Miks mul orgutamine ei toiminud ja muu toidumula
Tean 2 strateegiat, mille korral saavutad oma kaalueesmärgi absoluutse kindlusega.
- Kaalud kõik oma toidud ja vaatad kuskilt tabelist või äpist, palju kaloreid need toidud annavad, ja lõpetad söömise, kui saavutad nt 2000 kalorit. Või misiganes on normaalne hulk Sinu jaoks. See peab olema õigesti arvestatud: aktiivsusaste peab olema adekvaatselt hinnatud ja arvestatud.
- Teedki/ostad ainult ettenähtud toite ja sellises koguses, mis Sinu personaalne plaan ette näeb. Nagu Orgu äpis või Fitlapiga.
Ongi kõik. Nii lihtne. Esimesel juhul pidasin kuskil poolteist nädalat vastu. Probleemid tekkisid, sest igal pool polnud võimalik kaaluda või midagi ei leidnud tabelist ja tuli ise välja mõelda mingi kombinatsioon või enam-vähem asendus ja siis tundus juba vale kogu mu arvestus. Heitusin. Andsin alla.
Teisel juhul ostsin kuskil aastaajase orgutamise nö pääsme. Tegin vb kuu aega max. Sellega hakkas selline skeemitamine, stressitase kohe tõuseb sellele mõeldes. Uskuge või mitte, aga selles kavas pole minu pere lemmikuid nagu “haiglasupp” ja “pannkoogid nagu mu ema tegi, kui ma väike olin” jms kraami mu isiklikust retseptiraamatust. Kohe tuli see, et kas ma olen siis terve päeva ära rikkunud või et kuidas ma nüüd arvestan. Lapsi ei saa sinna kasutajate listi lisada. Tegin nende tarvis mingi fantoominimese, kes võiks enam-vähem nii palju süüa, kui need vajavad. Hiljem enam-vähem sellise, et kui palju nad vb ära söövad. Siis tegin kasutajad abikaasa ja abikaasa tööl. Need lasi ta teha ühe tema normaalse kaaluga ja ühe väiksema kaaluga, et töö juurde võetav hulk väiksem oleks. Siis mõnikord vaatas lihtsalt peale, et aa ei seda toitu ikkagi ei taha. Siis oli mul kuhi fancyt toitu, mida ma süüa ei saanud enam, sest minu kaloraaž oli selleks toidukorraks juba täidetud, ja keegi teine ei tahtnud ja ma pidin kuidagi kalkuleerima, et kui palju sellest ma järgmisel toidukorral süüa tohin ja/või et mida-kuidas ma sellele liiga väiksele hulgale lisan, et ma kõhu ikka täis järgmisel korral saaksin. See lükkas kõik täpse nimekirja järgi ostetud toidud nö edasi ja ma pidin hakkama skeemitama, et midagi halvaks ei lähe selleks ajaks, kuhu nad nüüd lükkunud on. Orgutamine oli tegelt sitaks hea, mu perekond sealjuures täielik horror. Et meil töötaks, peaksin endale orgutama ja perekonna jaoks lihtsalt friikaid ja viinreid grilli ja grillist välja kahlama. Pahad kassid on.
Siit võib jääda mulje, et need variandid on praktikas lihtsalt halvad, aga nii see pole. Sellised variandid on hästi head selleks, et aru saada, kui suured peaksid Su portsjonid olema/kui palju saab päevas süüa. Loodetavasti on mingi taju juba tekkinud selleks hetkeks, kui enam täpselt ei jaksa teha.
Minu personaliseeritud lahendus võiks olla järgmine. Harjumaks sööma õiget kogust enda aktiivsusastme ja muutunud kehakaalu jaoks, peaksin iga kuue saavutatud vaheeesmärgi järel tegema Orgu kava nii kaua, kui suudan. Ja edasi lähen enda geniaalse flowchartiga.
Klotsidest ja kujunemisest
Me ei olnud järglast tegemagi hakanud, kui suurest beebipalavikust vedasin koju marlilappe ja sipukaid, nõukaaegseid lelusid ja klotse. Kui kõhus juba küpses, hakati ise kraami meile tooma ja saatma. Nii on mul mingi kummalise vedrukottanuma suurune hulk asju pojale mängimiseks. Ei osanud esimese hooga midagi minema sorteerida, peaaegu nagu kingitud ju. Ja kust ma juba tean, mis arenguetapis see pisiinimene just mõnda lelu eelistama hakkab.
Aga ma olen siin natuke lugenud. Natuke juba midagi tean. Ma tean, et nii või teisiti on klotsid lapsele tohutu tähtsusega mängus. Klotsid võivad eri aegadel olla kõik alates telliskividest maja ehitamiseks kuni emme, issi ja tema endani välja. Klotsid on teema. Lihtsalt mitte veel temale. Mina ise mõtlen klotsidele iga päev.
Skeemitan klotside näitel, kuidas tal tekitada vastutustunnet enda asjade osas, panna oma mänguasju väärtustama. Olen eristanud mänguasjade 3 tähtsat seisundit, mille pidevaks saavutamiseks kavatsen anda endast parima. Sest mulle paistab, et see laoks vundamendi korraliku iseseisva inimese kujunemiseks.
Mina arvan, et mänguasi peab olema puhas, terve ja oma õigel kohal.
Seda kõike siis enne ja pärast mängimist. Loomulikult võib mängimise ajal klotsike katki või mustaks minna, diivani alla paiskuda.
