The Adventurous Pursuit of Happiness / The Journey Is The Reward

Sain äsja teada saladuse, mille siin edasi räägin. Lugesin, et pealkirjad peavad olema kutsuvad. Veel täpsemalt: nad peavad andma lugejale taju konfliktist, arengust/teekonnast ja eesmärgist, sest need olevat hea loo põhikomponendid.
Siit ka uus pealkiri kogu blogil. Läheb kokku alapealkirjaga nagu valatult. Viimane olekski kui oodanud hetke, mil näen Bastardi kaisus magades kõige kummalisemat und. Oodanud sellele juhtumile järgnenud ahelreaktsiooni, milles võtan vastu otsuse nähtud psychothriller looks kirjutada ja hakata selle eesmärgi saavutamiseks enda kirjanduslikke oskusi lihvima. Oodanud, et vaatan harjutamiseks blogi kriitilise pilguga üle ja sobivad muudatused teen.

Karate Kid või miski selline on vist parim lugu maailmas, sest kuuldavasti on tähtsaimad juttudes kangelane, eesmärk, takistus, mentor ja moraal. Minu blogi/elu on peaaegu arvestatav jutuke:

• Ise olen kangelane
• Eesmärk on metafooriliselt mesilased
• Takistus olen ka ise
• Mentor on puudu
• Moraal: THE JOURNEY IS THE REWARD

Psychothrillerit kirjutades soovin kindlasti nende “tingimustega” mängida, asendada või korrumpeerida.
Hetkel näen siiski suurima probleemina, et ma ei tea kirjutades, kuhupoole sõnu veeretan; mis on punkt B; kuhu tahan lugeja viia. Lihtsalt keksin ja otsin kohta.