Piltidest

Pildid on minu bloginduse ajaloo jooksul olnud edasiviivaks jõuks. Algas Tales of Liffe’is üldse sellest, et tahtsin kuskil oma pilte jagada. Ja no oma puberteedilõpu oigamist ja kobinat välja elada.

Vähe neurootilisemal ajal oli mul selline reegel, et ma ei tohtinud postitada pilte, mis ei olnud samal päeval tehtud. Ja oiii ma tegin päevas väga palju pilte. Kui kirjutamiseks läks, toimus jutustamine kuidagi piltide ümber. Aga kui kesköö kätte jõudis ja postitus veel valmis polnud, võisin selle sama targalt ära kustutada. Minu jaoks ta väärtus kadus. Samuti ei tohtinud ühe päeva jooksul mitut postitust teha. Ainult ühe. See muidugi sarnaneb praegusele palju lebomale reeglile, mis sätestab, et üle kolme postituse päevas on no-no. Viimase selgituseks võin öelda nii palju, et WordPressi statistikas noolega ühe päeva tulbale sõites näitab ta sel päeval tehtud postituste pealkirju.

Kui sul just vähemalt 4 postitust pole. Siis näitab lihtsalt nende arvu. Tartus

juhtus nii. Esimest ja viimast korda. Olin päris frustreerunud. Never again, raisk.

Õnneks on mul nüüd piltide postitamise osas ainult üks reegel, millest väga kergesti ja eksimatult kinni pean – postitan ainult enda tehtud pilte. See ainuke piltidealane reegel, mida mu aju vajab, laseb postitada kõiksugu klõpsatusi hoolimata kuupäevast, millal nad tehtud on. Nii on päris hea.