It works if you work it*
Ajan juttu 17aastase tüdrukuga. Selgitab, kuidas ei hakanud meiki pärast ujumist koolis tegema, sest nutaks selle näo, kaela ja rinna peale laiali kodus, kui voodile vajub. See alati naljakas ja äge olend räägib, kuidas tunneb end inimesena igavana, ta loomingulisus on tuhmunud.
Viimasega ta poeb haava mu südames: tunnen ennast samamoodi. Nagu oleksin lahustunud enda ülesannete ja olme sisse. Iga päev avan blogi ja panen kinni. Midagi ei tule seest välja, midagi ei oska sõnastada. Kõik mu elus oleks nagu samasugune, liiga keeruline seletamiseks või liiga habras, et välja öelda.
*Ta suhtumine palderjanitablettide (üle)doseerimise kohta.
Maijooksu warm-up + väike hulkumine
Äärmiselt ülendav tunne on hulkuda kohtades, kus hirm natuke naha vahele poeb :)
uüäää-uüäää-uüäää
Palju üks tütarlaps võib hädistada? Ma ei tea. Tundub, et siin on mingi püüe see piir kätte saada. Sest. TÜRAMAIVÕIRSK. Nothing around here works smooth.
Mul oli pesu pesemise aeg. Jälle. Ilusti kirjas. Lähen kohale. Masin juba käib. Aga minu asjad need ju pole. Ootan. Tsükkel saab läbi. Kahlan asjad võimalikult suurte sületäitega masinast välja, et võimalikult vähe selle lugemisvõimeta idioodi privaatsust rikkuda. Panin oma asjad sisse ja pesema. Kui tagasi jõuan, on see kaltsukuhi masina pealt läinud ja masin on OFF peale keeratud. MINGE VITTTTU! MA OOTAN MINGI KÕÕMA PESU JÄRGI ÄRA JA TA TEEB NII? Okei. Panen masina uuesti käima. Kui see tund aega läbi saab, lähen asjadele järgi. Kaks vene päritolu vähe kõõmasema välimusega tütarlast on seal. Võtavad kuivatitest pesu välja. Oi, mis tuttav kollane tekike! Selline tunne nagu oleks selle 2 tundi tagasi pesumasinast välja võtnud. Hingamine läheb järjest sügavamaks. Küsin, kas nad eesti keelt ka äkki oskavad. “Jeesti kjeelt? Noo jaaa.” Räägin neile, miks nad nõmedad on. Teevad suured silmad ja ütlevad, et nemad pole seda masinat kasutanudki. Viha asendub segadusega. Selline mida-ma-nii-lollidelt-inimestelt-ootasin? Kui ma olen nende asju pesumasinast just välja võtnud, siis ma arvan, et ma saan ju aru, kui nad mulle sitta üritavad ajada. Vahtisin neid poolimestunult. Ma ei hakanud nendega rohkem suhtlema. Mul on tekkinud mingi huvi turvalisuse järgi. Tõenäoliselt selle pärast, et ma tahan Eeroga võimalikult kaua ja võimalikult õnnelikult koos elada.
Näiteks ma ei tahaks saada mõnelt kahtlasemate elukommetega tüdrukult kuskil pesuruumis silmade väljakratsimisduellis HIVi. Seoses viimase asjaoluga I took my shit and got the fuck out of there. Eks neil on ka hea, kui oma hoorakostüümid viivituseta kuivama saavad.
Eile tuli noormees pärast tööd mulle ühikasse. Tegime kenasti süüa köögis. Ta küsis mult, kuidas jalg on. Ütlesin, et tunda on, et paistes ikka, aga enam ei valuta. Võtsin soki ta ees ära. Uskusin, et see on näidatav. Selles mõttes näidatav, et inimene, kes sust hoolib, ei taha sind sülle võtta ja kiirabisse viia. Päris nii ta ei teinud, aga ta olin-just-12-tundi-tööl-näoilme vahetus mida-türastunud-fakki-beib??? vastu. Ütlesin talle, et tema jalg oli hullem ju. Sokk otsa tagasi. Midagi rohkemat ei annaks teha ka ju. Jalg ei põle valutada, teibin ta ilusti kinni, ei reibi liiga palju kõndida… I’m doing everything possible tegelt.
Vene motherfucking keel.
Pole elus midagi nii nõmedat soovinud, aga aiiii bläää, kuidas ma ootan juba uut aastat. Ostsin isegi 2013. aasta kalendermärkmiku ära. Et see nagu kiiremini tuleks? Võtsin A5 formaadis paksu musta raamatu. Igal päeval oma leht. Võimendab üksikut kuupäeva kuidagi ehk. Ma ei tea. Ma ei taha selline luuserdaja ja hädiseja olla.
Okei, ma lähen menstrueerin kuskil mujal nüüd.
Diaad vs triaad
Üks neiu läheb meie kolmekohalisest toast ära. Peaaegu kõrvaltuppa. Oli eelmisel aastal sõbrannadega ühes toas ja tahtis nüüd ka. Tore ühikamajandus tuli talle sellega ka vastu. Kuu algusest on vist ametlikult välja kolinud meie tagasihoidlikust pesakesest.