Esimese asjana võtsin ette selle kindla ja õige koha tekitamise. Tõin enda isa juurest ära suure lahterdatud riiuli, kuhu sobiks just panna eri suurustest väiksemaid asju nagu seda tihtipeale ongi mänguasjad. Riiulikastikesed seisid tühjad kuni järglane hakkas üldse huvi mänguasjade vastu üles näitama. Mängimisega ühele poole jõudnud, viin jonnipunnid nende kindla ruudukese sisse ja teinekord tean täpselt, kust nad uuesti võtta saan. Ühel päeval mõistab poega ka teada. Riiuli mahutavus piirab ka mänguasjade hulka.
Ma sügavalt jälestan mänguasjade maas vedelemist. Kui nad on lohakile jäetud. Juuksekarvade ja poritükkidega kuskile koridorinurka triivinud. Lisaks usule, et õigete kohtade määramine ja nende järjepidev kasutamine tekitab pojas korrahoidmise taju ja eelistamise, olen seega sisemiselt tugevalt motiveeritud seda süsteemi toimima panema.
Teiseks vaatasin seal veidras mänguasjapaunas ringi: kõik karjuvalt kole-katkine läks. On asju, mida ei pea alles jätma lihtsalt seepärast, et keegi lahkelt andis või endal mingi mälestus on. Less is kindlasti more. Mul jookseb hoarding mõlema vanema liinis, peangi valvas olema, et pojale jubedat karuteenet ei teeks. Olgu tal tõesti pigem vähem nänni, aga olgu need seevastu kenad-korralikud. Ja peaks ma suutma ja tema seda tahtma – kahe käega olen poolt, et lihvime-värvime-liimime tema kahjustatud mänguasja kuni see on korralikus seisundis jälle.
Kolmandaks puhastan aeg-ajalt pojaga jutustades tema klotsikesi,
mis näppimiskõlblikkuse saavutamisel ka riiulisse oma aega ootama panen. Praegu veel näeb ta rohkem jonnipunnide ja närimisrõngaste puhastamist. Loodan talle näidata, et vara (ja ka enda) hooldamine on mõistlik ja tasuv strateegia elus.
***
Kirjutan seda kõike muidu seapesast. Keset kööki on lamamistool, millel pole kindlat kohta. Rändab. Peaksin selle katte ka pessu panema, miski muusika peaks ka sellest tulema, aga patakad vist tühjad. Pole olnud mahti uurida. Elutoa põrandal on veel tegelustekk koos rippuvate mänguasjadega täitsa valmis poissi vastu võtma mängima. Ilmselt saab see homme kohe kasutust, aga siiski on nõme selle üle ja ümbert keksida. Ja mu voodis on kõike alates lapse sokkidest kuni nende samade klotsideni, millega ta veel isegi ei mängi. Ma lihtsalt ei tea, kuidas kõigiga toimida. Kas hinnata mõni juba täiesti äramängituks
ja ahju visata või kuidagi uuendada-timmida.
Ootavad karjas aknalaual mu tähelepanu ja otsuseid. Mitte just kannatlikult: kukuvad ju voodisse muudkui, kui rulood liigutan.
Pole lihtne, jah, loomulikult. Ma ei proovinud väitagi, et on. Tuleb lihtsalt iga päev süsteemi jätkusuutlikumaks teha ja selle juures püsida. Mul on usku. Olen lausa elevil.
Hästi ilus mõte
Mul tuli hästi ilus mõte. Seoses suurte unistuste ja iluga maailmas.
Tahan pihta hakata YouTube’i kanaliga. Näen ja teen nii ilusaid asju, et minu siinne sõnaosavus ei ole piisav nende jäädvustamiseks. Kas mu silm ja käsi nende filmimisel oleks?
Armastan struktuuri. Ilma selleta nagu ei saa. Ei sobi ega meeldi. Poleks õige mulle. Tuli pähe selline mõte: kasutan kanalit enda eesmärkide (lausa unistuste) saavutamise teekonna jäädvustamiseks ja toetamiseks. Sarnaselt sellele blogile, aga fokusseeritumalt.
Mul on aastaid riiulis seisnud raamat, mille sain ükskord oma vennalt jõuludeks. Ausalt ja mõningase häbiga pean tunnistama, et ma olin natuke pettunud seda saades. Arvasin, et ta võttis selle oma riiulist seismast, sest oli nö sunnitud Amwayst asju tellima, et miskite punktide hulka seal õigel tasemel hoidma. Ei mäleta seda süsteemi enam. Igal juhul arvasin, et sama kingi oleks saanud kesiganes teine talle see aasta loosiga oleks sattunud, ei mingit hoolt ega vaeva. Aga raamat on ilus ja korralik, hoidsin seda kenasti. Täiesti puutumata. Raamatu peale on kirjutatud “100 dreams”.
On 100 lehte, igaühel umbes 1/3 pildi jaoks, alake eesmärgi saavutamise soovitud kuupäev jms, hunnik ridu selgituseks. Igal teisel lehel on allservas tsitaat unistuste saavutamise kohta.
