Ikka meie
Istume köögi põrandal nagu miljon korda varem. Eelmistes uskumatutes eludes.
Beib istub prügikoti vastas, pliidiukse ees. Paneb uue suitsu ette. Mina istun köögikapile toetudes, meie jalad põimuvad. Silitan ta pahkluid ja sääri, ta mudib mu varbaid läbi villaste sokkide. Me oleme nagu miljon aastat vanad, kuskil kaalu ja ajata olekus, õnnes. Korraga jubesurelikud ja täiesti surematud.
Me räägime meie suhtest. Mida me päris alguses mõtlesime ja tahtsime. Kuidas me teineteisele haiget oleme teinud. Mida oleme vältinud, sest teadsime juba, mis teisele hinge lõikab. Millal teadsime, et me peamegi igavesti koos olema.
Rääkisime teiste suhetest. Mida peame õigeks strateegiaks; mida ei teeks ise kunagi enda teisele. Kuidas järglast kasvatada tahame. Millal ja missuguse kodu ostame. Mis peab seal olemas olema; mille osas annaksime järgi. Rääkisime lapse ootamisest ja minu kehast+mõtetest selle valguses. Kui nelja ajal kaissu poeme, küsib:
“Kuidas Sul on selline julgus kanda last ja tema saamist mitte karta?”
“Ma lihtsalt armastan Sind nii väga.”
Vastus on ammendav.
Sisalikinimeste vandenõu tulega
Üks kurbnaljakas mure. Mõni teist on näinud, kui ma muutun mustaks viha- ja apaatiaseguseks surmapilveks ja olen täiesti nõme läheduses viibimiseks. Kuidagi ei tahaks jätta valet muljet, et ainult rõõmus olengi ja naeratan kogu aja. Aga no mis ma teen, kui see on kõik, mida ma teda nähes teha tahan?
The Adventurous Pursuit of Happiness 