Väike-Maarja vanaemast
Vanaema oli kummaline inimene. Tõeline polkovniku lesk. Ta oli ikka see inimene, kes valis kübarat, millega laulupeole esiritta surema minna. Keegi, kes nutmist teeskles ja suurema tähelepanu püüdmiseks sellega teleka ette liikus; kes sünnipäevakülalistele kurtis, et kedagi ei tulnudki peole.
Esimesed mälestused temast on võõristavad. Võõristasin tegelt niikuinii kõiki. Umbes nagu praegu. Varased mälestused vanaemast on peaaegu koomilised ja stereotüüpsed. Teate küll: tuleb veel krapsas vanaema, krabab ühe käega pisikese näo ja hakkab süljese riidest taskurätiga seda pesema. Oot-oot, enne sasib juukseid ja pigistab põskesid, et osssanuma! kui suuuuuuuuuuuuureks sa oled kasvanud!
Siiski jäi minu hinnangul tema huvi enda lastelaste vastu äärmiselt pinnapealseks. Mingid sellest järeltulijate karjast olid põnevad ja lahedad, kellega oli glam eputada, aga käest kinni ei hoidnud, jõulukinke ta ei teinud, sünnipäeval ei helistanud, kirjadele ei vastanud. NONE of that.
6aastasena kirjutasin ema abiga talle kirja. Sisu oli vist, et olen 6 või saan 6 vms ülim sisutihedus. Igal juhul ma ootasin räigelt talt vastust. Seda ei tulnud kunagi.
Mälestused enne seda on seikluslikumad. Võib nii vist öelda küll. Tal oli alati peidetud šokolaadi ja küpsiseid ja muud magusat. Moodustasime kunagi otsimissalga, et leida tema salavarud üles. Vanem õde ütles pidevalt kogu selle ettevõtmise jooksul: “Raudselt on mingis X-kohas,” või “Need on kindlasti tal mingis X-kotis.” Olin küllaltki segaduses. Et miks me siis kõiki X-kohti läbi ei vaadanud ja miks ta ei kirjelda, millised on X-kotid. Lapselikest segadusehetkedest hoolimata oli räigelt põnev niimoodi õdede-vendadega kolada ja otsida maiustusi.
Teine vandenõu oli ka kunagi olemas. Tahtsime emale ja isale tõestada, et vanaema meiega halvasti käitub. Karjub ja ähvardab. Võtsime maki. Võtsime kasseti. Panime selle voodi taha ja hakkasime voodil hüppama, et vanaema siis meie peale räuskama tuleks. Õnneks-kahjuks (minu mäletamist mööda) oli tal äärmiselt pohhui ega vaevunud tuppagi astuma. Siiski oli ka see igavesti põnev undercover work.
Minu varases teismeeas külla tulles läks alati mu tuppa ja “koristas”. Moodustas alati musta pesu sahtli, mida ma absoluutselt vihkasin. Kui ma vastu hakkasin, et ma ei taha mingit mustapesusahtlit enda kirjutuslauas näha ka, siis ta karjus mu peale ja rääkis, kuidas lastekodus ei tohiks mul kunagi tuba nii sassis olla.
Mõnikord olime Väike-Maarjas vanaema Aia tänava korteris. Kõige varasem mälestus on udune ja lõiguti meeles. Kolasin mingis sahtlis, mis oli mulle umbes rinna kõrgusel (loe: olin mingi meetripikkune…) ja leidsin musta grimmikarbi. Ma olin seda enne kindlasti näinud, sest mõtlesin juba enne avamist Jackpot! või midagi lapsemaailmas analoogilist. Edasi ei mäleta, aga mingit sorti negatiivne tunne on – nagu oleksin odavalt sõimata saanud. Küllap vanaema pragas mind korralikult, kui näiteks stripiklubihoorameigiga tagatoast välja ilmusin.
