Kui jälk ja vastik
Freshly Pressed piinab. Sattusin üht postitust lugema. Üks haigemaid asju, mida lugenud olen.
Ma arvan, et selline autor võiks samal rajal jätkata ja tutvuda mõrvar-pedofiilide tegemistega ja sellest fan-fictionit kirjutada. Stiil klapib. Samastada ennast mõistmise eesmärgil selle väikse tüdrukuga, kelle Myra Hindley ja Ian Brady ära varastasid, reipisid, piinasid ja tapsid. Ta üks lõik võiks olla hästi süütu. Nagu…
“Kuigi mu ema ütleb mulle alati, et ma ei läheks võõrastega kaasa, vajasid tädi Myra ja onu Ian – nii nad endid toredalt tutvustasid – abi poekottide autosse viimisel. Myra tegi mulle veel pai, soovis ilusaid pühi ja palus, et ma aitaks neil asjad koju viia. Ma ainult ei saa aru, miks onu mul riided seljast ära võttis. Suu kinni toppis ja pilti tegi. Huvitav, miks onu endalt ka riided ära võtab? :)”
Terve see Sandy Hooki teemaline fantaasiapostitus oli sama nõme ja tülgastav. Nagu laps ei tšekiks üldse biiti. Kirjutab nagu tal saaks olla aimu, mida keegi teisest vanusegrupist nii haruldases olukorras võiks mõelda ja tunda. Üdini jälestusväärne.
Postitusest rohkem häirisid mind kiitvad kommentaarid. Et what-a-beautiful-perspective ja wow-couldn’t-have-written-it-better-myself või children-should-be-innocent-forever ja they-should-illegalize-guns-don’t-you-think. Kuidas see, palun, normaalne või mõistetav on? VÕI ILUS? Kõik oksendavad blogidesse asju, millest nad poole kõrvaga kuskilt kuulnud on. Kas suurte postitustena või nende alla seosetuid kommentaare. Ma nagu ei usu, et ta kirjutab seda oma blogisse, ET seda olukorda mõista ja hoomata. Kuigi nii ta mulle vastas, kui “noface” nime all kommentaari kirjutasin. Mul on sellist põhjust raske uskuda (igas) blogis, kus mulle pakutakse peenisepikendamise aastatuhandetevanust saladust või muud reklaami.
Mis arvad kõnealusest postitusest? Kas on eetiline kirjutada sellisel teemal?
22.
Hommikul laulavad mind ema ja õde üles, saan ühe õuna ja 3 piparkooki.
Anu toob müsli piimaga voodisse, jätab ka oma pisitütre natukeseks minu juurde.
Kingib mulle imefancy fascinatori ja kõrvakad.
Emme kingib kaardi ja raha. Siis sööme praadi ja jäätist. Jään umbes viieks tunniks suvalt magama ja siin ma nüüd olen – 22, fascinator peas ja vaatan üksi öösel Scroogedi Bill Murrayga peaosas. Ja of course, blogin.
Nt seda, et 21. eluaasta on olnud üks huvitavamaid. Sünnipäevavandalismist aastavahetuse, füsio ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja eksmatini, soulsearchingu ja Eeroga kohtumiseni, immatrikuleerimise ja Tallinna Ülikoolini. Oh the the wonderful shit I had never done, felt or experienced before :)
Jõulumeelne Saaremaakülastus
Hommikul 9 hüppame emmega auto peale. Suund Väike-Maarjale. Vanaema pole mitu päeva kätte saanud, lähme kontrollime üle. Esimene peatus Aia tänaval. Korteri uks pole lukus, tuled sees kustus, lauale on tekkinud altar tema laste piltidest.
Oh fuck. Emme on nähtavalt mures. Siinkohal mainin, et vanaema elukaaslane suri hiljuti ja mitte keegi pole vanaema mitu päeva ühendust saanud. Järgmine peatus Põhja tänaval. Treppidest üles. Koputame uksele. Keegi ei vasta. Sees üürgab raadio. Koputame-koputame-koputame. Hüüame. Loksutame linki. Emme ütleb, et vanaema lihtsalt ei kuule, et peaksime kingi jms lingi külge jätma ja ära minema. Toon välja, et vanaema võib päriselt vajada arstiabi. Taaveti uksemurdmispraktika meeles, pakun välja, et lähme sisse. Loe: ma üritan ust maha murda. Seda vanaema kuuleb, teeb ukse lahti ja küsib naiivselt, mida me seal teeme. Wtf vanaema??? Laseb meil poes käia,
ta haudadele viia ja Aia tänava korterisse sõidutada. 2 tundi kaotatud, saame edasi minna Rakverre. Rakverest Tallinna. Tallinnast Kuressaarde.