Ühel hetkel hakkasin seda raamatut ikkagi hindama. Mõistsin, et see on tõesti, jah, kingitus, mida saaks ja võiks igaühele kinkida. Aga ma olen rahul ja õnnelik, et tõesti mina selle sain. Maksimaalselt aasta eest hakkasin koguma sinna vahele pildikesi ja mõtteid asjadest, mida sooviksin enda ellu. Praegu olen pannud unistused kirja märkmepaberitele
ja need raamatu vahele visanud poolsuvalises järjekorras. Tahan teha nii, et harva postitan videosid, kus näitangi ainult raamatusse sissekannete tegemist. Kleebin pildi, märgin kuupäeva ja kirjutan soovi sisust ja tagamaadest. Päris järjekord tekib selle järgi, millal saan eesmärgi saavutamise teekonda alata ja nendealaseid videosid toota. Vastavalt leheküljele, kuhu unistus satub, saan märkida päriselt sisuga videodel pealkirjas ette nt D1, mis tähendaks, et tegemist on esimese unistuse edendamisega. Selline selgus ja konkreetsus on nii kosutav. Nii palju struktuuri ja raami, aga samas tohutult ruumi loomingulisusele.
Kartsin ja muretsesin korraks, et kes siis enda unistusi maailmaga jagaks ja et keda üldse huvitaks, et ma niimoodi avalikult neid asju jagama peaksin. Leidsin, et midagi nii siirast ja ühekordset lihtsalt peab alles jätma, jäädvustama. Usun kogu südamest, et teekond ongi tegelt nö auhind. Kunagi, kui kõik need asjad ja olukorrad saavutanud olen, mõtlen sellele teekonnale, mis läbi käisin. Suurejooneline oleks kõik see alles jätta. Ja võib olla kedagi inspireerida, lootust edasi anda. Ja muidugi on endalegi suureks toeks ja meeldetuletuseks, kui näen, et oioi pole mitu nädalat teinud ühtegi asja, mida saaks seostada sellega, mida hing ihaldab. Ja siis ennast õigele teele tagasi lükata.
Täitsa lõpp, kui ilus mõte see tundub. Nüüd tuleb aint filmima ja monteerima õppida.
Paanikamõõn (aka olen tšill korraks)
Ma ei tea. Mul läheb ilmselt nii hästi, kui minna saab sellises olukorras.
Kas Sina teadsid, et sellest ajast, mis Tallinna Ülikoolis on olnud minu eriala, 50% olen sellel erialal seal õppinud? Suht majesteetlik. Kutsusin Bastardi endaga juubelipidustustele. Sellest tuleb megarõve õhtu :D
Õige-õige, tahtsin rääkida, et läheb hästi! Arvan seda, sest sain juhendajaga räägitud. Täna saadan talle suht viisaka mustandi, et ta saaks viimast nõu anda. Igatahes, ta ütles, et ta ei taha takistada mul lõpetamast. Ilusad sõnad. Rahustas mind. Tunnetan, et ta on kas väga tšill inimene üleüldse või ta tahab, et ma juba ära läheksin. Kõik selline tegelt sobib.
Helistasin-kirjutasin õppenõustajale, et saada teada, kuidas tuleb täita ja esitada lihtlitsentsi ja infolehe. Joppas-õnnestus. Need on juba valmis, vajalikul hulgal digiallkirjastatud (ainult lihtlitsents tuleb digiallkirjastada) ja meili juba lisatud (ootama siis lõputöö PDF-faili esmaspäeva hommikul).
Siis saadan kogu kamba õppenõustajale. Ja ka juhendajale, et ta saaks selle digiallkirjada/näidata lubamist kaitsmisele. Tema saadab selle eksemplari ise õppenõustajale edasi. Mina samal ajal ootan kannatlikult-viisakalt köitmist, et kirjutada sellele autorsuse kinnitus ja allkiri. Viin õppenõustajale. Ta ütleb, et ma olen hea tüdruk ja võin koju minna. Siis olen vaba!
Et minna tegelt tööle 11 tunniks! Boom!
Ütlesin tööandjale ka, et on suur tõenäosus, et ma hilinen esmaspäeval, sest jooksen tõenäoliselt köitja, juhendaja ja õppenõustaja vahet ning ootan igal pool 45 minutit kuni 2 tundi, sest loomulikult jätan kõik viimasele minutile (nagu kõik teised üliõpilased).
Tal oli täiesti pohhui as per usual. Väljendas lootust, et kliente siis poleks sel ajal. Mõistlik ettevõtlus :D
Nüüd on ainult see värk, et pean selle töö pädevaks saama ja kõikvõimalike väiksemagi mõjuvõimuga pooltega häid suhteid hoidma. Mul on tore plaan, olen suutnud seda järgida isegi. Selline selgusehetkelaadne asi on ka toimumas. Et kõik läheb hästi – tee lihtsalt ära! Vabane.
Rahamaius
Mmm, kuidas mulle raha meeldib. Olen muidugi aeglane õppija-orienteeruja selles. Mis on okei. The journey is the reward. Mul on väga põnev.
Mäletan, kui olin pisike ja mõistsin, et ma ei pea iga viimset senti puhvetis ära kulutama. Tõsine ahhaa-moment. Mu elu on täis selliseid.
Nii tubli olen juba aastaid olnud, et pean arvestust kulude-tulude üle. Teen igakuised spetsiifilised eelarved. See kõik on tore ja hea ja saan ilma igasuguse kõrvalise abita hakkama, oskan majandada küll. Aga.
Aga nüüd on mul plaan pikemaks perspektiiviks. ja see on uus asi. Plaan ei ole minu oma. Ma lihtsalt kopeerin ja taastoodan seda. Dave Ramsey noh.
