Uue kauba päeval
Tuled põlevad, vahetusraha üle loetud, laud ja põrand puhtad – tööpäev võib alata! Ent enne täistunni saabumist kaob elekter. Varsti astub poodi pikemat kasvu rõõmsameelne meesterahvas. Ta ütleb: “Teil ei ole nüüd elektrit, ma pidin selle välja võtma.”
???
Selgitab, et kuigi meil on elekter kenasti omanikele makstud, pole nemad seda tasunud. No kena. Küsib siis nagu muuhulgas, kas meil kalamehepükse on.
Loen pimedas ajakirja, söön kooki, müün suurele onule 3 paari hiiglaslikke viigipükse, häbelikule preilile käekoti ja kellelegi midagi veel. Kuidagi ei jää meelde, kellele ja mida. Tund aega tööl olnud, lülitan elektrita lambid igaks juhuks välja ja panen poe kinni. Ema, kes võtab juba poele uut kaupa vastu, kiidab otsuse heaks ja kutsub minugi kampa.
Kujunen selleks inimeseks, kes kotte ja kaste autost kätte annab. Varem olen alati neid lihtsalt vastu võtnud ja sisse vedanud.
Uus roll on põnevam, aga ka raskem, sest peab olema küllaltki kiire ja kõiki (raskeid) asju tõstma, ei saa valida.
See on alles esimene faas. Järgnevalt peab kauba sorteerima. Mina jaotan kogu kauba aastaaegade järgi. See annab igale esemele nö võimaluse ja kotte ei pea lahti kiskuma, et teada saada, millal sobiks poodi viia. Parim variant.
Sest näiteks, kui ma näen, et kotile on peale kirjutatud “POODI 2012”, siis praegu ei ütle see ju mulle midagi. Ikkagi peaksin koti avama ja ilma/aastaaja järgi sorteerima.
Samuti ei näe kasutegurit selles, et jaotatakse head ja halvad asjad. Head asjad viiakse poodi müüki kohe ja halvad…
jäävad eranditult ruumi sööma ja keegi ei vii neid enda tööpäeval kaasa, sest nendes kottides on kõik alla keskmise kaup, mis ei too nii palju raha sisse. Idiootne tagurlik meetod. Aga no ürita seda selgitada kellelegi.
See selleks.
Kui õigetel hetkedel silmad-kõrvad kinni suruda, on uue kauba päev vahva :)
BaltoScandal hiilib ligi!
Olen uhke omanik kahele BaltoScandali etenduse piletile:
Seekord vaatan varasemad etendused. Nii jõuan viisakalt koju pärast etendust.
Ja nii ehk ei ole päeval liiga palju ootamist, et asjad käest läheksid. Nagu meil eelmine kord natuke juhtus :)
Pool ja pool
Aasta oli 2005. Oli jaanipäev. Jalutasin oma poollahustunud kipsi ja kahe karguga Kadrina jaanipäevapeolt koju. Kell võis olla 2-5 vahel hommikul – sama valge kogu aeg ju, kes enam vahet teeb. Õhtu jääb alatiseks meelde tänu tohutusuurele kuule; noormehele, kes mu kõrval rohu sees mu tolleaegse parima sõbranna õele amelemise ajal suhu oksendas; minu enda tolleaegsele noormehele… ja koduteel tekkinud vestlusele. Mõtlesin sellele veel aastaid, aga täna sain valgustatud ja tean, millest mu ema nõbu mulle juuatäis rääkis.
Ta oli purupurjus. Jauras midagi, et “pool ja pool, jah?” Mida fakki, palun? 9 aastat tagasi olin 14 ega pannud neid asju hästi kokku. Täna saabusin küla kokkutulekult/jaanipäevalt. Olin äsja kaotanud Küla Sääre võistluse. Ühe-fucking-punktiga. Võisteldi lapse kandmises, heegeldamises, lillekimbu tegemises, kartulite koorimises ja võikude tegemises. Tulin koju. Ütlesin väiksele vennale, et ta valaks mu lemmikkohvikruusi viina. Ütlesin: “Stopp!” Läks natuke rohkem. Täpsemalt – läks pool. Ütlesin siis mõistvalt: “No okei, läheb pool ja pool.” Tol hetkel sain valgustatud.
