36h
Arstiga proovide võtmiseks aega määrates avastasin õudusega, et ainult ühel päeval nädalas ei alga kool kohe kaheksast. Korra hakkab ka 9:15. Kolmapäeval. Homme. Siis peangi minema kesklinna, et anda vere- ja uriiniproov. Plaanin olla 8ks sharp kohal, et oleks aega natuke oodata vanatädide järgi, proovid anda ja veel kooli jõuda. Terapeutilisse harjutusse. Uurimistöö metoodikasse. Taastusravi alustesse. Soouuringutesse. Hoiavad mind seitsmeni õhtul koolis kinni. Arvan, et tulen pärast seda lihaseid õppima, magan mõned tunnid ja õpin kuni hommikul kooli jälle vaja minna.
Eile saadeti kodust raha, et saaksin elada ja õppimiseks brain foodi osta jms. Täna on pangas alles €2,89. Üüriarve käis minu juurest läbi korraks. Õnneks jõudsin enne poes ära käia. Päris nälga ei sure. Täna. Mett ja sidrunit ja putru on.
.
.
.
.
.
.
.
.
I’m so fucked :(
FUCK YEA MA ELAN TARTUS ♥
Mu põhikooliaegne parim sõbranna helistas, et teada anda, et on teel minu poole. Hakkan sättima. Mida süüa? Võtan pooliku moosipurgi, valan sooja vett peale, segan. Tõ-dõn-tõ-dõõõ – SÖÖGIKORD OLEMAS! :D
Eile oli suurepärane päev, aga üks asi oli lausa epic. Mul oli vaja saada Diili stardikas, et tagada Närvisüsteemimeeskonna liikmete vahel ladus suhtlus ja informatsiooni liikumine. Tasuta. Teel ühikast kesklinna (kus pidin siis bussile vastu minema) on paar suuremat poodi. Käin ühes Konsumis küsimas. Neil pole. Nüüd tulebki hästi mõnus osa. Astun poest välja ja märkan, et keegi vaatab mu poole. Nagu oleks tuttav nägu. AGA ONGI JU! Lihtsalt esimest korda näen päris elus. Naeratab, viskab käppa ja kõnnib sõbraga, õlled näpus, minema. Kui lebo ja chill saab olla :D Tema blogi oli üks esimesi, mida ma jälgima hakkasin, kui enda esimese üles seadsin. Nii kihvt lihtsalt.
Ma mõnikord mõtlen sellele teistpidi, et kas keegi äkki teab mind mu blogi põhjal ja siis on vauuuuuuuuuuuu kui näeb päriselt ja mul on midagi seljas, mida on pildilt nähtud või teen midagi, mida kunagi maininud olen. Putsi, äkki pettub :D
Diili saan Kaubamaja kõrvalt R-Kioskist.
Esimene kõne tehtud, jõuab Tallinn-Tartu buss. Juba hakkab silma neiu, keda oodanud olen. Kuigi pole kaua rääkinud, vestleme naljatades nagu poleks 1,5aastast lünka meil olnudki. Täidab ühe mu unistuse: juua pubis leti ääres pukkide otsas.
Tõsine tüdrukutejutt tuli. A la “ja kui ta suudles, siis see oli maagiline!” Maagiline on naljakas sõna. Sellega seoses räägin teile loo. Ükskord ma suudlesin kutiga, kes selles mõttes oli motherfucking mustkunstnik. JA võlur. Esimest korda, kui ta mind suudles, mu aju unustas ära, kus ma olen ja miks. Ma olin täiesti kaine. True story.
Helistab Närvisüsteemimeeskonna (edasipidi NSM) esimees. Ütleb, et kandis mulle 22 euri üle, mis talle kunagi sandirahast laenasin. Et ma ei peaks “tundma seda, mida tema pidi” Kõik teised jätaksid mind, käed taskus, surema, kui nii mugavam on, aga tema päästab. Ma olen nii tänulik, et ta mu ellu sattus. 6 noh.
Illegaard, burks, pelmeenid, paar siidrit ja ~10 euri hiljem naeran Gen klubi peldikus ja kirjutan pastakaga megaodavalt seinale FUCK YEA MA ELAN TARTUS ♥ Ja siis ma tantsin. Tantsin inimeste vahel sinistes tuledes nagu see oleks viimane võimalus.
Edit. Palun vabandust, et ütlesin, et Taavet on ainuke inimene, kes ei laseks mul surra. Täna sain kodust 50 tasuta euri ja esmaspäeval tuleb veel 30 üle mujalt. Aitäh.