Teisele toakaaslasele helistati siis, et kas me soovime kahepeale seda tuba nüüd või toovad meile uue kaaslase. Ikka uue! Hind tõuseks kohe ~35lt ~50le. Pluss, ega mingit ruumipuudust ju eksisteeri.
Mmm, ma selgitan midagi koolisõpitut ka: diaad on kahene grupp ja triaad on kolmene. Diaad on hea stabiilne. Grupis on ainult 1 suhe. Kui diaadist keegi lahkub, laguneb ka grupp. Triaad on põnevam. Kõigi osaliste vahel on isemoodi suhted. Triaadi tekkimisega kaasneb selline põnev nähtus nagu vähemus ja enamus. Ja üleüldine draama. Peaaegu et määratud lagunemisele :) Reisile nt nii minna ei tasu, sest siis mõtleb igaüks grupis, kui nälg või väsimus peale tuleb, et ülejäänud 2 on tema vastu. Ei saa lõbus olema.
Praeguse kolmiku ehk triaadiga ei tekkinud meil peaaegu mingeid suhteid. Viisakus ja sõbralikkus. Ma suudaks oma faalanksite peal üles lugeda, mitu korda ma kummagagi rääkinud olen. Ärge saage valesti aru – tüdrukud tunduvad täitsa toredad. Muidugi BZi mõõtu välja ei anna, aga kindlasti pole nad ka mingid Helenid.
Miks see mind üldse huvitab? Well, mulle on ühikas meeldima hakanud. Veetsin juba 3. korda Tallinnas viibitud aja jooksul oma öö siin
ja hetkel valmistan omale ühikaköögis tatraputru. Ma arvan, et ma lähen siit ära pessa alles siis, kui viimane täiesti korras ja valmis on.
Also, TATRAPUDER ON CRAZY_DELICIOUS!!!
Quote’e tahad kuulda?
Kristjan: “”Tsitaate” sa tahtsid öelda. Räägime ikka eesti keeles.”
Ellu: “Kui juba asju soovida, siis ma tahaks peenike olla.”
Triinu: “Aga siis sul ei ole tisse. Mis elu see on?”
Kristjan: “Ma ei usu, et see võimalik on.”
Elerin: “Misasi? orgasmi surra või?”
Kristjan: “Proovime?”
Eero: “Minu jaoks on ainult 2 ilusat asja olemas: Kalashnikov ja Sina.”
Polina: ” Teadlikkus enesestmõistetavusest. Kõige tähtsam antropoloogile ja kõige raskem enda keskkonnas.”
Triinu: “Mul võiks suurem kapuuts olla.”
Anu (hellalt ja armastavalt Midlile): “Ja kui nutma peaksid hakkama, jää parem magama.”
Ellu: “Sa oled tore poiss.”
Aavo: “Sa ka. Aint sa oled tüdruk.”
Kristjan: “Ma kardan, et mu joobeaste ei aita mind.”
Psühholoog: “Filosoofia ja psühhootilised häired ei käi kokku.”
Ellu: “Sa rikkusid just kõik teised poisid maailmas mu jaoks ära.”
Elerin: “Ma olen kõik seksikad asjad Sulle sinna visanud. Näe, võta mu jakk ka.”
Eero (pärast Poola maanteehoorade mainimist): “See hoorateema polnud mõeldud niivõrd seksuaalsest käitumisest kui riietusstiilist.”
Kristjan: “See kaklus algas sellest, et ma ei austanud ta private space’i. Tere tulemast põhjamaadesse!”
Emme (minu Seewaldis tehtud fotot vaadates): See küll Seewald pole. Või oli laste osakond mõnes teises majas…”
Andreas (näitab Kristjanile uuesti oma šeivitud peenist): “Kordamine on tarkuse ema!”
Eero (kui ma laua taha õppima ennast seadsin): Ja kui Sul ikka pime on, võin ma Sulle lambi ehitada.”
Triinu: “Ole vait. Sa oled nii halb eeskuju.”
Kristjan: “Ole vahepeal kaine nüüd.”
Elerin (seisab katkise ja ketiga kinni pandud külakiige ees): “Pohhui, me kiigume!”
Kristjan: “Ma ei ole 2 nädalat joonud. Või noh… üleeile jõin ka.”
Ema: “Inimestele ei tohi tihti head öelda. Väga harva.”
Elerin: “Huvitav, mis tunne oleks olla pingviin?”
Kristjan: “Mõttetu.”
Mihhail: “Filosoofia tegeleb nende küsimustega, millega ükski normaalne inimene ei tegele.”
Naine (oma pojale): “Kas see poiss jälitab sind ikka veel? Sa pead ettevaatlik olema, ta tahab su käekella endale!”
Ellu: “Mul on vaja oma erektsioon kuhugi panna.”
Elerin: “Pane oma blogisse.”