Dave Ramsey soovitatav plaan raha osas on selline:
- Kogud 1000 enda hädaolukorrafondi nii kiiresti kui võimalik
- Teed nimekirja enda võlgadest. Maksad kõigi võlgade eest miinimumi ja kõige väiksemale lähed täiega kallale. Müüd asju, võtad lisatöö jne, et väikseim ära maksta. Sedasi võtta ette altpoolt järgmine ja järgmine. Kui võlad makstud või ainult kodu eest tasuda, võib edasi minna järgmisele sammule.
- Kogud 3-6 kuu elamisraha suuruse hädaolukorrafondi
- Siitmaalt võib rahulikumalt võtta. Tuleb igakuiselt investeerida 15% pensionifondi intresse koguma.
- Koguda laste hariduse jaoks
- Maksta ära oma kodu
- Kasvatada rikkust ja olla helde/lahke
Põhitõed või filosoofia tema plaaniga kaasas on need, et midagi ei ostetaks võlgu ja elataks alla oma võimete. Ja paarid majandaksid koos, ühise eesmärgi nimel. Sammud 4.-7. käivad üldiselt korraga, aga muidu ei tohiks samme segamini teha ja suvalt skeemitada. Having said all that… :D
Minu tõlgendus DR plaanist on selline:
- Kuigi mul oleks esimene hädaolukorrafond panna kõrvale, plaanin seda teha aeglasemalt. Eesmärk oleks hiljemalt veebruaris see samm lõpetada. Asi on lihtsalt nö formaadis, milles seda koguda tahan. Don’t ask, skeemitamine:D
- Oktoobris oleksid “võlad” makstud. See on mingi jääk mu idiootsematest aegadest. Mingi kaks aastat tagasi “ostsin” tahvelarvuti järelmaksuga. Mingi 5 euri kuus ikka veel. Ja kui ma sooviksin seda asja varem lõpetada, peaksin juurde maksma 70 eurot. Ma polnudki vist nii sitasti ühtegi klienditeenindajat kohelnud, kui seda feikabistavat meeshoora Elisa esinduses, kui see ütles, et jepp, muidugi saad varem ära maksta ja lepingu lõpetada. Lihtsalt anna lisaks jäägile veel seitsekümmend eurot. Samahästi võin ju maksta seda kõike oktoobris lõpukuupäevani. Ka odavam noh.
Mul on mingi natuke lahtine küsimus õppemaksuga. Mu õde tasus mu eest ja ütles, et kunagi maksan tema lapse õppemaksu vms. Mõtlen soovitada mingi kogumisfondi, kuhu aegamööda midagi sisse paneksin. Koguks intresse ka ja siis ei tule mulle üks hetk üllatusena, et Mipsul vaja. Peame arutama seda, kui mul kool kunagi läbi saab. Praegu ilmselt sellega pead ei vaeva. - Arvan, et juba veebruarist koguksin suurema hädaolukorrafoni jaoks raha ja 2017 aasta jooksul oleks see koos. Siis hakkab veel põnevam.
- ja 7. sammu tahan ka 2017 alustada. 5. ja 6. on natuke kauge teema. Vajavad uurimist-skeemitamist. Vaatab.
Saan aru, et on korralikud kõrvalekalded ettenähtust, aga see on sitaks parem kui üldse ilma plaanita mingi hea tulemuse ootamine.
Mis puutub sellesse, et paarid peaksid koos majandama, siis pangaarved võiksid jääda eraldi ja makstaks-planeeritaks koos või skeemitades. Skeemitamine siinkohal on nt see, et ma ostan ühe suure asja, Sa ostad kaks väiksemat asja. Või siis see, et ou, Sa pead maksma seda või teist kooliga seoses, ma maksan seekord ise kogu üüri. Päris hästi peab usaldama, et teise eest asju maksta. Olla siis abielus või mitte. Peab päriselt ka armastama, muidu mõtled veel surivoodil, et ostsid tegelt kokku rohkem saia kui kaaslane. Muidugi on sitaks põnev kellegagi koos skeemitada.
Loomus tõstab pead
Varsti pärast seda kadus side Bastardiga. Ta on vist nii kaugel üleval, et seal lihtsalt pole Internetti. Või ta lendas üle parda ja sellest tulenevalt ei saa midagi kätte ega kirjuta mulle. Ei tea. Panustan siiski sellele, et kuskil polaarjoone taga pole neti tagamine prioriteet.
Tema puudumine on lasknud pead tõsta mu loomusel või millelgi. Ma olen koguaeg üksinda.
Septembrist, kui ta lahkus, olen teinud iga päev kasvavalt kükke. Mul on eraldi süsteem. Tol pühapäeval, kui Beib minema läks, tegin 6 kükki. Pühapäeviti ainult 6 nüüd teengi. Esmaspäeval tegin siis 12, teisipäeval 18, kolmapäeval 24 jne kuni pühapäevani, mil tegin 6. Esmaspäeval tegin seejärel hoopis 18, teisipäeval 24, kolmapäeval 30 jne. Niimoodi kasvabki. Tänasel teisipäeval teen juba 66 kükki.
Paari päevaga lisandusid kätekõverdused. Nädal aega järjest teen sama hulga. Alustasin kuuega ja tõstan igal nädalal ühe võrra. Täna tegin 14 tükki.