Embrüoloogia
Nälg äratab. Neiu nr. 3 ütleb naerdes, kui end püsti ajan, et ma magan megaveidralt. Jalad olid voodist väljas olnud jne. Oi, kiisud, oodake kuni ma sonima hakkan. Ta on kihvt. Ta paneb mu südamest naerma. Juhtub ka seda, et rääkides tuleb paarimindiseid pause teha, et me naerdud saaks. Teised lendavad juba loengutesse. Üritan nagu süüa ka. Aga no midagi ei ole. Ammu üles sulanud juurviljad olid rüvedaks ja hapukaks läinud. Viskasin need lihtsalt minema. Sõin ühe banaani. Ja kugistasin peale pool moosipurki. Lihtsalt nii. Sest sepik sai eile otsa.
It’s Friday, ainult 1 loeng – embrüoloogia.
No nii põnevalt räägib, kuidas mõni laps sündis juba kahe hambaga või kellel polnud käsi ega jalgu ja ajud näha. Järgmiseks korraks peavad raseduse esimesed 3 lunaarkuud (3x 4 nädalat) selged olema.
Mulle kunagi meeldis hirmsasti poiss, kes iga reede pidi kodu koristama. Jumalast armas. Kui me kunagi nii kaugele jõudsime, et ma ta endale sain (olime ju lapsed, endale saamine tähendas seda, et hoidsime käest kinni ja tegime musi, eks), siis me alati hängisime pikalt pärast tunde koos. Aga iga reede tuli tal koristada ja ta pidi varem koju minema. Selle võtsin ma talt täiega üle. Tulin siis pärast loengut tuba koristama. Seda ma vahele ei jäta. See on prioriteet. Leidsin rõdu pealt kodust saadetud õunad. Neelamine oleks vale sõna,
aga midagi sarnast ma nendega tegin. Praegu ongi mul 1 pähklivõi, 2 moosi, 1 banaan ja 3,91 euri. Elisa arve on vaja maksta, kostüüm, varsti üür ja Mint ka. Diil on veel ostmata ja kuidagi tahaks koju ka jõuda järgmine nv. Ja tänaseks õhtuks olid ka nagu plaanid. Täna või homme peaks mulle viimane papp poisi hoidmise eest üle tulema. Siis saan natuke asju makstud :) Püsin koduni eluski äkki :D
Räägime õppelaenust
Täna infotunnis paluti meil täita pisike tabel, mis nõudis meie mõõte. Valge pluusi ja siniste pükste jaoks. Kohustuslik asi siin Tervishoiu Kõrgkoolis – kõik ostavad omale kostüümid, millega näiteks praktikal käia. 32 €.
Kaalun võtta õppelaenu. Suurema osa tänasest geneetikatunnist veetsin antud teemal Venn’i diagrammi täites. Minu argumendid on järgmised:
+jalgratas
+fotokas
-kunagi tuleb see tagasi maksta
-/+vastutus
-/+iseseisvus
-keegi ei anna mulle raha enam niisama raha (a la sul on omal küll ju)
+saab alati süüa ja riide
+hea, normaalne elu; ei pea olema kerjakas iga päev
-/+minu valikud
-käendajad laenule
+kodus läheb tähelepanu (raha) venna parimaks harimiseks ja hoidmiseks
-issi on arvatavasti nagu MILLEKS? Küsi, kui vaja millekski
+ennnnnnnnnda raha, ilma põhjenduste ega muu selliseta
Eilne tutvumisõhtu II kursusega oli tore. Väga tore. Umbes selle hetkeni, kui üks neiu tegi naerdes pilte. Mind haaras mingi jumalast haige depressioon. Kõik oli halb ja millelgi ei olnud mõtet jne. Kõik vihkas mind ja kõik oli paha. Päev oli tegelikult täitsa kena: embrüoloogias vaatasime seksi ja sünnitust, filosoofias saime semestri kava teada, vanaema kutsus raekojaplatsi äärde kohviku – tegi sooja sööki välja,
Karl parandas läpaka, II kursus oli superjutukas ja lõbus. Lihtsalt fakt, et mul ei ole, mida ma vajan, nussis tuju läbi ja jättis ta niimoodi valutama.
Mu vanem õde on kindlalt vastu sellele, et ma (või üldse keegi) võtab õppelaenu. Naljakas on see, et tema võttis. Ja see konkreetselt oligi see raha, mille eest ta elas. Ja ma ei taha nii, et virelen rahaga, mis kodust tuleb ja täpselt söögile ära kulub. Ma sooviksin tudengielamust nautida ka.
Mis oleks kõige targem asi?
ps. Kui 2012 maailm otsa saab, siis see ei oleks probleem, et võlg tuleb tasuda :)
The Adventurous Pursuit of Happiness 