Olen siin kuni aastavahetuseni. Siis on Tallinna-minek.
Jõuluõhtul
Taevas hoia kui paks mu magu!
Kogu praest sain üksi jagu.
Kõht on valus ja nii lai,
saaks ma juba pika pai.
Saaks ma kätte kingituse –
selle jõulu rõõmustuse.
Tõmbaks paki sisu valla,
roniks sooja teki alla.
toidukoomas seal ma magaks,
unes lubadusi jagaks:
et järgmine aasta ei söö nii palju,
kahe suupoolega räägiks aint nalju.
Kulud, tulud ja eelarve
Yes, I know, I’m not 30+ years old, aga mulle meeldivad raha ja tabelid. Mis ma teha saan? :)
Üle aasta tagasi proovisin pidada järge enda kuludel ja tuludel Rahakooli leheküljel. See oli isegi edukas,
kuni mul kõigest nii pohhui hakkas, et me kõik teame, kuidas mul Tartu lõppes :)
kõik kategooriad on juba ette antud ja kõik tundub kena. Eelarvet veel seadnud ei ole, sest ei tea, palju ma üldse kulutan. Saab näha. Mul ila juba vaikselt jookseb. Raha suudab nii põnev olla.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi istusin ühe noormehega pargipingil. Ta huvitus minust, aga ma huvitusin kõigest muust. Nt blogimisest ja tigudest. Vahtisin unistavalt kaugusesse. Ta küsis pehmelt (et mitte öelda “jälestusväärselt imalalt”) ja midagi romantilist ootavalt, millest ma mõtlen.
“Rahast.”
Umbes kahe nädala pärast, kui temaga isegi viisakusest suhelda ei talunud, kuulsin, et ta oli ennast minu pärast ära üritanud tappa. Ma ei küsinud, mis juhtus või kas kõik on ikka korras, sest selleks ajaks teadsin juba, et ta ei saa elu sees ühegi asjaga hakkama. Tal ei oleks õnnestunud ennast ära tappa.
Ma mainin seda, sest ma küsisin talt tihti, millest ta unistab ja mida ta elult tahab ja miks ta üldse siis tööl käib ja üldse asju teeb. Ta ei osanud kunagi vastata. Aga ta väitis, et ta on nii hea inimene, et ta valib olla nii rott. Et ta saaks küll olla miljonär, aga kuna ta ei taha kedagi ära kasutada ja äri kui kurjusega tegeleda, elab ta oma emaga ühetoalises korteris ja elab peost-suhu. Köögipõrandal on junnid, sest neil pole raha, et osta kassiliiva. Ta on siiani suurepärane ühena kahest isiklikust näitest sellest, milleks ma ei taha kunagi saada: vaimselt täiesti ebastabiilne ja illusioonide käes vaevlev ohver. Alati ja ainult ohver. Mitte kunagi ei võidelnud millegi eest. Ei juhtinud mitte ühelgi moel, mis suunas ta elu liigub.
See ma ei taha kunagi olla. Kui märkan nagu nüüd, et olen oma rahaasjadega ääre peale/kanti sattunud, tuleb tema meelde. Siis ma pingutan rohkem, et kõik jälle üliturvaliselt kontrolli all oleks.
No tule, kui vaja.
Kui maailmalõpp tuleb selline kuum ja põletav, mingi tuumasõda, magma või Päikse plahvatus, siis ma lähen oma voodi peale pikali, asetan fotoka ja telefoni omale näo peale ja ootan, et need mu kolpa imbuksid.
Kui maailmalõpp on kristlik asi, läheks ma viimsele kohtupäevale kahes X-Filesi särgis (väiksem oleks nagu alussärk – talv siiski, teine ja ilusam oleks peal) ja jalga paneks animal print pants. Mütsi ma ei pane: see ununes hommikul bussi.
Väljapakutud vaimumuutus oleks huvitav. Raising the bar. Mis pidi siis vist rahu maailmas kohale tooma. Minu jaoks tähendaks see ikka hukku. MINA lõppeksin olemast. Võiks elus olla ja värki, aga MINA ei hakka KUNAGI rahulikult ümisema-vilistama ja lilli punuma juustesse nendele kõõmadele bussis, kes seisavad pingi kõrval püsti ja istmele oma käekotti toetavad. Seda ei juhtu.