Hakkasin kesklinnast Viimsi tööle sõitma jalgrattaga. Armusin rattasõitu absoluutselt ja poleks lund, sõidaksin ikka veel rattaga. Kõige parem mõte maailmas, sest
- ma jõudsin alati tööle õigeks ajaks (vs see, kui bussist napilt maha jäin ja 20 minti tühja pidin vahtima, et siis hilineda)
- säästis umbes ühe kuupileti raha
- sain sujuvalt väga praktilise ~35-40 minutilise trenni päevaplaani suruda
Siis tekkisid kohustuslikud hommikused päiksetervitused. Kes ei tea, siis see on seeria joogaharjutusi. Väga sujuvalt kulgev ja mõnus. Esimesed sirutused-venitused. Seda tuleb 6 tk teha. Lisandus õhtune pikk joogasessioon, kus teen pikemalt venitusi. Üldse liigutan-töötlen kogu keha, kõiki liigeseid. Umbes pool tundi.
Misjärel poen tudile. Uni on saanud peaaegu kõige tähtsamaks asjaks. Uni on püha. Magan 8-9 tundi öö jooksul. Haige, et 25aastasena alles saan aru, kui tähtis on magada piisavalt. Uni on eriliselt hinnas, sest
võtsin endale teise töökoha veel. Sest raha.
Niimoodi kogu aja ära lahendamine teeb mu efektiivsemaks. PEAN esimeses töökohas kooliasju tegema, sest nende tööpäevade õhtul ei jõua. PEAN kodused asjad teise töökoha päevadel ära tegema, sest muud aega selleks lihtsalt pole. Kõik peabki olema planeeritud ja tehtudki nii, nagu plaan ette näeb.
(Erialane praktika:) etnograafiline välitöö
“…Praktika aruanne on sama mis on välitöö raport – ehk siis kirjalik kokkuvõte Sinu tehtud välitööst või praktilisest uurimismeetodist. Peaksid kirjutama välitöö alguse ja lõpu aegadest, meetoditest, väljast, natuke informantidest. See tavaliselt ei ole pikk teksti – umbes 4-6 lk. Sellest võib pärast välja kasvada Sinu meetodite peatükk.”
***
Nagu tellitud, ilmus ühes mu lemmikblogis postitus, kus koorus välja, et autoril on kodus mesilased. Ma ei tea, kas see on seal enne ka teemaks tulnud, sest pole olnud mahti tervet blogi läbi lugeda, kuigi võiksin seda vabalt teha. Ta on nii lahe. Tal on Sophie-laadne kass, ta on vegan ja üleüldse ei ela mingis psühhootilises raiskamisisus. See meeldib mulle.
Postitus andis nii palju inspiratsiooni, et saatsin talle kirja. Et me peaks rääkima/kohtuma. Ta on nõus aitama, kui ma usun, et sellest kasu on. Yaaaaaasss!
Kunagi Meepäevadel (märtsis?) tutvusin ja rääkisin ühe mesinikuga, kes oli ka nõus osalema minu pisikeses uurimuses.
Isegi mesindus.ee foorum sobis “väljaks”, kus informante sebida-küsitleda.
***
See on mu plaan.
Improviseerida sisuliselt :)
BaltoScandaliplaanid
6.-9. juuli jälle Rakverre Baltoscandaalitsema!
Seekord proovin mitte nii hilja peale jääda, et mind (ja õde) tuleb punase imekiire sportautoga koju viia, ei pissi ennast pargis tiigi ääres täis, ei eksle “spordikirikut” otsides mööda hämarat surnuaeda. Ei suitseta teatriõue roosipõõsa varjus, ei söö avamisel purskkaevu ääres juustust pitsat. Ajad ju õnneks muutuvad ja tulevad uued-paremad asjad. Seekordsed huvipakkuvad etendused, millele sihin, on järgmised:
Berserk
Eile sain juhendajaga kokku. Väga meeldiv oli. Püsib tunne, et lõpetamine on täiesti tehtav. Ta soovitas mul enda viimased võlad kiiresti nahka pista, et saaksin ainult lõputööle keskenduda. Ma ei lõpeta niikuinii, kui midagi puudu on. Mainis muidugi seda ka, et aprill läheb kiireks. Nagu KIIREKS.
Nõnda proovin midagi uut. Vanadest asjadest kokku pandud uut. See on kava kooli lõpetamiseks. Karm ja range kava, et kõik tehtud saaks. Eesmärk on võimalikult palju aega võimalikult tihti panna lõputöö kirjutamisse. Get it fucking done.
- Äratus on 8-10 ideaalis. 8 on tööpäevadel ja 10 on vabal või koolipäeval. Muidugi võib see muutuda, kui on vaja vara rongile minna vms. Magama sihin tööpäevadel kesköö kandis, üldse 23-01.
- Et ma chillax, normaalne ja terve püsiksin, on hommikujooga ja pisike unejooga kohustuslikud.
- Kui ma tunnen, et tahan pahandusi teha ja mingit sitta tegema hakata, pean jooksma minema. Kui tahan ainult vedeleda või videosid vaadata vms. Või keset päeva magama jääda.
- Üldjoontes planeerin nädala toidud ette, et käia ühe korra nädalas poes ja mitte KOGU AEG poodi lipata ja veidraid sööke terve päeva teha. Töö juurde ostan süüa ainult hommikul. Kui üldse.
- Nõud pesen kohe pärast kasutamist. Ja kõik toad koristan ainult korra nädalas. Et ma seda KOGU AEG teha ei üritaks.
- Blogin natuke spetsiifilisemalt kooliasjadest. Hoian silma peal.