Maagiline koht, see Aia tänava kolaladukorter. Seal on kõikvõimalikke asju. Vanasti oli vähemalt. Kui vanaema full-blown hoarder sai vabalt olla. Lisaks ajalehemägedele ja saia/hapukoorekilekottidele hoidis ta alles ja enda ligi hulgaliselt spordiraamatuid ja -tarbeid. Alustades erinevatest pallidest- kuulidest ja lõpetades iluvõimlemislintidega. Oli ta ju kehalise kasvatuse õpetaja. Spordialaste asjade kategooria oli ehk kõige suurem koos ajalehemägedega. Muud asjad olid tõesti igast võimalikust valdkonnast: alustades veidratest suveniiridest ja lõpetades uhke flamberge mõõgaga. Paljud asjad olid selgelt ka kooliga (aga mitte otse spordiga) seotud: riiulitäis põleteid, tindipotsikud, suuuurtes kogustes vihikuid ja õpikuid. Siia loetellu läheb ka pakk 70ndate pornokaarte, mis vanaema õpetajana ära konfiskeeris. Need kaartid oli RRRÄMEDAD.
Kui ma päris pisike olin, oli vanaema füüsiliselt veel nii püss eit, et tegi ilma soojenduseta spagaati, kui ma palusin. Igavesti müstiline värk oli.
Ta oli nooruses üldse paras saak olnud. Mustvalgetel piltidel tundub igavesti happy-go-lucky noor olevat. Ei tea, mis juhtus.
Kui vanaemal juba gangreen tekkis ja ainult kuu aega elada anti, hakkasin vaikselt hüvasti jätma. Enda peas leppima. Uskusin, et saab suhteliselt lihtne olema. Et pole kunagi superlähedased olnudki. Aga vaadake, kui ta seniilsusesse hakkas vajuma, muutus ta imearmsaks. Hoolivaks. Oli nutmise äärel rõõmust, kui olin koju jõudnud. Tuli vahtis mind õnnelike silmadega ja kiitis järjest, kui ilus ma olen :D Tänas ette-taha, kui rohte, vett või süüa viisin. Suviläbi niimoodi.
Matus oli eile. Ma ei käinud, sest ei julge enda õrna seljakesega huiata. Mõned matuselised tulid õhtul minu juurde edasi. Tõid süüa ja viina. Õhtu kulges tempokalt: juba oli onutütar pliidi ees kartuleid praadimas, vend valas viinad välja, tädipoeg kutsus sõpra ühinema. Laulsime, tantsisime, mälestasime-muljetasime, nutsime, kallistasime, käisime poes, naersime. Rääkisingi siis köögiakna ääres kolmveerandõele, et vanaema nagu rikkus asja ära. Et oleks ta lõpuni külm ja kauge olnud, oleks imelihtne. Aga tema, va pätt, näitas lõpus ikka täiega välja, kui armastav ta on.
Lower back pain (shoutout to deskmatejob)
Veetsin viimase öö piinades. Nagu 5 aastat tagasi. Nutsin ja vähkresin voodis. Leidmata ühtegi head asendit, mis alati valutu oleks.
Olin siin eelmine nädal juba haiglane. Siis mõtlen, et huuh! mööda läks. Esmaspäeval olen juba uuesti kahtlane, teisipäev vastu kolmapäeva on kõige nõrgemal hetkel kehatemperatuur 38,4 kraadi. Alati kuum Beib on kaisus nagu tükk jääd. Kui kosutav!
Saan palaviku alla. Kella neljaks tunnen niivõrd inimesena, et tunnen huvi muu maailma vastu. Otsin riiete vahelt välja telefoni. 2 sõnumit. Emapoolne vanaema suri kolmapäeva hommikul.
Kuigi palavik on läinud, jääb kerge uimasus, nohu-köha ja roidumus kehasse. Viimane tähendab, et selg on kange ja valus. Olen sellega harjunud. Teen ikka süüa ja üritan normaalselt toimida.
