Pekk ja plaanid ehk wholesome living blog
Täpselt aasta eest oli see aeg, kui vaatasin, et nope, this is not me ja päriselt tegin enda harjumused niiviisi ümber, et jõuaksin mõnusasse normaalkaalu. Kehamassiindeksi põhjal olin 0,3 punkti kaugusel kategooriast “rasvunud” ehk USA-keeli oleksin olnud juba peaaegu OBESE. Aga see ei ole nende asjade hulgas, mida ma enda elu jooksul kogeda tahaksin.
Niisiis, ei joonud enam kokasid-limpse ega söönud krõpse, kirjutasin üles kogu oma päevase toidu. Mul oli kujunenud mingi süsteem, et tegin kuusnurga, kuhu sisse kirjutasin, mis trenni tegin too päev. Kuusnurga nurkadest tõmbasin kiired, tekkinud vahedesse kirjutasin, mida igal söögikorral sõin.
See hoidis ära pideva näkitsemise: kui vahed täis said, hakkasin vaatama, et rohkem ei sööks. Pesin hambad juba ära või jõin vett, teed. Kaloreid ei lugenud – selged söögikorrad pidid lihtsalt olema. Mitte mingid laialivalguvad kõigesöömised. Alati ei saanud kõik vahed täis; mõnikord jätsin ühe vahe ainult jookide jaoks. See komme paneb hoopis paremini söögikordi planeerima. Teadlikumalt oma asju ajama. Juba kahe kuuga oli muutust näha.
Detsembri keskpaigaks võtsin alla 12,4 kilo. Tean täpselt, sest olen kaalulangetust jälginud ühe äpiga. Lihtsalt Monitor Your Weight ongi vist nimi. Panen sinna ainult siis oma kaalu kirja, kui number on eelmisest väiksem. Suht kõigub, seega seda märkimist juhtub harva. Täna hommikul kaaludes olin ~2 kilo rohkem viimase aasta aja kõige väiksemast kaalust. Nii palju/vähe kaalusin juba septembris.
Natuke joga, aga see ei morjenda hetkel, sest näen selgelt, et osa on mängida vegan toitude avastamisel. Viimasel ~3,5 kuul olen julgelt söönud-joonud kõike, mis mahub vegan-sildi alla. Enda kuusnurga süsteemi olen ka vaid korra-kaks nädalas sel ajal kasutanud. Söönud ülivabalt. Peekonikrõpsud, kus tegelt ei ole midagi loomset sees? Vabalt! Terve karp sojast grillkotlette? Jah, palun! Peaaegu iga päev soja-, kookose- ja riisijoogid. Miks mitte? Kõik ketšupid, friikad, sibularõngad jne loosis. Mingi sisse elamise periood. Ma arvan, et see on normaalne.
***
Aga nüüd on lõpp. Aeg analüüsiks, värskendamiseks. Uuteks eesmärkideks, uueks plaaniks ja kavaks. Teadvustatud tegutsemiseks.
- Pean limpsid-krõpsud ära unustama.
- Sihin valmistoidu ostmisest mööda. Igast sojamöllu (liha- ja piimalaadsed asjad) tõmban koomale ja valmistan ise. Köögikombaini nt sebima. Kõik peedikotleid teeks ise, raisk. Tahan leida asendused ja variandid kõigile oma kunagistele lemmiktoitudele + suuta neid suurema valuta ka valmistada.
- Värskelt avastatud unerežiimi hindan kõrgelt: 23-00 tudile ja 9-10 üles. See mõjub mulle ülihästi. Kui see on paigas asi, siis on kohe kindlam, et muud plaanid ka õnnestuvad. Kui ma magan millaliganes, siis läheb muu ka paigast. Huvitav asi, mida 25aastaselt õppida. Better late than never, I guess.