Peale mingi bullshit kaotuse oli jaanipäev okei.
Siiski loodan edaspidi mitte ennast panna olukorda, kus ma võin kaotada. Vaadake, ma lihtsalt ei uskunud, et keegi must parem nendes asjades võiks olla. Eriti rõve oli see, et pärast eelviimast ala juhtisin 3 punktiga, aga VÕIKUDE TEGEMINE oli see, milles ma feilisin. See on maailmas umbes ainuke asi, millles ma lõpuni armastusväärne olen. What?
Drunk blogging on sitaks fun.
SUSPENDED…?!
…tuleb välja, et ma nagu olen. WordPressi arvestuses. Saatsin neile kirja, et “My account is suspended for no apparent reason” ja et nad vaataksid asjad uuesti üle. Kummalisel kombel sain juurdepääsu postituste tegemiseks lihtsalt sellega, et muutsin oma parooli. Siiski sain täna vastuse, milles anti teada, et mu blogi on nö küpse sisuga ega kära Freshly Pressed lehel esinema. No okei, sest been there, done that.
Lisaks sellele mind ei kajastata enam WordPressi blogide kõikvõimalikes listides: märksõnade, populaarsemate blogide, viimati postitanute jms omades. Boonusena on veel see, et ma ei saa oma blogi linki kuskil inimtühjas foorumis kuvada…
Täpseks põhjuseks kirjutati: Your site has been suspended for posting materials of a pornographic nature. See ütleb kõik ja mitte midagi. Mis siis valesti on?
Liialt küpse sisu kriteeriumid saavad ka puudutatud. Armsal viisakalt moel. Ja järgnevalt…
Please don’t:
- Post images of extreme violence or gore without associated context or commentary;
Jätan ülejäänud punktid sujuvalt välja, sest see siin on ainus, mille vastu ma reaalselt natuke eksin. Aga no mis ma teen? Surm on ju nii normaalne elutsükli osa. Samahästi võiks toidublogid oma lihakäntsakatega ära keelata. Sest extreme violence and gore.
Oijah. See on ilus ju.
Oo-hoh, kaevu puurimine meie juures!
Seda postitust mäletad?
Täna jõudsin metsast koju tagasi. Jõudsin pesus käia ja süüa teha. Siis algas möll pihta! Parklasse saabus kolm suurt masinat puurimisatribuutikaga. Kaks sain isegi pildile.
Tööpäevast väsinuna jään oma voodikesse magama ja ärkan alles siis, kui mehed minema sõidavad – kena pool päeva puurisid seda.
Ajan siis minagi riided selga ja vaatan asja üle.
Ootan põnevusega, mis edasi saab :)
Rõõm on omal nahal tunda, et mingid asjad meie armsal kodumaal ikka õigesti toimivad.
Isa tuli Norrast
Isa on Norrast tagasi kodus.
Rääkis põhja- ja lihtsalt põtradest, sardiinidest, turskadest, meritähtedest, laavakividest, kalevipoegadest, fjordidest, elektrikutest ja torumeestest…
Siis rääkisime juba, mis kodus teha on saanud ja mis edasi. Tegi mulle jahitoas aknalaua puhtaks, et saaksin oma kaktused suveks sinna päikest nautima viia. Õues tegid teod neile juba liiga.
Summer hat!
