a life without regret isn’t worth living
Üldiselt ma asju kahetsema ei kipu, sest usun, et kõik kogemused on millekski head. Ometi on rahustav näha seda teksti enda kapiukse pealt esimese asjana hullule ööle järgneval hommikul. Kui jalg on nii paistes, et ei lase pealegi toetada. Ja kooli hästi ei jõua :( No siis ei saa väga uhke enda üle olla. Aga jalg paraneb, valu läheb üle ja materjali teen endale niikuinii selgeks :) Ainuke tagajärg ongi vinged mälestused lahedatest inimestest ja olukordadest. Elatud elu :)
Nägin eile igasugu inimesi kooliajast. Kõik olid nii rõõmsad ja sõbralikud. Nägime üht üsna määrava tähtsusega. Ta oli aaaaastaid mu päeva esimene ja viimane mõte. Hästi ilus, et nüüd nii rõõmsalt tervitasime. Rääkisime ma-ei-tea-millest. Näitasin BZi. Noormees mainis talle, et “meil on ajalugu” ja lisas naerdes, milles see seisnes. Üks armsamaid meenutusi, mida ma kuulnud olen. Kui ma BZ-ga esimest korda üldse välja läksin, siis juhtusin nägema tema jaoks vist analoogset inimest. Aus tunne on. Et ta on nüüd näinud osa mu minevikust, mis mulle nii väga kallis oli ja naljalt ei jaga.
Kas Heal Lugejal on kunagi olnud nii, et näed kedagi esimest korda ja mõtled, et ta on raudselt munn ja siis ta teine kord tuleb, oi ta tuleb ja pöörab selle mulje nii kõvasti pea peale, et Sa ei saa aru ka, mis toimub? Eile oli midagi sellist. Ja see oli nii hea.
The Adventurous Pursuit of Happiness 