- Jalaraskuste kandmine tuleb tagasi moodi: jooksmas-jalutamas käia nendega, letis tööl olles kanda, ka kodus toimetades. Need tuleb üldse raskemad vist sebida, sest kilosed pole nagu midagi enam mul jala ümber.
- Hangin B12 ja D vitamiinid. Laskma äkki mingi vereanalüüsi teha, et kui hästi mul kõikide vajalike ainete kättesaamine välja tuleb. Pooleaastaseks vegansünnipäevaks oleks armas.
- Jooga! Iga. Jumala. Päev. Õige toitumise kõrval on see tõesti parim viis kehaliste probleemide ületamiseks.
Need on nagu vahendid. Eesmärgid on samavõrra tähtsad. Motiveerimaks. Et miks üldse. Mõned on milestone’ina nö pildistamiseks, mõned on kogu elu jaoks, tundmiseks. Nii ma paljastaksin need esimesed – verstapostid, mille puhul saan karjuda: “Holy shit, I’ve done it!” Ja veel järgmise aasta aja sees:
- Kaalun järgmised 10 kilo vähem. Vähemalt.
- Oskan-suudan spagaati teha.
- Saan ette näidata antrobaka.
See koht läks just kaalulangetusblogist wholesome livingu blogiks. Oih.
Antrofilmi essee
Kursuse nimi oli tegelt antropoloogilise filmi ajalugu ja teooria. Vaevu mäletan. Pole just mu uusim võlg.
Hoiame koos mul silma peal:
788 sõna – Mängib lugu, mis töö juurest liiga kauaks on kummitama jäänud + ma arvan, et mul on näole mingit kreemi vaja. Brb või nii…
943 sõna – Ma mõtlen, et lähen tegelt kohe magama. Olen luuserdanud nüüd öösel natuke. Vaatasin YouTube’is ära filmi 12 Years a Slave. See on nagu mingi 2 tundi. WTF mul viga on. Ma näen peamise vaeva ainult sellega, et kirjutamise juures püsiksin. Kirjutamine ise pole üldsegi raske.
*tudisin täiega*
1170 sõna – Huvitav, kas ma olen lihtsalt superlahus reaalsusest või ma võingi suht kõike teha ja keegi ei märka?
1353 – Kill me. Out by the broken treehouse. Slay-slay.
1566 – Huvitav küll. Ma ei viitsi korraks kirjutada umbes-täpselt iga 200 sõna järel. Tõesti suht iga lõigu järel siis. Praegu peaks siis nii olema, et järgmine kord, kui ma enam ei viitsi, on essee sõnade arvu poolest valmis :)
Sula on
Mu lumepall tahab muudkui seisma jääda. Peksan seda.
Aga tublilt peksan. Enne uinumist saan vägagi tõenäoliselt veel ühe essee ära saata. Seniks:
Siin on aastatetagune pilt minu vennast, isast ja õest, kui nad päriselt lumepalli lükkavad.
Täitsa lõpp, kuidas ma neid enda igasse päeva tahan ja igatsen.
Huuh!
dontcrydontcrydontcry
Vau.
“Ole mu viimane!” ehk head uut semestrit!
Ossa pühalik pask, kui palju peaksin selle semestriga suutma ära teha, et tegelt ka kevadel lõpetada. Jah, on võib olla küll väga ambitsioonikas, aga see on mu plaan ja lootus.
Muidugi pole midagi katki, kui see ei õnnestu, sest ma olen natuke paremini elust hakanud aru saama: mind ei koti, mis mulje või arvamuse see kellelegi jätab. Minu enda plaanid ja värgid kohanduksid ümber lihtsalt. Mitte midagi muud polekski.
Mul on lihtsalt kopp nii hästi ees ülikoolist, et tahaksin väga juba lõpetada.