Arrived at home and found my darling frog wearing a summer hat. The cutest thing ever! I won’t post a clear picture of it… yet :P It’ll be a nice surprise when you see me happily wearing it ;)
Kõige õrnem luuletus nr 5 bussi peal
Viin Su üle aasa
Viin Su üle jõe
Viin Su oma tuppa
Ära enam põe
Temporomandibulaarliiges
Arstil on kenad täidlased huuled, sinised silmad ja väga pikad ripsmed. Mõõdab, katsub ja kangutab mu lõualuud. Naine on must oluliselt pisem, aga täitsa lõpp kui tugev. Surub ja kisub alalõualuud ühele ja teisele poole. Liigeses valu ei ole, aga tema haare teeb haiget küll.
Palub mul püsti tõusta, vaatab ja uurib. Kutsub mu laua äärde ja kritseldab märkmepaberi peale joonise temporomandibulaarliigesest. Ei hakka kobisemagi, et ma teaaaaaan, milline see on. Kuulan huviga. Sest ei jõua ära oodata, et kuuleksin juba, kuidas mina siis tavaolukorrast erinen. Miks ma naksun?
.
.
.
Järjekordne disk on paigast. No johhaidii. Nüüd lihtsalt mu näos, basicly.
Ütleb, et operatsioon ei tasuks ennast never ever ära ja väljendas lootust, et äkki vanaduses, kui valu ja lukustumine (oh no) võivad tekkida, on meditsiin edasi arenenud, sest tema seda paika ei saa.
Minu pähklipuremine, muide, ei olegi selle asja taga. Mul pidavat olema eelsoodumus ja pähklid võisid lihtsalt niiöelda päästikuks olla.
Tomatitaimedest
Reedel oli Ristipoes selle suve esimene tööpäev. Ema tutvustas/meenutas korraldust, harjusin uuesti poega
ja lobisesin naistega. Oh, mis pulli nendega saab! Päeva esimese jutuajamise jooksul räägib üks neist siira imestusega oma tuttavast: “Mul on kahtlane tunne, et ta on tegelikult tark mees. Aga ma vat ei tea, mille pärast mulle selline mulje on jäänud…”
Terve päev püsib meelelahutuslik :)
Õhtul koduteel näitab Pants kasvuhoonet,
kus vohavad tomati-, paprika- ja kurgitaimed. Ja ämbriteviisi umbrohtu nagu me hiljem ära mõõdame: õhtu lõpuks olen käpp nädalavahetuse mõlemal päeval rohima tulema.
Tomatikasvatus on täitsa omaette teadus.
Kindad käes ja papp põlvede all, alustan rohimist. Siis mainib Pants, et pärast tuleb taimed vist üles ka siduda. Oo-hoh, seda ma ei teadnudki. Juba hakkavad silmad eraldama eemal rohimata alal mööda maad roomavaid lösakil taimi – küllap siis vist!
Teisel pool vahekäiku käivad mingid naksud või prõksud. Nüüd saan selgituse, et kasvud ja alumised lehed tuleb ära võtta, et tugev taim kasvaks. Kuuldavasti võib oksi ka pooleks murda, kui need liiga lahmakad on. Nii kasvatab taim tomateid ja mitte enda oksi.
Jutuks tuleb, et tomatitaimed kasvavad kasvuhoones päris kõrgeks, aga niisama õues jäävad kiduraks. Samuti ei lähe õues viljad kenasti punaseks.
Ja taimel peab kasvamiseks ruumi olema. See tagab hea saagi.
Veel sain teada, et tomatitaimi istutades pannakse auku lisaks poolele kastekannutäiele veele kalapäid. Kalapead pidid kärbsed kohale meelitama, kes mesilaste kombel õisi tolmendavad.
Ühtlasi üllatas see, et ühe tomatitaime kastmiseks kulub üks kastekannutäis. Kõik lihtsalt ujub.
Kastmisel tasub lehti mitte märjaks teha: nii ei võta taim haigusi kergesti vastu.
Mis veel?
Naudin mullas sonkimist ja taimede eest hoolitsemist.
Rõõm on Pantsi ja beebit nii palju näha.
The Adventurous Pursuit of Happiness 