15h
Clavicula 2
Scapula 18
Humerus 16
Sternum 7
Costae 6
Radius 10
Ulna 9
Ossa manus 21
Ossa coxae 29
Os sacrum 16
Os coccygis
Femur 18
Patella 4
Tibia 8
Fibula 5
Ossa pedis 21
Columna vertebralis 20
Os occipitale (1) 16
Os sphenoidale (1) 11
Os temporale (2) 11
Os frontale (1) 10
Os parietale (2) 7
Os ethmoidale (1) 4
Maxilla (2) 13
Mandibula (1) 16
Os palatinum (2)
Concha nasalis inferior (2)
Os nasale (2)
Os lacrimale (2)
Vomer (1)
Os hyoideum (1)
Os zygomaticum (2)
Saan hakkama…
Eksju?
25h
Inglise keele õpetaja tuli eile mu juurde ja küsis: “Are you okay? You look really tired!”
Ütlen talle. Räägib, et peaksin ikkagi ööl vastu neljapäeva magama. Arvan, et ma lähen päeval korraks ühest magama paariks tunniks ja peale ärkamist enam ei peatu.
I just wanna go to the movie show
Hilinen kooli paar minutit. Olen okei. Ma olen palvetama hakanud. Elu on raske. Vajan vist kuhugi vastutus ära anda. Ja see aitab öösel magada. Üldiselt liiga stressed out selleks. Süüdistan ennast natuke vähem.
Esimene loeng läbi, algab inglise keel. Kardan, et imeb, sest mul on juba kaua aega teaduslikul artiklil põhinev presentatsioon tegemata. Artikkel pidi püss olema. 8 lehekülge teksti ja analüüsi. Tegin selle koridoris ~15 minutiga ära abstracti põhjal.
“Chronic whiplash is a debilitating condition characterized by increased sensitivity to painful stimuli, maladaptive illness beliefs, inappropriate attitudes, and movement dysfunctions. Previous work in people with chronic low back pain and chronic fatigue syndrome indicates that pain neurophysiology education is able to improve illness beliefs and attitudes as well as movement performance. This single-case study (A-B-C design) with six patients with chronic whiplash associated disorders (WAD) was aimed at examining whether education about the neurophysiology of pain is accompanied by changes in symptoms, daily functioning, pain beliefs, and behavior. Periods A and C represented assessment periods, while period B consisted of the intervention (pain neurophysiology education). Results showed a significant decrease in kinesiophobia (Tampa Scale for Kinesiophobia), the passive coping strategy of resting (Pain Coping Inventory), self-rated disability (Neck Disability Index), and photophobia (WAD Symptom List). At the same time, significantly increased pain pressure thresholds and improved pain-free movement performance (visual analog scale on Neck Extension Test and Brachial Plexus Provocation Test) were established. Although the current results need to be verified in a randomized, controlled trial, they suggest that education about the physiology of pain is able to increase pain thresholds and improve pain behavior and pain-free movement performance in patients with chronic WAD.”
I’m good under pressure. Teen vähemalt asju ära. Olen praegu, muide, kooli raamatukogus. Peaks siia rohkem tulema. Teen homseks presentatsioone ja nende referaate. 2 teemat sattus ühele päevale. Nii palju parema meelega tuubiks luid. Mitte hea meelega, aga oluliselt parema meelega. Sest see siin on mõttetu, kui ma luid ära ei tee. Aga presentatsioonide üle laskmine ja luude ära tegemine tooks mulle jama kaela. Katsun nad kiiresti valmis vehkida. Vähem muret. Misiganes mulle siis saatuseks saab. Kupumassaaž + kuuma ja külma vee protseduurid.
Täna lähme PÖFFi korras A Pink Musical Underwater Love’i vaatama. Mingi porr on :) Ei jõua ära oodata. Sest ma tean, et selleks ajaks (22:00) on mul need referaadid ja presentatsioonid tehtud. Ja luid natuke õppinud.