Järjepidevus, lumepallimeetod ja tajude antro essee
Blogi on alati olnud see koht, kus enda asju lahti (h)arutan. Värske postituse õigekirja ja laotust üle vaadates skrollin alati alla välja ja vaatan, mida ma teinud olen. Annab ülevaate, kui joogine, kaootiline, tühi, kapriisne vms olen olnud. Noh, kui tekib negatiivne muster, alati ei olegi – koorub ju ka häid asju välja. Hea eneseanalüüsiks, -kriitikaks. Aga selle juures on trikk. Toimib, kui tegelt ka postitada. Nii ma siis teengi.
Saan ise ka aru, millega tegelema kipun. Kuigi olen järjepidevalt postitanud ja jälginud oma ajakasutust juba üle kolme nädala, on see täna eriliselt tähtis.
Esiteks seetõttu, et ma saan juba täiesti normaalselt magada – ei ole enam mingit tööl tudimist ega hommikuvihkamist. Lihtsalt olengi mõistliku ja reaalsuses toimiva rutiini saavutanud.
Teiseks, lumepallimeetod.
Tl;dr: see on pmst see, kui killid arvutimängus korraga ainult üht tüüpi, kes on nõrk ja lähemal surmale, mitte mitut kordamööda või ainult kõige tugevamat nt, aga vahepeal visates siiski spelle, mis kõigile natuke haiget teevad. Lumepallimeetod on see, aga võlgadega*.
Nii läks peas pirn põlema: mis oleks, kui ma kasutaks seda meetodit enda esseedega? Ei teeks ühel päeval üht ja siis teist, sest seda-üht-olen-ju-nii-palju-juba-teinud-kuidas-mul-teist-nii-vähe-tehtud-on?! Siis ei tee üldse või lähen pärast ühe lõigu kirjutamist nõusid pesema või süüa tegema, sest mul on tunne, et ma niikuinii ei saa neid kunagi tehtud.
Ei. Mu plaan on järgmine: tegelen kooli võlgadega nt tunni või veerandigi igaühega mingi passimise jms arvelt ja esseega, mis on kõige lähemal valmimisele, tegelen täie auruga. Misiganes aja saan näpistada. Nii igal päeval. Miks mitte siduda juba kinnitunud blogimisharjumusega?
Kolmandaks: sain just tajude antro essee valmis ja saadetud. Natuke häma jäi, aga head allikad olid, kõik kenasti viidatud ja sõnade arv õige. Praegu on see väga hea.
Ilusat semestri lõppu!
*Mul ei ole rahalisi võlgu, sest mulle ei meeldi need, aga tean meetodit, sest minu jaoks on raha ja sellega seostuv äärmiselt huvitav. Siiski-siiski ütleksin ära, et kuigi mul sellega praktiline kogemus puudub, ma ei soovitaks seda meetodit umbe kõigile, kellel on võlad. Ma ütleks, et see on vaid spetsiifilistes tingimustes parim viis võlgade tasumiseks.
Palju õnne, emme!
Ma isegi ei tea enam, kui vana mu ema on. Aeg on seisma jäänud, kui nüüd koos täiskasvanud oleme.
Bambusest hambahari ja kuidas ma omale vegan sõpru tahan
Mu sõprade hulgas pole ühtegi veganit. Kuuldused levivad, et üks antro õppejõud on ja mõned antrotudengid on, aga ma ei ole nendega suhelnud sellisel tasemel, et sellist asja arutada ega faktina teada. Ma ei tea.
Nii ma kraban kinni asjadest, mis mulle kättesaadavad on. FB grupp on täiesti okei koht: jagavad infot, kui kuskil mingi hea pakkumine või artikkel on.
Aga seal on mingi jagelemine ja emotsioonide pursked vähkkasvajana küljes. Ma ei suuda seal aru saada, kellega tasuks suhelda. Üle viskas. Ja siis ma tegin midagi, mida ma peaaegu kunagi ei tee – ma kommenteerisin. Hakkasin trollima. Kuidagi värdjas-mõnus tunne oli, kui teised veganid (ja vist mitteveganid) pakkusid välja üleolev-munnilt, et veganlus pole minu jaoks jne. Ma ei tahtnud seal rollist nö välja tulla, seega ma sheerin siis siin oma tõdemust, kuiii vegan ma tegelt juba olen: see bambusetükk nailonitükikestega otsas maksab peaaegu 5 eurot.