Tunnen ootamatult kurbust ja üksildust. Tahan kellegi vana ja tuttavaga rääkida. Ahistan lähemaid tuttavaid. Küll Pantsi, küll Elerini, küll Pontut. Jään siiski pidama kellegi peale, kes on alati minu sees tugevaid tundeid sütitanud. Seda viisakalt öeldes. I shit you not, me oleme tõesti nagu tuli ja püssirohi. Me oleme lihtsalt nii värdjates situatsioonides olnud, et juba selle arvelt teab ta mind kõige paremini. Ja mul hakkas sellest parem.
Voodisse pugedes ilmneb, et valu ja jäikus praegu ei ole üldse need, millega harjunud olen. Viimasel ajal vähemalt mitte. 5 aastat tagasi täiega. Tohutu valu kiirgab jalga, head puhkeasendit ei ole. Ma ei leia seda. 7 tundi sellist jama, reibin ennast riide ja proovin minna apteeki ja ujuma. Ma ei jõua kõrvalmajastki mööda. Surun suurema nutu alla ja vean end koju tagasi. Saabub Beib, saan sipsukese tema kaisus isegi magada. NO idea, kuidas see võimalik on. Ärkame. Beib kutsub mulle sõbra järgi. Käin EMOs.
Aa. Väga tähtis nüanss ka. Kui ma õues käisin, läks mu jalg tundetuks. Nagu oleks surnud. Labajala sisemine külg ja põlveni sääre väliskülg. See on siiamaani nii. Kui ma siis üks hetk enne EMOsse pöördumist Bastardi kaisus ärkan, panen ennast käpuli või maas vedeledes riide. Tõusen püsti ja kukun küljega vastu ahju. Vasak jalg ei kanna peaaegu üldse. Eelmise jama ajal oli lõikav valu, mis ei lasknud jalale toetada, aga praegu on midagi väga teisiti. Ka ilma valuta kaob kontroll jala üle. Siis ta lihtsalt ei tee midagi. On hetkeks mingi osavõtmatu soolikas. Sitaks hirmutav on.
EMO. Astun auto pealt maha, astun mõned sammud vastuvõtu suunas. Hakkan valust ja osaliselt ka ehmatusest, et mu jalg nõnda tundetu on, räigelt nutma. Kohe tulebki minu number, annan dokumendi, räägin olukorrast, annan andmeid, Beib muutub mu kontaktisikuks. Mind võetakse kohe ette. Mõõdetakse vererõhku, temperatuuri. Räägime. Saan kanni peale valu vaigistava süsti.
Maksimaalselt läheb peauksest sisse astumisest kuni ratastooliga osakonda jõudmiseks 15 minutit. Enneolematu kiirus! Pean järgmisele arstile selgitama, mis on, mis oli jms.
Panid mulle veeni tilkuma valuvaigisteid ja palavikualandaja. Andsid ühe tableti Arcoxiat kaasa, mille retsepti ka sain ja kohe välja ostsin. See on kuuldavasti hea “jäigastava lülisambapõletiku” vastu. 2 asja valu ja põletiku vastu pidin veel ostma. Üks oli Ibumetin ja teine Paramax. Manas automaatselt silme ette Lucky Strike’i klassikalise paki disaini. Hot.
Nüüd siis ootan natuke ja olen enda vastu hästi hea. Hoidkem pöialt, et kõik korda läheb. Pean endale Tallinnas perearsti vaatama. Läheb valuga, kuidas läheb, aga saatekirja kuhugi elektriravisse vms on ikka vaja, et see hirmutav tundetus ära läheks või vähemalt nii palju, et normaalselt kõndida laseks. Siinkohal on teretulnud igasugused soovitused ja kodused variandid toime tulemaks alaseljavaluga ja tundetusega jalas.