Zombitapmine oleks põnev, aga meie kliimas natuke jama. Probleemi nagu polekski, kui kõik surnud lihtsalt ära jäätuvad kohe. Kevadel ehk sulab mõni valli alt välja, liha luudelt maha kulunud. Võitle siis sellisega. Aga eks see ole sõbralik ka, et ei tule zombirünnak nii äkki ja jõuliselt, annab aega kohaneda :)
Elektroonika ei tööta enam? Jah, palun. See oleks mu lemmik. Saakski rahus maale ära minna. Kanu, mesilasi ja lapsi pidada. Marju ja taimi korjata, hoidiseid valmistada, kooke küpsetada. Segadus oleks alguses muidugi suur, aga selline maailmalõpp heidutab kõige vähem. Maailm vajab seda.
Kõige hirmsam oleks, kui valgus kaoks. Kui Päikesekiired enam Maale ei jõua. Kobaksime pimedas, oleksime hirmul, külmumas, näljased. Väljavaated elule puuduksid, kuigi miski otseselt meid ei tapaks. See oleks veniv ja õudust täis agoonia.
Kõige tõenäolisem (ja õiglasem?) Tasuja meie ajastul oleks The Killer Couch. Sa vedeled oma voodil või diivanil nii palju vaadates nõmedaid saateid suvalistest värdjatest, et kemikaalid, millega madratseid jms töödeldakse, tapavad su ära. Vähiepideemia.
Ja noh, kui see kõik vaid kellegi uni on, siis… kes iganes seda und näeb praegu – you’re one twisted fucker.
Muuseumi, botaanikaaeda ja jõulueelsele tšillile
Nädal on lennanud ja lebo olnud. Vedelesime voodis ja vaatasime sarju. That’s it. Kingitused ostsime, tähendab, ka. Mina ostsin midagi ilusalt lihtsat, Eero ostis midagi lõbusalt maailmalõputeemalist :D Jõulud tulevad toredad!
Elerin, va gorgeous BAMF, kuulutas oma linnatulekut. Ütleb, et me peaks midagi tegema. Panen kohe ette, et arheoloogiamuuseumi või botaanikaaeda vaja minna. Ise usun sekundiks, et naerab mu välja. Aga ei, ta on ju Elerin – ütleb, et me läheks mõlemasse. Nojah, seda me siis ka teeme.
Sellega mu päev ei lõppe. Lähen Nõmmele, Pantsi ja Udo juurde. Teeme süüa, oleme lahedad.
Minu teisel ja paremal poolel on nüüd ka blogi
Paar päeva tagasi. Noormees tuleb poolstatement-poolküsimusega:
“Ma teen omale blogi”
Music to my fucking ears. Mitte lihtsalt selle pärast, et tal on kõige mõnusam ja seksikam hääl, mida mul on olnud au kuulda. Maailmas. Antud olukorras tervitan selle hääle edastatud sõnumit. Nt 120 fanfaari saluudiga, mis hoiab selleks puhuks kokku tulnud paraadi rütmis. 5 tundi.
Tunnistan, et kuigi minu vastus I*M-GONNA-MAKE-A-BLOG!ile on inimesest hoolimata alati “yea, you totally should!”, siis seekord ma ei oodanudki verejanuliselt trainwrecki või pingutuseta insighti inimese ellu ja mõttemaailma. Ma ei teadnud, mis sealt tuleb, aga ma ootasin seda põnevusega. Viimast heauskliku, mitte verejanulise. Sest tal on väga palju huvitavaid mõtteid ja kõige kohta arvamus, which usually blow me the fuck away.
Noormees on mul julge tabava sõnaga. (Kas midagi vähemat avaldaks mulle muljet? ;D) Vahel tahaks kohe teda rahus vahtida, et aru saada, kust ja mismoodi ta suudab mingid täiesti suvalised asjad mingi veel suvalisema nähtuse läbi paralleelideks siduda. Kõik võrdlused ja näited on nii pädevad, et ma võib olla isegi natuke kartsin. Et kui ta blogi teeb, siis see varjutab minu oma nii kõvasti, et mu uus vaimne seisund näeb ette, et ma pean tegema kuhugi saarele koloonia, et seal kibestumusest internetivastane sekt rajada.
Pärast ta esimese postituse lugemist märkasin, et ma ei hinga enam ise. Vaikselt pahandasin, et see nii kiiresti otsa pidi saama. Saabusid rahulolu ja uhkus. Tal oli veel 2. postitus valminud. See retsis teemat, mida ma pole oma 4+ blogimisaasta jooksul mädand kaika (ega ka Hattori Hanzo mõõgaga for that matter) puudutanudki. Suts teine žanr. Päris põnev. Ma loodan, et kirjutamine talle külge jääb ja aeg-ajalt midagi ikka postitab oma blogisse.
