Mälestades suitsetamist

Vaatame Sõpru. Käib 9. hooaeg. Chandler on Tulsasse kolinud ja viib läbi esimest koosolekut. Naine ta vasakul käel paneb ette suitsu ja annab teada, et see ruum vastab määrustele, mille kohaselt võib nende osariigis toas tobi teha. Stseen areneb selleni, et tema järel panevad kõik ametnikud laua ümber peale Chandleri sigaretile tule. Hetk, mil Chandler süütab ka ühe, tekitab isu. No tõesti? Nüüd? Kuu aega hiljem?
Õnneks ei ole saanud kuhugi kaduda või ununeda, kui paljut ma selle juures vihkasin.

Üks õhtu sügisel oli äge. Me olime Bastardiga ula peal olnud ja jõudsime kuidagi Lasna. Istusime voodis ja rääkisime juttu. Täpselt nii nagu meil on kombeks, kui Beib veel täiesti juua täis on ja kõiksugu põnevaid teemasid üles korjab. Naudin neid öid. Räägime kõigest alustades unistustest ja koertest, lõpetades tapmiste ja õudukatega. Kõnealusel korral oli Bastardil väga intensiivne soov teha selle kõige juurde toas suitsu. Enne ega pärast pole ta midagi sellist välja pakkunud. Seega teadsin, et kaine Beib oleks nii väga selle vastu ja proovisin teda (küllaltki vähe pingutades) ümber veenda. Meie vastamisi istumisest oli saanud midagi muud. Enne, kui seda võiski nimetada Glowing Juniperiks, seisis mu naba peal meie pisikese sidrunipuuga potike, kuhu jutu käigus tuhka raputasime.
See on mu kõige kenam mälestus seoses suitsetamisega. Ja umbes ainuke, mida viimseni ilusa ja heana mäletan.