Valss
Alajäseme kordamine ja pea lihased. Viimane lihaste seminar küll, aga esimene lihaste seminar, milleks olen ette valmistunud. 19. detsember on arvestus.
Taastusravi aluste seminar. Üldiselt on meil 5 esitlust ühes seminaris. Räägime erinevatest meetoditest, mida saavad füsioterapeudid kasutada. Praegu oli 4. selline. Noormees, kes pidi täna kaht esitama, ei tulnud kooligi. Ma arvan, et põhjuseks oli tulev neljapäev. Et tal oleks aega õppida. Mul oli terve aja halvav uni. Silmad vajusid kinni. Võpatasin vahepeal ärkvele.
Lippasin üles oma tuppa. Voodisse külili läksin, jäin magama. 2 tundi hiljem ajan kleidi ja kingad omale kotti, õppimise ja karjääri planeerimise kausta haaran kaasa ja vabaainesse lendangi. Sööme pitsat ja joome mahla. Räägime vajadustest.
Lähen varem ära,
et jõuda kella kuueks Kreutzwaldi 64. Minu tantsukursus. Nii väga ei tahtnud esimesel korral hilineda. Võtsin takso raudteejaamast. Müüsin oma riideid täna 7 euro eest maha, kolmest kahju ei hakanud. Teate, Maaülikool ja kõik ta hooned on nii ilusad.
Jalutan mööda maja aula poole. Ajan kuskil peldikus omale kleidi selga, kingad jalga. 20 minti on lõtva veel aega. Istun saalis maha, ootan. Räägime natuke juttu, märgime kohalolijad. Saabub Tantsupartner. Tal on punased püksid jalas. Naeratab. Mina aga värisesin ja üleüldine paanika möllab sees. Moodustame 2 viirgu. Naised ja mehed. Kõik peavad ennast tutvustama ja ütlema, milline suhe on neil tantsuga/varem õppinud vms. Tantsupartner ütleb, et tuli selleks, et naine lõpuks tema pilli järgi tantsiks. Natuke kahtlane, natuke naljakas. Mulle ei meeldi, kui ma inimeste ajenditest aru ei saa. Ta nagu varjaks midagi. Ma ei ole talle pihta saanud. Aga ega see siis tantsu õppimist sega. Moodustame ringi. Kõnnime, keksime, teeme kaloppi, kõnnime, jääme seisma. Õpetavad valsisammu. Hakkame proovima. Astume varvastele. Lööme põlvi ära, koperdame. Korra mõlkisime isegi prille. Kui välja hakkas tulema, oli suurepärane. Näidati kohe midagi keerukamat juurde. Tantsupartner tahtis kohe neid teha. See oli mulle äärmiselt frustreeriv. Tantsime-tantsime-tantsime. Ta saab noomida halva käe asendi pärast. Vaeseke väsib nii kerge vaevaga ära. Tundsin ka füüsilist pingutust, aga ma ei väsi kergesti. Kõik see on muusikata. Alles tunni lõpus tuleb muusika. Peame rütmi tunnetama ja õigesti plakse kaasa tegema. Pärast tantsime muusikasse. Oleks mulle keegi 2 aastat tagasi öelnud, et ma tantsin kunagi naeratades valssi Metallica Nothing Else Matters’i saatel Maaülikooli vana peamaja aulas, oleks ma ta peale karjuma hakanud. Ja valuvaigistipurgi või kruusi ta poole teele pannud.
I’m SQUARE kalapäevani.
Reedesel kojusõidul küsib venna kihlatu, kuidas koolis läheb.
“Armastan teda jätkuvalt, aga ei saa salata, et raske on. Et tööd peab tegema. Väga põnev on ka ikka. Saan hakkama.”
Jumal hoia. Jään magama. Kui ärkan, oleme kihlatu juba maha pannud. Unisena leian, et on õige aeg rääkida asju nagu
“Ma olen Teile nii tänulik, et mu kaasa võtsite. Nii lihtsalt ja vaevata saan koju. Nii tahtsin koju.”
