Kell on nii palju!
Kuhu kõik aeg lippab???
Kesköö on möödas. Maja on vait ja pime. Minu toas on ainult hämar tuli, läpakas sosistab igatsevalt The Hillbilly Moon Explosion – Touch Me. Mu keha on räsitud ja väsinud. Varbad ja jalad tulitavad kohtadest, mis said päeval kiviaedu välja rohides nõgestada. Ka sõrmedel annavad uued kriimud ja lõiked tunda. Seljalihased on valuskanged. Puhkehetkel tulevad sellised asjad välja. Töötuhinas pole midagi. Pärast saunas külma veega pesemist ja nüüd puhta voodilina sees pikutades tahan vaid blogida, et kosutavasse unne vajumine enda järgi oodata ei laseks.
Vanaema on ikka veel meie juures. Meenutab mulle loo, mida looduskaitseala muuseumis pisikesena rebase ja mägra topise juures külastajatele rääkida sain. Kõigepealt pidin rääkima, et mägra uru tunneb ära selle järgi, et koopasuu ees on vagu pidevalt koristamisest – puhtusearmastajast loom roogib alatasa oma uru jamast tühjaks. Aga mugav ja munn rebane võib hakata mägra koobast endale tahtma. Siis ta käib salaja mägra urus nii kaua kusel, et vaesel omanikul pole võimalik lehka välja kaevata. Parem kaevab uue uru.
Kuigi kuupäevaliselt täna peaks vanaema saama minema veetud, lähen mina ka ära. Tallinnas vaja kaisus ja rannas olla. Naasen pühapäeval, et esmaspäeval jälle poodi tööle laekuda.
3 tööpäeva sel nädalal võtsid mu täiesti läbi. Kõik eraldiseisvalt. Esimese päeva lõpus jäin kohe pärast tööd kodus magama. Tõusin nelja ajal hommikul. Käisin jooksmas
ja jäin uuesti tudile. Õnneks jättis issi mulle jalgratta
ja ma ei pidanud tööle hilinema. Muidu oleks 10 minutit ikka avamisega üle läinud. Järgmistel päevadel sundisin end ärkvel püsima, et õiges tsüklis oma unega püsida. Kuumus ja passimine teevad asja raskeks. Õnneks on mul läpakas või raamat kaasas olnud :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 