Haikutamisaeg
On see aeg aastas
Kui joon glögi ja mõtlen
Mõtlen post-apost
Arenen parasjagu filosoofia loengus
tunded on vastakad
tühjenevad pastakad
filosoofia hakkab külge
rõve maik toodab sülge
üks on ignorantne
ja teine briljantne
üks on geniaalne
ja teine banaalne
Sissejuhatus filosoofiasse
Natuke selline tunne, nagu ma küürutaksin aurva-haisva vanni kohal, küünarnukkideni kuuma sita sees. Sobran ligases pasas. Keha on väsinud, aga lõpetada ei saa. Kahlan sitta, et leida kindlate omadustega junne, mis hellalt lõuendisse suruda ja kõvaks kuivada lasta.
Iga nädal.
Et siis selline õppejõule saata ja sellest poolteist tundi filosoofia loengus vestelda. Samal ajal teen võimalikult okeid nägu ja nimetan selliseid lehkavaid pasakäkke kokkuvõteteks filosoofia klassikutest.
Khmm. Ilmselgelt ma ei ole suutnud mingit sümpaatiat abstraktsust ülistava filosoofia suhtes toota. Mõni huvitav lause siin-seal meie kohustuslikes lugemistes ilmub, aga muidu on lihtsalt häma häma otsa; enda upitamine, kiitmine ja üleanalüüsimine; põhjendamatud võrdluste või näidete moodi asjad.
Jooga I
Tee, mis tahad, aga jooga on number üks seljavalu leevendamisel. Kõigi emad-isad, vanaemad-vanaisad peaksid seda vaikselt kuskil harrastama ja rõõmu tundma, et näe, ei peagi end läbi valu tööle kronutama, mõni saab äkki isegi last või lapselast sülle võtta.
TLÜ-s jooksev joogakursus
on mind üldse õpetanud-üllatanud. Kõigepealt kohkusin, et jooga nõnda raske on. Et pooleteisetunnine jooga teisipäeva hommikul mu nii läbi võtab, et otsejoones koju ja magama põrutan.
Praeguseks eelkõige rõõmustan. Rõõmustan, et saan ise enda seljavalu leevendada – ilma mingeid aparaate-geele-protseduure-teenuseid-tablette ostmata, arste-terapeute külastamata.
Also, armas prink pepu ja modellijalad kuluvad alati marjaks ära :)
Kursuse programm või ülesehitus on iseenesest väga lihtne. Peame kohal käima umbes 80-90 % kordadest, et saaksime ilma pikema jututa arvestatud. Kes puudub rohkem kui need 1-2 korda, peab tegema mingisuguse lisatöö, milles hiljem õppejõuga kokku lepitakse.
Meil oli ka kohustuslik kirjandus, millele otseselt tähelepanu tunnis ei pöörata, aga annavad hea ülevaate jooga filosoofiast ja asenditest täpsemalt. Pakuvad pikemaid kirjeldusi ja selgitusi. Kolmest kaks olen juba läbi lugenud ja viimane on käsil. Aga seda kuidagi ei kontrollita, kas raamatud on loetud või mitte. Ma lihtsalt tahan sellest võimalusest maksimumi võtta.
Soovitan igal juhul proovida. On see kursus siis samamoodi TLÜ-s või hoopis mujal :)
Siis-kui-ma-kodus-käin blogi
Huvitav asi, mida äsja märkasin: pärast tahvelarvuti ostmist olen ainult sellega bloginud + seda ainult metsas kodus teinud. Ilmselgelt olen ka praegu kodumetsas.
Mõningane areng on vidina kasutusega kaasnenud. Ütleksin, et oskan juba blogida. Loen edukalt koolitekstide pdf-e siit. Nühin ja katsun näpuga vana läpaka ekraani.
Ma ei ole lõpuni rahul pilditöötlusvõimalustega, eks ma pean mingi kena äpi selle jaoks vaatama. Seniks piirdub siinne mõjutamine kroppimise ja vinjeti räkendamisega.
The Adventurous Pursuit of Happiness 