Minu Ristika-hooaja lõpp
Selle suve viimane Ristipoe tööpäev on läbi. Üldjoontes läks tavaliselt. Tähendab… mitte nagu tavaliselt.
Lihtsalt selles mõttes tavaliselt, et proovisin-valisin, mida mul endal vaja oleks. Minimaalse piisava keskendumusega müüjatööle. Saak tuli mõnus
Lisaks mereteemapedendusele ja muule casual weari piidlemisele vaatasin ringi ka ma-lähen-ju-kohe-ühikasse-elama-pilguga. Nüüd on mul omal 2 nuga ja 2 kahvlit söömiseks ja suur nuga
asjade purustamiseks. Misiganes viisil ja eesmärgil siis vaja hetkel :)
Silkasin veel Rakverre, et dokumendifotod teha ja Pontule turvas kohale toimetada. Sest minu endine elukaaslane Kristoiffersen elab nüüd temaga ja Krisi jaoks parim oleks turba sees elada. Ja seda süüa :)
Pildid tulid okeid. You just can’t go wrong with eyes like mine.
Ülejäänud nägu jäi lihtsalt nagu… jah… nagu jäi :)
Vahetame.
Tüdrukud pidavat tahtma alati nulli saada. Ei, plussi. Et kui keegi teeb head või kingib midagi, siis tema peab sellest midagi suuremat tegema. Ja, nooo, ma olen ju tütarlaps. Kuigi lasteaias lumes mängides teine laps mu käest selle kohta kinnitust küsis. Solvusin. Naljakas on, et “teine laps” ütlen ta kohta, sest ega ma ka ei teadnud, kas see kubujuss oli poiss või tüdruk. Wtf. Palun, miks Sa solvud sellistes olukordades?
Okei, ilmselgelt on mul probleem.
Mis oli esimese lõigu point? See on väga lihtne:
- Postitan ilusaid asju, mida Heal Lugejal scrollida kannatab.
Aga.
- Mölisen ka vahele, et mul elada kergem hakkaks.
Pärast poolepäevast maunimist (kui olin vähese eduga süüdistanud lühikeseks jäänud und, üksinda ärkamist, arste, elu, kolimist, raha ja kõike muud päevakajalist) sain aru, et ma kardan. Põlved värisevad ja mõtted tormavad. Peaksin vist fotokat rohkem pruukima. Kisub situatsiooni seest välja, paneb vaatlema ennast. Endale tähelepanu pöörad, ei anna väga segi minna. Ma arvan.
Homme tööle, sealt dokumendifotosid pildistama Rakverre ja edasi AQVA spasse Pontu juurde.
Okei, vaadake siis ilusaid asju:
Kusene tagala
Mõista-mõista, mis see on: ei saa kunagi korda ja haiseb nii kõvasti, et mu silmadest immitseb vett?
Hästi armsad kassipojad meil, eks? Mhmh, nii väga.
As in NII VÄGA tahaks aru saada, mida ma mõtlesin, kui arvasin, et oleks normaalne lasta Sopheril need peletised minu tuppa elama tuua!
Kuna ma lähen esmaspäev või teisipäev Tallinnasse ühikasse minema, tahan oma armsa-toreda toakese täitsa kenaks ja korda teha. Nagu mingile taliuinakule ära panna.
Aga. Kuigi kõik on pealtnäha korras (loe: minu meelest pole veel kõik esemed õige nurga all või kaugusel üksteisest, aga basicly paigas), siis kuna ma pole ookeani oma elu jooksul veel näinud, ei suuda ettegi kujutada, kui palju vett kuluks, et see põrandasse imbunud kassiuriin siit minema saada.
Ega ainuke variant ongi ära kolida.
Also, väike teadaanne:
Hommiku- ja õhturutiini oleks vaja
Istun Tallinnas Lasnamäel noormehe voodis, kuulan Gorillazi To Binge’i. Teda ennast siin pole. Blogiks ma jee siis. Olete ju vist seda asjaolu märganud ka, et 2-3 päeva järjest on vaikus. Siis on Ellu noormehe juures. Lihtsalt nii on. Aga tema praegu on arsti juures. Mina jäin siia, et seletuskiri Indreku stipi jaoks ilusasti ära teha. Näppisin põnevusest varbaid ja pildistasin suvalisi asju toas küll,
aga lõpuks reipisin valmis :)
Aa, mul oli asja ka siia. Tahtsin seda kohta märkmepaberina kasutada. Tunnen, et vajan mingisugust stabiilsust või kontrolli enda üle (seoses sellega, et ma seletuskirjaga nii kaua huianud olin). Thus, guugeldasin hommikurutiini. Pole kõige kõvem hommikuinimene. Üsna raske on normaalseks saada. I need help.
Top 10 Ways to Upgrade Your Morning Routine
How to Develop a Morning Routine for Teens
Bookend Your Day: The Power of Morning and Evening Routines
Sain pojad :)
Eile hommikul hakkasin riideid puude pealt valima, sealt tagant vahtisid vastu sellised.
No tere-tere! Aitäh, Sophie, too muidugi oma pisikesed minu juurde ära.
Taotlen Indreku stippi
Kõiksugused toetused on nii põnevalt kavandatud, et suur osa tudengitest jeee viitsib neid taotleda, kui nendega nii palju närvekõditavaid tegemisi kaasneb. Joppab siiiiis, et närvekõditavad tegemised on just need, millega mina end hõivata armastan.
Hommikupaistes silm
Kuigi kodus tagasi, kaine ja tšill, ärkasin üles nagu mul oleks mingi probleem: üks silm täitsa kinni paistetanud. Mitte mingi leebe padjakas, vaid kulmu pidin mingi juuksepiirini tirima, et näha, kas silm ise on üldse okei. Usun tõsimeeli, et kõik sellised asjad tekivad valest söömisest või mõnest terviseprobleemist. Nüüd ei oskagi pakkuda, mis mul viga on. Kergelt tõmbab juba tagasi ka. Pilk tundub ikka megaloid ja pohhui :D
Aga ma lihtsalt ei suuda teda ilma käte abita rohkem lahti teha praegu. Eks ma hoian ennast siis natuke paremini.
Unes nägin ka mingit haiget sitta. Tõsine õudukas. Ärgata oli absoluutne rõõm. Kui unenäod nii vastikud on, siis ei pane tähelegi, et ei ärka seal, kus tahaks. Siis on lihtsalt hea meel, et ärkad. Oskan selle eest olla tänulik küll.
Olin kuskil 40 meetri kõrgusel ühe peolise tütarlapsega. Ta ronis oma ülipikkade jalgadega kõrvalmaja aknast sisse, et seal midagi ebaseaduslikku teha. Siis hakkasid välja ilmuma mingid mustades kostüümides mehed. Oleksin nad juutideks liigitanud. Algul olid nad pealekäiva sõbraliku jutuga. Aga kui neid ignoda püüdsin, tahtsid nad midagi mulle süstida. Põgenesin ja jooksin. Sain kuidagi sellest majast välja. Ukse ees võttis üks endine klassivend käest kinni ja tõmbas mind kiirel sammul kaasa. Kerge turvatunne tekkis. Kuni mingi türakas kuskilt välja hüppas ja talle süstla kätte torkas. See pidi üks nõme asi seal süstlas olema, sest minu ajus läks see noormees kohe mahakandmisele ja ma jooksin ülihirmunult ära. Kuigi ta mingi kakles ja värki seal edasi.
The Adventurous Pursuit of Happiness 