Kui vanaema meie juures on

Võtsin hetki tagasi vastu väga halva otsuse. Müügil olid mingid beebitoidud. Järgmise aasta kuupäevaga alles, aga absoluutselt jälgi maitsega. Näljane inimene ikka arvab, et võiks süüa midagi. Ostsin ühe, leidsin kahvli. Sõin ja aju hakkas tootma pilte külmadest kartulitest, tuhast, õietolmukollaste äärtega porilompidest.

Aga ma söön selle ära, sest ma saan olla veendunud, et see on ainuke asi, mida mu vanaema solkinud pole. Vaadake, mul on vanaema külas. Asjaolu on ka põhjus, miks olen tööl 10-18, kuigi 12-16 on tavalise esmaspäeva tööpäev. Vanaema on talumatu printsess, kes näperdab ja limpsib kõik toidu üle, mis ta meie majast leiab. See tekitab väga palju probleeme.

Nii ma söön töö juures pisikesest purgist kollakaspruuni läga ja olen rõõmus, et ma kodus näljane ei pea olema.

Ilma vanaema invasioonita oleks kodus rõõm olla.

Siis suudaks ainult üks massiivne magnet mind kodust ära kiskuda. Ja Tallinna poole sõitma panna.

01/07/2013 | Categories: olme | Tags: beebitoit, invasioon, kodu, läga, liiliad, lilled, magnet, okserefleks, oranž, tööpäev, toit, tulililled, vanaema | Lisa kommentaar