Sophie poisid said uue kodu
Sophie neljast lapsest on alles kaks. Seekord mitte sellepärast, et keegi ei oska autoga sõita või keegi oli näljane kuskil metsa vahel, vaid nad lapsendati :)
Üks lahe sugulane vaatas, kuidas need ta auto all mängisid ja ringi silkasid, ja võttis kaks musta endale.
Loomulikult olid kodused ka nõus. Nüüd on kaks pisikest säbrulist Sophie-koopiat alles.
Fellini
Täna 23:59 peab essee Fellini kohta saadetud olema.
Olen pealkirja juba valmis mõelnud ja üles kirjutanud. Struktuuri olen ka oma peas kokku pannud.
Sellega asi piirdub. Siin viibimine on veel järgmine samm – get the writing juices flowing.
Asi, mida kirjutama hakkan, on minimaalselt ilukirjanduslik. Ehk väljaspool minu tegevusvälja. Meeldib ju mängida ja värvida juttude sees rohkem, kui viisakas koolitekstis sobilik oleks.
Ilukirjandus või mitte – jutt peab jooksma ja kena-loetav olema. Ja see tuleb kas kohe sujuvalt või peab seda võimet enne üles väheke soojendama. Ja no täna ei taha kuidagi ise need teadmised minust välja joosta.
Taavet pakkus välja, et võiks Fellinist teha essee. Mäletasin, et ta oli keegi, aga kes ja miks ja kuidas olid ununenud.
Olen tänulik ja rahul, et teema selline sai. Sest Fellini aitas mind. Ja nüüd on mul palju armastust ta vastu.
Järgnev selgitus võib panna Hea Lugeja kätega peast kinni võtma, aga soovin seda vastureaktsioonidest hoolimata jagada: La Dolce Vita lõpp oli minu jaoks suurepärane. Tundsin end vähem (peaaegu mitte üldse) halvasti enda elukäigu pärast.
Vaadake, kaljukitsele minus ütles La Dolce Vita, et ei ole tähtis olla nii tõsine ja valuliselt võitlema endaga ja enda kommete ja tingimustega – niikuinii tuleb elu millegagi ära täita. Samahästi võib seda naerul näo, häbitundeta ja üle keskmise pohhuismiga teha.
Loomulikult on kõigile filmide sõnumid ja isegi sisud erinevad (mis on ka üks nende võlusid), aga minule andis see film just arusaamise, et ei pea nii tohutu valulikult rabelema, kui saab vireleda ka rahulikumalt. Enda vaimu sellesse mitte mässides. Sest elus käibki kogu aeg mingi halastamatu nuss, mida elusana vältida ei anna.
Ühesõnaga stop giving a fuck about what anybody thinks. That also includes you yourself :)
La Dolce Vita
Päike paistab, linnud laulavad. 5. korruselt avaneb vaade lummavale Lasnamäele. Kopsud kõrvetavad suitsetamisest. Istun diivanil ja valmistun vaimselt järgmiseks Fellini filmiks. Oleme Taavetiga ära vaadanud juba La Strada ja La Dolce Vita. Järgnevad 8 1/2 ja Amarcord.
Alustasime La Dolce Vitaga paari päeva eest. Vaatasime esimesed poolteist tundi ära. Ütlesin, et ei tunne selles midagi ära ja ei soovi enam. Täna ülejäänut nähes armusin. See on imeline film ja by far üks parimaid ühiskonnakriitikaid, millega nõustuda olen tahtnud.
Tunnen end eesseisva essee osas hästi. Teemavalik on absoluutselt õnnestunud.
Speaking of the mess that is my eksamisess…
Praegu on tehtud kultuurisemiootika ja etoloogia eksamid. Mõlemaga kõik korras.
Etoloogia oli väga kihvt.
Mu õppejõuks oli karismaatiline ja igati andekas Aleksei Turovski.
Eksam nägi välja selline, et tema istus ruumis suure laua ääres, meid läks korraga umbes 8 tükki selle laua ümber ja Turovski hakkas ükshaaval inimestega rääkima. Pädevalt pidi oskama rääkida ühest konkreetsest loomaliigist: toitumine, sotsiaalsus ja territoriaalsus, kaitse, seksuaalne käitumine, vanemlik käitumine jms. Kuulasin ära, kuidas üks tütarlaps räägib lõvist, teine mõrtsukhaist ja üks poiss gepardist. Ei osanud kohe aimatagi, mida ta minu valitud koljatkonnast arvab.
Oli vaimustuses. Küllap oli ta lõvidest ja geparditest iga poole tunni tagant kuulnud. Rääkisin oma referaadikese põhjal:
Liik: conraua goliath
Conraua goliath on kõige kõige suurem konn, mis meie planeedil leidub. Kõige suuremad on kuni 33cm pikkused ninaotsast keha lõpuni. Koos väljaulatatud koibadega võivad ulatuda peaaegu meetriseks – 91 cm. Kaaluvad kuni 3 kg, mis on umbes sama palju kui tavalised kodukassid. Isased kasvavad suuremaks kui emased.