4. Asking people “who do you like?”
produces about the same answers as asking them “who do you talk to?”
~24h
16. kuupäeva sees tuleb essee lõplik puhtand õppejõule ära saata. Akadeemiline kirjutamine sotsiaal- ja kultuurantropoloogias lõppeb sellega. Kunagi tuli saata mustand, et õppejõud näeks, mida teeme ja kuhu liigume. Sain oma lühikese kirjatüki eest küll kiita, aga ta kirjutas, et tema vahetaks sissejuhatuse välja. Kirjutada üldsegi viimasena. Võtan seda kuulda ja mõtlen uue välja. Aga kuna see sissejuhatus oli üldse esimene asi, mille paberile oksendasin, et essee kirjutamine juba lõpuks algaks, olen tasse natuke kiindunud. Tõenäoliselt oli see lihtsalt asi, mida vajasin artikuleerida.
Avaldan ta siin:
„Millega antropoloogid üldse tegelevad?“ on küsimus, mida esitatakse mulle liiga tihti. Sellises olukorras on mugav mainida üht populaarsust kogunud telesarja, mis lisaks ülevaatele antropoloogiast annab erialast ka ilusa ja põneva sirgjooneliselt lihtsa mulje. Selle või mõne meenutusega konkreetsest osast arutelu tavaliselt ka lõppeb. Minu sees kestab viimane aga edasi. Bones tegeleb vaid ühe antropoloogia alajaotusega. Mis on see, mida mina reaalselt tegema hakkan? Mis oleks olnud õigeim vastus minu puhul? Usun, et labori asemel istun kunagi lõkkeplatsil. Oleksin välitööd ja vestleksin tavaliste meeste ja naistega, kes muunduksid ühtäkki informaatoriteks, kui me jutule saame. Tundub nagu sama, mis toimub igapäevaelus. Selle vahega, et asun oma kultuuriruumis ega nimeta vestluskaaslast informaatoriks. Välitööl räägiksin ju ikka emade-isade, tütarde ja poegadega. Kõik nad on isesugused inimesed oma mitmete rollide ja elukogemustega, mis neid on vorminud isiksusteks. Neil on erinevad käitumismaneerid, nad on füüsiliselt ja vaimselt varieeruvad. Kuidas mõjutavad sellised iseärasused informaatoritelt saadavat teavet? Mis üleüldse on need asjaolud, mis võivad ühe inimese täpsust moonutada sündmuste kulgemise edasi andmisel? Viimased küsimused on need, mida tahan käesolevaga pikemalt vaadelda, uurida ja arutada.
Kääbik
Käisime Taavetiga vaatamas. Kui ma oleksin poisslaps, oleksin ühe suure uhke erektsiooniga sealt saalist välja kõndinud. Pea püsti ja säravate silmadega. Kõik selle filmi juures oli täiesti võimas ja absoluutselt kaasahaarav. Kui Taavet Egiptusest tagasi tuleb, lähme uuesti. See ei ole ettepanek: me leppisime juba kokku.
Pool aastat koos olnud.
Kui Eero mulle 6 kuud tagasi kukla peale umbsõlme sidus, rääkis ta, et ~kui saunas olen ja kuul kaelas kõrvetama hakkab, tuleb pael vist läbi lõigata.
Ütlesin, et mina seda enam ära ei võta.
Homme on vene keele eksam
Vist. Eksam on suuline, seega kõik korraga teha ei saa. Mingi järjekord või jaotus eksisteerib. Ma ei tea aint milline.
B1.1 eksam katab järgmisi teemasid:
- Eesti+linnad
- Venemaa+linnad
- tutvumine
- kirjeldamine
- perekond
Sain asjast nii aru, et saad ühe teema ja pead sellest rääkima.
Mul on üks KT ka vaja vene keeles teha. Ainuke asi, milles siiani feilinud olen. õppisin kõnealuseks kontrolltööks ainult käändega seostuvaid asju, mitte suvalist sõnavara, mis ta meile mingi aeg andis. Tõlkelaused ei tahtnud kontrolltööd tehes välja tulla.
Peaksin täna tuupima. Seega koristasin toa ära. Pesin pesu, pesin nõud. Pildistasin kõike.
Tegin riidekapi korda, pühkisin riiulitelt ja aknalaualt tolmu. Panin kotti juba asju, mis vaja koju ära viia. Ühesõnaga.
The Adventurous Pursuit of Happiness 