Siiski ma tean ja arvestan, et ma ei saa mingite spontaansete asjade vastu alati. Näiteks, eile tuli ema meile ööseks ja ma aitasin tal korrata jms üheks ägedaks asjaks, mis ta ette on võtnud. (Spoiler: ta võitis, just helistas mulle) Sain magama mingi ühe ajal. Nelja ajal oli Beib nagu “Kle, magad ve?” ja ma ei jäänudki enam uuesti tudile.
Pekk ja plaanid ehk wholesome living blog
Täpselt aasta eest oli see aeg, kui vaatasin, et nope, this is not me ja päriselt tegin enda harjumused niiviisi ümber, et jõuaksin mõnusasse normaalkaalu. Kehamassiindeksi põhjal olin 0,3 punkti kaugusel kategooriast “rasvunud” ehk USA-keeli oleksin olnud juba peaaegu OBESE. Aga see ei ole nende asjade hulgas, mida ma enda elu jooksul kogeda tahaksin.
Niisiis, ei joonud enam kokasid-limpse ega söönud krõpse, kirjutasin üles kogu oma päevase toidu. Mul oli kujunenud mingi süsteem, et tegin kuusnurga, kuhu sisse kirjutasin, mis trenni tegin too päev. Kuusnurga nurkadest tõmbasin kiired, tekkinud vahedesse kirjutasin, mida igal söögikorral sõin.
See hoidis ära pideva näkitsemise: kui vahed täis said, hakkasin vaatama, et rohkem ei sööks. Pesin hambad juba ära või jõin vett, teed. Kaloreid ei lugenud – selged söögikorrad pidid lihtsalt olema. Mitte mingid laialivalguvad kõigesöömised. Alati ei saanud kõik vahed täis; mõnikord jätsin ühe vahe ainult jookide jaoks. See komme paneb hoopis paremini söögikordi planeerima. Teadlikumalt oma asju ajama. Juba kahe kuuga oli muutust näha.
Detsembri keskpaigaks võtsin alla 12,4 kilo. Tean täpselt, sest olen kaalulangetust jälginud ühe äpiga. Lihtsalt Monitor Your Weight ongi vist nimi. Panen sinna ainult siis oma kaalu kirja, kui number on eelmisest väiksem. Suht kõigub, seega seda märkimist juhtub harva. Täna hommikul kaaludes olin ~2 kilo rohkem viimase aasta aja kõige väiksemast kaalust. Nii palju/vähe kaalusin juba septembris.
Natuke joga, aga see ei morjenda hetkel, sest näen selgelt, et osa on mängida vegan toitude avastamisel. Viimasel ~3,5 kuul olen julgelt söönud-joonud kõike, mis mahub vegan-sildi alla. Enda kuusnurga süsteemi olen ka vaid korra-kaks nädalas sel ajal kasutanud. Söönud ülivabalt. Peekonikrõpsud, kus tegelt ei ole midagi loomset sees? Vabalt! Terve karp sojast grillkotlette? Jah, palun! Peaaegu iga päev soja-, kookose- ja riisijoogid. Miks mitte? Kõik ketšupid, friikad, sibularõngad jne loosis. Mingi sisse elamise periood. Ma arvan, et see on normaalne.
***
Aga nüüd on lõpp. Aeg analüüsiks, värskendamiseks. Uuteks eesmärkideks, uueks plaaniks ja kavaks. Teadvustatud tegutsemiseks.
- Pean limpsid-krõpsud ära unustama.
- Sihin valmistoidu ostmisest mööda. Igast sojamöllu (liha- ja piimalaadsed asjad) tõmban koomale ja valmistan ise. Köögikombaini nt sebima. Kõik peedikotleid teeks ise, raisk. Tahan leida asendused ja variandid kõigile oma kunagistele lemmiktoitudele + suuta neid suurema valuta ka valmistada.
- Värskelt avastatud unerežiimi hindan kõrgelt: 23-00 tudile ja 9-10 üles. See mõjub mulle ülihästi. Kui see on paigas asi, siis on kohe kindlam, et muud plaanid ka õnnestuvad. Kui ma magan millaliganes, siis läheb muu ka paigast. Huvitav asi, mida 25aastaselt õppida. Better late than never, I guess.
- Jalaraskuste kandmine tuleb tagasi moodi: jooksmas-jalutamas käia nendega, letis tööl olles kanda, ka kodus toimetades. Need tuleb üldse raskemad vist sebida, sest kilosed pole nagu midagi enam mul jala ümber.
- Hangin B12 ja D vitamiinid. Laskma äkki mingi vereanalüüsi teha, et kui hästi mul kõikide vajalike ainete kättesaamine välja tuleb. Pooleaastaseks vegansünnipäevaks oleks armas.
- Jooga! Iga. Jumala. Päev. Õige toitumise kõrval on see tõesti parim viis kehaliste probleemide ületamiseks.
Need on nagu vahendid. Eesmärgid on samavõrra tähtsad. Motiveerimaks. Et miks üldse. Mõned on milestone’ina nö pildistamiseks, mõned on kogu elu jaoks, tundmiseks. Nii ma paljastaksin need esimesed – verstapostid, mille puhul saan karjuda: “Holy shit, I’ve done it!” Ja veel järgmise aasta aja sees:
- Kaalun järgmised 10 kilo vähem. Vähemalt.
- Oskan-suudan spagaati teha.
- Saan ette näidata antrobaka.
See koht läks just kaalulangetusblogist wholesome livingu blogiks. Oih.
“Ole mu viimane!” ehk head uut semestrit!
Ossa pühalik pask, kui palju peaksin selle semestriga suutma ära teha, et tegelt ka kevadel lõpetada. Jah, on võib olla küll väga ambitsioonikas, aga see on mu plaan ja lootus.