Konna keha on lai ja lame, mis läheb kaela eristamata üle kolmnurgakujuliseks peaks. Pealtpoolt on konna värvus rohekas-pruunikas või tumehall, mille tõttu on neid raske märgata tumedate kivide ja samblate vahel, kui nad parasjagu mõne kivi peal vee ääres peesitavad. Kõht ja jalgade alumised osad on kollakad-oranžikad ja jäsemete otstes on nahk teraline.
Konna varvaste vahel asuvad membraanid, mis aitavad vees kiiresti liikuda. Paksudel esijalgadel ei ole membraanid varbaotsteni. Tagajalgadel on täielikult. Teine varvas on kõige pikem.
Nad võivad elada looduses kuni 15aastaseks, aga tehistingimustes kuni 21aastaseks. Reaalsus on aga see, et harva suudetakse luua neile nii head tingimused, et nad kasvõi paar aastat elus püsiksid. Tehistingimustes ei saa nad peaaegu kunagi ka järglasi.
Väga suur oht neile ongi lemmikloomaks võtmine ja loomaaedadesse viimiseks püüdmine. Ohustavad ka elukeskkonna hävimine läbi tammide ehituse ja metsade mahalõikamise. Õnneks on nad nüüd looduskaitse all ja neid on keelatud eksportida üle 300 aastas.
Ohuks on ka kohalike poolt toiduks püüdmine. Lisaks inimestele söövad neid ka maod ja krokodillid.
Kaitse: värvus, vees kiire liikumine, hüppavad väga kaugele – 10 korda enda kehapikkust, see peaks olema üle 3 meetri.
Sotsiaalsus ja territoriaalsus: Conraua goliath on raskestitabatav ja häbelik. Tal on väga väike eluala: Kesk-Aafrikas Kamerun ja Ekvatoriaal-Guinea.
Elavad kiirevoolulistes jõgedes, millel on liivased põhjad. Tähtis on, et jõgi oleks väga hapnikurikas ja puhas. Kohad, kus neid on leitud, on kõrge temperatuuri ja õhuniiskusega. Elukoha määrab, kus leidub taime, mida kullesed toiduks vajavad.
Söömine: Kullesed on taimetoidulised ja toituvad ainult ühest veetaimest – Dicraeia warmingii – mida leidub ainult koskede ja kärestike juures, mis aitab ka selgitada, miks nad nõnda vähelevinud on. Noored konnad on suurema osa ajast vees, kus ka toitu otsivad.
Täiskasvanud on aktiivsemad öösel, kui jõgedes süüa otsivad. Söövad peaaegu kõike, mis nad kätte saavad ja neile suhu mahub. Söövad usse, putukaid – kiile, kilke, äädikakärbseid ja tirtse. Söövad ka väiksemaid konni, krabisid, kalu, hiiri, noori kilpkonni ja madusid. Isegi mesilasi ja herilasi. Ühe konna kõhust leiti isegi nahkhiir.
Seksuaalsus: Koljatkonnal puudub häälepaun, mistõttu ei toimu nende pulmad nagu enamusel teistest konnadest, kes on väga häälekad. Muidu on tavaline, et isane konn tõmbab häälepauna õhku täis ja välja puhudes kõlab nende kutse, siis koljatkonn hoiab suu natukese ainult lahti ja teevad pika viliseva heli. Selle peale liiguvad emasloomad isase juurde. Emane võib korraga muneda korraga sadu mune. Iga muna on väga väikene – 3.5 mm diameetriga. Munad jäävad taimede külge kärestike kivisemates osades. Munadest arenevad kullesed, mis kasvavad kuni 4.7 cm pikkuseks järgneva 85-95 päeva jooksul. Siis saavad neist konnad.
Siiski on vähe teada nende pulmakommete kohta. Samuti pulmade tiheduse ja seksuaalse küpsuse saavutamise kohta.
Vanemlik käitumine:
Isased ehitavad kudemiseks ja koe arenemiseks jões alakese liigutades sinna kive moodustades poolringikuju.
Rohkem vanemad enda järglaste arengusse ja elukäiku ei panusta.
***
Unistan Neerutist, aga leian, et ei ole mõtet hakata narritama enne, kui kooliga kõik ühel pool on. Maijooksul oli juba emake-ma-tulen-sinuga-tunne. Lihtsalt nii armas päev oli.
Üldiselt, ma arvan, läheb hästi.
Filmikunsti ajaloo lõpp
Täna on viimane loeng sellel õppeaastal. Filmikunsti ajalugu. Lühike võhikute versioon. Kuuldavasti BFMi omad saavad mitu korda nädalas seda ainet ja terve aasta läbi.
27. maiks tuleb ära saata 4leheküljeline essee enda väga vabalt valitud teemal. Analüüsitav peab jääma ajavahemikku 1885-1980. Analüüsist peab olema näha, et õpilane on vaadanud teema kohta 3 filmi.
