vajanud kord alustatud teema uurimise lõpetuseks. Aga kui informandi lugusi kuuleb üks teine veteran, toob ta kiiresti välja ränga faktivea, mille järel rullub lahti tõde, et Jimiks nimetatud ideaalne informaator on petis, kes annab Jacksonile, mida viimane hetkel kõige rohkem tahab – lugu ja sellest teos toota (Jackson 1990 : 404-415). Jacksoni vajadus sellise informaatori järgi andis Jimile pinna, millel endale uus ja väärikam reaalsus luua. Ta kasutas oma elavat kujutlusvõimet, et anda oma elule väärtus ja sisu, omandada austust ja tähelepanu, mis samal ajal ühildus Jacksoni huvidega. Lisaks essees välja toodud noormehele on dokumenteeritud hulk juhtumeid, kus ühel või teisel põhjusel on valetatud Vietnami sõjas osalemise kohta. Otse loomulikult on analoogseid juhtume ka teiste sõdade ning ohtlike ja harukordsete sündmustega.
Informante ehk kaasinimesi erinevates kultuurides on tohutult palju ja nagu nende sõrmejäljed ja DNA, on nad täiesti isesugused. Nende huvid ja vajadused ei ole alati samad, nad pole seda ka füüsiliselt ja vaimselt. Juba sellised variatsioonid toovad inimeste tajusse ja suhtumisse vahe, mistõttu ei saaks ega tohiks kirjeldatavat jäiga tõena võtta. Lisaks sellele, et inimene võib moondunud mälestust tõe pähe edasi anda – seda tõeliselt ise uskudes, ei saa välistada, et informant ei proovi luua antropoloogile väära muljet juhtunust või toimuvast. Info sõltub ka intervjueerijast: kuidas ta sõnu küsimusteks seab ja hiljem defineerib. Loeb ka, millise keskkonna ta informaatorile loob, milline on nende omavaheline suhe või positsioonide vahe. Informant võib fantaasiat pakkuma hakata, kui tunneb, et küsitlejale miski konkreetselt meeldib, huvi pakub või teda rahuldab.
Kasutatud materjalid:
- Bernard, H. R., P. Killworth, D. Kronenfeld, L. Sailer. 1984. “The Problem of Informant Accuracy: The Validity of Retrospective Data”. Annual Review of Anthropology. Vol. 13, pp. 495-517.
- Freeman, L. C., Romney, A. K., and Freeman, S. C. 1987. “Cognitive Structure and Informant Accuracy”. American Anthropologist. Vol. 89, No. 2, pp. 310-325.
- Jackson, B. 1990. “The Perfect Informant”. The Journal of American Folklore. Vol. 103, No. 410, pp. 400-416.
- Langer, Susanne S. K. 1979. „Philosophy in a New Key“.
- Levine, S. 1981. “Dreams of the Informant about the Researcher: Some Difficulties Inherent in the Research Relationships”. Ethos. Vol. 9, No. 4, pp. 276-293.
- Tammivaara, J., and Enright, D. S. 1986. “On Eliciting Information: Dialogues with Child Informants”. Anthropology & Education Quarterly. Vol. 17, No. 4, pp. 218-238.
Oi TERE, 2013!
Shoppamine on uskumatult kurnav tegevus. Peaks rohkem seda harrastama, siis läheksid äkki riided varsti minu mõõtu ka.
Või noo, vastupidi. Ema andis mulle sünnipäevaks raha, et omale uue ilusa sooja mantli ostaksin. Täna Tallinnas temaga kohtudes andis sama palju veel, et kindlasti korraliku võtaksin. Pole veel kohanud õiget. Siinkohal üleskutse: keegi minuga mantliotsinguile tahab minna?
Anu pakkus, et õmbleksime ise. Leiaks ilusa materjali ja teeks umbes-täpselt samasuguse, nagu mul praegu on. Ma tahaks umbes sellist. Aga saba, kapuutsi ja lipsuga. Vaatasime Kuressaare kangapoodides ringi.
Mõistsin, et parim oleks, kui mantel on ühevärviline ja ilus sinine.
Täna on juba 2. jaanuar. Ja kolmapäev. Sain uue märkmiku kasutusele võtta. Mul oli kooli oma ka, mis jookseks suve lõpuni, aga mulle meeldib, kui märkmik on aasta algusest selle lõpuni. Ja kuigi mul on alati varem olnud märkmik, mille kahel lehel on terve nädal näha, siis nüüd on iga leht omaette päev. Teeb mu äkki asjalikumaks. Siis tunnen selgemalt, kas olen terve päeva molutanud või midagi teinud ka. Kui tervet nädalat vaatan ja seal ühel päeval midagi asjalikku on, siis see maskeerib muud puudujäägid ära. Seda ma ei taha. Jätkan ka täppide kasutamist, et ma aru saaksin, millega kui tihti tegelen. Mustad täpid on samad,
uued hallid – tubaka tarbimine. Neoonrohelised
on vältimatud ülesanded või kokkusaamised vms, mis nõuavad mult vähemalt väikest pingutust. Suured oranžid täpid on eksamid, arvestused, esitlused, kontrolltööd ja kõik muu hindeline. Pisike sinine täpp on jätkuvalt trenn ja/või võimlemine.
Sõitsin aastavahetuseks Kuressaarest Tallinna. Mul oli õe juures tore. Tulin ära väga hea ajastusega – nagu midagi jäi veel puudu, jään igatsema. Nii tuleb külas käia. Lahkudes peab natuke kahju olema.
Ma ei olnud enne Tallinnas aastavahetusel olnud.
Nägin, kuidas üks ilusa mantliga naine suurde porilompi külili libises. Jälgisin, kuidas ta ennast püsti ajas ja poker face ees ära jalutas. Täpsustan: tuikus. Tore õhtu. Hommikul oli ainult natuke ebamugav okselehases bussis loksuda.
The Adventurous Pursuit of Happiness 