Va-va-vahenädal
On öö. Või varahommik. Maitse asi. Pool seitse, noh. Loomulikult pole ma varajane ärkaja – olen üleval eilsest. Kell pool neli päeval ajasin silmad lahti, käisin hambaid pesemas ja pissil; pugesin uuesti kallima kaissu. Käib ju vahenädal ja mul pole vaja kuhugi jõuda.
Kooli on vahenädalal nii palju, et esmaspäeval käisin viimases ajakirjanduse ja ühiskonna loengus, kus meile tutvustati erinevate riikide ajakirjandusmaastikku. Oli noori Soomest, Hollandist, Saksamaalt, Namiibiast, Sambiast jm. Nad rääkisid üksi või kaksi oma riigist ja hiljem tutvustasid üksikult enda uurimisteemasid.
Ma ei ole siiani aru saanud, kas sain selle aine muidu läbitud või mitte. Ta pidi kõigi punktid eri ülesannete eest kokku liitma ja vaatama, kas keegi peab midagi juurde tegema… Kas siis peab ja kes siis peab? Sellest pole kuskil infot.
Teine asi on artikli või raamatu osa review ökoloogilises antropoloogias. See on esimene kirjalik kodune ülesanne, mis on mul üle aja läinud. Tänase tähtsaim eesmärk on see asi valmis teha ja ära saata.
Kolmas asi, millega olen nüüd kokku puutunud, on arheoloogiliste kaevamiste praktika aruanne. Leidsin juhuslikult, et mingid küsimused on kuhugi ilmunud. Vastasin neile kiirelt ära ja panin teele. Sain kena positiivse vastuse, umbes et tore on ja saab arvestatud ikka.
Muidu on täitsa vaba. Selles vaimus käisin ka nädalavahetusel muretult kodus, et tuua sooje riideid ja asju talveks,
valimas käia
ja pere näha. Üsna suur protsent oli kohal, igast kihvte asju sai teha ja arutada. Nagu tellitult maandus vanim õde ühel õhtul mu tuppa ja me arutasime kõike nagu vanasti. Ta näitas mulle oma uut fotokat… Mõni staažikam lugeja saab aru, kui suur oli mu üllatus ja heameel :)
Nädalavahetus oli tore. Saime Äti juures katuse peale, ma vedasin vammi täis keldrit lõkkesse tühjaks.
Äärmiselt terapeutiline värk :)
Alguses tundsin justkui süüd, et lammutan laiali riiulid, mis vanaisa ehitas ja põletan ära onu mesindusasjad. Mõlemad olid nii sitas olukorras, et mul ei jäänudki lihtsalt teist valikut. Riiulid olid selgelt vammi täis ja mesindusasjad, mis onul aastaid vanaisa keldris niisama passinud, pudisesid puudutamisel ära ja olid nõnda kopitanud,
et viskasin kõik südamevaluta lõkkesse.
Riiulite kohale jäi järgi vaid rõve poolligane mass. Seda eemaldades leidsin tammetõru. Pimedas vanas keldris tundis ta, et hakkab jah kuskil sitas riiuli all välja ajama idulehte. Loomulikult võtsin samast tühja lillepoti, kraapisin müüri äärest kive põhja, mullamutihunnik õues varustas musta mullaga – tõru sai istutatud.
Vanaisa punutud kodu mälestuseks või milleks – ma ei tea, aga tundus õige asi, mida teha tol hetkel. Nagu midagi pidin sellest kõigest alles jätma.
The Adventurous Pursuit of Happiness 