Ikka ja jälle kooli
Üldjoontes läheb minul väga kenasti. I’ve got an awesome boyfriend: he loves me, he believes in me. Lähen põnevat eriala õppima, mille ühe semestri maksab mu eest praegu õde, teise katab Indreku stipendiumi poolstipendium,
mille saamisest alles teatati. Ei peagi (töö)hooraks minema. Pereliikmed on terved ja rõõmsad. Elame ära: riided on seljas ja kõht on täis.
Selle nädalavahetuse feil teeb veel valu, aga muidu on kõik bueno. Ma nimelt ei suutnud päris hästi enam aru saada, miks ja kuidas ma Tallinnast hommikul vara kaisust ära läksin, et enda diivafüürerist vanaema
sünnipäevapidustustele minna. Seal toimunu oli katastroof. Kobises ja mölises kõigi kohaletulnute kallal. Lilled-söök-kingid-külalised-kõik-oleks-võinud-paremad-olla-stiilis. Tundsin end petetuna. Pärast poes kauba lappamist leian, et on jah vist ikka tore, et tulin. Sest ma sain palju ilusaid asju. Mind on kerge lepitada. Või maha rahustada. Jah, rahustada. Sest mitte lõpuni lepitada.
Kas Te tahaksite näha, mis riideid ja asju ma sealt omale kogu aeg nii reipalt sebin?
Kas on mõnda kuulsamat/ägedamat bändi, kelle lead singer oleks ratastoolis, aga lavashow’d teevad vingelt?
Miks ja kust saavad kõik omale Monsteri nänni ja riideid?
Keegi mulle mõnusat suure ekraaniga läpakat ei taha kinkida?
Millal ma selle tütarlapsega
lõpuks kokku saan?
Vahetame.
Tüdrukud pidavat tahtma alati nulli saada. Ei, plussi. Et kui keegi teeb head või kingib midagi, siis tema peab sellest midagi suuremat tegema. Ja, nooo, ma olen ju tütarlaps. Kuigi lasteaias lumes mängides teine laps mu käest selle kohta kinnitust küsis. Solvusin. Naljakas on, et “teine laps” ütlen ta kohta, sest ega ma ka ei teadnud, kas see kubujuss oli poiss või tüdruk. Wtf. Palun, miks Sa solvud sellistes olukordades?
Okei, ilmselgelt on mul probleem.
Mis oli esimese lõigu point? See on väga lihtne:
- Postitan ilusaid asju, mida Heal Lugejal scrollida kannatab.
Aga.
- Mölisen ka vahele, et mul elada kergem hakkaks.
Pärast poolepäevast maunimist (kui olin vähese eduga süüdistanud lühikeseks jäänud und, üksinda ärkamist, arste, elu, kolimist, raha ja kõike muud päevakajalist) sain aru, et ma kardan. Põlved värisevad ja mõtted tormavad. Peaksin vist fotokat rohkem pruukima. Kisub situatsiooni seest välja, paneb vaatlema ennast. Endale tähelepanu pöörad, ei anna väga segi minna. Ma arvan.
Homme tööle, sealt dokumendifotosid pildistama Rakverre ja edasi AQVA spasse Pontu juurde.
Okei, vaadake siis ilusaid asju:
tlü’d kaemas
Kena pärastlõunat! Magasin just ~14 tundi järjest. Tšillin üksinda Lasnamäel 5. korrusel. Vahin Archerit.
Trammilt siia korterisse jalutades tulid 2 väikest ~vennasuurust poissi meile vastu. Vedasid salvokaid järgi, nagu läheksid kelgutama. Ja tegid suitsu.
Eile oli üldse huvitav päev. Tore ja kihvt rohkem.
Joonistamis-loomis-tuju
Sodisin ühel päeval seinale natuke. Nüüd see seinamaaliskelett narritab mind like no other. Vahib mind. Paneb mu peas lõõmama kujundid ja kavandid. Plaani! Te, kallid, näete seda varsti. Terviklikuna.
Tüdrukud, jalgratas ja vihmavari
Olin bussijaamas. Seal oli pisike ~nabani tüdruk, suur jalgratas ja oranž vihmavari, mis selle jalgratta peal kuivas. Plika valvas, kiigutas jalgu ja vahtis mind. Ratas sai talt kogemata hoobi ja lendas odavalt ümber. Kordan: ODAVALT. Vihmavari selle all oli tagurpidi ja lõhki. Läksin talle appi, sest ei tundunud, et ta suudaks ise seda ratast püstigi ajada. Proovisin siis seda vihmavarju õigeks kangutada. Olin jumalast ametis sellega, aga märkasin, et tüdruk on läinud. Vahtisin ringi, vihmavarjuräbal käes. Varsti näengi pisikest tüdrukut. Ta tuleb kahe suuremaga, kellel on sarnased näojooned. Midagi ütlemata, üritan asetada vihmavarju jalgratta peale. See ei jää pidama ja kukub ratta all laiuvasse porilompi. Seisan liikumatult. Nad ka. Vahivad mind nagu MIDA VITTU SA MEIE ASJADEGA TEGID???! Käitun, nagu kõik oleks okei. Astun rattast eemale ja istun tagasi oma asjade juurde. Üüberlegit näoilme. Nagu siis, kui saia supi sisse kukkus.
The Adventurous Pursuit of Happiness 