See joomine
Guugeldame näiteks “rünnatud joomingu käigus” ja vaatame, mida maailm pakub.
Tapeti mees. Tapeti veel üks. Välgatas nuga. Haarati kööginuga. Rünnati naist. Surnuks pussitatud. Noahoobid, rusikad. Jne. Jne. Jne.
Ja alati mõtlen, et on alles idioodid. Idioodid! Idioodid, et nad endid sellistest olukordadest leiavad. Hakkavad jooma koos ja siis valmis üksteist ära tapma. Järelikult head sõbrad, mõistlikud ja kindla eneseregulatsiooniga inimesed, loomulikult!
Aga olin siis mina sõbrapäeval sellises olukorras.
“Tahad näha, kuidas see psühhopaat tegi?”
“Sa ei pea näitama. Võid rääkida ka.”
*Siiski nügib mu kätt enda omaga paar korda. Preili haarab mu kõrist*
Vahetame miljon korda küsimust “mida sa teed?” aga selliselt, et minu intonatsioon väljendab, et see pole ok ja tema oma nagu narritavalt, et noh pedekas, mis peale nüüd hakkad. Midagi ei teinud. Rippusin seal natuke toolil, natuke aknalauale toetades, et ma päris selja peale sealt põrandale ei lendaks. Ja noh küsisin oma võimete piires, mida ta teeb. SÕPRA ma ju lööma ei hakka.
Ja see on mu peamine viga, mu suurim lollus: ma ei saa alati kohe aru, kui inimene ei ole mulle hea. Kuigi see nii selge ja tõestatud on. Mul läheb natuke aega. Mingi 6 aastat näiteks?
***
Tudengidate 2015 ehk uudisloo kirjutamine
Tallinna Ülikooli praktilise ajakirjanduse õppekavas on kohustuslik aine uudislugu. Praktiline ajakirjandus on minu kõrvalaine. Kõrvalaine on sisuliselt nagu kõrvaleriala, aga poole vähemate ainepunktidega.
Uudisloos olen praeguseks pidanud koostama uudise idee tutvustuse: teema, allikad, lisamaterjalid nagu fotod ja nt tabelid. Valisin teemaks Tudengidate 2015. See esitatud, käisin ka üritusel, et inimesi intervjueerida ja korraldajatega rääkida, et hiljem hea uudislugu kokku panna. Tegin ka pilte.
Üritus oli üllatavalt fun. Läksin varem kohale, et saaksin deitimist segamata noortega rääkida. Küsisin peamiselt 3-4 asja. Kas on varem käinud? Mis ürituse ideest arvab? Mis on ootus/plaan? Kust/kuidas üritusest kuulis? Küsisin vestluskaaslaste telefoninumbrid ja helistan nüüd nädala sees tagasi, et sisukam uudis saada.
Poisid-tüdrukud olid endid kenasti üles löönud, paljudel poistel roosiõied kaasas.
Kella neljast otsisid tudengid enda numbriga kaaslast ja mina rohkem ei piinanud küsimustega. Jälgisin ürituse kulgemist, et parem lugu kirjutada. Suhteliselt lõpus lasti alla suur hulk punaseid õhupalle, mis tuli ära lõhkuda, et kõiksugu kuponge jms kätte saada. Tegin pilte ja naersin, kui õhupallid mulle kaela sadasid. Päris kihvt elamus :D
Need alla sadasid, hakkas nagu sõda peale: kõrvad olid paukumisest peaaegu lukus. Vilisesid väheke. Üks pisike tüdruk hakkas poole lõhkumise ajal must kinni hoidma, et jalaga trampides mitte tasakaalu kaotada :D
Enamasti pildistasin, aga pärast leidsin ise ka mõned kupongid õhupallitükkide vahelt.
Nii sain kaks Oriflame’i huulepalsami.
Oleks ma keegi kuulus blogija, annaks kuuendale kommenteerijale ühe ära, aga ma ei ole ju :D Andsin variandid Bastardile nuusutada ja jätsin temale meeldinu endale. Ta valik oli hea, sest mõtlesingi õrnema lõhnaga huulepalsami enda õekesele kinkida. Nüüd siis tead, Pantsessa!
Better late than pregnant. Or never. Whatever.
No üldse ei taha meenutada, mis kõik halvasti läinud on, ja heietada, kuidas nüüd parem on. Soovin kõigile kaugelt tagant järgi lihtsalt head sõbrapäeva. Mul on juhtumisi kohutavalt armas pilt selleks jaoks.
36h
Arstiga proovide võtmiseks aega määrates avastasin õudusega, et ainult ühel päeval nädalas ei alga kool kohe kaheksast. Korra hakkab ka 9:15. Kolmapäeval. Homme. Siis peangi minema kesklinna, et anda vere- ja uriiniproov. Plaanin olla 8ks sharp kohal, et oleks aega natuke oodata vanatädide järgi, proovid anda ja veel kooli jõuda. Terapeutilisse harjutusse. Uurimistöö metoodikasse. Taastusravi alustesse. Soouuringutesse. Hoiavad mind seitsmeni õhtul koolis kinni. Arvan, et tulen pärast seda lihaseid õppima, magan mõned tunnid ja õpin kuni hommikul kooli jälle vaja minna.
Eile saadeti kodust raha, et saaksin elada ja õppimiseks brain foodi osta jms. Täna on pangas alles €2,89. Üüriarve käis minu juurest läbi korraks. Õnneks jõudsin enne poes ära käia. Päris nälga ei sure. Täna. Mett ja sidrunit ja putru on.
.
.
.
.
.
.
.
.
I’m so fucked :(
The Adventurous Pursuit of Happiness 