Mul veel teemat pole. Mõtteid-ettepanekuid?
Loengud on olnud põnevad: istume Pantsiga kinosaalis
ja kuulame jutustust filmikunsti ajaloolisest kulgemisest ja vaatame rohkeid näiteid ehk hunnikutes hullult ägedaid filmilõike. Lebom kui lebo.
64 Years Old
You’re 64 years old! You have done your time in the working world and now you’re ready to sit back and relax!
You just want to spend time with your family and soak up the pleasures of living. Whether you pack up your belongings and tour the globe or just spend a lot of time on the golf course, forgetting about the pressures of working and being happy are your main priorities. Now’s the time for you to really get the most out of life, so enjoy!
16.7% of people that have taken this quiz have achieved this result.
Eksamisessioonikriis
Registreerusin äsja kaheks nädalaks suvel arheoloogilistele väljakaevamistele. Uuritav objekt võiks nagu olla matmispaik, aga kuna inimluid pole leitud, ei teata, mis see ikkagi on. Seda avastama lähemegi.
Hädistasin korralikult eksamisessioonihirmus. Vestlesime sellest üks öö Eeroga. Üks põhjusi, miks teda nõnda armastan, tuli esile ja ütles mulle otse ja täpselt näkku, mida ma teen ja kuidas see kõik paistab. Olin natuke mök-mök ja nihutasin ennast talle kaissu tudile.
Vaadake, ta ütles, et ma nagu tahaksin ennast kogu aeg risti lüüa.
Ja mul ei olnud sellele vastuväidet. Ega õigustust.
Loomulikult tundsin ennast kuni uinumiseni veel sitemini kui enne.
Aga ärkasin pisikese hakkamist täis lover-anthropologistina (need on mu kaks lemmikrolli antud ajastul ja parematel hetkedel nendega ennast ka defineerin).
Vähe ratsionaalsemalt nüüd asju vaadates peaksin ära muutma ühe eksamiaja ja järgmise kuu aja jooksul keelduma lahedate asjade tegemisest, et võtta rohkem aega õppetööle. Nii, tõepoolest usun, peaks minuga kõik korras olema. Tuleb ainult tööd teha ja nendest eksamitest läbi närida.
Tervis, va printsess, trikitab
Küll ma valutan ja põen ja vaevlen. Nõmedad terviseprobleemid leiavad aset.
Laias laastus siis alates Poppersijamast ja 2. tarkusehamba eemaldamisest kuni põiepõletiku ja mingi müstilise nahanussini.
Panen kõik jällegi vana hea sõbra – lauslolluse – arvele. Ühesõnaga, ma kardan, et need asjad tekivad sellest, et mu keha ei taha olla nii suur.
Toakaaslane rääkis, kuidas tal on keegi sõbranna, kes on 160cm ja 90kg ja korjab omale kõiksugu haigust külge. Oli haiglas Coca-Cola mürgitusega. Teine asi oli mingi vesipaun sabakondi (või os coccygise, kui keegi Tartu-aegadest siia veel ära eksib) juures.
Jaburad asjad.
Nii jaburateni ma jõuda ei taha.
Minu hambaharjad minu kodudes
Eero juures Lasnas on üks
Teine on ühikas
Kolmas veedab aega pere juures Neerutis
Ma saan varsti niimoodi quote’ide postituse teha
Pants: “Sa ei pea, vaid sa tahad.” (koju tulemise kohta)
Vanaema: “Kes ees, see mees!” (kui ta ei tahtnud, et ta seljakott auto tagaistmelt pagasiruumi tõstetakse (kui ta lapselapsed ka autosse istuda tahtsid))
Pants: “Pants on odavalt hea hüüdnimi, sest kui sa paned “Pants” otsingusse, tuleb odavalt pükse.”
Bussijuht: “Ärge hakake piletit ostmagi, ma lähen niikuinii sinnapoole.”
Pants: “Sul on sinine ring ümber silma nagu munal, kui seda on liiga kaua keedetud.” (Kui mul sinaka äärega läätsed silmas olid)
Aavo: “Mis Su lemmiklimonaad on?
Ellu: “Garaaži.”
Aavo: “Mm. Mul on Valge Klaar.”
Eero (kui poes pusa otsisime): “Siin on aint mingid vestid ja peded.”
Ehte: “Ära naera ainult. Kuula ka.” (kui vene keelt koos tõlkisime)
Pants: “Ma mõtlesin, et ma ostan omale käekella, siis mul pole telefoni enam üldse vaja.”
Eero (kui koju saabusime): “Ära mind kohe reipima hakka. Oota natukene.”
Pants: “Täiesti perses! Ma olen jumalast veendunud, et ma olen vaimuhaige.”
Emme: “Teinekord helista natuke mitmeid kordi.”
Taavet: “Tema ainuke viga on see, et ta on inimesena hea.”
Haiku
Algab seminar
Olen ma jee valmistund
Ka toas on palav
The Adventurous Pursuit of Happiness 