Aga ma maksan seda hea meelega, sest see on õige tegu.
Nii ajupestud.
Jätan iga kolme kuu tagant kaks siidrit ostmata ja ei jaluta enam kunagi rannas enda vanade hambaharjade vahel.
Niii ajupestud.
Keegigi veel selline on ja tahab ise kellegi sellisega (reaalselt minuga) hängida ja vegan pitsasid teha-proovida, Cowspiracy ja Earthlingsi lõpuks ära vaadata, joogat teha ja bussis karusnahksete mantlite seest vastu vaatavatele tädidele-onudele võimalikult tühja/surnud pilku teha, ma ootan Sind.
Seiklus algab Rimist!
Huuh! Mul on nii hea olla. Sain täna Bastardit paitada ja hammustada. Rääkisime juttu. Käisin turul, et tuua koju DATLEID! Armastan datleid. Pool kilo tõin. Täiesti putsis, kui palju liha turul on. Terved seapead ja kõrvad olid igal pool. Oleks tahtnud neile matuse korraldada. Tõin veel sibulat, ühe salaprojekti.
Kui Beib tööle läks, käisin Rimis ka. Tundsin, et vajan ülevoolavat energiat, et viitsiksin tänasele määratud essee valmis teha. OCD teemal. Keegi tahab pakkuda, miks ma kõigist vaimsetest probleemidest just selle anthro mindi essee teemaks valisin? Okei, ma annan 6 vihjet ;)
Tõin kraami juurde maailma kõige maitsvama smuuti valmistamiseks. Datleid mul oli, neid panin 18. Tõin riisi+kookose jooki,
panin terve selle ära. Mul on 1,5liitrine blender – selle sain täis siin antud hulkadega. Panin kruusitäie vett. Ja lisasin 3 banaani.
See oli nii magus ja mõnus – libises neelust alla. Rimis anti mulle 2 kleepsu ja voldik, muide.
Hakkangi koguma. Tahan matkata ja värki. Võtaks selle multitööriista ja kõnnikepid. Pange siis mulle kleepse kõrvale: mul 56 tükki puudu veel, kurat :D
Täiesti haige, kas Freelee ja Durianrider on siis IGA PÄEV nii energilised???
Mul on praegu hästi virgas olla, aga ma tunnen, et tundide ja tundide pärast, kui mul uneaeg tuleb, olen raudselt nagu kott siin voodi peal ja nõnda hommikuni. Ma ei ole harjunud nii energiline olema :D
Datlid ja tähestikusupp
Uued lemmiktoidud. Tegin täna kookose-riisipiimast ja datlitest smuuti, ülihea asi. Oigasin ja kulistasin. Sõin õhtul köögiviljasuppi tähestikuga ka. Lausa poeetiline, kuidas üks lusikatäis mu käesoleva essee sisu siiani kokku võttis.
Semestrivahetusestress
Rebin oma südame rinnust välja, kolgin ta ühtlaseks vedelaks massiks ja kallan selle Su ette.
Hakkasin täna natuke nutma, kui Bastard nalja tegi, et mul on nõusid pesemata. Hakkasingi siis natuke nutma. Ta selgitas nõutult, et see on naljakas, sest tema ise ei ole nõusid pesnud ja seda teengi koguaeg mina. Kallistas mind. Ma arvan, et me ei saanudki kumbki aru kohe, mis toimub. Ütlesin siis, et ma olen nii kurb viimasel ajal. Hakkame naerma. Jätkan, et ma ei tea miks. Täpselt siis tekivad ajus ühendused ja ma ütlen, et tegelt tean ju. Räägin, kui äärepeal ja putsis kõik kooliga on. Ta kuulab ja kallistab. Naeran juba pisaratega jutu vahele isegi.
