Dexter on ammu läbi, sorri
Long time no see. Põhjus ja probleem on järgmine: ei oska mõtteid ja kogemusi kokku võtta ja artikuleerida; ma ei saa isegi aru, mida ja miks ma teen; kõik mu sees ja väljas ja ümber on sassis; ei tea, mida endast ja teistest arvata.
Sõlmes. Türa, ma ütlen, mul on ainult üht kodu linna vaja.
Proovisin eelmisel nädalal jõuda teemaloengusse ajaplaneerimise teemal. Ei jõudnud sinna. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oli ka selline seminar. HILINESIN. Üritasin nalja teha, et oioioi ajaplaneerimine – jep, see on nähtavasti midagi mulle. Keegi ei naernud. Aa, üks superhot kutt ainult naeris. Score, ühesõnaga tegelt.
Eile jõudsin sama sarja leongusse. Teema oli perfektsionism. Samal ajal, kui mina arvasin, et ma olen lihtsalt ebapädev ja kasutu inimene, tuleb välja, et mul on selgelt perfektsionistlik hoiak. Arvasin, et mingitel väärastunud ajuprobleem sunnib mind kõiges feilima ja pooltes asjades alla andma. Poolteist tundi koolipsühholoogi ettekannet kuulates sain aru, et asjad jäävad pooleli, kui ma neid kohe hästi ei tee ja ma jätan asjad üldse alustamata, kui feilimistõenäosus on suur.
Siiski ajuprobleem.
Nüüd tean vähemalt, kuidas ennast ohjata ja mismoodi reageerida, kui jälle mingid viha täis sundmõtted tulevad. Sõimavad mind, kui kooli ei lähe või piisavalt hästi midagi ei tee, aga julgustavad venitama ja kõike viimasele hetkele jätma. Ma olen laisk perfektsionist – kõige nõmedam kooslus. Cocktail for failure.
Eilses pisikeses seminaris õpetati, et perfektsionismist peaks avatult rääkima. Võtan kuulda nõu, sest usun niigi, et ilgelt raske on oma sõnu hiljem süüa, kui need varem Internetikivisse raiuda. Kui kõik mu ümber teavad, milline hiilijast ajuhälvik ma olen, oskavad äkki mind eriti valulikult ja alandavalt vahele võtta.
Loomulikult ei ole see asi, millele nüüd toetuma hakkaksin ja lootma jääksin. Proovin ikka ja ainult endale vastutust külge riputada.
Samas, ma ei saa ka selle pärast tihti kirjutada, et (nagu üks imelahe BFMi tüüp ütleb ja – I kid you not – vilistab nagu see sitaks lahe Donald Sutherlandi mängitud arst M.A.S.H.is): I’m allllllllways a BUSY MOTHAFUCKAAAAAAAAAA. BFMi lebola on alati mu lemmikhängimiskoht. Blogimiskoht ka, for that matter.
Praegugi olen siin, et
- Blogida
- Vaadata filme September
- Ja Ma elasin Eesti Vabariigis
Kõik on vähemalt double-booked ja kogu aeg valin mingi 3 asja vahel, et mis nüüd teen ja kõige tähtsam mulle on.
Muidu on pigem talutav. Hüppasin täna kooli ees nr 5 bussist maha ja silkasin Swedbanki pangaautomaadi juurde. Seal kõrval on kohe ka SEB oma. 2 noormeest on see ees hästi nõutute nägudega. Vasakpoolne võtab kaardi siis välja. Teeb paar kohmetut liigutust ja ütleb teisele, et tal on vaja koju ära minna, et “kuradi limiit” peale panna.
Limiitidele ja eelarvetele mõeldes imestan alati, et aga selleks peaks ju olema rohkem raha kui peost-suhu, et selliseid asju kasutada saaks.
I swear to God, et ma proovin vähem maunida ja mingeid parakaid ja probleeme omale toota.
Juba tunnen end paremini.
Siinkohal tervitan Triinu ja Rauli.
The Adventurous Pursuit of Happiness 