Mu vend on üdini issi poeg, those guys don’t skip a beat. Oleme ainult hetke vait, kui vend küsib:
“Kuidas Sul koolis läheb? Tegelt.”
Vaikus. Aaaaaaaaand I spill my guts.
Kodu on suurepärane. Riided, söök. Soff on veel suuremaks läinud. Vaadake, kui armsad käpad tal on :)
See on parim, kui ta mustast käpast valged küünised välja tulevad. Natuke ohtlik, natuke turvaline. Oleneb, kas oled mina või mitte.
Laupäeva hommikul oli kihvt äratus. Mulle meeldib tohutult, kui mind äratatakse üllatusega üles. Ükskord tõi venna konna mulle voodisse. Ja kui Pontu Aussist tagasi tuli, nägin teda hommikul esimese asjana. Nii imekallis. Nüüd äratas mind väikse venna kallistus. Kohe voodi kõrval seisis teine vend. Minu kõik 3 venda olid nüüd kodus. Hüppasin kohe voodist üles, tegime kalli. Mis veel, kui LET THE FUN BEGIN! Mängisid arvutimänge ja vaatasime filme. Kõik oli nii lõbus ja kõik hängisid kõigiga. Kui Pants jõudis, aitas ta mul isegi luid õppida. Tohutu suur abi oli temast.
Pühapäeva hommikul sain talt advendikingi. Seest hakkab valus, kui keegi mu vastu nii hea ja hooliv on. Ta kinkis mulle enam-vähem femurikujulise prossi. Ja tekst juures oli nii ilus. Ma tahaksin juba tema pärast nii palju parem olla.
Olen Tartus-kodus. Ukse taha tulid päkapikuriietes neiud. Andsid mandakaid ja piparkooki :)
KOJUMINEK!
Sain öösel 5 midagi (kui koju jõudsin) kirja vennalt. Kutsub koju kaasa.
*rõõõõõmus tants*
Mitte nii rõõmus tants, kui saan tunda, kui laastav ma tehnikale olen :)
update on liffe
Kuna koolil on 200. sünnipäev, siis on meil neljapäev-reede vabad. Mina saan äkki koju. Enne polnud plaanis, aga kuluks marjaks ära. Eriti kui venna ja ta naisega saan. Söök ja moraal on otsas.
Puhtad normaalsed riided ka. Eile läksin selle pärast isegi Sebimiskleidiga välja. Nagu alati hakkasid igasugu ebatavalised&julged asjad juhtuma. Saime kluppi tänu garderoobipoisile sisse. Hiljem kleepisime punaseid täppe ta lihaselise kõhu peale. Leidsin, et FT-na peaks neid palpeerima ka. Kes ei tea, siis “palpeerima” on meditsiiniline väljend katsumise kohta. Nägin kursavenda. Küsis, miks ühele peole ei tulnud. Lisas, et kõik see rahvas on nüüd seal. Lendasin peopidaja juurde. Ta on nii armas. Kallistasin teda. Selle käigus läks jooki suvalistele näitsikutele peale. Nende kaaslane manitses, et hea on, et sõbrannat näen, aga VÕIKS IKKA VAADATA KA, ET TEISTELE PEALE EI AJA. Kaks neidu seisid kohe seal kõrval. Kivistunud sellisesse OMG!-poosi. Tardunud kõverdatud kätega. Alkoholist läbi imbunud. Manitseja-tädi ajas mind juba kettasse. PEKSAN-SU-NÄO-SELLE-KLAASIGA-ÜLES-raev tuli mu sisse. Prime enesekontroll aitas mul naiivselt naeratades öelda iga ta asja peale, et ma ei kuule klubis hästi ja muusika on liiga kõvasti. Nägin endisi klassivendi. Üks rabas mu kohe enda haardesse ja tõstis niiii kõrgele üles. Liiga lahe. Üks teine oli veel seal. Tal oli hea meel mind näha. Mul teda ka. Tantsime. Räägime. Te ei tea, kuidas ma teda igatsenud olen. Mitte aktiivselt. Passiivselt. Seda ühest mõistmist ja taju, mis temaga jagan. Ja no ajalugu ka. Läll-läll-läll. Tantsin kõigiga igal pool. Kolme ajal? mind veetakse sealt ära koju. Magasin rahus üheni. —See oli siis väga tsenseeritud ja lühike kokkuvõte juhtunust.