Muidugi pole midagi katki, kui see ei õnnestu, sest ma olen natuke paremini elust hakanud aru saama: mind ei koti, mis mulje või arvamuse see kellelegi jätab. Minu enda plaanid ja värgid kohanduksid ümber lihtsalt. Mitte midagi muud polekski.
Mul on lihtsalt kopp nii hästi ees ülikoolist, et tahaksin väga juba lõpetada.
Sügissemestri II periood (IV)
Olen juba pikemat aega mõelnud, et peaksin tegema postituse sellest, mida oodata antroõpinguist. Et mis on faasid, tunded ja kogemused, millest mööda ei saa. Ja ma kindlasti teen selle postituse. Praegu lihtsalt tunnen, et olen nii palju muutunud, et enne reaalset lõpuaktust ei saa seda kirjutada. Kõik on hakanud eriti kiiresti ja selgelt muutuma.
Kui ma oleksin madu, siis esimesel aastal oleksin sattunud mingisse kasti. Teisel aastal avastanud seal mingi ägeda kujuga oksa. Kolmandal selle otsa-ümber-vahele roninud. Ja neljandal aastal jätan oma vana naha sinna otsa kuivama.
Ma ei saagi aru hästi, mida ma tunnen. Kas ma lähen sügavamale antropoloogiasse või ma ei taha seda enam. Mingi mugavus ja mäng käib sellega. Ja ma ei tea, mida see tähendab.
Koostan parasjagu novembriks ja detsembriks endale väga selget plaani, millega ma kaubelda ei saaks. Et ma tegeleks võimalikult palju lõputööga ja teeks puuduolevaid aineid võimalikult palju ära. Mõnede sooritamine on väga hägune ja ebaselge (praktika, lektüürid jms). Jaanuaris vaatan plaani pädevuse uuesti üle, et õppeaasta lõpp ilusti läheks. Tähelepanu hajub hirmsasti.
Võtan ennast käsile.
Kaalun hetkel 77 kilo millegagi. Olen ~174cm pikk. Kehamassiindeks tuleb 25,4. See on juba ülekaal. KMI 24 oleks normaalne. Kaaluabi.ee ütleb, et minu ideaalkaal oleks 72,7 kg, mida soovitatakse saavutada 5 nädalaga. Seda siis mitte ületades 1938 kalorit päevas.
Muidu päris nii mehhaaniliselt mina isiklikult asja ei suhtu. Kui jaksad oma elu elada ja toimetustega hakkama saada, enda välimust ei põlga ja enesetunne on hea, siis on kõik korras. Kuna ma neid kriteeriume ei täida, olengi teema vastu hakanud tähelepanu pöörama. Selg ja põlved valutavad nagu vanal inimesel, riided on kitsaks jäänud ja söön megapohhuilt kõike.
Ja see ei ole hea.
Mida ma siis ette võtan?
- 5 läbimõeldud toidukorda päevas
- võimlen ja venitan hommikul ja õhtul
- dokumenteerin progressi ülevaate ja järelduste jaoks
Usun, et sellest täiesti piisab praegu. Kui juba sellised harjumused sisse tallan, hakkab kõik ülesmäge minema. Teadlikult. Natuke rohkem kontrolli enda üle :)
Sama asi on kooliga. Vaikselt märkan, et saaksin tublim olla. Kuskilt torgib ja annab mõista, et olen järeleandmisi teinud.
Ideaalis tahaksin näiteks enne järgmise päeva loengut materjaliga tutvuda, kui see meile kättesaadav on (ka eelmise loengu teemat üle sirvida), aga see on asi, mida ma tihti õhtul enam teha ei viitsi.
Mis järgmiseks? Äkki ei hakka seminarideks ka ette valmistama? SEE oleks juba kõrvetav-paha.
Veel tahan oma arvuti vastu natuke parem olla. Kirjutada pildid ja TTK materjalid plaadile ära ja muust sitast puhastada. Nagu kehaliselt ka. Tolmust jms. Üldsegi on ta nii aeglaseks jäänud, et peaks laskma kellelgi, kes millestki aru ka saab, ta üle vaadata. Mul on natuke häbi, et nii vähe arvutitest jagan. Ja mul on suured parakad seoses sellega, et võiksin anda oma läpaka kellegi meelevalda.
Mis seal ikka. Siia kirjutama peaks rohkem. Ringlust pole. Läppan. Ei loe ega neela teiste ideid piisavalt, et neid arutada või uurida. Kriitikameel kaob ka enda suhtes muidu ära. Selle postituse tegin ka valusalt ausa, et tunneksin häbi, et nõnda käest olen oma asjad lasknud. Mõjub, jääb meelde. Tulevikus olen seeläbi parem!