Räägin, kui väsind koolist olen. Teen jah esseesid, aga mul on neist nii kõrini, et vaevu suudan ühe lõigu korraga valmis vägistada. Nii siis maunin, et midagi valmis ei saa ja kopp saab aina rohkem ette.
Eile rääkisin õega ka telefonis. Nii härdaks tegi südame. Kuidas ta mulle nii head tahab ja musse usub. Täna olen ühele esseele rohkem keskendunud ja sellega päris kaugele jõudnud.
Lähengi tagasi selle juurde.
Karuskose metsavahimajas
Olime Bastardiga nutikad (vanapagana metsamajast sooja magamiskoha leidmise kogemus olemas) ja ei jäänud kamina ümber magama nagu teised. Me pugesime teisele korrusele korstna kõrvale nagu vanapagana metsamajaski ja ööläbi oli mõnus soe.
Palav isegi. Koorisime endid paljaks, kui teised all külmetasid. Hommikul umbes seitsme ajal alles tõmbasime magamiskotid ligi.
Hubane ja mõnus koht.
Lumi ja kakao
Tänavad on paksu lume all, midagi ei liigu. Tänavavalgustuste kuma on pehme, peaaegu roosakas. Varsti on kesköö. Pliidi all kahiseb tuli – praadisin 6 kartulit, 6 šampinjoni ja valasin neile üks hetk juurde Heinzi peikt piinsi, mis Bastardil tema English breakfasti valmistamisel oli hommikul üle jäänud. Pool mul valminud toidust ootab veel pannil. Istun soojenevas köögis. Tahan blogida.
Ma olen umbes igavesti kakaod armastanud ja eelistanud. Eriti lumega ajal. Sellist piimast ja vahukoorega. Oleks võimalikult siidine ja pehme mu suus.
Nüüd aga igale soja- või kaerajoogile kakaopulbrit ja suhkrut lisades ei tule ikka mõnus šokolaadimaitse. Tulebki šokolaadine kaeramaitse noh. Ja siis joppas: leidsin kõige siidisema maitsega kakaovariandi.
Kuigi 1 liiter seda maksab rohkem kui üldse mu päevane toit kokku, olen valmis siin talveperioodil seda vaesuseni ostma. Või kui isu üle läheb. Mhmh, loodan seda viimast.
Ka juhul, kui ma tarvitaks veel piimatooteid, oleks see mu number 1 valik (kuigi ma poleks elu sees selleni jõudnud), sest see maitse on nii siidine ja õige. Pluss, ma olen räige fänn sellele, et mul ei ole kõrvetisi.
Kunagi töö juures sai ühelt kohvikupiffilt tasuta kakaod. Igavesti suur dilemma oli igal hommikul. Kakao ja kõrvetised või mitte üldse kakaod ja mu rindkeres/söögitorus ei ole ka põlemistunnet. Rasked-rasked valikud?
Räägin sellest kakaost nüüd seetõttu, et lähen Bastardi ja ta sõpradega kuhugi järve peale metsamajja talve, sauna ja seltskonda nautima. Eraldi ostsin seda šokolaadijooki, et sinna kaasa võtta. Ma olen väga elevil :)
Mis toimub? Kuhu edasi?
Ma ei saa enda läpakas midagi blogisse üles laadida, sest seal väidab WordPress, et olen ära kasutanud 1,4GB tasuta lubatud ruumist, mis on äkitselt 100MB.
Õnneks näitab WordPress tahvelarvutis vana lubatud ruumi
ja saan postitusi teha. Siiski, mõtted mõlguvad: mis järgmiseks? Millist platvormi veel proovida?
The Adventurous Pursuit of Happiness 