Mul on koolis väga palju vaja teha. Mitu presentatsiooni. Luud, varsti tulevad lihased. Referaadid. Filosoofia on kuidagi tagaplaanile jäänud, kuigi see peaks juba ammu tehtud olema. Homme katsun maksimaalselt tubli olla. Teen täna plaani, mida millal kuidas kus teen ja lihtsalt teen. Peaks nõnda lõviosa ülesandeid, mis on ainult kättevõtmise asi, tehtud saama.
Joonistamis-loomis-tuju
Sodisin ühel päeval seinale natuke. Nüüd see seinamaaliskelett narritab mind like no other. Vahib mind. Paneb mu peas lõõmama kujundid ja kavandid. Plaani! Te, kallid, näete seda varsti. Terviklikuna.
Täpsemalt tantsukursusest
Olin eile tubli ja tegin kõne kenasti ära. Tantsupartner pani meid kiiresti viimasel hetkel kirja. Jälle 10 EURi läheb. Pole hullu, sest selle eest saab 8 korda 1,5 tundi tantsida. See ongi kogu kursus.
Hakkab olema esmaspäeviti kuskil vanas aulas. Täiesti armas. Vaatasin, mida siis õppima hakkame.
“Tantsukursusel õpitakse aeglast valssi ja viini valssi (Standardtantsud) ning sambat, rumbat, cha-cha-chad ja jive`i (Ladina-Ameerika tantsud)”
Küsisin Tantsupartnerilt (see on ta nimi nüüd), kas ta tantsida oskab. Ütles, et ega eriti ei oska. Flamenkot aint. Aint?! Ütlesin lihtsalt, et ma ei oska. Lisamata siis, et vihmatants ja sudmalinas (tõlke põhjal)
ja mõned modernsed (tulevikus alles tantsuks tunnistatavad) kuuluvad minu repertuaari. Loodan, et ma talle liiga palju frustratsiooni ei tekita.
“Tantsutundidesse soovitame jalga panna kingad. Tüdrukutel on kõige sobivamad väikese kontsaga kingad. Natuke raske võib olla tantsida parkettpõrandal kummitallaga jalanõudega. Riided võiksid olla võimalikult mugavad ja liikumist mittetakistavad. Kõige parem oleks tüdrukutel lai ülepõlveseelik.”
Tähekleit + 9. klassi lõpetamise kingad ja valmis ma olengi.
Ma olen väga elevil. Ma vihkasin peotantsu. See oli meil KKK-s umbes 5. klassini. Mõnikord ma isegi hakkasin tunni ajal nutma, sest ma ei osanud niimoodi kohe aru saada ja järgi teha nagu kõik teised. Mingi düsleksiaga kaasnev tore nähtus. Kõige odavam koordinatsioon. Vihkasin seda nii väga. Hoidsin kõigest tantsimisest eemale. Midagi paha ja võimatut, eks. Aga siis tuli Kings of Leon oma Caleb Followilliga… lihtsalt pani armastama. Nii ma nüüd teengi.
TANTS
Aknast paistavad hallikad-valged katused. Ma ei usu, et sadanud on. See on pigem härmatis. Ilus on siiski.
11:15 algab kool. Ikkagi saan voodist üles alles ~11:07. Tund toimub 6 korrust allpool,
jõuan kenasti. Hea elu.