Tšillid ajad
Teate, olen viimasel ajal ühe naljaka asja peale mõelnud. Pole eraldi uuringut korraldanud – äkki on vastus imelihtne ja ma ei suuda lihtsalt märgata. Aga mind on hakanud huvitama, kes on Kopiwaara. Ma lihtsalt ei tea. Ma jälgin ta blogi ja Twitteri ja tema minu oma. Lugesin mingeid põnevaid asju, mis ta tweetis ja pärast seda on alati küsimus KES TA ON? kui midagi uut jälle postitatud on. Ma vahepeal mõtlesin isegi, et ta võib Harri Laiv olla. Tegelt ka. Sest tundub, et tal on mingi mõnus silmaring ja hea analüütiline meel. Aga ma ei suuda aru saada, kas ta on mees või naine või noor või vana. Või kus ja miks ta on. Nendele mõtetele võib julgesti kommentaariumis kaasa rääkida. Et ma väga enam põlema ei peaks :)
Selles kõik-mis-kopiwaara-tviidib-võib-anda-vihjeid-meelestatuses sattusin ühe 14aastase tütarlapse blogi peale. Jaa-jaa, ma tean, mida nüüd mõelda võib. Nt, fuck off, Ellu, me ei vaja mingit linki mõne blondeeritud teismelise blogisse. Mina arvan, et ei. Vajate küll. Loomulikult tuleb ka minul kerge oksemaitse suhu, kui mingi blogistunud egoaltari otsa satun, aga see blogi polnud selline. See oli mõnus ja elurõõmus ja aktiivne. Lõpuni nauditav oli seda lapata. Positiivse laengu andis. Sellest inspireeritult mõtlesin enda kallitega ka natuke oma elu jagada. Normaalne sissejuhatus, eks? :D Olen siit eemal püsinud. Sest elu on elamist tahtnud. Ja teate, viimane kuu aega on olnud üks ilusamaid mu elus. Olen nii tänulik ja õnnelik, et ise ka ei usu. Ma, vaadake, olen armunud. Varem pole olnud usku sellesse, et su ellu lihtsalt tuleb inimene, kes teeb kõik ilusaks ja heaks. Sest ma polnud seda ise varem näinud. Aga just nii praegu on. Mu ellusuhtumine oli enne selline, et nojah-kui-täna-peaksin-ära-surema. Kui tundsin, et olen haigeks jäämas, siis mõtlesin, et nojah-ongi-millegagi-oma-aega-sisutada. Aga nüüd on vaikselt huvitama hakanud, et elus-terve oleksin. Ja oma armastuse lähedal.
Olgu nii, good talk. Pakin nüüd asjad ja vaatan, mida teha vaja enne tööle minemist. Plaan näeb ette, et lähen kümneks Ristikasse tööle, näen ära seal Kristjani, Taaveti ja Triinu, panen poe kinni, sõidan Tapale, hüppan Tallinna rongile, saan natuke oma imekalliga olla ja laupäeval sõidan
Eleriniga Saaremaale Anu juurde. Olen seal nädalakese. Käime rannas ja meisterdame suguvõsakokkutuleku jaoks nimesildid. Tšillid ajad :)
SAISi plaani 4. punkt
Tol päeval, kui ma tööle hästi ei jõudnud ja Ristipood kinni seisis, olin proovinud SAISis igale poole kandideerida. Kuhugi ei saanud. Maunisin. Suitsetasin. Magasin. Kolmeni. Palusin, et ema mu juba vallandaks. Samal ajal sadas poodi keegi naine, kes mind taevani kiitis. Ema ainult muigas mu vallandamissoovi peale. Fuck. Mind muidu ei kiideta müüjana. Kliendid aitavad omavahel ka paremini kui mina üldse kedagi.
Ühesõnaga, ma ei saanud kuhugi normaalselt kandideeritud. Värvid jooksid silme ees ja peas ei teadnud ju ka, kuhu tahan. Ainult Tallinn oli kriteeriumiks.
Praegu kandideerisin õeks :D, ajakirjanikuks, antropoloogiks ja mingiks hotellikorraldustüübiks. Tuju on täiesti null. Peaks raamatu kirjutama või midagi leiutama.
Jälle SAISis.
Tõusen kahest. Meel on poolhea, et magama ikka olin jäänud, sest öösel tundus, et see on viimane asi, mis juhtuda võiks. Vaadake, ma pole enam harjunud üksi magama, aga kodus aint nii magangi ju. Hirmus keeruline.
Pahurat näljatunnet ennetavalt astun külmkapi juurde, et teha soojaks makakaid hakklihaga ja sinna juurde muna praadida. Ukse avan, tuleb vastu mõnus sašlõki kaste lõhn. Liiga hea. Neil oli suur potitäis imeahvatlevat sašlõkki, mida isegi mulle natuke kaasa anti, kui mul jälle minna oli vaja.
Võtan vee üles kaasa, et see vihmane ilm kuivalt netis mööda saata. Istun läpaka ette maha,
tõstan aeg-ajalt emme võidetud kruusi. Ta nimelt on küla kõige kõvem naine. Nagu jaanilaupäeva võistlused näitasid. Ta sai isegi sepistatud karika. Rebimist oleks näha tahtnud küll, aga ka minul oli väga mõnus jaanilaupäev :)
Kuulan oma vana ja kulunud playlisti ja üritan SAISiga jälle hästi läbi saada. “Normaalselt” käraks ka. Üks vana ja kortsus märkmepaber informeerib, et head asjad oleksid radioloogia, antropoloogia, fotograafia, ajakirjandus, administratsioon, tõlkimine, psühholoogia ja mingil põhjusel füsioteraapia. Mis järgmiseks? Proovin õeks ka vä?
Muide, soovitage häid laule ja filme. Palun? Ja koole :D
Plaan on nüüd järgmine:
- Uurin, mis koolid üldse Tallinnas on.
- Vaatan üle nende õppekavad.
- Valin kõige mõnusamad.
- Kuhu ka kandideerin.
- Saan sisse kõige lahedamatesse.
- Kõik on vinge ja superawesome.
Okei, ma hõivan ennast nüüd esimese punkti täitmisega :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 