Ega…

I don’t care if you don’t care.

Kas Sa oled kunagi näinud kedagi tuttavat selja tagant või külje pealt ja tugevat  rõõmu tundnud? Suur naeratus venib näole. Aga kui ta vaatab Su poole, on ta näost tõsine ja ei naerata vastu. See on megarõve tunne. Minu tänane päev on olnud ainult see tunne. Ma tunnen rõõmu, et saan KÕIKI oma pereliikmeid näha ja neil on pohhui. Nagu vahet poleks, et nad ei ole mind 3+ nädalat näinud.

Ema ajas mu hommikul üles, et läheksin temaga kuhugi käsitöö õpituppa või whereever. Läksin, et saaksin taga rääkida. Tema pärast. Ta ei istunud isegi mu kõrvale. Ma tegin mingi 3 räpast tundi mingit sitast käepaela. Nirvana Sliver möllas peas. Kes ei tea seda laulu siis selle point on see, et vanemad lasevad last terve päeva üle ja siis kui neil tema jaoks aega on, tahab ta üksi olla. Praeguseks tahan ma ka üksi olla.

Tuli rase õde. Ma ei olnud ta kõhtu veel näinud. Tahtsin näha. Ta kõndis minema

Hüüdsin teise õe nime ja tsau. Ta oli vait.

Läksin siis üle tee vanatädi juurde, kes mind alati hea meelega surnuks räägib. Ta tervitas mind. Ja helistas kellelegi. Ma läksin ära.

Läksin vanaisa majja. Varastasin pattu langemise slaidid ja 2 raamatut.

Tahan üksi olla.

22/10/2011 | Categories: olme | Tags: kodu, KOL, Tartu | 1 kommentaar