Loeng on Lapse areng. Teemaks peenmotoorika. Seda annab siis päris FT. Väga nauditav. Ma pole tunnis nii kaasarääkija, kui talle meeldiks. Kuigi ebamugav, on see tegelt kihvt. Tähendab ju seda, et ta tahab, et me MÕISTAKS. Aru saaks. Räägib materjalid ära, algab praktiline osa. Jälgisime, kuidas vasakukäeline kirjutab. Mõlema käega. Kirjutas naine, kes oskab mõlema käega. Ja mina sain olla paremakäelise näide. Mu vasakukäeline tekst oli täpselt nagu lastel. Viltu ja aina suuremaks läks. Lõbus oli. Tegime peenmotoorika teste, mis lastelegi tehakse. Aja peale. Pidin 12 münti kassasse panema. Kirjutamisest lihtsam. Seda pidi ka siis mõlema käega tegema. Mutrite ja nuppude jms oli neid teste.
Tekkinud pausi ajal vaatasin Dexteri viimase välja tulnud osa ära. See Debra suund on huvitav. Aga häirib, et Dexter nii lohakas on. Ta oleks ammu pidanud vahele jääma. Liiga ebaloogiline.
Anatoomia-füsioloogia. Vaatame filme. Üks südamest, teine verest. Neid on mingi 100 korda igal pool juba näidatud, aga nüüd on arusaamine lihtsam ja selgem. Sellistel populaarteaduslikel filmidel on alati teemaga paralleelselt jooksev lugu. Näiteks südame-filmi teema, mille ümber kõik keerlema hakkas, oli tants. Oli mingi pubikene vms, kus inimesed jõid ja tantsisid. Niimoodi viisakalt ja oskuslikult. Mitte nagu mina: juua täis ja liigub, kuidas muusika või kaaslane juhib. Vaatasin seda näljaselt seljahaige füsioterapeudi pilguga. St peale selle, et ta on nagu ülim tunne ja näeb nii hea välja, on ta füüsiliselt suurepärane. Ma selgitan.
- Koordinatsioon. Mul seda pole. Võiks saada ju.
- Tasakaal. Eriti pärast lülisambavigastust pole. Pluss, tasakaaluga tulevad süvalihased. You know, the stuff that supports your spine. Love that.
- Aeroobne trenn (Y)
- Vastupidavus. Kuigi ma olen juba proud owner of type I lihaskiud ja soovi korral juba ei väsi, tuleb see hea omadus välja tuua.
- Kõiksugu lihased :)
- jms
Nüüd tuleb huvitav osa. (Jeeee, Ellu, lõpuks midagi huvitavat ka!? :D) Tulin koju, jõudsin ühel hetkel Facebooki. Kiri. Eeldan, et keegi keskaaegne on vastanud jõulude ürituse arutelule ja nüüd on see ka minu postkastis, kuigi see ei puutu minusse, sest ma ei saaks ka parima tahtmise juures minna. Ei olnud. Midagi palju huvitavamat. Kirja sisu kokkuvõttes oli ~keegi tahab suga tantsukursusele minna – anna talle teada, kas tahad. Kuigi ma mäletan kõnealust noormeest ähmaselt ja mitte kuigi positiivselt (seoses häiriva küsimusterahega stiilis “Ellu, mis Su pärisnimi on?”), siis kammmmoooon, TANTS!
Ma lähen kohe poodi, ostan süüa. Ja teen omale eesmärgiks selle aja jooksul kõne ära teha. Võiks arvata, et helistamine on lihtne, kui oled seda tööna teinud ~5 kuud. Mitte eriti.
Sain vahepeal veel ühe kirja. Pidu kolmapäeval.
Selge mõistus: “WHY DON’T YOU DOUBLE-BOOK EVERYTHING????”
Ellu: “what do you mean? I always do :)”
Ma tahaks sinna peole minna küll, sest peopidaja on nii jumalast lahe. Aga vaadake, ma käisin ta sünnipäeval millalgi. Enough said :S
Oijah. Vähemalt ei hakka igav.
Jutuvõistlus “Minu AHHAA-elamus”
Teaduskeskus AHHAA kuulutab välja jutuvõistluse “Minu AHHAA-elamus”, kuhu ootame kirjatöid sellest, kuidas on teaduskeskus AHHAA mõjutanud või muutnud autori elu ja ettekujutust maailma asjadest. Tähtaeg 12. detsember.
“Tean mitut inimest, kes on teinud oma erialavaliku just tänu kunagisel AHHAA näitusel kogetule. Meie neljateistkümne tegevusaasta jooksul on neid kogemusi kindlasti sündinud omajagu ning tore oleks neist teada saada. Igasuguseid põnevaid meenutusi seoses meie teaduskeskusega me oma konkursile just ootamegi,” ütles AHHAA juhataja Tiiu Sild.
Võistlusele ootame oma elamustest kirjutama nii kooliõpilasi (ka neid, kes tänaseks täiskasvanud) kui ka AHHAAga seotud endisi ja praegusi töötajaid või sõpru. Tekste kasutatakse hiljem AHHAA kodulehel ning mainetrükistes.
Võistlustööde soovitav pikkus on üks A4 lehekülg ehk umbes 3000 tähemärki. Kirjutisi ootame hiljemalt 20. novembriks 2011 e-posti aadressile info@ahhaa.ee või kirja teel: AHHAA, Sadama 1, Tartu 51004. Võitjad kuulutatakse välja AHHAA kodulehel http://www.ahhaa.ee 12. detsembril 2011.
AHHAA paneb peaauhinnaks välja meeleoluka teadusürituse kirjutajale ja ta viieteistkümnele sõbrale väärtusega 500 eurot. Auhind sisaldab tasuta sissepääsu 16 inimesele teaduskeskus AHHAA uude näitusemajja Tartus, personaalset giidi, eksklusiivset ekskursiooni (tavakülastajatele suletud ruumidesse), omaette peoruumi koos võidukringliga, tasuta planetaariumietendust, vabalt valitud töötoa külastust, teadusteatri etendust ja ekspositsioonikülastust. Auhinnale lisandub eriseanss AHHAA 4D elamuskinos.
Lisaks antakse auhindadena välja hulgaliselt AHHAA teaduspoe kinkekaarte, perepääsmeid AHHAA näitustele Tartus ja Tallinnas ning tasuta pileteid AHHAA 4D elamuskinodesse.
Lisainfo: Tiiu Sild, AHHAA juhataja, 516 7557, tiiu.sild@ahhaa.ee
Ilutulestik Chemicumi kõrval
Kõige toredam oli, kui mitmel autol siin ümbruses signaal tööle läks :)
Ja kui meie ühika rõdudelt inimesed vilistama hakkasid, kui show lõpuks läbi sai.
Ja muidugi see, et mul mängis taustaks Justin Bieberi Mistletoe. Love that song!
Introducing LÄBUKAAMERA
Varemgi mainitud äge kaljukitse-tüdruk minu kursuselt tegi seekord ühe väga kihvti üllatuse. Oleme mõnda aega juba teineteisele erinevaid asju kooli vedanud: lillad sokid, lilla kaameraripats, Käsna-Kalle nimesilt jms. Kui kuulis, et mul pole fotokat, ütles, et äkki saab tuua oma läbukaamera. Pani märkmikku kirja. Järgmine päev oli Canon PowerShot A550-ga kohal. Küsisin, kas ta soovib seda mingi hetk tagasi ka. Mkm. Olen jumalast pöördes :D
Siiani olen kõik fotokad (v.a vennalt saadud filmikaamera) lõpuni otsa pruukinud. Loodame, et Läbukaamera talub mind visalt. Ta on juba normaalselt vatti saanud. Mõlkis siit-sealt ja avamisel peab teda manuaalselt abistama. Sobib väga hästi küll! Läbukaameraga oleme juba sõbrad :)
Üritasin eile talle patakad osta, aga nende peale ei hakanud ta töölegi. Liiga suvakad vist. Philips. Kui kodust raha tuleb, ostan akud. Aga until then ostsin Panasonicud. Nendega pildistabki nüüd.
Huvitav, kas ma lähen nüüd Canoni-usku üle?
mu naaber kuulab öö otsa Kings of Leoni
Because I don’t leave her much choice.
I wonder if they ever dreamed they would get just what we gave them.
The Adventurous Pursuit of Happiness 